Metsalaager on ajateenijate looduskool, söök maitseb  ka värskes õhus teistmoodi kindlasti ütlesid minule siis,  et see on parim toit, mida nad saanud. Aga noh, see oli esimene päev. Vaatlusretk hülgeuurijatega piilume lähemalt hüljeste pereelu,  kui siit linnusilmaga vaadata tundub, olevat enamus kampa  elu ja hea tervise juures. Karvasjalg kakupojad kasvavad vanemate valvsa pilgu all. Mina käisin Eesti katse seitse ajateenistuses 15 aastat  tagasi ja kõige eredamalt on mul meeles metsalaagrid  rännakud maastikul külm ja märg ilm, pimedad ööd  ja samal kõhu all. Milliseid looduskogemusi tunnevad tänased ajateenijad seda  kohe vaatame? Mis siin metsas täna toimub, täna on siis meil sõduri  baaskursuse teine laager, ehk siis esimene laager oli neil  eelmine nädal, kus said esmatunnetuse kätte,  kuidas öösel metsas olla on? Täna on siis juba selline laager, kus nad õpivad rohkem  oskusi juurde ja, ja kuidas siis loodust ära kasutada enda huvides. Teil on lisaks sellisele rohelise laigule seljas  ka siis valge laik, miks see nii on? Me tihti liigume ja siis ongi see, et lumi on valge,  siis meie alumine osa jääb pinnasega nii-öelda ühte  ja ülemine osa, kus nagu puud ja põõsad on enamasti lumevabad,  siis sulandub sellega paremini ja siin on  ka näha selline kaasik, eks ju. Ja kuidagi see valge laik sobib selle kaasikuga ime hästi,  et sõdur peab loodusesse sulanduma igal juhul. Igal juhul see on, see on olla võimalikult väike sihtmärk  võimalikult raskesti avastatav, et see on,  see on nagu tema eesmärk, see nii-öelda eluliselt tähtis. Kui ma tulen siia taha, kus mu keha on Ja puu taga, eks kui te olete paremakäeline  siis te peaksite olema sellised, et see puu saaks pakkuja  teile kaitseta. Ehk siis kõige lihtsam variant tulete siia taha näiteks  panetegi käe siia vastu puud, saate relvale toe ka. Nüüd küünarnukk vastu keha mille pärast Ja ehk siis jällegi võimalikult väike sihtmärk vastasele. Kui tähtis on ikkagi mingi see nii-öelda  selle maastiku tundmine, nende materjalide tundmine,  mis siin maastikus on üldse nagu sõdurile. Et sõduri selline baasoskus ongi see, et ennast ära varjata  siia maastikule ja, ja teada, mis sind kaitseb,  mille eest on nagu ülioluline. Et mis võib olla tänapäeval on noorte puhul,  ongi nagu raske on see, et neil ei ole seda tunnetust  selle loodusega, et hästi paljud on linnapoisid,  linnatüdrukud tulevad siis nagu see, et metsas olek on juba  täiesti nagu uus sündmus nende jaoks, et ohoo,  puud kasvavad ise, mõni on esimest korda võib-olla sellisest,  siit situatsioonis metsas nagu lonni noorena ehitanud ja,  ja tõepoolest, et, et jah, kui ise oled lapsena metsas onni  kokku pannud, kaevanud maa sisse, siis siin on päris suur  hulk inimesi, kes ei ole seda kunagi teinud,  et et see hulk, kus suureneb iga aastaga,  et, et seda loodusega kontakti on üha vähem. Aga see mets või see loodus siis kaitseb sõdurit sõna  otseses mõttes, et iga puu, iga künga, isegi lumi on nagu kaitse. Täpselt nii et kui seda õigesti kasutada,  et see ongi see, et kui sa valesti kasutad,  siis ta on sama asju kui mitte midagi. Et, et teades, et kui paks puu kui kuidas lund kasutada,  kas sa seda pressi ei pressi, et, et kõik need väiksed  sellised nõuanded, mida siis saavad, need ongi tema jaoks  nagu olulised. Siis põhimõtteliselt kaevik, kui seda teha