66 päeva kündis baaslaev Johannes Vares-Atlandi voogusid. Virkade mesilastele kandsid väikesed kalatraalerid oma saagi baaslaevadel. Ja kui trimmi läks viimane heeringatünn, seati laeva nina jälle. Tallinna poole koos teiste laevameestega mõtlesid kodusadamast ka Tartu üliõpilased Enn Kreem ja Ülo Tuulik kes pikka reisi kaasa tegid. Vaatlesid helkivaid, ööpilvi, merd, inimesi ja iseennast. Sellest nad pajatavadki. Reis sai alguse 11. aprillil kolisime Üloga laeva peale, siis laevaelu oli nii huvitav, et ei tahtnud ära tulla, kuna meeskond lasti õhtul maaleril. Aga me ei tulnud ära, vaid juba hakkasime nii-öelda seda sisseelamist teostama. Öösel sõitsimegi välja Tallinna lahest diviis ööl sõitsime välja nii et Tallinna tuled küll kaua paistsid välja, jätsime jumalaga omal rõõmu, värin, hingesid, saab kuskile kaugemale reisida. Südaööl läksime juba mööda Hiiumaast, siis sõitsime edasi. Teiseks päevaks olime juba peaaegu Taani väinadest esimeste poide ligidal. See oli 12. aprill, sellel päeval ju toimus esimene kosmoselend. Millal ja kuidas teie sellest teada saite nimelt sots Estonia korrespondent, seltsimees karpelkuja, Ülo vaidlesid, tekkinud ilus ilm oli, kõik, võtsime seal päikest ja ja siis nemad omavahel arutasid, et ei tea, millal esimene inimene läheb kosmosesse. Muidugi kellelegi selles suhtes kahtlustele ei olnud, et see on nõukogude kosmonaut, siis läksime kajutisse puhkema vahepeal. Ja siis keerasime raadio lahti levik, taan, hakkas lugema tassi teadaannet, kuidagimoodi meeleolu tõusis kõige kõrgema tipuni, mis üldse tõusta võib, rääkisime ainult kosmosest ja kosmosevallutajatest ja kuulasime pidevalt raadiot ja aga kõige huvitavam oli see, et noh, ei saanud kuidagimoodi teada, et mismoodi see Juri Gagarin siis välja näeb. Ja siis lõpuks, kui me jõudsime Gdanski reidile, siis tuli Poola kaater ja üks noormees oli siis nii lahke, ulatas meile Baltikumi teataja, Gdanski kohaliku ajalehe, muidugi selle esilehekülje peal oli Gagarini pilt, kohe siis selle lehe ümber tõusis niisugune vaikne trügimine, igaüks püüdis lähemal olla ja öeldi teisele, et ära vaata nii kaua, et ma tahan, kus näha saada. Reis läks edasi kuidasmoodi teie laevaelusse sisse hakkasite elama. Me pidime kaasa töötama laeva ilmajaamas ja teostama siis ühtlasi helkivaid ööpilvede vaatlusi igal pool, kui inimene hakkab tööd tegema, siis ta elab ju koos selle kollektiiviga, kelle keskel ta on ja kuigi Atlandi ookeanil läbitavus on ja Moskva enam ei kuulda, siis oli nagu ime esimese mai hommikul sööma minnes kell kaheksa kuulata Moskvast punaselt väljakult ülekannet. Muidugi selle ülekande läpiustest kohaliku ajavahe Moskva ajaga oli kuus tundi, aga ikkagi jälle pisut kodus tunne, et sellest sai ja minu meelest sellest päevast alates ma tundsin tõesti, et elamite laevas vaid kusagil kodumaale väga ligidal või peaaegu täiesti Kodumaal. Ja ma usun, et ma ei eksi, kui ma ütlen, Ennul vist oli sama tunne ja kahtlemata kogu aeg. Ja kuidas üldse selle ajavahega harjusite nagu algul oli, seda muidugi väga raske taluda. Kõige imelikum oli magama minemine, mina ja Ülo ka samuti olema suured õhtul üleval istujad siis ei suutnud enam kella 12 keegi üleval