Üksi matkates risti-rästi läbi Eesti. Miks selline katsumus ette võtta? Mulle meeldib öelda, et jalad on mu terapeudid. Petitsioon Liivi lahe jääle kohtume haruldaste viigerhüljest. Hüljes otse ees, vaata. Rähn küll, aga ilma oma sepikojata. Lumi potti ja keema päeva esimene kohv, hommikusöök,  hambapesu ja kott kokku. Nii algab Heleni Hanko argipäev juba viimased kuu aega. Eesmärgiks läbida 614 kilomeetrine läbi Eesti kulgev RMK matkatee. Pagasis juba 370 ja 820 kilomeetrise rännakud  ning oma matkasari rabaradapidi. Mitu kilo see kott on siis nüüd on palju väiksem,  ma tunnen kohe, et ma olen siin igasugustest asjadest  loobunud aga algselt oli umbes 20 kilo. Et see kõik oleneb, palju ma vett tassin  ja palju toitu. Algus oli raske, puus valutas, esimestel päevadel pidi ikka  korralikult puhkepause tegema rohkem ja,  ja sai ka isegi puhkepäevi tehtud, sest sest valu on ühel  hetkel ikkagi kannatamatu. Nii, aga kuhu me üldse läheme, kus sa tead,  kuhu suunas? Ma ei tea veel ma hakkangi kohe vaatama ja mina navigeerin  RMK äpiga, mis, mille nad on väga-väga heaks töötanud omal. Ja selle võtan lahti. Siin ongi uljaste matkarada ja lähme sealt ülesse. Noh, hakkame minema, siis, minul on kerge kott  ja eleril on raske kott ja läheme. Kui palju sa ühest päevast tavaliselt kilomeetreid läbida? Keskmiselt umbes 20. See tundub võibolla vähe, aga talvel sageli on see päris palju,  see oleneb, kui milline see maastik parasjagu on  ja mis, mis see lume seisukord seal on. Et siin eile sain ikkagi näiteks soos sumbata? Jah ja matkasin kolme kilomeetrit, kaks ja pool tundi. Siin on kitsepabulad, noh loomadega elusloodusega oled,  ma saan aru üksi matkates ka sõbraks saanud. Ja ja täiesti kitsedega ka mul on ikkagi  ja öösel on sokk täitsa telgi kõrval karjunud. Ja, ja noh, talv ja see, see lumi on ikkagi  nii reetlik, et kogu aeg näed, jälgesid erinevaid küll. Aga sa oled nagu näinud ise ka reaalselt loomi või? Ma olen näinud karu suvel ja põdrad on päris mitu korda ette juhtunud. Rebased on palju kuidagi julgemad, seal sai isegi mul korra  koera kiusanud. Oravaid kindlasti need on isegi üks orav on väga  uudishimulikult kaasa lipsanud, mul. Neid loomi suvel oli kuidagi, ma nägin küll ma ilmselt  märkasin rohkem, mina arvan, et neid, need loomad mind  näevad igapäevaselt väga palju ja tuhandeid loomi  selle matka jooksul lihtsalt kuidagi mina vist ilmselt ei  märka neid praegu siin selle valge lume taustal  ja ma arvan, et üks veel üks võimsamaid kogemusi oli see,  kui otse üle minu pea lendas selline luige parv niimoodi  lusti ja, ja kuidas nad seal luutasid ja kuuled tõsti seda  tiiva tiiva hääli, siis see oli, noh, see jääb kuskile sulle mällu. Me oleme praegu siin nii-öelda talve lõpus,  lumi on veel maas, aga tänavune talv on olnud ju eriline,  et sa oled saanud ka seda kõige külmemat aega ka. See, et meil tuleb selline lumine ja nii krõbedad miinused,  said mulle ju selgeks alles paar nädalat enne matka. Ja ka ma ikkagi otsustasin ära proovida,  et siin on ja erinevad sellised. Olukorrad olnud küll, on olnud tõesti miinus 27-ga maganud telgis,  nüüd on