ainult lumega,  ehk siis oletame, et maapind külmunud ei saa kuidagi  ja sisse ennast kaevata, siis. Peavad need vaid olema pikad siinse eetri lumevall umbes. Kolm meetrit, katsusin seda kinni ka pressida. No tänasel päeval väga hästi ei õnnestunud. Aga ideaalis ta peakski selline olema, et kui ma siia peale astun,  siis asi kokku ei kukku. Vaatame, proovime. Näete kokku trammitud. Ja püsib. Selliselt te pressite seda lund kokku selle. Materjali tihedus suureneb ja läbi selle ta peab paremini  igasuguseid kuule asju kinni. Ikkagi udurile väljakutseid esitavad, milliseid raskusi  nii-öelda looduses erinevates tingimustes? Eks see oleneb ka sellest, palju, mis, mis ta seal parasjagu  sõdur seal teeb, et, et kindlasti saab omamoodi raskeks,  kui on sellised tegevused, mis teed väga vähe asustatud  kohtades nagu soised alad, et, et siis on nagu see läbimine  raske talve lume sees läbimine väga raske,  et eks see füüsiliselt nõuab tegelikult sõdurid palju. Paraku on ka füüsiline ettevalmistus praegu noortel meestel  naistel noh, pigem tagasihoidlik. Aga eks me peame selle võrra rohkem sellega tegelema. Nii nüüd on sõdurite lõunaaeg, mida ta praegu teeb,  ehk siis sõdur valmistab ette endale kataloogi jaoks  niisugust alust pinda, kus ta saab siis teha süüa,  miks ta seda pinda ette valmistab, kui ta nüüd ei valmistaks  lumisel alal seda pinda ette, siis see kateloog sulab nagu  sealt alt ära ja siis põhimõtteliselt kukub ümber,  ehk siis see priimuse koht. Eks selle jaoks on vaja teha pind ja ka suvisel ajal teeme pinna,  et oleks ohutu ja ei läheks põlema. Kas vahel on ka nii, et need noored inimesed on võib-olla  looduses üldse esimest korda söömas nii-öelda õuetingimustes,  matkatingimustes? Jaa, see on küll ja esimest korda, kui me tegime nendega  eelmine nädal, siis osad inimesed ikka kaifisid päris hästi  seda ütlesid, et et see, võibolla söök maitseb  ka värskes õhus teistmoodi kindlasti. Et see on muidugi sõduri oma otsustada, aga nagu selles  suhtes ütlesid minule siis, et see on parim toit,  mida nad saanud. Aga noh, see oli esimene päev. Kõige tähtsam selle asja juures on see, et ta sööks soe  toitu kogu aeg sest soe toit annab energiat  ja see annab nagu jõudu edasi minna. Kui ta seda ei tee, siis on tulevad teised probleemid. Mis sa praegu sööd? Ma söön šokolaadimüslit. See on vist üks parimaid asju, mis selles Toidupakis üldse on? Kas see väljas söömine kuidagi on ka teistmoodi,  et on teistsuguse maitsega? Noh. Eks ta ikka oma niisugune. Oma käega tehtud ja vaeva nähtud et ei ole,  et lähed sööklasse ja saad sooja toitu vaid ise pead veidi  vaeva ikka nägema. Aga? Jah, mõnele mehele ilmselt ei meeldi, aga täitsa hea. Nii-öelda teenistust siis ma ei tea, tekib rohkem matkaisu,  et lähed ise ka matkale ja. No ma olen sellega varem tegelenud, nii et mul on see nagu  vana teema, aga aga mõni mees, ma loodan,  et ikka saab sellest nagu innustust juurde,  aga. Eks on näha iga inimese enda asi. Hea, ma tänan. Praegu on siin ikkagi alla 10 kraadi juba  ja läheb muudkui 20 kraadi poole, et minul juba seistes juba  hakkavad vaikselt varbad külmetama, kuidas sõdur peab riietuma? Eks see on ka oluline osa väljaõppest, et kuidas siin  selle ilmastikutingimustega hakkama saada. Et, et noh, võtmesõnaks on kihid, ehk siis kihiline  riietumine alati võrkpesu. Väga