Eelmisel nädalal olid meil toomapäev pööripäev,  jõulupühad ja ka tabanipäev, kuid tähtpäevi jätkub  ka sellesse nädalasse. Reedel lõpeb kalendriaasta juba homme on süüta lastepäev,  aga täna pole ei rohkem ega vähem kui Johannese päev. Tänane Johannese päev pole pühendatud risti  ja Johannesele, kes Kristuse ristis. Talle on suvine jaanipäev vaid tollele Kristuse üngrile,  kes kirjutas Johannese evangeeliumi ja ilmutusraamatu. Just ilmutusraamatust on aastasadu otsitud märke  selle kohta, et kohe kohe on algamas viimane võitlus valguse  ja pimeduse vahel ning saabub maailma lõpp. Kuni mina püüan selgeks saada, kas maailma lõpp saabub juba  homme või alles ülehomme. Tab meile ennast alseedo athis ehk jäälind. Suure noka ja silmatorkava sinipunakirju sulestikuga jäälind  meenutab pigem puurist pääsenud papagoid kui põhjamaa jõgede asukat. Kuid jääl nd ei ole siia eksinud puurielanik,  vaid meie iga-aastane pesitseja. Enamus selle seltskonna lindudest on tegelikult lõunamaa linnud,  seda me võime oletada juba nende toreda värvikuue järgi. Sellepärast et nii sätendavaid, linde üldiselt meil  tüüpiliselt Eestis ei ole. Nimi on jäälinnul seda pentsiku, et jäälind on meil suvine  pesitseja ja enamus linde lendab jää tulekuajaks hoopiski lõunamaale. Jääga ei tohiks sellel linnul üldse midagi pistmist olla. Aga meil ilmselt omal ajal inimesed panid teda tähele just  selle valge lumevalge jää taustal selline ilus sinine  sillerdav lind ja panid talle sellise nime. Jäälind pesitseb kagu ja Põhja-Eestis enamasti väikeste  ja tundmatute metsajõgede kaldanõlvades. Kõige tuntum jäälinnu elupaik on aga kahtlemata taevaskoja. Millest see tulnud on, et taevaskoda on saanud just tuntuks  kui Jäälinnu kodukoht? Ilmselt üks põhjuseid on tegelikult see,  et Erik kumari omal ajal siin teda kõvasti uuris ja. Inimesed ju tihti võtavad sellised lingid üle  või neil tekivad mingid sellised seosed. Ja kindlasti on see siin see koht, kus jäälindu on palju  lihtsam jälgida kui nende ma ütleks, et tegelikult  tüüpilistes elupaikades, sellepärast et metsaojal me kuuleme  ainult väikest heli, kui see lind ära lendab oma pesa koopa  juurest jal juhul me näeme seda pesakoobast kuskil kaldavallis. Aga siin on noh, sellised ilusad paljandid,  kus me näeme, kuhu ta sisse lendab, näiteks. Täpselt samuti me näeme, kui ta piki jõgi jõge,  ta lendab sinna pesa juurde madalalt vee kohal lennata. Jällegi me paneme teda tähele paremini, nii et suhteliselt  lühikesel jupil jõest on tegelikult siin õige mitu paari,  nii et noh, arvatakse, et viis kuni 10 võib neid siin olla. Väga raske on tegelikult seda täpset arvu kindlaks teha. Taevaskojas olevad liivapaljandid on jäälindudele pesade  rajamiseks justkui loodud. Jäälind on ise kõva uuristaja ja ta on nii kõva uuristaja,  et tal lausa esimesed kolm varvast on otsapidi kokku  kasvanud palju kaugemale kui teistel lindudel. Selleks, et oleks hea siis nendest aukudest seda  pesamaterjali välja visata. Kui mäger meie loomade hulgas tuntud pikkade urukäikude  kaevajana siis jäälind on seda lindude hulgas kõigest 40  grammi kaaluva linnu kohta kaevab ta uskumatult sügavaid käike. Kui ta leiab omale õige sellise koha, kus pinnas ei ole  päris liiga kõva, aga piisavalt hea selle jaoks,  et sinna urgu teha, siis see võib olla meeter isegi natuke  üle meetri. Nii