Tere õhtust ja suur hea meel on teid kõiki tervitada,  kui te olete vaatama asunud saadet Plekk trumm,  mis just nüüd siin stuudios praegu algab  ja tänane saade on meil pühendatud kevade algusele. Mõned päevad tagasi ta algas ja ehkki ühiskonnas on  jätkuvalt koroonapiirangud, siis loodus meie ümber on vaba  ja tänases saates me tahaksime teile pakkuda ideid  ja julgustust, kuidas loodust avastada viisidel nagu ta seda  varem teinud ei ole. Ja mul on väga hea meel tervitada siin stuudios inimest,  kes on meile suurepärane teejuht. Inimene, kes on rännanud Eestimaa risti-põiki läbi radadel,  mida kaartidelt tõepoolest ei leia. Rännumees matkamees Romet Vaino, tere tulemast Plekk trummi. Tere tulemast ja hea meel on rabast tulla vahelduseks  ka välja. No vot see ongi tänase saate võib-olla kõige suurem vedamine,  et sa üldse siia stuudiosse jõudsid, et sa ei ole neid  kevade esimesi päevi kusagil raba saarel omaette tähistamas,  aga nendest raba saartest me kohe jõuame täpsemalt rääkida. Tõepoolest palju õnne, kevad on alanud. Ja ma pean ütlema, et see päev, kui kevad algas,  see oli siiski küllaltki talvine ja, ja lund 100.  ja tundus justkui nagu veel jaanuar kuidagi. Veel näitab ennast enne, kui, enne, kui ta päriselt minema hakkab. Kuidas sina selle kevade seekord vastu võtsid,  kuidas sa oled selleks kevadeks valmistunud? No minu kevad tõesti algas isegi nädalake varem,  kus ma võtsin teadlikult endale ühe sellise pika puhkuse  ja tuleb tunnistada, et peaaegu kõik nendest päevadest on  möödunud hommikul umbes kell viis ära ärakates  ja minnes siis rappa päikesetõusu vaatama  ja lootuses leida ka selliseid kevadisi sündmusi,  nagu näiteks Tedremäng on üks selline, mida ma siin jälitan. Oled sa selle Tedremängu siis praegu juba  selle nädala jooksul, kuidagi oled sa sinna lähedale pääsenud? Ütleme nii, et ma olen enda jaoks fikseerinud mõned kohad,  aga kuna minuga käib kaasas ka selline väike fotopisik,  siis ma olen avastanud, et need linnud, kelle ma üles leidsin,  siis nemad ei ole oma pulmaplatsi valikul kuigi sellised  esteetilised olnud. Nii et fotograafile väga hästi ei sobi, nii et nad ei ole  kõige paremas keskkonnas, kus neid pildistada. Just et nad on otsustanud sellise kauni puutumata  rabamaastiku asemel valida siis hoopis turba maardla enda jaoks. No hästi, ma loodan, et sul on õnne nende piltidega,  aga miks ma seda valmistumist küsisin, on see,  et, et sa oled tegelikult ka talvest väga huvitavalt kirjutanud,  et talv siis mitte kui selline raske ja pime aeg,  mille lõppu tuleb oodata vaid vastupidi. Talv kui aeg, kui hinge puhastada, kui meie meeled teravduvad,  ütle, kuidas talv seda teeb. Esiteks, mis talvel minu arust juhtub, on see,  et esiteks hilissügisel linnud lahkuvad,  kaovad hääled, teiseks hakkavad kaduma värvid  ja päev läheb lühikeseks öö pikaks ja mulle tundub,  et sellises keskkonnas, kus su meeleline maailm on mingis  mõttes ära lõigatud, sa lähed sellisele paastu režiimile  siis paratamatult sellises keskkonnas hakkab sult kuidagi  seest üles kerkima see sisemaailm. Et seal mingis mõttes saabub ka selline tõehetk tõesti,  et kus sa saad aru, et kas need mõtted, mis  selle sellise Meelelahutusliku sellise pidevalt tegevus tegevuses kulgeva  argipäeva keskel alla on justkui surutud,  et kas need mõtted on tegelikult positiivsed  või on seal midagi negatiivset ka. Et ta on natuke nagu selline hingesoppidesse kompimine,  nagu mulle meeldib mõelda. Võid sa öelda, kuidas sinu endaga on, et kui need välised  stimulatsioonid nagu vähemaks jäävad või ära kaovad,  mida sa enda puhul sealt avastada, et avastada sa selliseid tumedamaid,  raskemaid mõtteid või avastada sa ka mingisugust kergust? Seal on tegelikult mõlemat, et ma olen leidnud selliseid  tõesti mingisuguseid mõtteid, mis seostuvad võib-olla minuga  ja minu näiteks suhetega teiste inimestega,  kus ma võib-olla tunnen, et võib olla kohati mingisugust  häbitunnet või mingisugust altvedamist. Ta aitab kuidagi tõesti süübida sellesse maailma,  millest sa mingis mõttes justkui tuled välja,  eriti kui sa lähed loodusesse, et olla üksi. Ja samas ikkagi ma tunnen, et ma alati leian mingisugused  lahendused ja kui ajutiselt tõesti võib tunduda,  et ma olen pimedas tunneli, siis mingi hetk tuleb seal  ikkagi mingisugune taipamine ja ma näen seal tunneli lõpus  ka tegelikult ikkagi sellist valgust. Ma loodan sellest pimedusest ja üksinduses sinuga veel  tänases