selline üsna niiske ja märg kohati  ja nüüd läheb uuesti selliseks külmaks ära,  nii et siis võib oodata, et saab päris libe  ka olema, aga miinus 27 ga õues magada tegelikult ei olnudki  midagi väga selles mõttes erilist. Ma olin ilusti varustatud ja, ja ma panin soojalt ennast riidesse. Tegelikult talvel matkata on üli üli hea. Mulle väga meeldib. Ma kuidagi alati tahakski soovitada inimestele,  et matkata mitte ainult päikselise ilmaga  ja nädalavahetusel vaid paar päeva tagasi oli meeletu udu. Ja see oli väga-väga ilus ja suvel matkata sellise vihmaga  väga-väga ilus, et et ja talvel matkata on minu arust suurepärane. Me jõudsime nüüd Sondasse siin Ida-Virumaal,  et siin, RMK matka teel ei ole ju ainult matkarajad,  soodja rabad, et sul on päris palju asulaid,  eks. Ja see ongi matka tee, et ta ongi, koosneb sellistest  erinevatest teedest ja, ja väga sageli ka matkaradadest ilusatest,  aga vahepeal on, on päris palju selliseid suuri maanteid ja,  ja vahest ka väiksemaid lihtsalt metsateid. No asula on ju see koht, kus on tihtipeale mõni pood või,  või ma ei tea, võib-olla isegi söögikoht,  et kas sa lähed nendest ka läbi. Alati peaaegu alati ja kui on, isegi kui mul on toiduvarud  üsna okei, siis ikka poodi tõmbab. Tahaks kasvõi, tead, mõne sellise. Mitte ainult lumist vett juua, vaid natuke võibolla väikse  jäätee võtta, lubada omale? Teine teema on inimestega kohtumine, et sa matkad küll üksinda,  aga ilmselt sa oled inimestega kohtunud. Aga selliseid inimesi, kes on eriti hea sellise emotsiooni  sisse jätnud, neid ma olen kohanud küll ja ma  ka vahest olen mõelnud, et võib-olla see on  ka üks põhjus, miks minna matkale, et näha neid toredaid eestlasi,  kes toetavad ja, ja aitavad sind ja ja kas  või naeratuse pakuvad. No kuidas nad toetavad veel? Mul on kaks sellist päris võimast kogemust olnud seekord  ja üks neist oli selline, et mul oli väga raske päev selja  taga ja ma sattusin Aegviitu, kus ma pidin oma varusid poest  täitma ja siis ma avastasin selle kõrval on restoran. Ja restoranis muidugi kohe istutasin ennast maha ja,  ja võtsin kohe sellised sooja toidu ja klaasi veinikese  ja noh, ju ma nägin selline kummaline hulgus välja,  juuksed sassis, natuke mõned pisarad olid veel vist põsel kuivanud. Nii et omanik kahe tundis huvi, kes ma selline olen. Järsku hakkas terve ruum minuga rääkima,  ehk et tegelikult olid seal omad joped olid toas ja,  ja kui nad küsisid, et kuhu ma siis edasi lähen,  et palju mul sel päeval matkata on sel õhtul hästi pime oli juba. Ja ma ütlesin viis kilomeetrit ja nad kohe ütlesid,  et ei lähe kuskile. Võta veel veini ja jääd meile siia ööbima. Et see oli hästi selline noh, soe soe kogemus. Ja nüüd hiljuti oli ka, kus ma tundsin, et ma ei taha päris  see mets ei olnud sel õhtul väga kutsuv ja ma ei jõudnud RMK platsile. Ja siis ma nägin ühte toredat talu hästi selline hoolitsetud talu,  siis ma koputasin neile uksele, et küsida,  kas ma võin nende õues. Ööbida ja nad võtsid ka samamoodi ülisoojalt vastu  ja ja isegi pakkusid ka sooja tuba, aga ma ikkagi jäin õue  ja teed, tee ja mufini, võtsin vastu. Nii on