olla, sellepärast et see on meie aja järgi kell kuus hommikul. Ja õhtusööki saime ka kell pool kaks öösel, meie aja järgi kell pool kaheksa laeva aja järgi seal. No peale ilmavaatluste jälgisite veel helkivaid ööpilvi. Jah, see oli meie põhiliseks tööks laeva peal, see tegelikult selle, sellepärast me sinna läksimegi, nägime helkivaid ööpilvi kaks korda Atlandist ülesõidu ajal. Ja kas selle tulemusega võib rahule jääda? Hoiakule võib-olla paistab, et kaks korda, see on nagu vähe tegelikult võtta nii helkivaid ööpilved on sellisel aastaajal just küllaltki defitsiitne kaup. Aga meil õnnestus neid näha ja nii et selle tulemusega võib rahule jääda. Muidugi laeval te puutusid kokku ju kalameestega ja meremeestega. Nägite huvitavaid inimesi, võib-olla? Jah, kahtlemata niimoodi. Ma pidasin päevikut atlandil ja seal on mitmetele tähendusi väga paljude inimeste kohta. Aga ma pean ütlema, et mind tõmbasid võib-olla enam need inimesed väikestel püügilaevadel. Need olid kaks inimest, kellel ma nüüd olen mõelnud, kellega ma tahaksin uuesti kokku saada. Nende inimeste tööd on nüüd hinnatud. Need olid püügilaeva 91 21 kapten Lembit song, kes nüüd sotsialistliku töö kangelaseks ja samuti Sütiste kapten hageeeff, keda hinnati sama autasuga. Ma tean, minu kodukülas on üks kalamees, ta kutsutakse Sassiks ja temal püük alati õnnestub. Ühesõnaga kõva kalamees ja sellest inimesest oled alati huvitanud, kuidas ta taipab, kus kala on, kuidas sa teda püüab, miks ta kunagi ilma aie miks ta jooli halvast ilmast ja alati välja läheb. Ja mina mõtlen, et song tõmbab tundmatud inimest täpselt samaga. Kui küsida, kes on plaani täitmisel kõigi ees, siis Öeldakse song songoli kalapüügilaevade laagmaniks. Tema ülesandeks oli juhtida teisi kuidagi kohtadele, kus kala esines ja samaaegselt muidugi ka ise püüda. Ma vaatasin, kui songa laev tuli meile kala üle anna siis oli song alati koos meestega tekil, askeldas seal pikkades saabastes ja ma kujutan ette, et ka püügipäevadel ta oli koos meestega. Ja siis veel Ageer keeeffeli külmutuslaeva Sütiste kapten. Ma nägin teda meie baaslaevalt, kui ta seisis Sütiste kaptenisillal. Keskmist kasvu mees, kindlate näojoontega. Tagasihoidlik tagasihoidlikust on inimesel, kahesugust on sisemine ja väline tagasihoidlikkus, aga minu meelest on need iseloomuomadused mõlemad ühendatud. Ja Ma kuulsin, minu lähedane reisib kaks naist, teine näitas teisele. Näed, seal on see kuulus kapten, minu unistus oleks näha seda meest temaga juttu ajada ja nii veel lähemalt tunda seda kuulsat kaptenit. No seal on nii, kui oli sõja ajal kuulsad lendur ässad, nii oli Lembit sonka omaette atlandi, äss oli alati, kui Songi laev ilmus kuskilt välja, siis song seisis kuidagimoodi, nii, aga kindlalt seisis oma kõikko väikese laeva kaptenisillal ja hüüdis alati ruuporega, et meil oli teine tüürimees, kutsuti nii omavahel väga, sõbrad, suured sõbrad siis ütles, et et kas võtad mind vastu, Sass. Sass üldiselt Lembit, kuidas sul on siis ja Lembit muigas kuidagimoodi, ütlesid nagu alati, see tähendas, et laev on täies lastis ja siis üldse nii palju peab märkima seda tulekut saabumist suure laeva poordi siis kõik Songi meeskond tavaliselt seisis pardalt