Klooduse laine looduselainel mainib koosluses sihtasutus keskkonnainvesteeringute keskusena. Loodus kutsub esimesed kevadekuulutajad on meil juba laulmas ja nüüd aga räägime geoloogiga. Tere hommikust, Sanderolo. Tere hommikust. Me hakkame rääkima nüüd geoloogiga vaalade laulust. Ja see, võib-olla esmapilgul tundub täiesti võõras, et miks geoloog räägib vaalade laulust, aga tegelikult endalegi üllatuseks siin nüüd võib-olla umbes kuu aega tagasi ilmus teadusartikkel, kuidas, kuidas geoloogid kasutavad vaalade laulu ookeani põhjaehituse määramiseks ja nii-öelda algul tunduv suits, sukad, kleit olevat võtsin lahti, vaatasin täiesti valiidne kõikjal ja, ja tegelikult ühesõnaga oli üks doktorant Oregoni ülikoolis Ameerikas tema, tema pärus makseri vaikses ookeanis pidi uurima ühte rikkevööndid, kus tihtipeale midagi toimub ja ja toimuvad maavärinad. Seal oli 54 seismo seismomeetrit ookeani põhjas ja iga kord, kui vaalad sattusid sinna piirkonda, siis ta avastas, et tal hakkab sinna seismo seismogrammides viskama mingisugust müra. Ja tal tekkiski mõte, et aga mis siis, kui ma saaksin seda kasutada sellesama nagu seda nii-öelda vaalade laulu põhimõtteliselt signaaliallikana, mille alusel siis hinnata nii-öelda ookeani põhjakihte? Kas me räägime siis sellest, et et mitte nagu et vaalade laulmise järgi ennustada maavärinad, maavärinaid, vaid pigem kasutada nende laulu justkui nagu sonari, naudi. Põhimõtteliselt jah, näiteks siin ongi, et kuidas ookeani põhja uuritakse? Kõige levinum viis on tõesti sonar, aga sonar kasutab väga kõrgeid väga kõrge sagedusega helisid ja väga kõrge sagedusega helil on üks, üks hädada, ta liigub väga-väga hästi. Nii-öelda ta heegeldamine on väga terav nii-öelda ookeani põhjast, ta annab väga ilusa pildi, aga ta tegelikult ei tungi sügavamatesse kihtidesse, ta ei anna nagu ookeanipõhjaalustest kihtidest mingisugust informatsiooni. Vaalade laul on nagu õhukahurid, mida tavaliselt kasutatakse just sügavamate kihtide määramiseks. Et see madalsagedus. Ja see liigub sügavamatesse kihtidesse ja peegeldub seal sisemiste kiskide kihi pindadel, näiteks ongi see, et kui sa mõtled ookeani põhja peale, mis seal esimene on, seal on mingi hunnik muda, sellest läheb nii-öelda see signaal ilusti läbi, peegeldab muda all oleval basaldi kihil ja, ja nii-öelda see on selline laava, kunagine tardunud laavakiht ja see siis peegeldub tagasi ja tegelikult sellest ongi võimalik siis hiljem nii-öelda selle data põhjal on võimalik määratagi Sis kihtide paksused. Nüüd nüüd tulebki mänguse heering, vaala heeringavaala laul. Ma ma ei tea, kas sa saad selle. Korraks saan, et see ei ole nüüd Eesti laulsem vaala laul, paneme mängima just. See mingi refrään ka või ei, see ongi tema laul, ühesõnaga, seal on ka veel kümnekordse kiirendusega ja, ja tegelikult ongi see, et kui sa mõtled tavaliselt vaala laulupeole, siis see on üks sihuke pikk-pikk nii-öelda, nagu nad teeks pikki-pikki helisid, aga heeringavaalal on ühe, kahe sekundilise pursked see heli puhul ja see käitubki täpselt nagu need veealused õhukahurid, mis tavaliselt tekitavadki sellise nagu plahvatus, heli mis levib tuhandete kilomeetrite kaugusele ja siis siis ta põrkab seal erinevatele kihtidele, dialoogid saavad ratta erinevate maakoorekihtide paksused. Aga nüüd me saamegi keskkonnasõbraliku geoloogidel, nagu ongi võimalik hakata kasutama keskkonnasõbralikumaid viise ookeanipõhja kaardistamiseks, sest et ütleme nii, et kui sa seda kahurit kasutad, kui sa seal lased ikka mitusada detsibelli nii-öelda selle heli sinna veekogu põhja ega keegi, kes seal veekogu põhjas elab ega nad selle üle väga rõõmsad ei ole. Heeringa val teeb ka väga palju häält, ta teeb umbes kuni 190 detsibelli, heli teeb see, see helilaine võib liikuda sadade kilomeetrite kaugusele. Tema tema on ikkagi looduslik foon, keskkond on sellega ikkagi rohkesti harjunud juba, et et tegelikult lihtsalt meil on sihuke, selle kohta võiks öelda, et see bioinseneeria, et kuidas, kuidas loodusest võetakse neid lahendusi, et et, et see võib olla üks lahendus, kuidas teha tegelikult ookeanipõhja nii-öelda mürafooni madalamaks. Nii me siis sisuliselt kokkuvõtvalt salvestame vaala laulu ja vastavalt sellele, kuidas see kajab, saame aru, mis seal põhjas on? No põhimõtteliselt on vaja kolme seismojaama korraga mõõtma, et esimene signaal, mis kohale tuleb, tuleb läbi, v on vaala laulise, selle järgi saab täpselt paika, kus vaal täpselt asus kui sügaval, kui madalal ja, ja tegelikult järgmised signaalid tulevad juba läbi kivimikihtide ja sellega ongi võimalik siis määrata et kui millest need kivimikihid koosnevad või või, või kui paksud nad No me hakkame vaikselt ajaga siin jänni jääma, aga sina, kui geoloog tahaks küsida ühe küsimuse, mida saaks sinu käest küsida, kas seal utreeritud väide või päriselt nõnda et öeldakse, et me teame kuu pinna kohta palju rohkem, kui me teame meie ookeanis toimuva kohta ehk siis meie ookeanipõhjade kohta midagi kui, siis selle kohta, mis kuul toimub, kas seal utreeritud väide või niimoodi ongi. Paraku nii niimoodi ongi, lihtsalt siis välja võib tulla. Sealt tuleb tõenäoliselt pall välja palju palju, et tegelikult et võib-olla see pinna kaardistamine ei annagi meile väga palju, aga kui me tegelikult saadame, suudame saata süvaveesonde seda elu otsima, mis, mis seal nii-öelda sügavates mitme kilomeetri sügavustes vees hammastes on see, see saab olema kõige huvitavam. Võib-olla leiame Atlantise võib-olla. Gloobuse lainer.