kõnnitud küll mõned kilomeetrid, et võiks väikese  pausi teha. Et kas, kui tihti sa teed nagu pause või on sul mingi reegel  selle jaoks? Ja reegel on tunnetuse järgi, kuidas, kuidas keha ütleb,  kuidas lihtsalt tahan. See matkamine on minu jaoks selline natuke kulgemine. Ja vahepeal tahad lihtsalt teha ilusa istumise pausi  ja teinekord lihtsalt keha küsib, et või noh,  tunned, et oled nii väsinud, et on nii palju juba mütatud  kuskil raskemat rada tehtud või. Eleri tegelikult ju enamik aega ikkagi oled üksi,  et kas sa vahel hirmu ka ikkagi tunned? Ei ole tundnud ja, ja mul on selline reegel iseendaga,  et ma ei võta lihtsalt hirmu metsa kaasa. Sest seal see hirm ju, noh, metsas pimedas telgis hakkab see kasvama,  ehk et ma lähengi, täitsa sellise. Üritan minna puhta südamega või meelega sinna metsa enne matka,  ma ei loe uudiseid. Ja, ja mul juba pere ja lähedased teavad ka,  et ei, ei maksa mulle mingisuguseid hirmujutte rääkida enne seda. Sa oled rääkinud, et matkajal tekib selline matkaja nälg. Mis asi, see on, see hetk, kus keha on nii palju kulutanud energiat,  et sa ei ole suutnud seda söögiga täita ja,  ja eriti alguses minul ka on vastupidi, ma alustan matka,  siis see on nii vist põnev ja võib-olla ka šokk kehal,  et ma ei söö väga midagi. Ma küll noh, sunnin ennast sööma, aga, ja  siis ühel hetkel ja selline minul on tavaliselt peale teist  nädalat või selline natuke enne kolmandat kogu aeg tahaks  süüa mingi hetk unistada, eriti tekivad mingisugused isud. Mis tavaliselt erinevad siis sellest, mis sul endal kotis  kaasas on. Selle matkaja nalja leevenduseks me tõime sulle linnast  natuke magusat, nii et. Lase hea maitsta. Ma loodan, et see aitab edasi minna. Kindlasti ma ei lase seda teist korda kunagi öelda matkal,  vaid hea meelega, proovin ära. Ma arvan, et see on tänase päeva parim osa. Võib-olla selle nädala. Mul on hea meel, et ma sain matka ja tuju rõõmsaks teha  ja see on väga maitsev. Miks sa üldse selliseid pikkasid matkateesi tegema hakkasid  alguses Oandu Ikla, siis kõige pikem pera küla ähijärve  ja nüüd see Just üks just üksinda täpselt. See on, ma arvan, et see on üks selline kompott soovist  ennast ületada ja ma arvan, et sellest tegelikult saigi alguse,  et noh, näha mis siis saab, kui ma lähen niimoodi üksinda metsa. Tol ajal ma läksin koos koeraga küll. Ja, ja teiseks on see looduses viibimine kindlasti mulle  meeldib ja üksinda üksinda matkamine on minu arust  ka natuke selline nagu mediteerimine või  või mulle meeldib öelda, et jalad on mu terapeudid lihtsalt  jalutada mingisuguseid. Teemasid enda peas välja ja ja see lisaks nüüd eriti mul on  väga aktiivne töö või väga palju, peab tead mõtlema ja,  ja kalender on kogu aeg igasuguseid koosolekuid  ja asju täis. Siis selline pikalt metsas viibimine ja liikumine on justkui  minu arust nagu restart. Ma olen pannud tähele, et peale kahte nädalat,  siis kui see matkaja nälg tuleb siis umbes samal ajal kaob  päriselt kalender ära, et ei ole enam sellist virvarri peas,  vaid sa järsku oledki nagu kuidagi rohkem loodusega. Ja, ja sul on tekkinud mingisugused rutiinid,  mis