kalasaapad, olid uljad nii lotendama tõmmatud alla ja siis kõigil olid käed puusas, niisugune suur rahuldustunne köigil näos niuke silmades või siis ütelda kohe, et inimene on midagi suurt ja midagi head korda saatnud ja kõik nii vaikselt-vaikselt mõni mees, popsutus seal piipu ja teine tõmbas suitsu ja siis kõik laeva pealt meie suure laeva pealt, meie siis kuigi suured meremehed omal oli kuidagimoodi kahju, et ise ei saanud sellest asjast osa võtta. Aga meil oligi niisugune uhkus kuidagimoodi, et vat kus tublid poisid on. Vot me oleme nüüd jõudnud oma jutuga kalade juurde ja kalatöötlemise juurde võetakse kala vastu, mis siis edasi saab, kõigepealt tõstetakse ta kopaga siin kraana kraana otsas, selline kopsis tõstetakse ta sinna peale, mis algab kala ümbertöötlus. Meil Üloga oli nii võimalus osa võtta sellest kala töötlusest, mis seal käib nii konveiersüsteemis see asi võetakse kalal, pead otsast ära, siis sisikond välja ja käib soolamine tünnidesse, tünnid lähevad trümlides, nii poolfabrikaadid juba valmis. Kalatöötlejad on omaette üks huvitav Rahmas, seal käisime öösiti oli, meie brigaad oli tööl siis noh, seal sageli torm, tuul, külm, niiskus, udu ronib kuidagimoodi naha vahele ja siis hommikust poolakad, nii silmad ka kuidagimoodi kinni kiskuma, nii tahaks magada või nii. Ja ega sa ei kujuta seda teed ette, ütleme näiteks ilmasel Chesnakovi anekdoote. Kovi anekdootide küll poleks saanud, sellepärast et et Nikita, Dmitri oli alati selline mees, et kui kellelgi lakkes nii tuju maha langema, siis siis tema ütles midagi õige tabavat ja niisugust rahva pärast ja, ja nii et naeru jätkus nii umbes veerand tunniks järjest. Seal kalatöötajate seas on väga palju nihukseid keskkooli lõpetanud mehi ja suure evolutsiooniga poisse on seal näiteks antroop? Ov oli väga huvitav poiss tegelikult töö juures, ega seda üldse märganudki, et see töö käis seal kala muidugi, sellest peeti ka lugu oma kohtlikeni. Tore oli, kui oli hea rammus kala ja sai teda hästi nii puhastada ja kõik, aga siis põhiliselt käis jutt kogu aeg nii kunstist, kirjandusest, muusikast, näiteks antropovskis ju kõiki seal analüüside, näiteks seal Šostakovitši sümfooniad olid plaanis oli meil siis teise öösel, ta rääkis juba kööta kirjandusest, siis juba juba oli mingisugune Rembrandti sel maalid olid käsil ja kõik väga huvitav poissi. Seal oli palju selliseid inimesi, kes tahtsid õppida, kes õppisid. Näiteks mina õpetasin postile soome keel siis n aitas neid, kes, kes matemaatikast jagu ei saanud või ütleme, kes õppisid kaugõppes, mäletad seal känk, sepa jäädžableeginaleja. Huvitav mees oli gangse madrus. Tema oli niisugune meremehetüüp nagu võiks ütelda kirjanduses kuskilt romaanist loeb vot selline meremees ja tõesti, ta oli niisugune Claya velg mehena, niukene, karmide karedate, suurte kätega oli üldse mingisugust niisugust, kui esimesest pilgust teda vaatasid, ei jäänud muljet, et mis nii võiks teadust ka arvestada. Ühe päeva tuli mulle, pani käe õla peale, ütles, et kas te õpite ülikoolis matemaatikat või? Jah, ma ütlesin, et jah, seda küll, ütles, et kas ma ei tohiks mõne küsimusega pöörduda, teiepoolne? Jah, palun. Ja siis selgus, et tema õppis läbi kõrgema