saates rääkida, aga mis on sinu jaoks see esimene  nii-öelda tõsine või tõeline kevade märk,  et nüüd ta algab? Üks võib-olla selline, kõige esimene selline aisting,  mida isegi ütleks, et käega ei saa seda katsuda  ja isegi ninaga nuusutades ei saa nagu selget soti,  et mis asjad need õhus on, aga kuidagi sa nuusutades tunned,  et see õhk on kuidagi muutunud, et on see nüüd mingisugune  temperatuurist tulenev eripära, et kuidagi need aroomid  hakkavad siis natukene rohkem esile tükkima,  et, et võib-olla see on. Ma olen mõelnud, et mingisugune segu sellisest Tõesti sellest looduskeskkonnast, et taimedelt kuidagi  selline erituv, mingisugune selline lõhn  või stiimul ja teine asi on siis tõesti see selline mulla  või selline maa maapinna selline lõhn, et see selline segu  kuidagi toob ninna kohe sellise selge signaali,  et, et isegi kui on veel lumi maas, et tegelikult ei ole  kaugel need tedrepulmad ja muud suured sündmused. No sa oled loodusest ka kirjutanud ja inimesed,  kes on, kes sind võib-olla jälgivad, teavad,  rohkem, on sinu kirjatöid saanud lugeda ajakirjast edasi  ja hiljuti on siis ka kokku pandud nendest töödest edasi  ajakirjas selline valik. Essee valimik peegelkaru silmades ja siin sa muidugi kiidab  kõiki aastaaegasid ja, ja igal aastaajal on oma võimalus. Aga siiski, mis on see kevade võimalus? Kevade võimalus on see, et Ma olen mõelnud sellest niimoodi,  et kui talv on tõesti see, et kus sa tegeled oma  sisemaailmaga ja sead mingisuguseid mõtteid kuidagi paika et  siis kevad, mis toob inimese sisse sellise seletamatu eufooria,  siis ma ise kasutan seda sellist suurt inertsi kuidagi just  selleks ära, et need sellised talvised unistamised,  mis seal pimedas sai tehtud, et need tuleb  siis kuidagi ellu viia, tuleb asuda tegudele. Nii et, et see kevad on tõesti selline selline jõuline  eneseteostuse aeg minu jaoks. No seesama raamat algab ühe, seega kus sa iseendale,  iseendalt küsid ühe küsimuse, et kuidas tekib ühe noormehe  pähe mõte mitte minna kuhugi kaugele Ida-Virumaale,  tõesti, kus on meie kõige suuremad metsa  ja rabamassiivid minna sinna mitmeteks päevadeks lülitada  välja oma telefon, kommunikatsioonivahendid ja,  ja mitte teha võib-olla selliseid standardseid,  valikuid, kust need mõtted tulevad? See on suur küsimus, ma arvan, et ma ei ole lõpliku vastuse järele,  ma isegi ütleks, et õnneks veel jõudnud. Aga ma arvan, et ma olen oma elus tajunud kuidagi seda,  et kuidagi toimetades sellise väikese kasti kese sees,  mis me siia oma argipäeva oleme kuidagi sisse juurutanud,  selleks, et elu oleks võimalikult mugav,  võimalikult automaatne. Et siis. Ma olen küllap siis suhteliselt varajases nooruses taibanud,  et tegelikult väljaspool seda kasti on ka päris suur maailm ja,  ja aeg-ajalt justkui see suurem maailm võib-olla just nendel  samadel ka talvistel hetkedel tahab natukene sisse trügida,  aga meie nagu justkui ei taha teda väga sisse lasta,  et me kaitseme seda kastikest. Ja küllap see selline ka võib-olla siis tõesti juba sündides  kaasa antud, selline uudishimu on sundinud mind kuidagi  liikuma sel viisil, et ma proovin just neid mustreid kuidagi lõhkuda,  minnagi radadel, et välja poole minna vaikusesse. Ja mis ma nagu märkan, et seal toimub, on see,  et et tõesti see mõte ka, mis võib-olla igapäevaselt justkui  toimib hästi kindla sellise mustrina siis astudes radadelt maha,  siis meil on võimalik nagu kuidagi ka nendes mõtetes jõuda  hoopis teistsugustesse kohtadesse, kuhu me muidu ei jõua. Et ma olen toonud ka kuskil ühe sellise võrdluse,  et kui me läheme koeraga loodusesse jalutama  ja siis koer on meil rihma otsas ja sa lased ta sealt rihma  otsast lahti ja lased tal lihtsalt vabalt joosta,  siis mulle tundub, et seesama radadel maha minemine teeb  tegelikult minu mõtetega sedasama, et ma julgen lasta neil  lihtsalt minna kuhu iganes nad soovivad minna. Võid sa öelda, et kuidas sa selle enda jaoks siiski avastasid,  jah, et üks asi on kusagil lapsepõlves vanavanemate vanemate  käekõrval ja nii edasi. Aga, aga sa ei ole ju tegelikult nii-öelda kogu aeg lapsest  saadik käinud murakarabas. Et kus oli see punkt või see koht, kui see dimensioon sulle avanes? Ma arvan, et selles ma mingis mõttes võlgnen tänu  ka sellistele elu vingerpussidele, et küllap ta  nii ongi, et inimese elus sellised noh, nimetame neid  võib-olla isegi natuke jõulisemalt traagilisteks sündmusteks  juhivad meid kuidagi uutele