on sellised hästi ürgsed, et noh, minu,  minu rutiin on lihtsalt ellu jääda selles mõttes,  et ma hommikul ärkan üles, teen süüa, matkan. Õhtul jõuan kohale, teen süüa, lähen magama,  et see on minu, see on minu ainukesed ülesanded. Et see on jah, selline hästi ürgne ja lihtne  ja selline mõnus. Rahustav kuidagi eluviis. Nii siin lõpeb minu tee koos Heleriga, sest tegelikult sulle  meeldib ju ikkagi üksinda matkata. Ja mulle meeldib kõige rohkem üksinda matkata  ja ma soovin sulle head teed. Aitäh. On olles raudselt on jah. Ta teab, et me siin oleme täiega vahib meid. Ma arvan, tema teab paremini, kus meie oleme,  kui meie teame, kus tema on nagu. Oleme Raio piirajaga tulnud Pärnu lahele üks osa suurest  Liivi lahest. Meil on käsil hülge ekspeditsiooni, et näha,  kuidas läheb viigerhüljeste poegimine. Mis ta teeb ta külili, viskas ennast, pean,  pea pani käe peale. Korralik jää Väinamerel ja Liivi lahel On Eesti  viigerhüljestele kui õlekõrs elus püsimiseks. Viiger on Arktika päritolu loom. Merejää on temale poegimiseks ja järglaste kasvatamiseks  eluliselt vajalik. Veel möödunud sajandi seitsmekümnendatel  ja kaheksakümnendatel räsisid Läänemere hüljeste ridu  keskkonnamürgid mistõttu olid piirkonniti lausa 80 protsenti  emastest viigritest sigimisvõimetud. Üha sagenenud soojad talved kujutavad aga hüljestele  teistmoodi ohtu. Järglaste ilmale toomiseks pole enam jääda. Eesti viigripopulatsioon ületab hinnanguliselt veel 1000  looma piiri kuid palju hapramas seisus on Soome lahe viigrid,  keda on kokku vaid sadakond. Soojade talvede jätkumisel võib see populatsioon juba  lähiajal välja surra. Kui sa käid nüüd talvel selle Pärnu lahe jää peal oma  kalapüüki tegemas, püügivahendeid kontrollimas,  siis näed sa sageli hülgeid. Tegelikult ei näe, et vastu kevadet ikka märtsikuus,  siis kui jää lagunema hakkab, et et siis tulevad esimesed. Kuidas sinu läbisaamine hüljestega on? Ma tean selliseid kalureid, kellel on nii  ja naapidi arvamusi. No eks me proovime õppida koos elama, et,  et on ikka päevi, kui ma olen nende peale ikka püha viha  täis ka. Et niisuguseid niisuguseid asju on  ka juhtunud. Kõige parem näide oli eelmine aasta, kuna jääd ei tulnud  üldse hülgeid ei olnud ja koha ka ei olnud,  me ei saanud koha ka püüda, aga iga kevad korra koha teeb  ringi lahest läbi ja siis saab seda seda natukese võrkudega püüda. Ja siis muidugi kõik võrgud said sisse pandud  ja siis püügikeelu eelsel õhtul käisime vaatamas,  et et palju siis koha ühe võrgu peal on,  et siis teab, et mitme paadiga tulla. Ja oli niisugune viiteteist, kahtekümmet,  kala ühe võrgu peale. No siis järgmine hommik, tulime. Kella 10 ajal, et hakkame võrke välja võtma  ja me saime 60 võrgu peale, saime kaks kala tervena,  ülejäänud olid, kas üldse olid suured augud võrgus  või siis olid ainult kalarapped järgi. Tuleb ju nii välja, et ega hüljeste toit on  ka kala lihtsalt vaja. Ta on ikka nii tundlik. Meie kui kiskjate suhtes kohe kaob, vaata et hakkab tulema  sinna jää peale hoiad pöidlaid, aga läheb tagasi. Eks see elus on ikka niimoodi, et kui sa midagi väga tahad,  siis neid ei ole