et kõva töö tegelikult selle jaoks, et oma lapsed seal  üles kasvatada. Kui nüüd neid liivapaljandeid vaadata, et seal on neid urge  päri päris palju, et nüüd ju kõik ometi jäälinnu ma ei ole? Ei, kindlasti mitte. Põhimõtteliselt me saame nendel urgudel vahet teha näiteks  selle järgi, et kaldapääsukeste urud on pigem ümarad,  jäälinnu omad on, nii öeldakse ka, et sellise pirnikujulised,  ehk siis nad on kindlasti altpoolt laiemad  ja kui meil õnnestub mõnda väga ligidalt vaadata,  siis peaks seal olema näha nii öelda. Ratta jäljed, ehk siis need kohad, kust jäälind iga kord  sisse lennates natukese peab kraapima, et ennast edasi lükata,  seal. Urus, nii, et sinna tekivad tegelikult kaks vagu. Kui jääb endiselt kahtlus, kas paljandi seinas on tegu  jäälinnu või kaldapääsukese pesaga siis ei jää muud üle,  kui tuleb urus, uued nuusuta. Üks hea võimalus, kui. Kuidagi õnnestub neile juurde saada, siis on alati nuusutada,  sellepärast et jäälinnu urg nagu tihti selliste ilusate  asjade puhul on kindlasti ka midagi. Mitte nii ilusat, jäälinurg haiseb koledasti. Pojad terve selle. Aja jooksul, mis nad seal pesas on, roojavad sinnasamasse. Ja. Tulemuseks on see, et see on ikka tõeline peldik  ja arvatakse, et põhjus, miks me tihti näeme jäälindu  pesaurust väljumas ja kohe vette sulpsatamas,  on see, et vanalinn tahab ennast siis sellest kõigest  puhtaks pesta. Kuni järgmise korrani, millal järgmise kalaga tuleb  siis kurgu lennata? Ja suuri raheteri tuli taevast maha inimeste peale  ja inimesed pilkasid jumalat rahe nuhtluse pärast  sest selle nuhtlus oli väga vali. Lumesajust pole siin sõnagi hoopis metsalisest inglitest,  väävli järvest, mida me teadagi ei usu. Või siiski usume nagu sedagi, et sõnal on maagiline jõud,  vägi. Toon näite. Kui me paneme pojale nimeks loru ja kutsume teda aina,  et loru loru loru siis pole midagi imelikku selles,  kui temast kasvabki loru. Seepärast pange lastele nimeks hoopis õie  või õnne, üllas või ülev. Ja mingem nendega koos matkale. 1962. aastal loodi Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala  ja seda eeskätt liivakivi paljandite kaitseks. Härma müür, mis on 43 meetrit kõrge ja 400 miljonit aastat  vana on oma taolistest Eesti kõige suurem  ja täpselt sinna me täna suundumegi teejuhtideks on meil kogenud. Matkajad Tõnu Jürgenson ja Alar Sikk Pärast esimesi nõuandeid astusime koos Haanja Ruusmega  põhikooli õpilastega matkarajale. Rännaku tempo oli kiire, et külma vältida  ja nahk kiiresti soojaks saada. Teekond kulges pikimaalilist piusa ürgorgu kuni  järsunõrvalistes kanjonites. Turnimine hakkas üha enam ja enam mägimatkamise ilmet võtma. Muretsemiseks polnud aga põhjust, sest meiega oli kaasas  mägede vallutamise raske kahurvägi. 2003. aastal. 22. mail kell 17 45 jõudis Alar Sik esimese eestlasena  Monteveres i tippu ja tänaseks on ta vallutanud kõikide  maailma kontinentide kõige kõrgemad tipud. Räägi Alar siis, et mida siin sinusugune mägede vallutaja  siin Eestimaa looduses leiab? Noh, ega ega loodus leiab alati midagi ja  ja ega siis Ega ega ma ei ole nüüd puhtalt alpinist või mägironija,  ma kogu aeg viibin looduses. Mulle meeldib siin olla ja ega siis kõik suured asjad saavad  alguse tegelikult väikestest matkadest. Sina oled ju läbi ja lõhki Võru poiss sündinud  ja kasvanud, saan ma õigesti aru, et, et