radadele. Ja ma ise tunnen nagu seda, et oma eluvalikute osas on minu  elu läinud ka selliselt, et ühel hetkel ma läksingi  loodusest täiesti kaugemale, et ma ei saanud öelda,  et ma iganädalaselt isegi looduses liiguks. Ja kuidagi sattusin sellisesse sellisesse Teadmatusse just selles mõttes, et mul ei olnud kuigi selge,  et mida ma oma eluga tahan peale hakata. Ja see viis ühel hetkel mind sellistesse kohtadesse,  kus ma olingi kimpus näiteks ka ärevushäiretega kimbutasid  sellised tegelikult tänapäevases maailmas väga laialt  levinud probleemid ja läbi nende kogemuste. Ma kuidagi äkitselt tajusin, et see loodus oli  ka minu jaoks muutunud, et kui ma varasemalt tõesti olin  käinud üksnes siis kas kalal või konkreetselt mingisugust  linnu või loomaliiki jälgimas, siis äkitselt ma hakkasin  nägema sellist maastiku, sellist sellist võiks öelda sellist  metafoorilist poolt ja seda, et loodus võib pakkuda väga  erinevaid kujundeid, mida mina inimesena võiksin  siis kasutada sellist mingis mõttes õppevahendina  või selline iseenda avastamiseks kuidagi ära kasutada neid. Ja, ja ma arvan, et see juhtus kuskil. Ma arvan, et võib-olla kuus aastat tagasi,  mitte tegelikult kuigi kaua aega tagasi. Ja, ja pärast seda ma tegelikult hakkasingi vaikselt oma  mõtteid panema blogisse kirja teadmata üldse seda,  et ma jõuan sellistesse kohtadesse välja,  kus ma siin täna näiteks s. See on suurepärane, et sa oled, sa oled siia tulnud  ja me saame seda seda juttu rääkida, ma väga loodan,  et, et meie vaatajad on, on meiega. Tead, ma tahaks küsida päris üldiselt, kui sa ütlesid,  et see loodus nagu avanes mingi uue dimensioonina  või mingi nii-öelda meta erafoorne kujundlik plaan sinna  juurde tuli, et kuidas sa enda jaoks täna õhtul siin  määratleksid seda, mis, mis on see loodus siis,  mis ta, mis ta sinu jaoks tähendab? Jällegi üks selline suur küsimus, millega ma päris tihti  ka kuidagi enda sees maadlen, et, et mul ei ole sellist  lõplikku vastust. Aga üks asi, mida ma olen mõelnud, et seesama füüsiline maastik,  mis minu ümber avaldub, kui ma seal liigun. Et mingis mõttes, see on ka selline peegel tõesti iseenda jaoks,  et misiganes emotsioone, need puud, loomad,  pimedus, külm minus tekitavad, et selle kõige taga  tegelikult lõpuks ikkagi olen mina ise. Ja, ja ma arvan, et sealt on kuidagi kasvanud mul tõesti  välja ka see tunnetus, et kui kui inimene mõtlebki looduskeskkonnas,  siis tõesti tänases maailmas me paratamatult ei saa  sellistest majanduslikest aspektidest kuidagi üle  ega ümber. Aga see, selline, selline vaimne pool,  et kui me ikkagi füüsiliselt selle maastiku kallale lähme,  et siis sealt ikkagi koorub ka see tõsiasi,  et me mingis mõttes läheme ka kujundlikus mõttes iseenda kallale. Et see on justkui ma ütleks tõesti peegel ise iseendale. Sa laulad oode ülistusi Eestimaa rabadele. Mis nendes rabades sind siis tegelikult võlub,  mis nendes kohtades on erilist? Selle rabaga on esiteks mu enda puhul selline lugu,  et ma arvan, et ma saan öelda seda, et mind ütleme  siis raba, tutvustas mulle pimedus läbi pimeduse sain ma  tuttavaks rabaga. Et ühel hetkel tõesti, kui ma nii-öelda taas pöördusin  siis looduse juurde siis ma tegingi seda läbi pimeduse  ja läbi selle, et esialgu oli see ebamugav minu jaoks ma  tundsin sellist veidrat kohmetust ja selle baasilt ma  kuidagi hakkasin tundma seda, et tahaks ikkagi justkui  vaadata oma sellisele ebamugavustundele silma. Ja kuna selleks ajaks ma olin tuhast tõusnud  ka oma sellise või tõstnud sellise fotograafiahuvi,  siis selline fotopiltnik ikkagi tunneb ühel hetkel,  et metsa all läheb hämaraks, mul on vaja mingisugust  avaramat maastikku ja jõudsin siis omadega sõna otseses  mõttes rappa. Ja see, kuidas raba avaldas ennast mulle just läbi selliste  öiste maastike, et tõesti see selline müstiline paks udu,  kuidas need rabalaukad on nagu sellised nõiduslikud,  katlamaja Veeauru siis tõuseb õhku ja öösorr siis ka sellist oma  minimalistliku laulu kuskil raba ääres laulab  ja sinna juurde siis selline uimastav sookalju lõhn,  et tõesti, et sa oled natuke nagu sellises teises  dimensioonis ja, ja see kuidagi võlus mu  nii jäägitult ära, et, et ma mingis mõttes sain aru,  et see maastik on ka natukene mu enda nägu,  et see selline minimalism ja selline selline salapäraselles mõttes,  et see, see maastik, tõesti, ta ei ava ennast võib-olla  kuigi lihtsalt, et ma kujutan ette, et vaatajale võib minust  hetkel