Aastavahetuse ajal proovivad inimesed rohkete roogade  ja märjukese vahel ikka ka tulevikku ennustada. Valavad õnne või süütavad nimelised küünlad,  kelle oma esimesena kustub seega esimesena kõrvad pea alla paneb. Kas me tõesti usume niisugusi endid? Ma ütleksin, et me usume heal meelel seda,  mis on meile meele järgi. Kui minu küünal ikka kaua põleb, usun heal meelel. Kui ära kustub, ei usu raasugi. Tegelikult oskame me kõik üksjagu tulevikku ette näha. Ilma selleta ei saaks päeva keelatud. Näiteks ennustan ma, et kui lähen ilma riieteta õue,  hakkab mul peagi külm. Ennustan, et elektriarve tuleb jaanuaris keskmisest suurem. Nüüd aga ennustan meile kõigile, et kohe-kohe tuleb  teleekraanidele niisugune veider loom nagu kobras. Praegu, kui väljas valitsevad tugevad külmakraadid  ja ümberringi on vaikne on ometi meie kõrval loomad. Loomad, kes elavad siin selles kuhilas? Siin kuhjas elab pesakond kopraid ja see kuhil on ehe näide,  kuidas loomad on ennast talveks valmis seadnud. Ehk siis nad on teinud omale maja, kus elada. Ja siinsamas ees on söögivarud. Kobrasvaru. Talveks endale lehtpuuoksi peamiselt on talvevarud tehtud  pajudest ehk siis pajuoksad ja, ja suuremad tüved. On kinnitatud põhja, et nad jääksid jää alla  ja jää alt oleks neid hea süüa. Selge märk sellest, et kobras siin aktiivselt tegutseb,  on see, et siin on hulgaliselt kopra väljaheited,  jää sees. Kuna kopral on ka palju vaenlasi Kiskjate ja suurkiskjate näol, siis ei ohusta mitte keegi teda,  kui ta talvel siin jää all oma varusid sööb. Kui ta jää pealt välja tuleb siis võib mõni hunt  või ilves või mööda hulka koer teda ohustada. Selline kohastumine on ülimalt vajalik kopra ellujäämiseks  meie kliimavöötmise ehk siis sellises kliimavöötmes,  kus tekib jää, paks jääkiht. Praegu pakaselisel talvel on koprad turvaliselt kuhilas. Üks koprapesakond koosneb erivanuselistest loomadest. Seal on vanemad. Seal on ühe aastased lapsed ja seal on kaheaastased kopralapsed,  kes ei ole isegi nii väga lapsed, enam on üsna suured juba,  kuid elavad siiski vanemate juures. Praegu talvel elavad kõik koprapesakonna liikmed sõbralikult  siin ühes kuhjas. Aga kui saabub kevad? Siis hajutakse mööda territooriumi laiali osad lähevad elama  teistesse kuhilatesse, teistesse pesaurgudesse  ja sellesse põhikuhilasse või siis põhipesaurgudesse jääb  ema koos pisikeste pojakestega või siis peatselt saabuvate pojakestega. Kuhileid kasutatakse aastast aastasse enamasti niikaua,  kui koprapesakond sellel territooriumil eksisteerib. Cobras on talvel kõige vähem liikuvam. Sest mida sa ikka liigud, kui ümberringi külm  ja kõle tuul puhub. Kui on sulailmad, siis võime näha neid tegutsemas,  siis tullakse kuhilast välja. Kas vahest näritakse jäässe mõni auk või kui on mõni lahtise  vooluga koht, siis käiakse ka väljas toitumas. Kabras ootab kevadet, mis saabub temale juba paari kuu pärast. Kopra kevad hakkab õige vara. Veebruari lõpus, märtsi alguses on jooksuaeg. Ehk siis ümberringi valitseb alles külm pakane,  aga kopral on juba padukevad, kuna on vaja hakata järgmisel  põlvkonnal alustama. Viimasel ajal olen ma kopra kohta kuulnud öeldavat sellist  sõna nagu kahjur. Ehk siis inimese seisukohast võttes on see ju õige et kui  loom tungib sinna, kus on meie jaoks olulised varud ressursid,  siis me seda ei taha ja meie jaoks on ta kahjur. Aga ma hakkasin mõtlema, et kuidas huvitav kobras sellesse  asjasse võiks suhtuda, loomulikult ei ole kopra analüütilise  mõtlemist ja kuidas ta ikka suhtub. Aga ilmselt kopra jaoks on inimene üks väga-väga suur kahju,  kes lõhub ta tammid, lõhub kuhilad ja tapab su perekonna maha. Kui ma