hea hoiab sellist soojakihti. Paraku me peame ka sõdurit õpetama ja riietuma,  natukene kummaline, võib-olla, et peab täiskasvanud meest õpetama,  riidesse panema, aga noh, selline meil tänane noor on,  et, et ega palju tänane noormetsas käib. Et väga võibolla ei satu sealt Tallinna linna vahelt metsa  vahele veel vähem siis, kui külm ja halb ilm on. Et, et eks see on natukene väljakutse ka meile,  aga, aga samas sõdur saab väga olulise teadmise,  et tulevikus on väga Sõdurid lõpetasid lõunasöögi, pakkisid oma asjad kokku nüüd  prügi ei tohi ka kindlasti maha jätta ja üldse keskkonnahoidmine,  kuidas see on? No ilmselgelt me ei jäta midagi maha. Meie nagu selline mõte ongi, et et see loodus jääb täpselt  sellises seisukorda, nagu ta oli siis kui me sinna tulime. Et prügi käitleme nii palju kui vähegi võimalik ka,  et me sorteerime. Et kui näiteks mõned aastad tagasi, siis oli niisugune vana  hea augu kaevamine suitsukonide jaoks, seda me enam ei tee. Et suitsukonid korjame kokku ja, ja viime minema  ja käitleme siis vastavalt. No nii, siin on siis sõdurite selline ööbimiskoht  ja mis, mis telk see selline on? No täna on siin jaotelgiga tegu, et umbes jao suurne  koosseis hetkel on siin umbes 12 inimest,  tegelikult majutavad siia ära ja, ja köetakse telki. Loomulikult on võimalik ööbida ka ilma kütmata. Tänased temperatuurid eeldavad väikest kütmist ikkagi,  aga mitte alati, nad ei ole sellise ahjuga telgis,  vaid tihtipeale nad ööbivad kuskil puu all hanges,  eks ju. Ja täpselt nii et, et tegelikult oleks  ka see laager olnud plaan seda teha. Aga tänu suurtele külmakraadidele me ei ehmata neid  nii palju, et kohe sinna nii-öelda sellise telkmantli alla lähevad. Aga jaa, et esimesed laagrid on nad kindlasti telk mantlite all,  kus siis magamismatt läheb? Püstitavad omale sellise varje ajutise varje ja,  ja magamismati peale magamiskott ja seal nad oma öö veedavad. Kuidas näha on? Ehk siis pead oma seda vaatlusvälja natuke paremaks. On ilus, na. Okei. Läbi ajateenistuse saab ka loodus kauge noor väga  looduslähedase kogemuse ja hea väljaõppega võib saada  loodusega lausa üheks. Nii. Nüüd tuleb see see tõehetk. On märtsikuu algus ja on vaja saada ülevaade sellest,  kuidas läheb hüljeste talv õigemini juba üleminek kevadeks. Sul on peas selline moodne vahend vist peaaegu et  virtuaalreaalsus prillid, mis praegu plaan on? No plaan on see, et kuna niisugune aastaaeg,  et paadiga veel ei saa jala enam ei saa,  et see on see kõige raskem aeg selles mõttes,  et see jää ei kanna inimest ja ega paati ei ole viisi teist  süljeste ligipääsuda, kui saata oma agent  ehk siis droon ja vaadata seda värki linnulennult,  et sealt paistab kõik paremini kätte ära  ja tal on ka selline mitte ainult nagu ülevaatlik väärtus,  aga me saame ka nende piltide pealt teha,  kui me soovime näiteks hiljem mingisuguseid mõõtmisi,  et kui kaugel nad üksteisest on ja, ja nii edasi,  et need prillid on paraku selleks head, et,  et nendega saab nagu täpsemalt vaadata natukene. Üks märk sellest, et hülged on poeginud tuleb vaadata taeva alla,  kas sa näed lendamas merikotkaid. Praegu on selgelt näha nii innarahu kohal kaks-kolm  merikotkast kui ka just siinsamas oli üks kotkas paigal  lendu tegemas. Järelikult on hüljastel pojad ja kotkad on valmis selleks,  et kui mõni poegadest peaks hukkuma, siis