Maantee jookseb maantee ruttab üles silla üle jõe. Jättes maha rohtu raja oma õe. Vanker hüpleb, ratas nutta. Veskilt sõidab konutaja alla jahu, valge nõe, kadunud habe, kuubiaga. Vaher, pärn ja vaher saar. Mõni haab pandud ritta riburada pandud tuule viibutada. Üle tee käib oks, tehaar. Müüdilisi verstavaiu. Paremal sööb lehmi, laiu suured valged silmamunad, neitsi, tina, neitsi, Punad kõike söövad ühtepuhku kõhus. Kohutavad naljad. Vasakul sööb lehmi, laiu suure laigulised seljas nagu maakaart. Piirijooned tõmmata mööda külje muhku jõgedena tursunud sooned. Autokummikirjaribad porri trükit vahele ja pääle lükid pisikesed kivid, ribad. Kiidakil suitsuheitu üks ja teine elukoda ära võitu. Hall soo, kanarbiku Warwick, Rõõmupundar, Benigarvik, paksud labakinnas kõrvad, käpad, nina üle tõrvat. Mässapuristab, kui lohus. Õitseb rohus kuke härja punamoon istub tüdruk, lävelohus, undruk laia erekas määrdinud kätes, roosa kool. Aga In kui kerekas veskikivid keskel nabad, müürid seina neelab nooli, põhku, heina müüdud, kõigi suvede vastka, rabad kogu õierma jaja. Tiibulaksub vareste võitu viide. Jälle mõni ratas naksub üle silla, üle jõe, maante jooksed, maante rutab, jättes maha rohtu raja. Oma õe.