jääda täiesti vale mulje selles selles vaatenurgas,  et ma pean ennast pigem selliseks sissepoole elavaks inimeseks,  kes vajab tõesti hästi palju ruumi üksi olemiseks ja,  ja ma tunnen, et see, see raba vaim justkui on minuga hästi  selline kuidagi astub nagu sama sammu ja üks teine oluline,  selline nüanss on raba puhul ka see, et tegemist on ju meie  kodumaa mõistes kõige vanema, sellise elusa maastikuga  kümneid 10000 aastat ajalugu sisuliselt. Ja kui me mõtleme ka inimese järgi, kes siin on elanud,  siis tema selline tegevusperiood on enam-vähem sama,  vähemalt nii palju, kui me täna teame, et  siis ma olengi mõelnud, et see, see raba on  ka natuke nagu selline eestlase võib-olla nabanöör,  mida kaudu sa saad siis minna justkui lätete poole tagasi  ja ja see selline vaikus. Ka loodusmaastik, selline nurgakivi, aga  ka läte näiteks selles mõttes, et paljud Eesti jõed algavad  rabadest või rabade külje alt. Et siis kuidagi see ta on nagu selline allikas võib-olla  kõige sellises kujundlikumas mõttes. Ja ei, suurepärane, mul on juba tunne, et me peaksime kõik  minema ja seda seda, seda ilu avastama minema. Minu arust on huvitav just see, mis sa tõid välja,  et võib-olla see kohe see maastik nii-öelda esimese hooga  läbi jalutades ei pruugi avaneda, see võib olla ju  nii samamoodi mõne romaani või suure muusikateosega,  mis esimese hooga nagu midagi ei ütle, aga sinna sisse  minnes hakkab ta nagu vaikselt sulle ennast paotama  ja vaikselt ennast näitama. Ma saan aru, et sina käid seal ikkagi niimoodi,  et sa veedad seal öid ja, ja see üksi olemise aeg on  selle juures väga oluline. Jah. See on saanud aastatega minu jaoks järjest olulisemaks  ja järjest kallimaks millest inspireerituna ma tegelikult  ka võtsin endale taotluslikult praeguse sellise pikema  puhkuse aja ja miks võib-olla ka see, mida välja tuua,  et miks just nagu raba, et et selle üksi olemise mõttes ma  ütlen ausalt, et kui ma metsas liigun, siis mets loomadest rohkem,  ma kardan paaniliselt seda, et äkki ma kohtun mõne inimesega  ja pean juttu rääkima, et pigem ma tõesti püüan seda igal  võimalusel vältida. Ja kui ma tõesti panen räätsad jalga ja lähen kilomeetrite  kaugusele kuskile rabasaarele, siis kuidagi seal on mul  selline tunne, et siit ei saa mind. Keegi kätt, muide, mis puudutab neid metsloomi,  siis sellesama esseekogu pealkiri on peegel karu silmades  ja seda saab kindlasti lugeda kujundlikult  ja erinevatel viisidel. Aga tähendab, kuidas nende kohtumistega seal metsloomadega  kohtumistega siis on, et kas sa oled oma peegelpilti karu  silmadest näinud? Olen näinud ja see juhtuski kuskil aasta aega tagasi  ja ma olen ise mõelnud seda, et et esiteks see mingisugune,  ma arvan, tõesti see mingisugune selline ürgne hirm,  et kui sa tõesti avastada täiesti ootamatult,  et sinust 25 30 meetri kaugusel on suur karu,  kes vaatab sulle otsa ja kuigi sind valdab selline selline  tõesti täiesti nagu jäätunud või kivistunud olek,  et sa oled täiesti halvatud, sa ei suuda mõelda,  sul ei tule meelde mitte ükski õpetus, mida sa peaksid järgima. Kui sa sellise loomaga nii lähedalt kohtud,  siis selle kõige juures sa ikkagi näed, et tegelikult loom  on samamoodi krampis. Et sa näed, et ka temal on sellised reaktsioonid,  tema on lihast luust loom ja ja nii hirmus,  kui see ka vähemalt mingid sekundid ei olnud,  siis kuidagi hiljem ma tulin sealt ära sellise tundmusega,  et kui ma edaspidi seda karu kohtun, siis küllap see  kohtumine oleks juba kuidagi selline rahulikum  või kuidagi ma tunnen, et vähemalt ise usun siiralt,  et ma pigem kuidagi tervitab sellise kerge muigega seda looma. Nii et minule sellest kohtumisest jäi alles pigem selline  väga positiivne kogemus jällegi üllataval kombel läbi  sellise tugeva hirmu tunde Sa oled ka huvitavalt välja toonud, et hoolimata sellest,  et sa rändad ja kondad seal sageli üksipäini,  et need metsaskäigud looduses käigud on kuidagi arendanud  sinu loovust, sinu sinu enesekindlust. Kuidas ta seda on teinud? Üks läbiv asi, mis ma olen tundnud, on see,  et seal ma saan olla kõige puhtamas mõttes mina ise,  et ma tunnen, et see keskkond ei ole pannud mulle justkui  mingisuguseid ootusi, mingisuguseid, ta ei ürita mind  kuidagi kärpida mu tiibu kujundlikus mõttes  ja see kuidagi lubab mu mõtetel tõesti minna  ka sellistesse sfääridesse, kuhu need muidu ei jõua. Ja ma olen tähele pannud, et et otsides ka vastuseid kuskilt kirjandusest,  siis