kas võib öelda,  et sa oled nii-öelda koduradadel tagasi? Võib öelda küll, ma olen väiksest saati siin rännanud  ja ja mul ei ole siin ühtegi kohta, mida ma ei tunneks. Et sinul sai see matkamise huvi ikka lapsepõlves alguse juba jah? Ja, ja, ja ütleme, sellel ajal, kui mina väike olin,  ega, ega siis suurt muud teha ei olnud, kui matkata. Vaata tänapäeval on niimoodi, et, et neid asju,  millega tegeleda niivõrd palju, et lihtsalt see,  see matkamine hakkab vaikselt ära kaduma. Õigemini ta ongi ära kadunud, aga ma olengi selleks,  et seda asja võib-olla natuke tagasi tuua  ja õpetada. Ja, ja võib-olla neid matkavõlusid natuke. Alar matkab nii Eestis kui välismaal nii vee peal kui maismaal,  suvel ja talvel. Kust maalt aga lõpeb pühapäeva pärastlõunane jalutuskäik  ja algab matk? Minu jaoks algab matk ikkagi. Väliööbimisest see tähendab, et vähemalt matt peab olema  kahe päevane väliööbimine ükskõik, kas suvel  või talvel telgis, lõke, mis, mis on selle võlu,  see ongi see lõke, need, need jutud ümber lõkke see seltskond,  kes seal on, et minu jaoks teeb see just matka väärtustab  seda matka. Aga mis see lemmikhetk matkal sinul on hommikune tee  või on mingi selline traditsioon kah, mida sa alati järgid? Ei ole, kõige paremad hetked, on see, kui kui ütleme  äärmiselt kehva ilma korral sa oled jõudnud mingisse punkti,  kus sa saad juba lõkke üles telgi püsti ja  siis on see nagu see puhkehetk, see mõnu,  mille nimel nagu matkale tuldi. Aga loomulikult, hommikused kakamised on  ka ilusad. Aga noh, mina ei ole siuke hommikune mees,  eri ma nagu õhtune. Aga mis on huvitav, kui sa isegi praegu näiteks niimoodi  loodus käis, ega sa ei näe ühtegi looma. Aga, aga looma näed sa siis, kui sa lähed metsa,  sa oled üksi, istud kännu peale, istud seal paar tundi,  istu, istud, mõtiskled ja vot siis hakkab elu siin ümber toimuma. Siis kuskilt mingi mäger pistab pea välja võsast,  kuskilt jookseb põder mööda tuleb sisalik,  konn hüppab, lind lendab sinnasamma, ütleme,  öökull lendab puu peale, hakkab sind vaatama. Sina vaatad teda, tema vaatab sind. Et siis alles näed, ütleme, kui sa kambaga lähed. Sa ei näe ühtegi looma ja mõtled loomi ei ole,  tegelikult on. Ja sa ise pead olema vait ja siis elu hakkab käima sinu ümber. Elu oli tol päeval metsa all kõvasti naeru  ja kilkeid kõlas üle kogu Piusa jõe ürgoru. Olid nende põhjustajaks siis Tõnu lood kunagise st  metsavendadest või lihtne võistlus nöriga hüppamises. Pärast kuute kilomeetrit järsunõlvalisi jõekaldaid  rippsildasid ja loodusvaateid suudeti noored  nii ära väsitada, et uuesti liikuma sai nad ainult lubadusega. 500 meetri pärast ootab kuum tee ja soe puder. Väsimus kui käega pühitud, läbiti viimased sajad meetrit  jooksujalu uurimegi matkajuhilt kui vanal,  et peaks üldse hakkama lapsi metsa kutsuma. Tegelikult vaata, mida varem sellega alustab,  seda rohkem, kuidas öelda, nendesse see looduse tunnetus  nagu ilmselt jõuab imbuda, et vara pole mitte kunagi,  et mul on päris mitmeid tuttavaid, selliseid noori peresid olnud,  kes kui ikka pisikesed võsud on nagu tekkinud,  et on oma niisuguste lihtsamatele käikudele kuskile suvisel  ajal mõne järve äärde või metsa jalutama  või sügise marjule ikkagi kaasa vedanud ja ja,  ja siis, kui nad juba oskavad ise kõndida,  et siis on ikka vanematega koos kaasa veetud neid longitud  