matemaatika programm et täiesti ja siis tal kerkisid esile siukesed, huvitavad probleemid kogu aeg töö juures käiv peas probleem arutab seda omaette ja siis, kui paar päeva, kui ei saanud jagusid, tuli jälle minu käest nii abi saama. Kes seal oleks huvitav teada, kuidas meremehed oma puhkeaega veedavad. Meil oli väga hea kinosaal naljatati, et kui paaslase saab Tallinnas, siis on Tallinna kõige ilusam kino kolm kinoseanssi päevas oli palju filme ja tõesti selle hea meelelahutus samuti, laevas loetakse palju. Ma vaatasin, käisid seal laenutamas siis kala, tõeline siis, kui me läksime, ta võttis puunini esimese köite, siis ma juhtusin nägema, kui ta küsis juba neljandat köidet viiendat köidet, siis vaatasin, kuidas Loeti Puškini samuti küsitiiv pakendrida Puškini köidet. Stovsked muidugi tulevad oma lemmikteosed, mille üle vaieldakse. Peale selle oli laeval klubi, kus siis mängib toominud malet, kabet, siis oli valjuhääldajad, mille kaudu lasti muusikat. Kuigi koduma ei kuulnud, oli meil palju plaate kaasas magnetofonilinte ja muidugi ka kostet kanadajaamad. Huvitav, missugust muusikat armastavad meremehed, milliseid laule võib-olla laeval lauldi? Muusikalised momendid laeva peal kutsusid sageli esile mälestused kodust, mälestused maast, armsamast ja siis oli tavaliselt nii, et kuulati ühiselt, lauldi, ühiselt mängiti akordioni, põhiliselt kõige populaarsem pill, muide, meremeeste laevastikus üldse on ikkagi akordion. Mängiti seda. Ja siis näiteks väga südame lähedal. Ja siis kuidagimoodi sai seal laul On kallis, mulle kodupaik, üldse taheti põhiliselt kuulata tõsisemat muusikat, armi niisugune, mis rohkem ja rohkem ingesse läheks, aga mitte mingisugust, nagu sageli kanada jaamad, saatsid seal huligaanseid, niisugusi, džässi, selle keelati kohe kinni ja uhati, et peaks ikka kindlasti järgmine reis rohkem kaasa võtma. Tõsisemat muusikat. Vot siit läheb meil jutt, võib olla meremeeste kirjadele öelda, et ega posti sealt just tahaks tihti saata nordi meres olin selle üsna sõidu algul ja siis pandi need postisaadetised tavalise kalatünn ja visati vette ja siis teine laevedelivatis nendele peale ja viis meie esimese postisaadetise viis koju Tallinna. Peale selle saadeti postiga Johaallandilt, tulid tanklaevad ja tulid, väikesed püügilaevad ja me ise saime samuti posti Tallinnast siis kui tuli teine baaslaev Jaan Anvelt. Ja siis mai lõpul, kui tuli üks väikene püügil, kas teil tuli tormiga üle elada sellel pikal reisil? Jah, see oli üsna sõidu algul. Olime just läinud Inglismaast. Kui sünoptik ennustas, et tuleb 11 palli No siin vahepeal olgu öeldud, et me tegime ilmajaamas tööd ja siis ilmajaamaülem tegi ikka nalja siin hapniku kulul, tema ütles, et sünoptik ennustab Niimoodi, et tuult on kuus palli, kohati seitse palli, ajuti kaheksa pallija hoogudega üheksa palli. Aga noh, sel päeval me saime ikkagi üheksa palli kätte ja ega ta just nali ei olnud. Ma mäletan, ma seisin kinosaali ukse ees, ajasime juttu, kui laev hakkas kalduma, seal oli kahel pool sööklad, siis hakkasid maha kukkuma, kaldus laev ühele poole, kukkusid ühes sööklas nad maha, siis kildudega olin seal, ettekandjaid hüüatasid, seal sisaldus teise külje peale ja mul läksid