Jalgu muusikat hoia kardinate pragudest köögilaua tagant ja põlve pealt. Folgialbumi saates on meil võimalus täna kuulata plaati pealkirjaga Ruhnu saarel mitu otsa, selle on kokku pannud kolm viiuldajad Karoliina, Kreintaal, Lee Taul ja Sänni Noormets, kelle hulgast Karoliina ja Sänni on stuudios külas. Tere. Tere. Tere. Kuidas teil on tekkinud suhe Ruhnu viiulimuusikaga? Ma loen, et te olete vedanud suvist Ruhnu viiulilaagrit juba kuus aastat ja ma siis alustan täitsa algusest. Olin noor ja uljas ja teadmatu tudeng ja sellel hetkel oli hästi populaarne minna vahetusõpilaseks Rootsi, et oli tõeline Rootsi muusikabuum ja minagi siis teiste seas, otsustasin, et mul on vaja sinna Rootsi minna ja valisin endale kooliks Malme, Malme Muusikaakadeemia. Ühel nädalavahetusel seadsin sammud linna raamatukokku, kus ma käisin ikka muusikat kogumas ja salvestamas ja otsimas sellel saatuslikul päeval leiangi riiulist Ruhnu muusikaga plaadi, mis on salvestatud aastal 1938 Rootsi raadio poolt. Selle pealkirjaks oli siis Ruhnu rahva garaalid ja pulmamuusika. Võtan selle plaadi, olen täiesti lummatud ja šokis, et kuidas nüüd selline asi, et me Eestis rahvamuusikat õppides Viljandi kultuuriakadeemias ei olnud ma kunagi sellest plaadist kuulnud. Seda muusikat on tegelikult salvestunud ka eestlased, aga veidi varem ja see kvaliteet, et ta oli tol ajal oluliselt kehvem kui siis rootslaste tehnikaga salvestatud, et kuidagi ta ei olnud mulle nagu kõrvu jäänud. Ja siis sellel hetkel saingi aru, et sellest võiks saada minu uurimusteema või minu võib-olla lõputöö siis materjal ja hakkasin vaikselt siis jälgi ajama, seda muusikat uurima ja mängima ja üks asi viis teiseni. Ja siis ühel hetkel sattusimegi Ruhnu esineva ansambliga Nif kunagi selline ansambel, kus mängisin kas Maarja noodi ja Tõnu tubliga viiulimuusika interpretatsiooni ja võib öelda, et oli armastus esimesest silmapilgust, et see saari täiesti võttis oma rüppe siis mõtlesingi, et mis oleks, kui kui looks täitsa oma laagri, kus saakski õpetada selle saare muusikat kutsuda sinna õpetama täpselt need inimesed, kellega mulle kõige rohkem meeldib koos mängida ja tehase nagu oma nägu, et sellel hetkel olin õpetanud päris mitmetes muusikalaagrites, aga tundes, et aeg on küps teha midagi täitsa enda nägu ja sealt see alguse saigi, siis kuus aastat tagasi mida on teada sellest Ruhnu rootsi kogukonnast, kellelt need lood on pärit? Otsest sai siis vastu võetud, et sellest saab minu kult ei olegi tema lõputöö teema ja mul oli vaja rohkem infot nende mängijat selle traditsiooni kohta siis ma põhimõtteliselt sain kontaktid nende mängijate sugulastega, kes praegu elavad Stockholmis või elasid siis sellel hetkel ja oli veel mõned traditsiooni kandjad ka elus, et mul õnnestus teha ka üks uurimisretk või, või salvestamine Jacob Stephens anniga, kes on kirjutanud ka mitmeid raamatuid, kus saab lugeda vanade Ruhnu, rootslaste ajaloo ja nende eluigapäevase elukohta ja tema oli ka väga kursis selle muusikakultuuriga ja ta laulis Mullega linti ühe laulmis kõlab ka siin meie meie plaadi peal, et Mul on väga hea meel, et ma taipasin sellel õigel hetkel minna, et paraku ta lahkus üsna pea peale seda intervjuud. Ja üks põhjus, ma arvan, et miks me oleme seda rida ajanud või miks meile huvi pakkunud on, on see, et see traditsioon on suures osas hääbumas või juba hääbunud