väga selgelt tuleb välja see, et, et täna isegi  ka ajuteadus oskab natukene selgitada seda,  et mis inimese mõtlemisega toimub sellises olukorras,  kus sa tõesti lased oma mõtte lahti sellisest nagu meil  selles maailmas, kus me siin ikkagi inimeste seas eksisteerime,  et me harjutame ikkagi pidevalt seda tähelepanu  ja fookust sellist kitsast vaatevinklit. Aga et looduses juhtub ikkagi see, et meie vaatevinkel läheb  laiemaks ja see võimaldab meil mängida täiesti selliste  pealtnäha justkui absurdsete, võib-olla ideedega luua  mingisuguseid seoseid, milleni me muidu ei ei jõuaks. Ja lisaks sellele ma tunnen ka, et need sellised katsumused teinekord,  et ma tunnen, et see on jällegi võib-olla natukene Seotud ka sellega, et me saame rääkida seda,  et kui me räägime müüdist kui sellisest,  et on ju selline kangelase teekond kui selline kujundlik,  et esitatakse väljakutse, kangelane võtab  selle väljakutse vastu, seisab väljakutsetega silmitsi  ja lõpuks siis naaseb sellise eneseteadlikuma inimesena. Ja, ja ma tunnen, et loodus sellisel mikroskoopilisel kujul  tegelikult seab mulle ette samamoodi väljakutseid. Et ma kindlasti tooksin seda välja, et kõik mu seiklused  kuskil looduses ei ole sellised üdini positiivsed,  kus mitte midagi sellist ebamugavat ei juhtu vaid ikkagi kohati,  see võib proovikiviks osutuda ja sellest ületulek jällegi  annab sellist kuidagi selgroogu juurde. Nii et kui siin on nii palju võimalusi, kuidas nüüd edasi minna,  et see on justkui sinu väikene kangelase teekond,  võiks mõelda, et sinu küpsemise või täiskasvanuks saamise  mingisugune initsiatsioon seal looduses Just et, et ma olen sellest tõesti niimoodi mõelnud  ja ja ma arvangi, et, et tegelikult ju, kui me vaatame  ka loodusrahvaid, siis ju nende puhul sellised tegevused  kulgesidki looduses ja, ja ma arvan, et tänases plaanis  võib-olla sellel kaasaegsel inimesel ongi natukene puudu sellest,  et ongi vaja ikkagi sellest kastikesest välja liikuda  ja kogeda sellist maailma, kus kõik ei ole detailideni ette määratud,  et sa pead leppima sellega, et, et sa ei tea,  mis sind tunni aja pärast ees ootab. Et, et sellega silmitsi seista. No nagu ma ütlesin, saate alguses, sa oled  ka matkajuht, nii et sa viid nendele radadele ikkagi  aeg-ajalt kaasa ka inimesi või lausa seltskonda sid. Mis saab seal metsas, nendes seltskondades või,  või nendes käikudes koos võib-olla ka sulle,  võõraste inimestega üldse? Mida sa näed? Üks. Läbiv asi, mida ma näen, on see, et inimesed On looduses kuidagi avatumad, nad on rohkem kuidagi kuidagi  rohkem alasti just selles mõttes, et nad julgevad rääkida  oma kuidagi elust ja kogemustest väga siiralt ja,  ja vahetult tundmata mingisugust sellist vale,  häbi või mingisugust hirmu kuidagi hukkamõistu ees. Ja ma tunnen, et see on ka ilmselt selle looduskeskkonna  selline selline soosiv mõju, et tõesti sa tunned ennast  hästi loomulikuna seal ja mulle endale meeldib  selle kohta ka öelda, et, et see on see koht,  kus need vestlused algavad kuidagi õigest otsast. Et enne kui ma võibolla saan teada, kellena inimene töötab või,  või sellised muud sellised pisiasjad, et väga tihti on nii,  et me kõigepealt satume rääkima hoopis sellest,  et mis on kellegi unistused või mis on kellegi sellised,  ka traagilised läbielamised nende eludes ja,  ja ma arvan, et minu töö on pakkunud mulle tõesti võimalust  näha inimest tema sellisest kõige paremast küljest  ja selle parema all ei tähenda see ainult seda,  et ta räägiks ainult positiivsetest asjadest,  vaid just see, et see selline väga suur avatus,  et see on minu jaoks nagu suur kingitus. Ma kuulen tõesti, et seal justkui käivad sellised psühhoteraapiaseansid. Nendel radadel peaaegu tead, ma veel natuke võimendan seda teemat,  et tõepoolest me oleme nüüd sattunud sellistele  hingeradadele ja, ja võib-olla vähem rääkinud praegu  sellisest loodusest, kus midagi näha võib,  kus midagi kasvab ja nii edasi, et tõepoolest sinu puhul  nagu tundub, et isegi tähtsam veel mis paik see parasjagu on ja,  ja mille poolest ta nii-öelda oma bioloogiliste  või zooloogiliste näitajate poolest eriline on,  et kuidagi see oma isiklik mingisugune hingepõhi on isegi  nagu tähtsam. Kui seda Võib ka küsida mitut moodi, aga küsime siis nii,  et kui kaugele või, või mida sa ise selles oma nii-öelda  hinge põhjas siis näinud oled, millega sa oled kohtunud? Mhm. Ma olen kohtunud Ma arvan, et üks viimase aja taipamine on see,  