ja et tegelikult nagu vara pole mitte kunagi sellega alustada. Et niisugust niukest asja ma arvan, polegi olemas. Ja seda tegevust vist alatähtsustada kah ei saa. Sest ma usun ka seda, et kui me tahame minna näiteks 20  ja 30 aasta pärast 50 100 aasta pärast loodusesse siin meil Eestis,  et oleks niisugust säilinud metsikut loodust,  kus nagu saaks tõesti käia ja nautida seda looduse ülevust  ja ilu siis täna ongi õige aeg hakata sellega tegelema  ja üks võimalus, kuidas sellega tegeleda,  ongi hakata sellistele vahvatele aktiivsetele juntsudele  niisugust loodusharidust nagu andma ja, ja ütleme,  niisugust loodusetunnetust ja, ja püüda nagu mingeid  väärtushinnanguid nendes kujundama. Ja selline seiklus, selline mäng, niisugune rännak,  see nagu on üks, üks põnevamaid ja nagu lihtsamaid meetodeid üldse. Tõnu põhimõte on lihtne. Matk peab olema tegevus, millega kaasnevad positiivsed emotsioonid. Olgu nende andjateks siis lõkkel valmistatud õhtusöök,  jõe kohal lendav jäälind või nauding väsitavast päevast seljakotiga. Ellujäämisretked jäägu adrenaliinisõltlastele. Millistel põhimõtetel sinu arvates siis selliste tarkuste  ja teadmiste jagamine toimuma peaks? Noh, eks lastega ongi see, et nendel on vaja luua seiklus  ja läbi seikluse me saamegi õppida tegelikult nagu paljusid  selliseid asju, mida nad koolis on õppinud. Aga kas see seiklused nagu kuidas öelda neile teise nurga  nende samade asjade nägemiseks, mida nad näiteks  loodusõpetuse tunnis on omandanud ja, ja siin,  kui me need asjad omavahel nii-öelda selle koolis omandatud  akadeemilise tarkuse seome teatava selguse seiklusega  siis ega see kompott saab päris hea olema,  need asjad jäävad paremini meelde. Et, et ma usun, et selline just nii-öelda ehtsalt  nii looduses käimine, niisugune praktika,  et see, see on päris hea, selline õppemeetod. Laste ajaks on see vahva seiklus koolivaheajal näiteks,  aga, aga sina, kes sa käid regulaarselt nendega metsas,  et mida sinule endale see pakub? Noh, tegelikult üks asi, mis ma ütlen ausalt,  laste käest, ise saan, ongi selline tohutu energialaeng  ja vot lapsed on selles mõttes, nad on hästi ehedad  ja tegelikult nemad õpivad minu käest niisuguseid matkatarkused,  mingid teadmisi looduse kohta, aga mina õpin nende käest  nagu siirust. Ja, ja see on see, mida mina tegelikult nagu saan nendelt õppida,  mida ma vajan tegelikult. Tõsi, ta on, et lastele jäi matkast eredaimalt meelde  lumesõda ning alari poolt priimusel praetud pekki  ja sibulat vaadati silmanurgast paraja õudusega. Tõsi on ka see, et pekk ja sibul söödi ära viimse tükini  ning kusagil ajusopis säilib mälestus. See mägi, kust me täna alla kelgutasime,  oli Eesti kõrgeim liivakivimüür. Mis kõige ägedam oli loodus. See Eesti kõige kõrgeim ta paljand, liivapaljand,  see kõige suurem, paljas liiva. Palja kõige ägedam elamus oli see, kui te 11 lumme lükkasite  ja olime. Mina rohkem meeldis, kuidas see meik laiali läks. Mulle meeldis kõige rohkem lume s. Oli raske matkata ka ja paksem oli, aga tuleksite uuesti  ja kindlalt. Kõik tuleksite uuesti? Kas keegi Piusa jõe kohta midagi uut ka õppis  ja mida uue kalaliigi ja? Aus harjus jah, mis kala see harjus, selline on  looduskaitseala punases raamatus ja Lätis võib püüda. Mis ta ladinakeelne nimi on? Aga mis Lutsu ladinakeelse nimi, oli ta ta lota