hakkasin selle asja peale tõsisemalt mõtlema,  siis on see kõige tavalisem kahe imetaja liigi konkurents. Kuid siiski me peame alati mõtlema, et me ei saa üldiselt  kogu loomasugu sellepärast vihata, et nad elavad oma elu  ja teevad oma tegemise. Meid on ikka paelunud mõnede inimeste väidetav võime näha  tulevikku Delfi oraaklitest läbi Johannese ilmutusraamatu  ja nostradamuse Wolf Lessingi vanga ja kaheksajalg. Pauline on see meid täitnud, kõheda võib uudishimuga. Eestiski on olnud küllalt prohveteid ja selgeltnägijaid. Järve Jaan, Juhan Liiv, prohvet, Maltsvet,  Karl Reits, Briskilla nõiants ja naastja. Osoon ei näita nüüd aga tulevikku, vaid läinud suvist  valajahti fääridel. Hoiatame, et pilt ei ole just kaunis, aga just niisugune on  sealne reaalsus. Delfiinlaste sugukonda kuuluvate grindade püük  ehk maakeeli vaalata on faäri saarte vanimaid  ning kurikuulsamaid traditsioone. Punaseks värvunud merevesi mõjub kõrvalseisjatele võikalt  ning tekitab küsimusi säärase püügiviisi põhjendatud kohta. Vaala püük on fäär ide elu lahutamatuks osaks olnud enam kui  1000 aastat ning detailsed püügiandmed on säilinud juba  16.-st sajandist alates. Tänu sellele on grinda üks paremini uuritud mereloomi. Grindad on sündides umbes täiskasvanud inimese pikkuse  ja kaaluga. Vana loom võib aga kaaluda kuni kolm tonni. Loomad elavad mõnekümneliikmelistes gruppides  ja võivad ujuda kuni 200 kilomeetrit ööpäevas. Ka saagi jagamine on täpselt paika pandud  ning oma osale on õigus igal vääride elanikul. Imikust raugani jagamist juhib kohalik politsei ülem. Pärast püüki loomad mõõdetakse ning võetakse neilt veterinaarproovid. Viimasel ajal pööratakse sellele üha suuremat tähelepanu,  kuna toiduahela tipus olevad pikaealised loomad võivad  endasse koguda arvestatava hulga mürgiseid kemikaale,  näiteks elavhõbedat. Elavhõbeda sisaldus vaalalihas on kerkinud  nii suureks, et arstid soovitavad täiskasvanuid valaliha  süüa mitte üle kahe korra kuus. Lastel ja rasedatel soovitatakse sellest aga sootuks loobuda. Siin taamal avanev vaatepilt mõjub nõrganärvilistele jõhkra  ning hoolimatu tapatööna. Aga tegelikult on vaalapüük väärisaartel väga täpselt  reguleeritud ning veest välja tuuakse üksnes  nii palju loomi kui fäärlaste endi toidulaual ära kulub. Ent kohalike seast on raske leida valapüügivastast. Nad ütlevad hoopis, et kui suvaline Skandinaavia tapamaja  loomade vere mõnda Norra Fjordi laseks, oleks sealne vesi  punane aastaringselt. Hinnanguliselt on Atlandi ookeani põhjaosas ligi 800000 krindat. Aastas püütakse välja umbkaudu 0,1 protsenti populatsioonist. Nii et liigi säilimisele see mingit ohtu ei kujuta. Vaalapüük on fääridel siiski rahvuslik suur päev. Poolale jäetakse kõik tegevused ja joostakse randa,  et püügile kaasa aidata või niisama uudistada. Näiteks meie võttegrupile öeldi, et parkimistasule ei maksa  sel ajal mingit tähelepanu pöörata sest kontrollimas pole  nagunii kedagi. Kui vaalad kaldale vinnatud, tehakse nende juures pilti,  näidatakse lastele ja käiakse korjuseid niisama patsutamas  võõrast kultuuriruumist. Tulnule mõjub säärane vaatepilt üsna realistlikult. Julgen ennustada, et niipea veel vaalasöömine fääridel ei hääbu,  sest fäärlaste identiteedi jaoks on vaalatalgud vähemalt  niisama olulised nagu meile. Laulupidu. Tuleviku ennustamisega ei tegele ka üksnes prohvetid  ja hiromandid, vaid ka tõsine teadusharu. Futuroloogia futuroloogid on ametis võimalike arengute  analüüsiga ja see aitab meil vastu võtta olulisi otsuseid  juba praegu. Kui prohvetid kuulutavad vältimatut maailma lõppu,  siis futuroloogid üritavad seda vältimatust vältida. Nad väidavad näiteks, et