ja kui sa neid ei taha,  siis on neid alati palju. Et täna on jah, siis niimoodi, et, et peab hülge küti sammul  liikuma ja, ja isegi sellest on natukene vähe. Uskumatult lahe oli näha, kuidas sama hüljes  selle jää peal päikese käes mõnules oli ja oleskles. Aga ta on nii, ütleme siis tema radarid ja antennid on püsti  kogu aeg. Tal on see veres, tal on see geneetiliselt sisse  kodeeritud just sellistel põhja polaaraladel,  kus jääkarud tema suguvendi kütivad ja suguõdesid. Nii et ta on kogu aeg valmis selleks, et mingi oht võib tulla. Lihtsam on pugeda vee alla ja seal tunneb ta ennast nagu  kala vees, nagu hüljes vees. Kui sa kirjeldaksid, miks sulle hülged meeldivad? No ta on ikkagi suur loom, et, et kui sa,  kui sa vees suurt looma näed ja ja aastatega on ju niimoodi olnud,  et nad lähevad järjest julgemaks. Ma ei tea, kas lähevad julgemaks või on neil lihtsalt nälg,  nägu suurem. Aga nad tulevad paadil ikka suhteliselt lähedale  ja ja siin üleval sügis mõrvapüügi tehes  siis ikkagi näod on juba tuttavad, et iga kord,  kui sa lähed, et sa tead konkreetset mõrda  ja tead konkreetset nägu, mis sealt välja tuleb. Et siis mingi siukune, väike side ju tekib saate tuttavateks  ja põhimõtteliselt küll, et, et ei karda ei karda tema mind  ega mina teda. Räägi paari sõnaga, palun lähemalt, mis uhke sõiduvahend  meil võimaldab talvel praktiliselt iga ilmaga tulla,  on siin jää või vesi. Tegelt, ega ta väga uhke ei ole, et suhteliselt primitiivne sõiduvahend,  et mootor ja propelleri ja all on balloonid,  et nimeks on tal hüdrokopter. Hüdrokopter teebki kopter häält, natuke teeb küll jah,  et propellerist tulev heli on ikka muljetavaldaval kõva. Kuidas sa sellise idee peale tulid, sest ma saan aru,  et see on täiesti ise sul sõbraga kokku. Komplekteeritud ja tehtud ja me oleme väikse iga aasta kaks,  kolm tükki, neid teeme, aga ideed ikka tulevad. Tänapäeval sellest, et kõigepealt, et on vaja seda masinat  ja sellest saime aru siis, kui esimese saani ära uputasime. Teil läks vee alla. Ja siis, siis sai kõigepealt saanile tehtud balloonid ümber. Aga ma saan aru, et talvisel ajal, kui sa ei tea täpselt jääpaksust,  siis selline sõiduvahend on ühele kalurile asendama. Jah, sa, tema on asendamatu tööriist, et saad varakult  esimese jääga püüdma hakata ja, ja ka viimase jääga. Ja nüüd meil Pärnu vaata selja taha, vaata selja taha. Nagu näha, lõpetame siinkohal selle tehnikateaduse jutu  sellepärast et hülged andsid märku, mille pärast me  tegelikult täna siin Pärnu lahe ajal oleme ikka hüljeste  pärast läheme edasi ja lähme. Seal on küll hüljes. Ilm muutub minutitega, selgest taevast ja päikesepaistest  saab lumesadu ja tuisk. Otsustame pöörata tagasiteele, kui äkki märkab meie  operaator ühtlaseks sulanduvas taustas imearmsat olevust. Milline õnn? Selline kogemus retke lõpus on võimas iga otsinguks  pühendatud minut ja tund on olnud seda väärt. Viigerhülged on poeginud ja siin merejääl võivad viigriemad  oma lastega tunda ennast turvaliselt. Ilm on täna küll vahetunud kiiremini, kui me jõuame mõelda  lumetormist sellise selge vahva, ilma ni On see tavaline