Libisemonaata sädeleb mu köögiala ära enam, oota kodus mul see noorik väike, tänavu vast toodu. Tal on palju tööd ja käike, isune ühtsoodu. Juba varapäeva hakul ootus silmas, suures istub kodukambri pakul kajakate juures. Leial rind põksub, salaküll on magus loota. Tuulekala minuga la liuglema, no vaata. Nüüd ta tõstab kärme jala, astub juba vette. Tule kala, uju kala kingiks tema kätte. Sõrmitseb su silmustikust oma lapse käega, muudkui imestab supikust, silmitseb sind käega ja siis mõõdab sinu laiust kas või küünarpuuga keedab sind ja sööb su maiust. Rõõmu roosa suuga. Tuulekala. Uju kala. Ära enam oota. Laine laiuks sinevala tuli minu noota.