tegelikult, sest et teatavasti siis põgenesid 44 aastaajal nõukogude võimu ja sõja eest Rootsi. Ja seal mängite küll pilli edasi, aga see kogukond ei saanud elada enam noh, niiviisi koos, nagu nad olid elanud siis Ruhnus et nad asusid elama erinevates paikades Rootsis ja meil on ka mõned hilisemad salvestused, siis, mis on juba võetud üles Rootsis Stockholmis, aga need ei kõla enam nii, nii eriliselt võib-olla kui, kui kõlasid need 38 aasta salvestised, et juba noh, minu minu kõrva jaoks need olid juba sellise rootsi viiuli viiulimaneeriga mängitud pilline Ruhnu maneer on, mis selle Ruhnu viiulimuusika niukene eripära võiks olla. Ja üldse eesti muusikat õppides õpid tundma seda eesti pillimuusikamaneeri või selle rahvusliku viiulimängumaneeri ja klassikalisest suunast tulnud mängijale. Tundub, et tuleb justkui nagu sellesse lihtsuses tagasi tulla, et kõik sellised vibraatorid ja väga spetsiifilised stressid mis on klassikalises muusikas hästi tavaline Need tuleks justkui korraks kõrvale panna ja süveneda nendesse maneeridesse, kuidas siis rahvamuusik on pilli mänginud ja ma arvan, et need maneerid, millest Karoliina rääkis ka, et mis meid üllatas, et kõik need kaunistused ja vibratot ja ja see poogna mäng esiteks Heljasel ja tema pojal, Peetril need olid väga erinevad, aga ka väga omanäolised ja sammu selles mõttes omanäolised. Üldiselt mujal Eestis siis sellist pillimängu ei ole salvestatud. Ma arvan, et siin on oluline tuua mänguga Se repertuaari just tähtsus, et enamus sellest materjalist oligi siis pulma, rituaali, muusika, et üldse rannarootslaste see repertuaar ja pulmatraditsioonid olid siis teistmoodi, kui olid meil eestlastel ja sealt juba tulebki see suur erinevus sisse, et vastavalt repertuaarile siis veidike tundes siis seda rootsimoneerimise muidugi tohutult lai, erinev tegelikult strootsin suur ja lai ja neid regioone niivõrd erinevaid, aga minu kõrva jaoks sellel hetkel oli, oli ta nagu väga erinev Eesti siis rahva pärast pillimängust ja siis ka sellest, mis ma, mida ma pidasin rootsi rahvamuusikaks, et selline kuskil seal vahepeal Mina teadsin tolle hetkeni üldse, et et kus on nii tugev selline pulmatraditsioon ja rituaalide toimingud, kus on muusika ehk eriti veel laulud, on ju Setumaa, aga just see, et ükski toiming tegelikult ei saanud toimuda ilma pillimuusikat. Et plaadi peale on ka, on need lood, et neil on omad nimed, tähendavad midagi, need tähendavad ka midagi siis selles pulmarituaalid, mida just pruudi või peigmehega siis tehti ja selle kõrval oli siis ka konkreetne meloodiajupp või pikem muusikajupp. Kas see on soov midagi veel plaadi kohta üldiselt öelda, enne kui me lugusid hakkame kuulama ja võrreldaks, tore fakt välja tuua on see, et et meie suureks sooviks oli see, et me salvestame vähemalt osa plaati Ruhnus ja meil on hea meel, et, et see sai teoks meie plaadi salvestas helikunstnike salvestaja Rainer Koik, kes on vähemalt pooled Eesti pärimusmuusika plaadid linti salvestanud ja tegime talle ettepaneku, et kuule, mis sa arvad, kui kui sa teed sellise pop-up, stuudio, paned üles Ruhnu rahvamajja, kas on võimalik ja muidugi ta alguses võttis veidi mõtlemisaega, sest et sinna lennukisse, vot see on ka üks eriline osa Ruhnu saamisest just talvisel ajal. See on pisikene, kaheksa kohaline lennuk, kus oled samas kabiinis siis selle lendurid, kelleks on imekena