nemad saavad oma  kõhu täis. Mis seisus praegu on Eesti hallhüljeste ja viigrite populatsioonid? No ma arvan, et haljuliste populatsioon on ikka väga heas seisus,  üks osa Läänemere populatsioonist ja arvukus tõuseb pidevalt. Viigritega on asi natukene kurvem selles mõttes,  et esimese sellise enam-vähem korraliku viigri loenduse me  tegime 96. aastal. Ja nüüd ütleme siis, 25 aastaga ei ole nende arvukus eriti  palju muutunud. Aga kui arvestada seda, et, et nende looduslikke vaenlasi  siin ei ole neid ei kütita noh, kalapüünistes mingisugune  hukkumine kindlasti on. Et siis ongi küsimus, et miks need arvukas ei tõuse. Mis see mitte, muutunud arvukus siis keskmiselt,  nüüd on? No me räägime mingisugusest 1000-st kuni 1200-st tiigrist,  no see on see miinimum, mida me iga kevade  siis oleme kokku lugenud. No kindlasti neid on rohkem, aga, aga, aga kindlasti mitte  ka poole rohkem. Ja see siis kokkuvõttes see on praegu siis müstika,  et kuidas see viigrite arv ei muutu. Jah. Et see, noh, sellel ei ole, ei ole otsest seletust,  sellepärast et ta peaks tõusma. Kui nüüd võtta normaalselt Looduslikes tingimustes sigipopulatsiooni,  kus ei ole tervisehäireid ja, ja suurt kisklust  ja midagi muud siis ta peaks umbes seitsme aastaga kahekordistuma. Ja ikkagi on sama palju siis järelikult sureb sama palju,  kui juurde sünnib igal aastal. Üldine pilt on selline üsna rahulik selles mõttes,  et. Et nii palju, kui siit linnusilmaga vaadata,  tundub, olevat enamus kampa elu ja hea tervise juures,  et. Et üldiselt need, kes ära surevad, need lähevad linnuroaks  ja siis on see on see ka õhust näha, kui on. On on seal siis kotkad käinud, seda pidusööki võtmas. Mis etapp praegu hüljeste elus on parasjagu,  millega nad tegelevad, praegu on neil tegelikult see kõige tähtsam,  praegu on poegimisaja nagu selline viimane ots nagu,  et suurem osa poegi ära juba sündinud ja see on,  see on kujunenud sellepärast, et nad on ikkagi tegelikult  algselt olnud Arktika loomad ja, ja just see merejää peal  elamine on neile mitmes mõttes hästi kasulik,  et see jää on, eks ole, ohutu koht seal tihtipeale ei ole  sul seal vaenlasi ega kedagi ja ja seal on hea olla,  et sellepärast nad on oma selle sigimisega siin meie kandis  talvel sättinud. Kas ma saan õigesti aru, et samal ajal, kui praktiliselt  need hülgepojad on sündinud, hakatakse juba hülgeelus panema  alust uuele hülge põlvkonnale ja järgmise aasta projekt  algatatakse praegu just, eks ole, et kui need emad on,  on oma poja ära hooldanud ja üles kasvatanud,  siis ta on valmis nagu uueks uueks aastaringiks ja,  ja isased kogunevad siis seda, seda pulli kõike praegu pealt  vaatama ja seda on noh, meil ka huvitav vaadata,  kuidas siis nagu poisid siis nagu omavahel seal suruvad  ja tahavad suuremad ja ilusamad olla. Ja siis tegelikult see ongi nagu nendele  ka otstarbekas, et see on üks selline osa aastast,  kus need hülged saavad või koos olla, et see on nende kooselu,  see on nende kooseluaeg on, et see pereelu on neil tõesti  nagu lühike, kui seda niimoodi üldse vaadata,  siis seda lapsepõlve on hülgepojal umbes kolm nädalat  ja siis tema vendade ja õdede vanemad saavad pärast seda  korraks pidulikult kokku ja, ja ülejäänud aasta nad elavad  siis nii nagu nagu kaks looma meres, eks ole. Seal on huvitav on ka see, et tegelikult see