lata  ka lotalata ikka. Keda aga huvitavad Piusa koobastes elavate nahkhiirte  ladinakeelsed nimetused, need saavad seda järele uurida juba  uuest Piusa külastuskeskusest. Sealtsamast saab teada, kuidas nägi välja pea sajandi  jooksul toimunud klaasiliiva kaevandamine  ja kuidas on kinud Eesti kõrgeimad liivakivimüürid. Istu vaid tammepakust välja tahutud pingile,  kuula keskuses kajavaid, loodushääli ning suundu edasi matkarajale. Tegelikult ongi väga tore, et on selliseid inimesi,  kes on võtnud omale südameasjaks vahendada nagu loodust ja,  ja sellest keskkonnaalaseid teadmisi lasta,  nii et, et et selline mittetulundusühing nagu Piusamaa  kirjutas siis keskkonnainvesteeringute keskusele projekti  ja tänu sellele saigi teoks see, et kuus Võrumaa kooli on  siis saanud läbida sellise matkamis alase koolituse parvemat  ka nüüd jalgsimatka ja, ja samuti on meil veel tulemas  kevadine jalgsimatka ja lõpeb see veel matkalaagriga. Et, et noh, see on ikka väga tore, et, et keegi on võtnud  selle asja nii-öelda enda kanda ja näeb selle asja vajadust. Sest et ma usun, et see töö on nagu teatavas mõttes investeering,  et meie, Eesti loodus tuleviku jaoks säiliks. Ja ma nägin üht inglit seisvat päikeses ja sekkis endas  suure häälega ning hüüdis kõigile kesktaeva kohal lendavaile lindudele. Tulge ja lennake kokku suurele jumala sööma,  ajale sööma kuningate liha ja ülemate pealikud  ja liha ja vägevate liha ja hobuste ja nende seljas istujate  liha ja kõigi vabade ja orjade ja pisukeste  ja suurte liha. Kole. Lindudest räägib meile nüüd märksa leebemas laadis Indrek Rohtmets. Milliseid võrdlusi me kasutame kõige sagedamini,  kui räägime põhja-pöörijoone tagusest loodusest? Karge, suursuguse ja ürgne on siinkohal kindlasti esimestel kohtadel. Vahel võib kuulda, et mõni ütleb muuhulgas  ka eluvaene. See pole aga kaugeltki nõnda. Tutikas on paiku, mis lausa kihisevad elust. See kaljukajakate koloonia siin Vatse saare peal on  väikeseks sissejuhatuseks arktilistele linnulaatadele. Siin on ainult tõepoolest ainult 20000 paari kaljukajaka pesitsuskoht. Praegu on pojad juba suured ja emad toovad neile merel süüa. Pojad ootavad kannatlikult kitsukese kaljueendi peal  ja ootavad oma palukest. Põhja-Norrat võib julgesti nimetada linnulaatade maaks  varangi poolsaare idaosas kõrguvatel Ekero  ja klihvidel pesitseb tõepoolest ainult paarkümmend 1000 kaljukajakat. Lofootidel ja Euroopa põhjatipu kandis aga võib leida  miljonilisi linnukolooniaid. Põhja pöörioonest põhja pool asub Norras ühtekokku ligi 20  linnumäge suurusega üle 100000 pesitseva paari. Looduskaitsealune hornoia saar asub varde linnakese lähedal  Barentsi mere kaldal ja kubiseb lindudest. Seal pesitseb kokku 100000 paari kaljukajakaid,  tirkusid, alkisid, lunne ja karikormorane. Iga viimane kui vähegi sobilik kalju eend on hõivatud. Miks nii tihedalt? Koos ühtsuses peitub jõud. Kui mõni röövel, näiteks meri, kajakas julgeb läheneda,  sööstab talle kohe vastu terve pilv. Pesakaitsjad. Hornoia ehk sarvesaare kõige arvukam asukas on kaljukajakas. Ta on väga sarnane meie kalakajakaga. Tähtis erinevus on jalgade värvus. Kalakajakal on jalad, kollakad, kaljukajakal aga mustad. Oma kommete poolest on need linnud aga väga erinevad. Kaljukajakas pesitseb ainult kaljudel, nagu nimigi ütleb  ja püüab merest kala ning