meievanune tütarlaps Eliise kes viib meid turvaliselt saarele ja tagasi, et sinna ei saa ju väga palju asju kaasa võtta, et see oli suur väljakutse. Ta saatis mulle pärast pildi kuidas ta öösel kell neli vistel pakkis oma seda tohutut stuudiot sinna väikesesse kohvrisse, aga ta sai hakkama ja me veetsime viis päeva sel 2019. aasta vabariigi aastapäeva paiku siis Ruhnus ja pool plaadisalved. Et ma arvan, et see annab päris erilise maigu sellele juurde ja, ja tõesti, see, et, et see helikunstnik, kes ise ka seal kohapeal ära, et temal on ju ülimalt oluline roll selle selle plaadi, siis miksimises, hiljem emasterdamises, et. Ja selles mõttes oligi ju minul hästi tore näha. Rainer ka tegelikult nägi seda kommuuni ja seda interjööri seal, et millest meie kogu aeg Vatrasime, rääkisime nii, et silm säras, et ma nägin Raineril ka pärast see silm säras. Et täiesti oma kambas. Et tõesti on nii, et kelle me oleme kuidagi saanud endaga kaasa kutsuda sinna Ruhnu, kas siis laagrisse või, või ka muul ajal, siis me käime seal päris palju nüüd ka oma vabale. Et Ruhnus on saanud meile teine kodu, võib öelda, et tõesti need inimesed on nagu mis on ära tinistatud, võib öelda, et nad on, nad küsivad endalt, kuidas me varem pole siia sattunud ja tõesti tõsiselt lummatud sellest kogukonnast seal ja sellest metsikust ilusast loodusest. Milline see õhustik seal siis on, see keskkond, kus te viibite, kui te seal käite? Et alati on see, et kui me läheme sinna kasvõi tööd tegema, siis me ootame seda päeva, kui me saame minna loodusesse ja olla selles vaikuses ja hämaruses ja. Aga muidu loomulikult on need kohalikud inimesed, need, kes meid tegelikult nii-öelda magnetina sinna nagu tõmbavad ja tõesti teevad meil olemise nii hubaseks ja tekitab meis tunde, et me oleme, oleksime justkui ka seal. Ma ei tea, kas just sündinud, aga et tõesti meil on nagu oma koht sellesse pisikese saare ruumis ja ma arvan, et üks kihtimaid momente oligi see, kui me esimest korda läksime sinna Saarile seda laagrit tegema. Sellisesse kuus aastat tagasi. Ja kuidas kõik kuidagi imeväel juhtus, et ühel hetkel oli, oli suur traktor seal järelkäruga, kus metsis sisse pandi, oli, oli hoovis. Kuigi meil oli päevakavas hoopiski mingisugune, ütleme, õpituba. Ja oli nii, läks nüüd nüüd siia traktori kärusse ja meile tehti mägiveisesafarid ja me käisime seal ranniku ääres, sõitsime kõik kohad läbi, on suure pillimängu ja lauluga. Et kuidagi kõik asjad seal nii spontaanselt ja ägedalt juhtuvad. Ma ei teagi, Me oleme sellega nagunii ära harjunud, et, et seal kõik asjad lihtsalt nii hästi sujuvad ja meil on tekkinud püsi siis püsiklientuur ja järjekorrad. Et sõna levib ja ja tahetakse osa saada sellest eksootikas, siis võib öelda, keset suve seal. Ajavöönd seal justkui ikkagi kulgeb täiesti enda viisi, et kui oled selline täpne inimene Tallinnas, siis ikkagi läheb natuke aega, sellega harjub nädalat. Läheb aega jah, et sotti saada, mis, mis nagu toimub, et meie oleme jah, vaikselt seda omandamas, aga teisalt ongi siis rasket ühelt protsendilt nagu laagrit ja seal peab olema ja kas seal on 30 inimest laagris, et sul peab olema päevakava. Aga siis keegi siin kuklas ütleb, et ära tee ühtegi plaani, kõik läheb nii, kuidas läheb. Ja nii ongi kõige ägedam see mõte salvestada, plaat on, ma arvan minuga kaasas olnud juba aastaid võttis aega, aga sel