tiinus kestab  hülgel siis praktiliselt 11 ja pool kuud. See loode hakkab arenema meil siin Läänemeres alles augustis. Et selleks ajaks on siis nagu ema suutnud hinnata nagu  omaenda kehalist seisu, et kui, kui hästi tal suvi on läinud,  kui palju tal seda peki peal on ja kui kuidas teil see  tervis on, sellepärast et siis sellest hetkest edasi,  kui see loode kasvama hakkab, augustis ta,  nagu seda enam ära jätta, muuta ei saa. See talv nagu talve oli ka, aga missi jälje jättis näiteks  möödunud talv pahtliselt lume ja jääta hüljeste ellu. See eelmine talv oli tõesti äge, selles mõttes,  et me oleme 30 aastat käinud niimoodi hülgel kevadel  ja ei ole olnud sellist kevadet, et üldse Eestis jääda ei  oleks ja siis tegelikult tähendab seda, et ta surus  siis selle hülgemassi kõik, mis meie rannas on,  eks ole, kokku mõne üksiku saare peale me nägime tegelikult  sellise ökokatastroofi algeid seal, aga mida sa mõtled  selle ökokatastroof sellest, et kui ma siin räägin,  et saarte peal on üljestel nagu väga vähe ruumi  ja et neil on see kuidagi ei ole päris selline loomupärane poegimiskoht,  siis, siis kui meres üldse jääda ei ole,  siis ikkagi väga suurel arvul hülgemadest on komme tagasi  tulla vähemalt samasse merealasse või merepiirkonda,  kus nad siis on varasemaltki käinud ja ja meil siin Saaremaa  rannikul koguneb tegelikult hülgeid üle kogu Läänemere  ja siis, kui nad siia jõudes aru said või kuidas see selgus  siis selle asja käigus, et sind jälle üldse jääd,  tähendas seda, et ikka ma arvan ikka tuhandeid hülgeid läks  nagu poegima selliste saate peale, kuhu vabalt mahuks,  võib-olla mõnisada siis juba oli, seal oli neid nagu mitu  1000 sündinud ja ja, ja seal oli väga palju selliseid hülgepoegi,  kes olid juba nagu näha, näha oli juba väga varasest  lapsepõlvest oma emad kaotanud, et nad olid suurte kampadena  lihtsalt kuskil sellistes kõrvalises nurkades  ja aga see on nagu ühekordne katastroofiline sündmus,  eks ole, ja me üldse nagu tänagi ei saa rääkida sellest,  mida tegid viigrid, kes on, kes on mitte jäälembelised loomad,  aga nendele on kohe nagu kindlasti jääd vaja,  et nad üldse saaksid oma poja üles kasvatada,  et mis juhtus Eesti 1000 viigriga eelmisel aastal,  me ei teagi, et noh, nende puhul ma arvan,  et siis võiks nagu selle ühe aastakäigu sisuliselt maha kanda,  et kui me vaatame seda nagu tervikust, siis ta kindlasti  hakkab mõjutama seda, nende arvukust ja ja juurdekasvu  siis selles tulevikus, kus need tänased poisid peaksid kõik  saama täiskasvanuks ja hakkama oma nii-öelda hülgeperesid looma,  et, et, et meie arvates praegu toimub Läänemeres  ka selline hülgerahvastiku selline vananemine  millele see kriis siis jõuab kohale siis,  kui need täna veel tervise juures olevad hülgeemad enam ei,  ei poegi ja kui noori enam peale ei tule,  nii et tegelikult selliste asjade kordumine nagu eelmisel  kevadel võib tõmmata sellele mängule siin üsna kiiresti  siis joone alla. Mida me praegu näeme, siin on ju on ju jääaja taganemine. Eelmine kord, kui siit jääaeg taganes, siis ei olnud  uurijaid väga palju randades liikvel. Meil on võimalus vaadata midagi väga nagu mõnes mõttes  ajaloolist huvitavat asja, kuidas hülged reageerivad sellele,  kui neilt jää ära võetakse. Hinnarahul õnnestus praegu kokku lugeda umbes 100 hallhülgepoega. Täpsema vaatluse