et aeg-ajalt ikkagi küsitakse ja võib-olla isegi mõnikord etteheitvalt,  et, et ma käin seal oma pead hulkumas ja kas ma ei karda seda,  et mingi hetk ma justkui ületan selle joone,  kus ma kaldungi sellisele ekstreemsele eraklikkusele,  kus ma tunnen, et võib-olla et ma ei sobigi siia inimeste maailma,  ma ei tahagi sealt tagasi tulla. Aga ma olen ise hoopiski märganud seda, et jällegi  paradoksaalsel kombel, et sa lähed inimestest eemale,  oled seal oma pead ja sa mingis mõttes hakkad hoopis rohkem  hindama inimeste rolli sinu elus. Sa hakkad aru saama, et võib-olla mingid asjad,  millest sa oled varem vaadanud üle ja mõelnud,  et, et no olgu sellega kuidas on, et ma ei,  ma ei panusta sinna oma energiat. Et siis justkui tuleb hoopis selline taipamine  või meeldetuletus, et ikkagi võib-olla peaks kas  siis mingid suhted puhastama, tolmust roostest puhtaks lööma ja,  ja rohkem kuidagi panustama nendesse, et ma ise tunnen,  et ma justkui olen seal kuskil ääres ära käinud  ja nüüd justkui otsin vaikselt seda teed inimeste sekka nagu  kuidagi rohkem tagasi. Et ma saan aru, et millised teemad on mulle olulised,  mis mind kõnetab ja milliste inimestega ma sooviksin oma  elus rohkem ümbritseda. Võib-olla sa isegi täpsustab seda, sa oled,  oled ka ise sellele viidanud, et sa küsid endalt neid suuri  küsimusi oma oma elu mõtte kohta elu eesmärkide kohta? Oled sa oled sa nad kuidagi enda jaoks kätte saanud,  on nad sulle vastatud, need küsimused konkreetselt sinu enda  elu jaoks. Osad neist on vastatud, osad vajavad veel tööd,  aga kui rääkida näiteks nendest, et mis on,  mis on vastatud siis üks asi on näiteks see,  et kui ma tänasel päeval ikkagi olen valdavalt vähemalt minu  identiteet on tugevalt seotud sellega, et ma korraldab  matkasid siis ma olen hakanud aru saama sellest,  et see on ainult üks viis ennast väljendada  ja kuna mulle tohutult pakub huvi see, et kuidas see looduskeskkond,  inimese sellist psüühikat ja füsioloogiat mõjutab,  et siis see väljendusviis võib küll jääda,  aga, aga ma tunnen, et siin on mingisugused faasid  või sammud edasi. Mis on vaja mul ette võtta. Et, et ma tunnen seda, et minu teekond selles mõttes ei  jõudnud kindlasti lõpule. Ma mingis mõttes ei ole leidnud seda oma lõplikku punkti. Et ma tunnen, et siin on veel päris mitu sellist hargnevat kohta,  kust ma tahaks minna sellise eneseteostusliku mõttega edasi. Ja mis on võib-olla need küsimused, mis on lahendamata. Ma arvan, et lahendamata on. Mingis mõttes võib-olla see pool, et. Et kui täna ma olen oma elu valdavalt ikkagi sidunud  Raplamaa ja Raplamaa rabadega, ma olen põliselt sinna  kuulunud siis ma tunnen, et vahel käivad mul peast läbi  sellised mõtted, et, et võib-olla peaks need juured ajama  kuskile teise kohta, et see on lihtsalt selline väike idee,  millega mängida, aga kuhu see mind välja viib? Seda ma veel ei oska öelda. Sa võrdled siin peaaegu, et ma ütleks sellise Valdur  Mikitaliku metafooriga sellist eestlase hinge,  sellise rabalauka tumeda veega, et see hing on nagu tume  ja sinna põhja väga ei näe ja, ja pimedusest on,  on siin ka muidu juttu, et see võib olla midagi,  mis esimese hooga võib tekitada inimestes hirmusid. Kui see nägemise meel nagu ära võtta, siis milline meel on see,  millega seda oma hinge põhja siis kõige paremini nagu tajuda  või ära tunda, et mida sulle sealt vastu öeldakse? Ma arvan, et kaks sellist kõige suuremat kanalit on. Ma ise tunnen, et, et just emotsionaalses mõttes on inimese  üle kõige tugevam selline noh, kontrolliks võib-olla isegi  ei tahaks seda öelda, aga selline kõige suurem mõju on haistmismeelel. Et kuidagi ta toob nii tugevalt esile mingisugused kogemused minevikust. Vahel võivad isegi täiesti absurdsena näivad meenutused,  et tulla kuskilt lapsepõlvest puhtalt selle peale,  et sa tunned mingisugust lõhna ja see käivitab ahel  reaktsiooni sinu sees. Ja, ja ma tunnen, et, et selle haistmismeelega seal  metsaruumis liikudes ma olen vahel ka proovinud seda,  et taotluslikult, et ongi, maastik on väga pime  ja siis proovid seal ringi liikuda. Seda haistmismeelt muidugi toetab ka kuulmismeel  ja nendega niimoodi kahekesi tandemina liikudes. Kus sul tõesti selline primaarne selline keskus  või see orientiir läbi nägemismeele on kadunud,  siis see on see koht, kus kus ma tunnengi,  et sinu selline võib-olla jälle seesama enesekindlus  ja kõik see inimesena nagu pannakse proovile  ja pakub päris palju