aastal tundsin, et nüüd või võib-olla mitte kunagi ja see oli väga loomulik samm teha seda sellesama seltskonnaga, Sännija Leega, kes on nüüd juba aastaid ka olnud, nad ei ole küll algusest peale olnud selle laagriga seotud, aga üsna pea said nii-öelda statsionaarsete, eks õpetajateks. Ja me otsustasime, et teeme selle ära, siis on nagu õppematerjal olemas, meil on väike punktike maha pandud ja saab kuidagi mõnusalt nagu sealt edasi minna. Ja ülimalt hea meel on, et suutsime ära ponnistada selle lahti ja detsembris ta lõpuks ka ilmus pool sai salvestatud Ruhnu saarel midagi seal juurde ja me tegime kahes satsis siis seda, et me salvestasime kõik laulud Ruhnu saarel ja veebruarikuus ning augustikuus minu puukuuris minu vanemate võõris Vaidasas siin Harjumaal, siis mängisime linti pillilood ja sügisel siis leidiski aset selle materjali kokkupanemine, miksimine, kujundamine ja muu asjaajamine ja detsembris siis lõpuks sai ta kaante vahele. Aga hakkame siis kuulama. Kaaskirjas Te olete kirjutanud, et teil ongi olnud Heljas söönberg ja tema poeg Peeter Rooslaid neid hästi olulised allikad nende lugude leidmisel. Ja täpselt, et Elias söönberg oligi siis tegelikult see ainus pillimees, kes oli sellel plaadil, millest ma juba rääkisin, see 38. aastal Rootsi raadio poolt salvestatud ja välja antud siis plaadil jah, esindatud viiuldaja ja tema oli tegelikult ka üks parimaid koraali lauljaid. Et selles mõttes, et tema, tema siis ongi see ainuke allikas või üks vanemaid allikaid, kes meil on sellest, kes meil pani selle silma siis alguses särama ja andis põhjust seda muusikat uurida. Ja Peeter Rooslaid on siis tema poeg ja temaga on huvitav lugu see, et kui 44 aastal, siis nad asusid Rootsi poole teele põgenemist, põgenesid siis kaks meest või kaks perekonda, otsustasid, et ei, me ei saa minna. Me ei taha jätta oma talusid seda kultuuri, oma loomi siia teadmata ajaks kellegi teise kätte ja üks neist oli siis sellesama viiuldaja heli Essembergi poeg Peeter Rooslaid, kes hiljem siis asus tegelikult Kihnu. Elame on üldse üks suurepärane kunstnik, et on ka üks tunnustatumaid hõbeseppasid hästi andekas nii tõesti muusikaliselt kui oma käsitöö oskaselt. Ja samuti vapustab viiuldaja rahvaluule helilint. 67, üks Peeter Rooslaid Ruhnu. Palun jutustage Ruhnu pulmadest. Ja tüdrukud käisid kangad, valged kangad kokku õmmelda. Võrreldi peale või kuidas Eestigi kutsus säält emmadi Laiva Purioodil. Mulje oli köik must. Te kuulsite neid siin ka arhiivisalvestist mängimas, seal rääkiski Peeter Rosleid ise. Pulmade ajal rehetoa kaunistamiseks, siis tulesõber on siis rooslaiu lauldud laulumäng eesti keeles kõlab ta nõnda. Tule, sõber, tule keerle minuga ringis rõõmustadena, sest meil seda vaja. Et nukrust ei tuleks, on siiski kurb niimoodi lahku minna. Järgnevad lood on, on näited siis sellest pulmarepertuaarist, mis oli iseloomulik siis Ruhnu rootslastele. Siin järgmises loos kõlavad kaks tantsulill Peeter ja Poolas ja esimese loo järgi siis lõi tantsu pruutpaar koos oma saatjaskonnaga ja sisse Poolas ehk poldancene. Seni siis meestetants ja, ja Rooslaid väga toredasti kirjeldab kohes hilisemas intervjuus, mis seal siis toimus. Ja ta ütleb nii ja siis ei aidanud enam midagi teha, vanameestel tuli minna põranda peale välja, see oli Poola tants. Nii kutsuti, aga muidu ei ole see Poola poolt, et antud ega välja