teevad Mart ja Ivar muidugi kodus arvutiekraanil. Igal kevadel peaksid nad niimoodi läbi seirama kõik need paigad,  kus teadaolevalt hallhülged ja viigerhülged poegivad. Siis tekibki ülevaade, kui hästi või halvasti meie hüljestel  on läinud. Juba järgmisel nädalal suundume ekspeditsioonile Liivi lahejääle,  kus loodame näha haruldasi ja inimpelglikke viigerhülgeid. Juba mitu nädalat enne esimeste rändlindude lõunast naasmist  alustavad talveks Eestisse jäänud kakulised oma pulmalauluga. Nii võib isane karvasjalg kakk ehk laanekakk kogu öö  järjepidevalt tututada, et teistele omasugustele teada anda,  kus tema territooriumi piirid asuvad. Laanekakud on vanade metsade asukad ja suluspesitsejad. See tähendab, et nad rajavad oma pesad puuõõnsustesse. Üpris tihti on pesapooks haab ja üheks abimeheks seen haavataelik. Taelik muudab haavaoksaaugu ja puu südamiku pehmeks  ning nii on rähnidel sinna lihtsam pesaõõnsusi taguda. Enamasti on õõnsuse rajajaks ja esimeseks asukaks must rähn. Aga hakkama saavad ka teised suuremad rähniliigid. Selleks, et õiget pesaõõnsust pesitsemist segamata üles  leida läks hulga aega. Aga lõpuks õnn naeratas ja rajakaamera salvestused  kinnitasid mu kahtlusi. Pesapuule maandunud halpearähni küüntekrabin teeb  sulisjalgse õõne kulliemanda ärevaks. Rutuga kiirustab ta augule vaatama. Ega tema suurimat vaenlast metsnugist ei ole äkki mööda puud  ülespoole ronimas. Veendunud, et ohtu pole, tõmbub ta tagasi  ja see on ka ainuke vahejuhtum, mis päevavalges toimub. Kogu ülejäänud elu käib neil hakimõõtu lindudel ööpimeduse varjus. Nahkhiirte õhtu esimese tiiru ajal vilksatab midagi üle mu pea. Kogu päeva kusagil kuuse võrra reedutanud isalind on asunud  oma kohustusi täitma ja toob emalinnule hiire. Nii päevast, päeva, iga ilmaga ja öösiti isalinnuhiirtega  haudub emalind pea kuu aega. Maist saab juuni Ühel kenal õhtupoolikul ilmubki augule  esimene šokolaadi karva kakutibu. Karvas jalg kakutibud on väga uudishimulikud  ja veedavad suure osa päevast augul. Et august avaneb ainult ühesuguse rakursiga vaade soovivad  nad asju ka teise nurga alt vaadata. Isemoodi koomiline on kaela kõlgutamine. Ringi vahtimisest tüdinud laseb linnuke silma looja. Pesapuu all passijal ei tasu nüüd aga arvata,  et teda enam tähele ei panda. Peagi annab tibu mõista. Ma näen sind. Mõne päeva pärast on neid juba kaks. Peagi aga kolm. Karvas jalgkaku täiskurnas võib olla kuni üheksa muna. See teeb õõnekullidest meie kõige arvukama järelkasvuga kaku liigi. Tibude toitmise periood on vanalindude jaoks kõige ohtlikum aeg. Vaba lennutee pesapuust mitme meetri kaugusel asuva kuivanud  kuusevõrast pesavani on eriti ohtlik. Olukord on pingeline. Seda tunnistavad ka rästaste ja punarindade hoiatusüüud. Ärevalt ringi vahtides ei julge vanalinnud pesani lennata. Nüüd selgub ka ärevuse põhjus. Kohale on liuelnud hääletu händkak. Peale metsnugiste on just händkakud laanekakkude kõige  ohtlikumad arvukuse reguleerijad ja üks paar on end vaid  mõnesaja meetri kaugusele sisse seadnud ning käivad siin  alatasa noolimas. Seekord läks jälle õnneks. Vanad lehtpuumetsad on majanduslikus mõttes väheväärt. Samas on nad väärtuslikud õõnsustes elavatele liikidele. Meie looduse liigirikkust pole inimene veel osanud lõpuni  rahasse ringi rehkendada. Nii et üheksa korda mõõda Ja üks kord lõika.