geenitehnoloogia tõttu kasvab  inimkond veel ja veel kasvab tohutult. Aga inimsugu ära toita aitavad nanotehnoloogiad. Progress ei pidurdu, vaid tuhiseb edasi lausa uisusammul. Jalga lähevad küll räätsad, aga minek on täna hoopis uisumatkale. Oleme kõnnumaal ja läheme loosalu rabas loosalu järve peale. Sealsamas lumiste mändide taga. Oodake d peegelsile jääväli. Loodetavasti loodetavasti jah. Lumi ei tee vist uisumatkale eriti palju head. Noh. Mõni sentimeeter lund on veel? Ei ole, ei ole probleem, aga aga rohkemaks läheb  siis küll, jah. No lähme, vaatame siis okei. Läbi lumise metsa marsime räätsadega päikesetõusus raba poole. Olgugi et rabalaugastel on pea 10 sentimeetri ne paksune jää,  õõtsub tüma maapind lume all kõhedust tekitavalt. Raba on üks müstiline koht. No seal loosalu raba teevadki eriliseks need kaks järve,  mis siin on üks on siis loosaru suur rabajärv,  mis on Eesti üks suurimaid rabajärvesid ja teine loosalu  väike rabajärv. Meie siin käimegi uisutamas päris tihti nende järvede peal. Puhkame korra jalga üle. Kui väike raba Loosalu väike rabahärma selline liitunud laugasteks,  siis see suurrabajärv on ikka päris järv kohe kalad sees  ja kalamüük kala püüdmas, siin. Aga mida siin looduse poolest näha või me nägime rebase jälgi,  praegu kõiki loomusid? Rebase jalge nägime kitsi, nägime siia sõites,  siis oli 15 pealise karja isegi ja ja, ja eksi,  nunti ja Ilvest ja põtra ja metssiga ja. Aga siin praegu raba pind kohati veel õõtsu  ja lainetab. Millised need ilmaolud olema peavad, et rabas liikuda  ja eeskätt muidugi uisumatkale minna? Uisu matkas peab veel eelkõige külm olema,  et, et tõmbaks jää jääkorra peale veel, et uisutamise jaoks  kuskil viis sentimeetrit minimaalselt peaks jääd olema. Aga naljakas ongi see, et, et see, et see lauka jää  laukavesi on ju praktiliselt liikumatu ja täiesti puhas,  onju, et jäätub ikka väga-väga kiiresti. Ja see sisuline õhuga segatud rabapinnase selline poolmärg,  raba pinnas jäetud palju, palju aeglasem nagu lauka jää,  nii et ongi nii, et kui me nüüd uisumatkadega alustame,  siis siis laugast al on jää peale, rabapind on täitsa pehme. Päike juba tõuseb ja. Otsime seda järve sealt üles. Ei ole. Eestis on matka uisutamiseks sobilikku aega vähe. Ikka on, kas jääpind liiga konarlik, lund liiga palju  või sulavesi jää peal kiirustame, sest järjest tugevnev  lumesadu võib meiegi uisutamise ära rikkuda. Noh, see saab selle jääpiigiga kohe proovida ka,  kui ikka niimoodi päris mitu pauku paned  ja jääpuruks ei lähe, siis, siis võib öelda juba,  kannab nüüd täpselt paksuse mõõtmiseks peaks muidugi ta läbi peksma. Aga seda on siin raske teha, lähme sealt pealt,  sealtpoolt on parem peale minna, et äkki  siis vaatame seal, kui tugev see jää siis on  ja lähme peale. Ole kohal. Vaatame varustuse üle, siis. Mis selle matkauisu juures on see, mis see tavalisest uisust  matkauisu siis teeb? Noh, põhiline on see, et saab panna tavalise matka saapa alla. Reguleeritav siin. Pikkus on reguleeritav eesti. Eest nina. Küsin kruiisiga lahti ja. Saab oma saapatse sisse panna ja nööriga kinni  ja muidugi, mis temaga väga hea on, ei ole,  ei ole niisugust pookstaav, niisugust väga manööverdamis  head ei ole, aga nik pikka pikka vahemaad edasi ühes suunas  uisutada on väga mõnus. Mis pikemad distantsid olla võivad. Noh, seal, Sõidavad ikka kolm 30 kilomeetrit päevas  ja 40 kilomeetrit päevas ja niisuguseid päevased teevad  ka alla tuult minna. Enne järvele minekut mõõdame jää paksuse loosalu. Jää on tugev, ligi 10 sentimeetrit. Eestlane vist kõige suurem uisurahvas ei ole. Ei ole jah, meil nagu siukest. Pikaajalise