tulnud, aga kutsuti neid samu vanamehi tantsides niimoodi, et nii kui poolad Ja mida see tähendab, et enam ei aidanud midagi teha, oligi see tegelikult. Kui pulmarahvas juba liiga pikaks ajaks laua taha istuma, jäänud, sööma, jooma, siis olid need pillimehed, kes siis neid aeg-ajalt ärgitasid tantsima ja kui ikkagi tahetud tantsima minna, siis anti pillimehele märjukest, see tähendab seda, et pillimees pidi siis ära minema. Eks nad ei jätnud oma jonni ja läksid muudkui ikka ikkagi traditsiooniliselt oli see number kolm selline tavaline, et kolm korda pidi pillimees tassis pruutpaari või neid hilisemas eas härrasmehi tantsima ärgitama. Et siis nad ikkagi ikkagi tegin need tantsud ära. Tantsijana tantsinud. Järgmine lugu on samuti pulmatants, mis, mida meile väga mängida meeldib ja selleks oli siis pulmakokkade tants ehk Kokleicken, neid oli siis kolm, viis, mis on Šembergilt salvestatud ja miks ta on vahva, on see, et me oleme näinud, on tehtud üks, üks pisike filmike kunagi veel sellest ajast, kui Ruhnu rootslased seal saarel elasid mustvalge, ja seal nad siis nii-öelda etendasidki seda pulma. Ja see lõik siis oli säärane, et. Tahavad ühel hetkel sinna siis pulmaplatsile koka pulmakokad rahvariietes, kellel on suured peaaegu inim inimmõõtmetes kulbid niimoodi õla peale visatud ja tantsivad seda kokkade tantsu lihtsalt hästi, oligi siis pühendatud. Nendele kokkadele austusavaldus. Järgmise loo nimeks on kaks kirikut. Meil on traditsiooniks saanud see, et lisaks Eesti õpetajatele on alati külalisteks palutud kaks siis rahvusvahelist muusikut ja nad on tõesti olnud väga erinevates piirkondades, näiteks Iirimaalt, Prantsusmaalt, viimati oli meil süüria viiuldaja näiteks külalisõpetajaks, aga siis on meil mitmeid kordi käinud saarel armastatud viiuldaja, prantsuse, ungari verd, Balta Sermon täna ära, kes mõned aastad tagasi tegelikult ka elas Eestis, aga nüüd on ta oma kodumaale tagasi läinud ja tema oli saarest väga inspireeritud ja lummatud nagu meiegi. Ja kuna tal see sulg lippas, siis ta otsustas, et mis oleks, kui kirjutaks iga iga kord seal laagris olles ühe loo, mis on siis pühendatud sellele saarele enda inimestele ja esimene lugu, mis tal õige siis kandis nime kaks kirik, et ja peale seda on ta veel loonud, ma arvan, Ruhnu karu tuli sihuke lugu ja ma ei teagi, mis veel. Ja kui ma palusin tal temalt väikest kommentaari, et mis, mis selle loo taga peitub, et teatavasti on ju Ruhnus kaks väga ilusat kirikut ja nad on asetsevad üksteisele väga-väga lähedal ja see on tõesti mõni. Et on vana puukirik mis ma arvan, et peaks olema üks vanimaid säilinud puitehitisi Baltikumis tänu hülgerasva-le siis ja ühel hetkel jäise rõhnaste jaoks väikseks, siis ehitati sinna kõrvale suurem kiri, kirik, aga Balthasar siis kirjutas nii. Esimest korda Ruhnu saarele saabudes kogesime paradoksi ilu olla väikesel maalapil täiesti vaba taevale nii lähedal ja samas keset merd kaaslasega koos ja samas temast nii kaugel kaks kirikut, üks kivist, teine puust sümboliseerima vana ja uut kaduja taassündi, jääd ja tuld. Ning seda esitavad Balthasar Monte naera ning prantslanna Sofiga vees baritoniõlil ja lööd seal. Soovime peigmehele ja pruudile on üks nendest koraalilauludest, mille leidsin samuti sellelt plaadilt, millest Karoliina on rääkinud ja Elias sönberg on siis seda ise laulnud. Ja kuulates üldse neid koraali