vähilisi. Kalakajakas aga teeb pesa maapinnale, sööb kõike  ja elab ka peaaegu kõike. Vanasti nimetati kaljukajakat eesti keeli kolmvarvas kajakaks,  sest neil lindudel puudub tagavaras. Inglise keeles kutsutakse kaljukajakat Kityvaik. Minu meelest on see kena nimi, sest väljendab üsna täpselt linnuhääli. Samamoodi nagu näiteks eesti keeles peo leo. Põhjala linnumägede värvikam asukas on kahtlemata lund,  keda on kunagi kutsutud ka papagoi algiks. Sellel väheldasel linnul on kõige eriskummalisem nokk,  mida Arktikas näha võib. Nokal leiduvad punased, kollased ja sinised triibud löövad  kõige eredamalt särava pesitsuse ajal. Küllap on meil siis seos pulmadega. Lunni jämedalmnurkne nokk näib esmapilgul olevat täiesti  sobimatu kalapüügiks. Nii tuntud kui ebatavaliselt osavad kalastajad. Kalaretkel aastast tilp neil noka vahel ikka viis-kuus kala korraga. Kuidas on küll võimalik napsata vee alt viienda kala,  kui sul on neid noka vahel juba neli? Vastust sellele küsimusele teab vaid lunn ise. Lunnid toituvad valdavalt väikestest kaladest,  sageli noorkalast nagu heering maimud. Seepärast langes nende lindude arvukus möödunud sajandi  lõpupoole väga kiiresti pärast seda, kui Norra kalalaevastik  mere heeringas peaaegu tühjaks püüdis. Kalapüügipiirangud on kasvatanud nii kalade kui  ka lunnide arvukust. Linnulaatadel on lunnide naabriteks tema sugulased,  tirgud ja algid. Tirgud on ühed kõige arvukamad linnud arktilistes,  meredes ja tõenäoliselt ka kogu maakeral. Tirgul on terav nokk algil veidi tömbi ja heleda vöödiga  tipu osas. Mõlemad nad on kalatoidulised  ja suudavad pesitseda imekitsastel kaljueenditel,  kuhu nad munevad oma ainsa pirnikujulise muna. Karikormorane pole linnulaatadel kuigi arvukalt,  teiste lindude varju nad ometigi ei jää. Meil elavast kormoranist on karikormoran veidi saledam  ja tema sulestik on ühtlaselt must. Uhkust annab vaid metalne läige ja kollased suunurgad. Kui keegi karikormorani pesale liiga lähedale tuleb,  asub pesaomanik kutsumata külalist minema hirmutama. Plagistab nokka, susiseb ja väänutab oma painduvat kaela  nagu madu oma keha. Karikormoranid ja pojad näevad välja, nagu nad oleks kaetud  samasuguse plüüsiga nagu mängukarud. Jääb veel lisada, et nii nagu meiegi kormoranid söövad  ka karikormonaadid peaasjalikult kala. Eelnevast ei tohi järeldada, et elu on Arktikas koondunud  ainult rannikule ja Kalju saartele. Tundra järvede ääres võib hea õnne korral näha pesal istuvat  puna kurk-kauri imekaunist veelindu, keda Eestis õnnestub  näha eelkõige vaid rände ajal. Mõõna ajal kogunevad ranniku adruvallidele mitmesugused  kahlajad teiste hulgas ka rüdid, kes usinasti väikseid  vähikesi ja limuseid otsivad. Juulikuu on õiteaeg ka kaugpõhjas. Õitseb Rootsi kukits ja soo ehk mesimurakas verevat värvi  lisab niitudele punane pusurohi. Ja tõelise peremehena tunneb ennast igal pool poro. Armastatud. Lauljanna soovis meile teleklipis üha uuesti  ja uuesti lumiseid jõule. Tema soov täitus üle arugi. Et asi veel hullemaks ei läheks, tuleks meil nüüd  sõnamaagiat järgides hoopiski loobuda sõna lumi kasutamisest  ja ütelda selle asemel näiteks, et see asi,  mis talvel maha sajab. Muide. Kas teate, et kui võtta sellesamuse paksuseks üle Eesti pool  meetrit ja vedada see kõik ühisel jõul Tallinnasse  siis kataks seesamune meie pealinna 142 meetri?