matkaosutamistraditsiooni Rootsis on see hästi populaarne. Seal käiakse palju ja käiakse pikalt ja Kus siin Eestis paremad kohad on? Noh, tavaliselt esimesena nagu rabad, Kõnnu suursoo kõrvemaal,  kus on hästi suured raba laukad. Siis järgmisena on niisugused väiksed järved,  mis jäässe lähevad. Siis hakkavad merelahed minema mere lahtedes muidugi. Haapsalu laht on esimene tavaliselt. Siis on Matsalu laht. Siis taas läheb see Väinamere ümbrus niimoodi me oleme  uisutades käinud Vormsis. Korra praktiliselt sõitsime Hiiumaale välja uisutades. Ja siis taas kõige viimasena läheb liivi lahti. Ma vaatan, et sul on ka ohutus, varustus kaelas. Jah, noh, see on jää peale minnes. Tean, kes on ostnud siin uske, et. Ostavad uisud ja siis hakkavad jäänaasklid vastu huvi tundma,  on ju? Meie ütleme, et tegelikult esimene asi kõigepealt  ostan talle jäänaaskleid ja sisalda suisud. Sellepärast see ohutuse asi on nii oluline,  et ikkagi tegelikult ilma jäänaskliteta ei tohi jää peale minna. Et, et, et see on niimoodi, et kui sa nüüd noh,  juhtub, et peaks läbi jää, vaju kukkuma,  onju siis vajuma siis auku, siis jää peale tagasi saamine  ilma naskita ikka väga raske, sellepärast et noh,  tahes-smat kui sinna sisse kukub, siis tuleb  ja et jää peale, see teeb jää hästi libedaks  ja sa ei saa lihtsalt seda haarde pinda ennast jää peale  tagasi vinnata. Ja naaskel on, tõmbad selle naaske siit kaelast välja,  kinnita rahulikult jää sisse ja lohistada ennast naaskite  abil siis rahulikult jää peale. Loomulikult peavad uisumatka kaasas olema  ka veekindlalt pakitud vahetusriided. Kui aga peaks juhtuma, et inimene talvel läbi jää vajub,  siis kindlasti ei tohi alajahtunud kaaslast kuuma duši alla  või sauna saata. Pindmine naha verevarsti astus, suureneb järsult  ning süda ei pea sellele koormuse e vastu. Soojendamist tuleb alustada seestpoolt. Lisaks ohutusvarustusele on kohustuslik matkaosaga termose  sisse pandud kuumjook. Seda täitsa soovitatakse isegi ohutuvarustusena kaasas hoida. Sellepärast, et, Ukud läheb hea ja teen märjaks, siis. Siis on kohe hea üles soendada ennast millegagi. Tavainimesele minule kaasa arvatud, võib tunduda,  et mis see uisutamine siis ära ei ole, aga tuleb välja,  et siin on päris palju erinevaid nüansse. Esimene nõue, mis on, et grupp peab olema küll koos,  aga mitte ikkagi päris koos, et noh, nii nagu me siin oleme  praegu paar-kolm meetrit, peab vahet hoidma omavahel kui sa  kõik kokku tuled, siis see jääb suure jääle,  suureneb tunduvalt. Ja siis on ka niimoodi, et kui nagu hoitakse 11 niimoodi  kolm meetrit vahet ja ühega midagi juhtub,  siis teised ei lähe kohe kaasa sinna auku,  vaid saavad reageerida ja laiali minna ja. Köie köis peaks kaasas olema, muidu 50 midagi saab välja aidatud. Olime selle aasta esimesed ja võib-olla ka viimased  uisutajad loosalu järvel. Kiiresti kattis lumetuisk järve jää ja juba paari tunni  pärast poleks seal uiskudega midagi teha olnud. Küll aga ei takista lumevaip järve peal talvist kalapüüki. Avasimegi talipüügihooaja. Uisumatka, mitte vähem huvipakkuvaks kõrvaltegevuseks võib  täitsa vabalt olla ka kalapüük. Aga mida siis tänase päeva kokkuvõttes öelda võib,  et tulge jääle kõike? Tulge hääle järgi ohutusreegleid. Ja tulge hääle. Pole siin esimeses jääs midagi enesetapjalikku  ja õudset. Ei ole muidugi kui mõistlikult käituda. Järgmise korrani, siis no järgmise korrani. Kas sellel talvel veel korralikku uisujääd tuleb,  ei julge ma lubada, aga lund sajab kindlasti. Moide, kas teate, et eeloleva aasta on eriti vinge  päikeseaktiivsuse aasta? Meid ootavad magnettormid sideka. Kestused ja virmalised, ootame siis ära. Kolm osoon.