lugusid, neid meloodiaid, et need on väga ilusad meloodiad ja natukene pannes siis järgmisesse loosse ka sellist omaloominguliste meloodilist Ivinat lugu, mida on lauldud pruutpaarile ja need sõnad tähendavadki head soovi peigmehele ja pruudile, et jumala annaks neile õnne oma rüüs ja pööraks neilt siis ära kõik hädad ja et ingel tobias ajaks ära kurjad abielu kuradid selline hea soovil lugu värskele pruutpaarile. Pruudi üleskutsumise lugu ehk upual Eiken, see on siis see lugu, mida mul õnnestus Rootsis ise salvesta. Seda kuskil kümmekond aastat tagasi, see kõlab nüüd Ruhnu rootsi keeles ja seal on paar eli erilist tähte, mille nimel me peame pingutama, et need saada kõlama näiteks koju või siis põrandale. Et rootsi keeles peakski olema kolme, mis on siis noh, põrand või kool, aga rummu rootslased siis häälitseda kolle. Joogem pruutpaari terviseks. Peeter Rooslaid on siis jutustanud selle loo kohta nõnda. Peale seda hakkas raha kogumine. Esiteks oli taldrik pruudi ja peigmehe laua peal. Nemad panid ka sinna ühe rubla või mis panna oli. Ja siis liikus teise laua peale, kus olid külalised, kes viskas taldrikule raha sai õiguse kõige paremate õlut juua, aga mitte kohe. Siis lauldi, vot selle laulu all said nad siis juua ühe korraga kõik jõid, kes raha viskasid. Ja nii läks edasi laud laua järel. Pärast veeti taldrik jälle peigmehe ja pruudi laua peale. Ja oma plaadi viimaseks looks oleme maininud Ruhnu saarel mitu otsa, millest sai siis plaadi nimilugu? Kindlasti mitmed inimesed, kuulajad on kursis legendaarsete Kihnu Ruhnu mängudega, kus kaks Artis omavahel võistlevad, kumb parem on käia vedamisel või ma ei tea, mis kõik veel sappa viskamisel. Need mängud said siis alguse 65. aastal 1965 ja selleks sündmuseks alati loodi ise muusikat, mis oli inspireeritud sellest aktsioonist üks Ruhnu elanike, Hella Veskimeister tol ajal on kirjutanud need sõnad ja meie oleme õppinud need Kuulsa Kihnu lauliku Marina rooslaiu järgi, kes on siis Peter rooslaiu naine ja selle laulu otsustasime linti laulda siis koos Ruhnu rahvaga ja ega me neile sellest enne salvestamist väga palju teada ei andnud ja kuna meie salvestussessioon sattus vabariigi aastapäeva peale, siis seal oli nii. Meile öeldi seitse null kolm hommikul palun valmistuda, toimub lipu heiskamine, hümni laulmine ja peale Se tähistame siis süldilauda, et neil on selline hommikune traditsioon seal alati seoses aastapäeva tähistamisega ja see toimus siis kõik selles rahvamajas. Jah, kus meiega elasime ja salvestasime ja mõtlesimegi, et selleks parim võimalus neil nii-öelda sabast kinni võtta ja nendega koos midagi teha, kuna me olemegi sellel päeval kõik koos seal ei, tegimegi neile tagasihoidliku ettepaneku minna rahvamaja teisele korrusele, kus on ka harmoonium ja lauldes linti see lugu ja nad on tegelikult seda ka varem laulnud, see on meil laagrites repertuaaris on, et nad olid justkui teadlikud, mis, mis seal laulus toimub ja saimegi nõusse kuskil kaheksa inimest ja ka kooli muusikaõpetaja Christian Vergi, kes siis saatis seda lugu armooniumil. Ilus moment. Et sai selline ühe päeva Ruhnu külarahvakoor ellu kutsutud. Folgialbumi saates kuulasime albumit pealkirjaga Ruhnu saarel mitu otsa kus mängisid ja laulsid Karoliina, Kreintaal, Lee Taul ja Sänni Noormets. Ja stuudios olid külas Karoliina Kreintaal ning Sänni Noormets. Aitäh kuulamast.