südame alt külmaks. Ma olen küll juhtu mees vähesönaga, ütleme, et kaks kuud ei ole toidu nautijad söömata. Aga Ennu sellisel ajal, ütle, mis tunne sul söögi ajal oli kõige imelikum, jah, ma sain endale kõigepealt piseli sülle rabada laua peal, aga siis kompoti klaasakas lauda mööda ringi jooksma ja siis järsku kompotikann arvas heaks, et ta peab ühe väikese kosmoselennu tegema. Tõusis üles ja hakkas nurga poole kihutama, aga ma sain tal sabast kinni ja niimoodi lendasin, kan otsib, hoidsin ise kannu peal kohale, lembisin seal laua alla sööklas, pärast sain muidugi ettekandja käest selle eest jubedalt, tänan. Siiski ennastohverdavalt päästsin ära kompoti kannu, kus tuld kallale til. Tormiaeg. Tulnud tõesti tulnud ei tulnud ja üleval on see asi selge sellepärast et ta Abruka saarelt seal see vist kogu aeg kõigub. Nii hull on, mind üllatas see just, no ma olen tuult näinud küll, aga ookeanil on tuul tõesti hulk maad tugevam kui tavaliselt koduvetel. Ja see on imelik, et seal olid näiteks tuul olla hoopis teisest küljest ja laine teisest küljest seal algul huvitav vaadata, aga see näitab, kui tugev Atlandi laine on, milline jõutelon? No omaette ilusad on muidugi Taani väinad, aga ma usun, et me sõitsime Ennuga mõlemad, et näha just maailmaudude poolust njuufaundlandi ja tema jäämägesid. Ma mäletan väga selgesti esimest päeva, kui me nägime, jäämägesid, oli tuuline ja külm ilm, väga hall. Taevas on seal ikkagi madal, päikest paistab väga vähe. Ja tõusen hommikul ülesse, läksin kohe tekile, paistsid esimesed jäämäed, sellel hommikul tulid meelde kaks inimest, Nansen jaskot. Ja kuidagi sellistes tingimustes, kus sa ise tajud et elada sellises kohas ei ole lihtne, et on külmatuul niiskust, hakkad mõistma, millised olid nende inimeste DNAd, kui nad avastasid lõunapooluse, kui nad käisid oma ekspeditsioonidel sageli ka sellistesse kohtadesse. Jätsid oma elu. Kõige huvitavam oli ookeanifauna. Mul oli väga kahju, et mul nii väikesed teadmised bioloogiast olid. Alati tõsteti meie laeva peale tundmatuid kalu, tundmatuid mereelukaid, aga huvitud olid meretähed, mis kõik meil suveniiride Nani väga maksma pandi, kohe siis merevähke koralle ja nägime isegi vaalu algul Ülo nägi õhtul kahte fantani meie laeva kõrval ja hakkas aru pidama, et huvitav, mis purskkaevud nüüd küll ookeanist väljas on siis taipas ära, et kunagi on pildi pealt näinud sellist asja. Jah, ma mäletan, oli kevade aeg, ma vaatasin, kell oli üheksa, 10 ja ikkagi valge oli ja siis tuli selline imelik tunne, et maal on kevad ja näed, siin on valaskalad ka isegi kahekesi, et küllap see kevadel igal pool ennist tuli tagasi väikese kalatraalerile. Pealegi Ülo ennustus, mul väga suuri kurje, merehaiguse, piinlased kiirguse selliseid ja tõesti, kui mind tõsteti suure pealt päikese peale selle kraanaga, siis võttis küll südame alt külmaks, sest väike kõikus, niiet viskes käpuli algul kohe mind kraanaga tõstetakse jah, vintsiga jah, vintsiga tõstetakse inimesi ühe laeva pealt teisele. Ja siis, kui mind alla lasti, siis ja siis algas see tõeline meresõit. Varese peal seda suurt tunda ei saa, kuna paras on küllaltki suur ookeanihiiglane. Kõikumist sai muidugi tublisti ja ikka