Teekauss ääreni täis valget riisi, tummi. Uus aasta päike. Esimene päev ilm on selge, varblased ajavad juttu. Kevadvihmaga kurgede jalad jäänud on lühikeseks. Kolmekrossi eest näha sain kevadvinet pikksilmaga. Ploomil üks õis ja just ühe õiejagu tunda on soojust. Vanatädi kirss õide puhkenud vana aja meenutus. Teener, kes magas lillede ajal sisse sai seekord andeks. Terve päeva vaatasin lilli, kuni tuli meelde, üks sai jõu luuletus. Lilli vaadeldes hakkas mul õhtuks valus. Kui kael on kang. Mis see siis veel on? Lilli imetleb see mees pika mõõgaga. Kevade vihmaga rookepp ja vihmavari vestlevad tee peal. Kassi armuke üle varemeis ahju kallima juurde. Kadestusväärne siis, kui see mööda läheb kassiarmastus. Mägiteel tulles kuidagi meelt ei jäta. Metskannike. Rändkaubitseja peale hauguvad koerad virsikuid all. See vana tiik sinna sukeldub konn ning vesi teeb häält. Kuu on hägune kummase konn sassi sulpsas taeva või v? Külvikuuvihmad konnad ujuvad lombis otse ukse all. Täielik vaikus. Sügaval järve põhjas pilvine mäetipp. Õhu võbelusi putukanime ei tea. Hele möödalend. Jaheda tuulega isegi rohutirts kohe läheb väge täis. Solgivett ei saa üldse maha valada. Putukahääled. Palveränduri saua nagu kõnniks süüksi suvisel väljal. Liblikas üksi lendamas üle põllu. Üks varipäikeses. Meie maailm on liblikate peatuspaik. Kordon nii kordna. Tigu sul on aeg, hakka juba ronima futsi mäe tippu. Ühe häälega, 1000 must 1000 meeles on kägu. 100 ruut miili. Vihmapilved ei piira pojengiõit. Pimeneb meri metspardihääl on nagu ähmaselt hele. Palja oksa peal korraks jäi peatuma vares. Sügis, videvik. Mis rooste nukrus naela külge klammerdub? Väike rohutirts? Küll on see ilus Linnutee läbi aukude paberist seinas. Raiutud puu ümarast otsast paistab kuu täna õhtuks. Kuu tuli välja üks küünal, nüüd ka orus. Hüljatud onnis. Kõigil on sama lõunauinaku põhjus. Sügisene kuu. Krüsanteeme, kui vaatad hästi lähedalt tolmu, ei ole. Lubage öelda, põrgu on ka vist nõnda sügis videvik. Jõekääru templis nutavad vanaks jäänud vaimud kuupaistel. Välgusähvatus eile oli veel Ida tänun lääs. Välgu valguses nõtkuvi põlvi üle kipaka silla. Tahan rääkida, huuled suleb jäiselt külm sügisene tuul. Pisike ärkas üles vihma rabiinast. Pisike ärkas üles vihma rabiinast. Vanamees tahtis armastust unustada, aga hoovihmad. Kuulake seda ütleb vihmasel ööl templi kellahääl. Sibula ostetud kuivanud puude rada koju tagasi. Aeda pühkides lume unustab ära see minu luud. Vana-aasta lõppu meie segases ilmas miski on kindel. Minu nimi on ju, kuidas ma töötan praegu rahvusooperikooris juba seitse aastat olen siin ja nüüd palun teid p, et kuulajale üles lugeda need autorid keele haikusid. Täna Eesti raadios loetakse näitu Choosi, kui vaja, issa hat tuli Laanseks matsu passo ta garai.