mõtteainet ka, et kust,  kust need ebakindluse sellised sellised stiimulid tulevad,  et ma olen märganud ka inimeste puhul, kes teinekord on  minuga seal pimedas metsas ja ma olen püüdnud neilt küsida küsimusi,  et kas nad ise suudavad lahti mõelda, et et kas nad  siis tol hetkel tõesti kardavad neid metsloomi  või tegelikult on küsimus hoopis mingit miites muudes  isiklikes kogemustes. Ja päris tihti me jõuame hoopis teistesse kohtadesse inimestega. Mis puudutab kuulmise meelt, siis on täitsa huvitav,  kuidas sa kirjutad vaikusest ja tõepoolest sa oled  ka sellisele keskkonnamüra le olmemürale väga tundlik  ja tood välja, et Eestimaal justkui jääb ikkagi neid kohti  aina vähemaks, kus seda tõelist looduslikku vaikust saaks  nagu kogeda mingi olmemüra, midagi ikkagi nagu sekkub  sellesse akustilisse pilti, kus on veel Eestimaal need kohad,  kus saab kogeda seda päris vaikust. No minu jaoks esimesena tuleb ikkagi meelde seesama  Alutaguse kuigi ka seal ikkagi müra on paratamatult igal  pool kasvav. Ja see üks selline iseloomulik rabatunnus on ikkagi see,  et ta on ikkagi Eesti mõistes üks selliseid vaiksemaid maastikke. Ja kuigi Raplamaal on meil väga palju rabasid,  kus käia, siis need on ikkagi pigem väiksemad rabad. Et kui minna sinna Alutaguse kandi suurtesse soodesse,  siis seal ma tunnen, tunnen, et ikkagi see selline sügavus  ja selline selline eemalolek on hoopis teistsuguse kuidagi  selle skaala sellise nivoo peal, et kui,  kui, kui ütleme, siis näiteks Raplamaal. No hästi, ma tooks siia meie vestluse ka väikese sellise  praktilise praktilise dimensiooni. Sa rändad ise nii-öelda väljapool neid ametlikke  matkaradasid ja kohti, kus saab loodust käia nii-öelda serva  pealt vaatamas, kuidas siis ikkagi teha nii,  et me ei kohtuks kohe õige pea Viru rabas  või Keila joa Kose all ja ei, ei tungleks seal kõik nendes  väikestes sellistes. Nii-öelda puidust teedel või nendel nendel lavapealsetel  kuidas leida neid kohti? Mingis mõttes on see leidmine hästi kerge,  sellepärast et ma kujutan ette, et kui ikkagi statistiliselt  hakata kuidagi neid maa-alasid jagama, siis me saame aru,  et vähem on ikkagi neid kohti, kus on rada  ja rohkem on neid kohti, kus ei ole kedagi. Ja mulle tundub, et nendest laudteedega kohtadest,  eriti praegusel ajal on saanudki sellised tõesti  pudelikaelad ja, ja ma arvan, et see väljendab väga hästi  ka seda, et milliseks meie maailm on muutunud,  et me liigume ainult mööda suunaviitasid  ja juhiseid aga tõesti, et korraks astuda sellest mustrist välja,  et see, see vajab esialgu natukene sellist sisseharjutamist  ja ma ütleks, et esimese hooga ei pea kohe suunduma  sinnasamasse Alutagusele vaid võibki alustada  ka väga väikestest metsatukkadest isegi sellistest kohtadest,  kus võib-olla ma kujutan ette, et just vaimsel tasandil  inimene ei suuda eriti, kui ta pole seda varem teinud,  lahti lasta kuidagi sellest turvatundest,  mis tal seostub sellega, et sa oled kuskil ikkagi ametlikus kohas. Et sa võid minna sellisesse väiksesse metsatukka,  mis võib-olla asubki kuskil autotee lähedal,  nii et sa vähemalt läbi selle maantee hääle sa oled ikkagi  kuidagi seotud selle turvatundega, et selline samm,  samm-sammuline kuidagi areng on selline paratamatu osa,  mis tuleb minu arust läbi teha ja siis sealt edasi juba tõesti,  sa saad minna niimoodi, et sa võtadki lahti. Kas maa-ameti, sellised orto fotod või Google Maps'i  satelliidi pildid ja sa hakkad vaatama, kus  siis need pruuni rabamassiivid ennast peidavad? Ja ma pean lihtsalt täpsustama, et me ei räägi siin siiski  sellise professionaalse tõelise, sellise oma ala fanatiga,  vaid see, mida, mida sa nii-öelda avad, et see on siiski  ligipääsetav ka inimesele, kes võibolla iga päev hommikust  õhtuni matkatarvikute, jalanõude, kottide,  mütside, jopede ja muu sellise peale oma aega ei kuluta. Jah, just, et, et tõesti see esimene samm ei pea olema üldse  midagi sellist erilist või kuidagi väga kaugele viivad et  see võib olla tõesti nii, et võib-olla kui inimene sõidab  homme tööle, äkki ta näeb auto aknast ja vaatab,  mis huvitav metsatukk seal on, pole kunagi käinud,  läheks vaataks, et see algab sellistest asjadest. No ma väga loodan, äkki keegi võtab sellest soovitusest kuulda? Tead veel natukene keskkonnahoiust ka, sa pöörab sellele  tegelikult ka päris palju tähelepanu. Eestimaal on olnud peaaegu nüüd juba viimaste aastate  jooksul väga erinevaid loodusteemalisi