Suure peegelsileda järve kaldal, mida palistasid rohelised, aasad viinamäed ja metsad, elas kaua-kaua aega tagasi kuningatütar, kes oli pilt, ilus, Kuitu. Päevast päeva päeva karjatas tumm kuningatütar oma kitsekesi, keda ta väga armastas, sest nende vill oli puhkus. Kas kullast? Kui kuningatütar korduma kuldse karjaga piki järve kallast jalutas, tõusis veest habemik rauk. See oli peegelsileda järve laine kuningas, kes nüüd palus tütarlapselt lonksu kitsepiima oma haige poja jaoks. Tänuks piima eest lubas ta kuningatütrele anda hääle nii, et tütarlaps edaspidi kõnelda saaks. Ja nii sündiski. Noor kuningapoeg sai kitsepiimakuningatütar aga endale hääle, mis kõlas nii armsalt ja kaunilt nagu eikellegi hääl parem. Kuningatütar oli väga õnnelik. Aga kui ta juba oma hääle kaunist kõlast teadis, muutus tütarlaps upsakaks. Kuningatütar ei kõnelenud enam kellegagi ja keska ei söandanud teda kõnetada. See saanud mingit vastust. Kuningatütar ei pidanud kedagi oma kauni hääle kõla vääriliseks. Ühel päeval nägi laine kuninga noor poeg, kes vahepeal saanud terveks järve kaldal kuningatütart tütre lapsi. Ilu võlus noorukit niivõrd, et ta ei suutnud tütarlapselt pilku pöörata. Kuningapoeg lähenes tütarlapsele ning kõnetas teda. Ilus ja uhke kuningatütar. Ma palun anna mulle lonks vett juua. Upsakas tütarlaps aga vaatas temast mööda ning vastas järsult. Sul on järvest vett küllalt ja kui tunned janu. Kuningapoeg kummardas ning sõnas. Järvevesi ei ole nii selgega värske, nagu on mägi hallika vesi sinu laual. Rukkile vaatamata pöördus kuningatütar ära ning jätkas oma teed. Kurvana sukeldus kuningapoeg järve voogudesse, ent tütarlapse ilu kütkestas noorukit niivõrd, et ta tõusis uuesti teepinnale ning kõneles. Ilus ja uhke kuningatütar. Ma palun anna mulle lonks vett juua. Tütarlaps aga kõndis jälle vastust andmata edasi. Kuningapoeg sukeldus kurvalt veevoogudesse, kuid tõusis ometi kolmandat korda veepinnale ja hüüdis tütarlapsele. Ilus ja uhke kuningatütar. Ma palun anna mulle lonks vett juua. Aga kuningatütar teeskles, nagu poleks ta noormeest üldse näinud, lõi pea uhkelt selga ning jätkas oma teed kuldse kitsekarja keskel. Pettunult ja kurvana sukeldus kuningapoeg veevoogudesse ja pöördus tagasi oma isa lossi järve põhjas. Kuuldes tütarlapse suurest Uutsakusest, sattus vana laine kuningas raevu. Ta laskis Lintel määratu jõuga tormata ülegi järve kallaste niit vesi neelas kõik kuningatütre kuldvillased, kitsed. Voogude mühas aga kostis laine kuninga hääl. Ei kas meid, sa, nõnda tänadki, sa nüüdsest peale olek haiku kõlav kaja, kel kõikidele vastata on vaja? Niiviisi muutis peegelsileda järve laine kuningas upsaka tüdruku paljaks, keda keegi ei näe, kuid keda kõik võivad kuulda. Sellest ajast peab uhke kuningatütar vastama igaühele, kes taga poleks. Aas.