niimoodi. Merel käivad asjad kähku. Et hommikul läksime, oli imeilus kõik ja,  ja, ja nüüd just hetk tagasi põgenesime lumetormi eest. Räägi võib-olla see oma, ma ei tea, kõige võimsam hülgekogemus,  kuidas sina oled neid näinud? Täna oli ka päris võimas kogemus, et ma arvan,  et läheb sinna top kahte kindlasti. Et top üks on ikkagi see, et kui ma hülgeid pildistasin,  et umbes samamoodi, et pojad olid pisikesed  ja tuli kaugelt kaugelt hiilima hakata, et  siis läksid madalam, madalam, madalam kui jää,  et roomasid kohale kahe 300 meetri pealt  ja ja siis sai päris palju vägevaid kaadreid. Need olid kaks nädalat järjest hüljestega. Kõigepealt kohtusime hallhüljestega ja nüüd Pärnu lahel  ka viigerhüljestega. Nad on omamoodi erinevad loomad, kuid pole kahtlustki. Äärmiselt sümpaatsed. Hilistalv ja varakevad on sulelisi kimbutanud heitlike ilmadega. Sellegipoolest on juba veebruarist olnud kuulda valgesel  kirjurähnide trummeldamist ja usinamad. Isaslinnud on juba ka pesaõõnsusi raiumas. Aprilli keskpaigas muneb emaslind esimesed munad. Valgesel kirjurähni võib välimuse järgi kergesti segamini  ajada suur kirjurähniga kuigi tegemist on hoopis haruldasema liigiga. Eristamiseks tasub vaadata nii selga kui rinda. Valgeselja rinnasulestik on valkjas peente mustade triipudega. Kõhu ja sabaalune on valge seljalaga roosakas. Selg on tal vastavalt nimele valgelaiguline. Isaslinnu peal aga eivad punased suled. Emaslinnu pea on aga üleni must. Valge sel kirjule on inimese suhtes usaldavam  ja seetõttu on toimetavat lindu võimalik  ka päris lähedalt jälgida. Enamasti on need paigalinnud, aga talve saabudes muutuvad  toiduotsingul liikuvamaks. Talveks saabuvad siia ka sisserändajad põhjast  siis on ka suurem tõenäosus valgeselgkirjurähni kohata. Suur kirjurähni nimi on veidi eksitav, sest valge selg on  temast pisut suurem. Ka valgeseljanokk on pikem ja rohkem peitlitaoline. Seda kummastavam, et valgeselt kirjurähn mõnikord pelgab oma  pisemat ja enamlevinud sugulast. On täheldatud, et suur kirjurähni kutsehüüdu kuuldes  muutuvad valgeselg kirjurähnid väga ärevaks. Katkestavad söömise ja lendavad eemale. Kuigi tegemist pole toidukonkurendiga. Valgeselt kirjurähn ei ole ühtlaselt üle Eesti levinud vaid  asustab suuremaid lehtpuude enamusega metsi. Puhtmännikutes seda ei tüki, saartel puudub sootuks. Viimasel hooajal olen aga kohanud valgeselgi eriti palju  kuusesegametsades kus nad vanade kuuskede kõdunevast puidust  tundide kaupa putukaid ja nende vastseid otsivad. Olen märganud, et eriti meelt mööda on valge selg  kirjurähnidele ojade, järvede ja jõgede äärsed rohke  lamapuidu ja surnud puudega metsad. Teda tasub otsida ka kobraste poolt üle ujutatud aladelt,  kus ta isegi vee kohal mõnda sangleppa või kaske rapib. Pea kõikjal toimetav suur kirjurähn saab hakkama igasugustes  puistutes ka intensiivselt majandatavates. Kuid kõik liigid pole nii kohanemisvõimelised. Valgeselt kirjurähn on elupaiga suhtes palju nõudlikum  ja pole siis imestada, et teda toimetab meie metsades pea 10  korda vähem. Puistutesse, kus surnud või hääbuvaid puid ei leidu,  tal asja pole.