debatte. Kuidas sulle tundub, millises positsioonis me peaksime oma looduse,  oma metsade suhtes olema argumente selle poolt,  kas peaks olema rohkem majandamist või rohkem hoidmist,  võivad kõik leida, aga huvitaval kombel sa tood välja,  et ütleme seda omaenda sellist vaimset tervist me nagu  kuidagi argumendina ikkagi välja ei oska panna. Jah, ja, ja mulle tundub, et, et et see on üks asi,  mis on käinud meiega kaasas väga kaua aega,  et et ma ise sattusin hiljuti siis rännates  kirjandusmaastikel ühe sellise meheni, kes on andnud oma  panuse rohkem psühholoogia valdkonda ja see on  siis Karl Gustav Jung, kes kirjutas umbes sadakond aastat  tagasi hetkel, mil maailm oli siis tegelikult juba seilamas  industriaalühiskonna tugevatel lainetel ja tema leidis  siis seda, et inimene on dehumaniseerinud ümbritseva maailma  loodus on muutunud elutuks ja äkitselt siis inimene leiab  ennast isoleerituna keset suurt kosmost,  et inimene ei oska enam loodusega suhelda. Loodusel pole sõnu inimese jaoks ja me oleme kaotanud  sellise emotsionaalse sideme, mis tegelikult  evolutsiooniliselt on meiega alati kaasas käinud. Ja Jung siis tundis suurt muret, et inimese hinge sisse jääb  justkui selline suur auk ja inimene siis kuidagi püüab seda  kõigest väest täita sellega, et hoida ennast pidevalt rakkes,  et kuidagi summutada seda seletamatut rahutust oma hinges  ja paratamatult ka haarates üha rohkem erinevate  meelemürkide järele, et lahjendada kuidagi seda tekkinud olukorda. Ja nüüd, 100 aastat hiljem me tegelikult peame tõdema,  et me oleme ikkagi samas seisus, midagi pole kuigi palju  paremaks läinud. Ja siiski ma märkan, et nii halb, võib-olla kui see olukord  ka justkui ei tundu, siis mingisugused väljapääsud võiks  siin ikkagi olla. Ja mis puudutab seda vaimset käsitlust, siis ma märkan,  et ikkagi inimesed kuidagi mingi osa neist võib-olla esialgu  väiksem osa. Ikkagi toovad natukene tagasi sellist sümbolistlikkku  maailmakäsitlust ka, et tõesti, et kui sa seal looduses liigud,  siis läbi nende, no nimetame neid ilmutusteks,  et see võib tekitada sinu sees mingisuguseid taipamisi ja,  ja see tuleb minu arust väga hästi esile  ka tänases, sellises olukorras, kus inimene on hästi  sellises ahistatud seisus, et ta otsib seda väljapääsu,  seda hingamisruumi ja ta mingis mõttes läbi nende sümbolite  saab ka teinekord tõesti kuidagi suurema tähenduse oma elule. Ja mulle tundub, et see See looduskaitseline pool ja kuidas see hingeline osa  siis tõesti tuua sinna argumendiks paberi peale et,  et mul jääb vaid üle loota, et teadlased teevad veel  natukene rohkem ja kiiremini tööd, sest et on näha järjest  rohkem ka selliseid teaduslikke aspekte,  mis näitavad, et et me oleme mingid asjad tegelikult maha kandnud. Selle suure argumentatsiooni juures. Ma ei jõua enam sinu käest küsida visiooni Eestile aastaks 2030,  see on sul ka olemas, ütleme nii, et sa ühe ploki sellest  praegu esitasid, see on palju parem, palju parem perspektiiv  kui nii mõnigi teine avastada seda juba igaüks ise nüüd,  Romet, meil on paraku väga vähe aega selle vestluse lõpuni,  me peame selle aja nüüd pühendama sinu kultuuri soovituseks,  nii et ole hea. See aeg algas soovituse jaoks praegu. Minu kultuuri soovitus on siis inspireerituna tegelikult  meie tänasest jutust rabadest üks vana film aastast 94,  mis on ERR-i arhiivis muide täiesti saadaval  ja see on Rein Marani kandlekuusk, mis annab väga hästi  edasi ühe sellise loodusemehe nagu Juhan Lepasaare mõtteid  tema suhtest loodusega. Ja mulle väga meeldib, et see film on selline hästi aeglase tempoga,  mis sobib ideaalselt siia tänasesse kiiresse maailma. Suurepärane soovitus, suurepärased sellised autoriteedid,  Jung, Maran, Lepassaar. Minu arust on väga hea, väga hea seltskond,  kelle sa oled siia kokku meile meile valinud. Rääkimata sinust endast. Ma tänan väga selle kohtumise eest, aitäh,  et sa võtsid aega ja tulid siiski korra siia tsivilisatsiooni,  kus meil on tõepoolest vaja olla kontsentreeritud  ja pidevalt paine all. See aeg saab läbi, ma usun, et Need impulsid said inimesteni  antud ja ma soovin sulle kõige paremat toredat kevadet radadel,  mida, mida sa veel avastanud ei ole. Aitäh, kutsumast rõõm on minupoolne. Kallid vaatajad, see oli rännu ja matkamees. Romet Vaino. Loodetavasti saite sellest vestlusest natukene julgustust ja. Ja ideid, mida selle kevadega peale hakata väljapool linna  ja küla kõike head, head õhtut.