päev-päevalt ma ei tea, kuidagimoodi hakkasin rohkem austama neid inimesi, kes minu ümber olid, sellepärast et nemad olid juba kuus kuud merel olnud. Algul mul küll ausalt üteldes natukene paha oli, aga siis läks üle, kui ma vaatasin neid mehi ja võrdlesin end, et missugune bukesis mina olen. Et mina pean siis parte peal, oleme heeringas söötma. Ja sellega tekkis kuidagimoodi suur austus austus ajendil, ma sain üle oma kriisidest, kõige huvitavam on selle laeva meeskond, nad on kuidagimoodi väga nii nagu üks perekond elab väga koduselt, väga suured sõbrad üksteisega, kõigi asju teatakse läbi ja läbi ja siis üldse see tagasisõit oli sellepärast veel huvitavat, seal sai inimesi näha, kes olid tõelise niisuguse hingega, kes tajusid loodust, nad vajasid seda. Aga teisest küljest jälle. Meie nii kuidas öelda nüüd maarotid, nagu meremehed kutsuvad, nägime, näeme neid kui kangelasi, aga nemad suhtuvad nii oma igapäevases töös? Jah, et pole üldse imegi, et siin kogu aeg kõigub, et no see on ju meri ja lained ja see meie väikelaev ja kõik nii edasi ja kuidas teie väikese traaleri mehed siis maad kohtasid? Ma kõigepealt räägiksin sellest, kuidas meie laevakoer, riska kohtas maad. Nimelt tema sündis New Fomlandis ja oli niisugune tõeline mereing. Aga siis, kui me jõudsime Pärnu sadamasse, siis oli niisugune tema tuli, ronis trümmi peale ja vaatas, ümberringi oli kõik must niisugune suur ja tema ei olnud ennem maad, tajun. Ja siis tõmbas saba jalgade vahel jooksis neutisadest salongi laua alla. Aga tegelikult minuga niisugust asja juhtunud. MMA Rain teab. Kui Pärnu esimest korda nii jala vastu kindlat maad toetasin, siis oli niisugune imelik tunne, et küll see maa on imelik, miks ta ei kõigu? Noh, mingi imelik tunne või kuidas seda öelda, peab inimesel olema, kui ta üle kuue 70 päeva jälle maad näeb. Me nägime esimesena ookeani tulle selle Šotimaad, see oli õhtune aeg, kui me nägime, tema esimesi kaljusid, ta oli küll maaga, mitte veel kodumaa. Siis tulime läbi Taani väinade ja ma mäletan väga selgesti tööd ja oli väga soe ja tuul taimaa lõhnu ja siis sel ööl tõesti magada ei saanud. Nüüd on seal kuidagi magusat südameni minevat valusat lõhnad, mida tuleb suviselt maalt Tallinnat me nägime seitsmeteistkümnendal Tallinna oli veel külm, kui me välja sõitsime, kui me tagasi tulime, oli ta soe, ilus veelt vaadates. Väga lilleline vastuvõtt oli liigutav, kõigil olid tulnud vastu nende naised, kodused lapsed oli palju lilli. Ja ikkagi on tõesti hea tunne, kui tuled jälle kodusele maale. Minul on selline imelik tunne, et et ookeanil on mingi nii, ma ütleksin, paganlik võlu. Et kui ta on võtnud sinu näppu, siis ta kisub siin kogu käest juba tahab sind sikutada uuele sõidule. Ja ma usun, et see tunne vist ei jäta meid kumbagi maha. Enne merele minekut ma ei olnud meres armunud. Aga kui ma merel läksin, käisin, nägin neid inimesi, merd, samuti seda tööd. Neid võlusid kõiki, seda karmust raskust. Siis, kui ma maale jõudsin tagasi, siis oli niisugune tunne, et ei tea, millal saab jälle tagasi minna merele? Jah, täiesti õigus, nina. Nii et te olete oma näpu ära andnud ja ma usun, et mitte ühe näpu, vaid viis juba või 10 hobune jah, vist käsi juba.
