Vikerraadio Reporteritund. Head kuulajad, mets õieti sellest saadav puitmaterjal pole ammugi enam mõeldud ahjudeks miseks. Uued tehnoloogiad lubavad betooni, metalli, plasti ja isegi klaasi puiduga asendada. Puitu kasutatakse üha rohkem tekstiili-rõiva- ja toiduainetööstuses. Seda kõike osatakse teha siin, meil Eestis ja kõik meie ülikoolid õpetavad erialasid, kus neid tulevikuametid, tooteid ja tehnoloogiaid õppida saab. Muu hulgas innustab Eesti metsaselts, põhi- ja keskkoolilõpetajaid valima just puidu väärindamise-ga seotud erialasid sest metsas on tulevik ja just praegu pööratakse sellele rohkem ja laialdasemat tähelepanu. Kuigi pea kõikides Eesti ülikoolides saab puidu väärindamist uusi tehnoloogiaid, mida siis täna räägivad sellest kõigest kolme ülikooli õppejõud ja me alustame Tartu ülikoolist. Rahvusringhäälingu Tartu stuudios on professor Mart Loog. Puidukeemia ja biotöötluse tuumiklabori juht, tere päevast, professor Loog. Kutsumust. Teie olete juba aastaid vedanud puidu keemilist töötlemist, et luua biomassist kõrge väärtusega tooteid. Kui see lause nüüd kuulajale lihtsas keeles lahti rääkida, siis mis on Mart Loog, teie tuumiklabori teadlaste ja nende töö eesmärk? Jah, see on päris pikk jutt ja tegelikult seda ei ole kestnud väga palju aastaid, nagu ma olen ka varem öelnud, oleme me just võib-olla viimasel viiel aastal Eestis selle traditsiooni ühelt poolt uuesti ellu äratanud ja teiselt poolt On see seotud uue teadusdistsipliini, mis on väga kuum teema sünteetilise bioloogia esiletõusuga, et ikkagi nüüd viimaste aastate areng ja mida me teeme, on see, et meie keskendume just puidutööstuse jäätmete väärindamisele. Me ei sekku näiteks nende raiemahtude diskussiooni, vaid meie eeldama, noh, puidutööstus inimkonnal jääb alati ja ka saetööstuses näiteks on 40 45 protsenti jäätmeid, on muid jäätmeid igasuguses metsatööstuses oksad mis siis praegu läheb energia tootmiseks ja mis pikas perspektiivis ei ole hea, nagu me aru saame, visata teda ahju vaid meie eesmärk on seda hoopis väärindada biomaterjalideks ja siin on, ütleme kolm põhilist asja, mida me tahame saavutada, on siis kliimaeesmärkide seisukohast on siduda süsiniku ringlusest välja. Ja teiseks selliseks seoses asendada nafta ja põlevkivi keemia meie keemiatööstuses, selle asemel et võtta süsiniku ringlusesse juurde naftast või põlevkivist. Me kasutame süsiniku, mis on juba ringluses ja seome ta pika realisematesse toodetesse, või siis asendame need keemiatooted, mis muidu tulevad naftast. Ja kolmas on siis mitmekordne väärindamine, et nendele toodetele oleks kõrgem turuväärtus, sest tegelikult ega metsatööstuse jäätmed, need on kõige odavam kütus üldse. Ja et see oleks majanduslikult atraktiivne investoritele, me peame oskama tootma kalleid kemikaale ja selleks tulebki appi sünteetiline bioloogia, sest tegelikult orgaaniline keemiaorgaanilised ühendid, kemikaalid, need on ju tegelikult looduse loodud ka ka puit, et ise on loodud biokatalüsaatorit poolt, nad on valgud, ensüümid ja looduses on olemas orgaaniliste molekulide sünteesi masinavärk. Meie ülesanne on aga hoopis see, et luua nii-öelda disainer rakke mis kasutavad neid katalüsaatorid, et siis väga efektiivselt suure saagisega toota kalleid bio, materjale ja kemikaale. Ja selleks meie kasvatame sünteetilise bioloogia meetodeid. Püüame luua uusi radikaalseid tehnoloogiaid, kuidas neid, et saagi said suurendada. Et see on meie põhitegevus ja meie tuumiklabor, siis jaguneb mitmeteks alamlaboriteks näiteks just sünteetilise bioloogia ja rakuvabrikute labor, kus me arendame põhiliselt tavalisel pagaripärmi-il baseeruvaid rakuvabrikuid mis toodavad siis väga erinevaid kemikaale. Need võivad olla polümeeride algühikud, need võivad olla armakoloogilises mõttes huvipakkuvad ühendid, mis võivad olla ka algühendid, näiteks vähivastaseks, teraapiaks ja nii edasi ja põhiline eesmärk ongi see, et siis tekitada uusi permi, tüvesid, et mis kasvavad puidu suhkrul. See ongi siis see puidu kasutamise asi puidu jäätmest, sest fraktsioneeritud suhkrul ja toodavad neid kemikaale efektiivselt ja teine asi nagu loodus ikka, nad ei talu, nagu näiteks, me teame ju vein saab olla ainult pärm talub teatavad taset, etanooli saab olla ainult mingi kangusega. Siis meie eesmärk on luua pärmitüvesid, mis kannataksid neid orgaanilisi kemikaale, neid produkte rohkem ja suuremas kontsentratsioonis, sellest tuleb ka suurem saagis. Suurem kasum investorile. Meie portfellis on mitmed huvitavad asjad nagu karotenoidid, betoliinhape, mis on, muidu leitakse teda näiteks Kased ohust, aga, aga seda saab nüüd tootega pärmis. Erinevad lipiidide hüdrorasvhapped, mis võivad olla Polumine, veeride, Pree kursorit või algühendid. Ja ka näiteks kosmeetikatööstuse ja toidutööstuse kasutatavad ühendid, nagu maitse tugevdavad või magusained suhkruasendajad Erreutritool siis fenool, etanool, mida nimetatakse roosiõliks, väga palju, sisuliselt neil on võimalik toota kõike rakuvabrikutes ja see on keskkonnale väga kasulik või ütleme, ta ei ole keskkonda saastav, et sest erinevalt klassikalisest orgaanilise sünteesikeemiatööstusest, no te olete ju käinud näiteks Saksamaal näinud, millised korstnad on üleval ja kuidas see kõik saastab ja ta kasutab nafta algallikat, siis see on sisuliselt sama nagu õlle kääritamise õlle tootmine, bioreaktoris, permi kasvatamine. Ja selleks saab kasutada nüüd juba praegu ja ka tulevikus Eesti puidu fraktsineerimis tööstuse poolt toodetud puidusuhkrut, sest puit koosneb tselluloosist, hemi, tselluloosist, jelly kliinist ja nii hemi tselluloosist. Kõige tselluloosist saab eraldada erinevate meetodit ega suhkruid, mida siis mikroorganismid nagu pärm kasutavad energia- ja materjali allikana. Siis teine suund meie tuumiklaboris on ligi niin. Ligniin on siis aromaatsete rühmadega selline biopolümeer mis on olnud traditsiooniliselt väga raske materjal, ütleme, üldse kasutada ja turundada ja ta on selline nagu liim, mis hoiab sellel igno tselluloosi koos. Ja ta ongi bioloogiliselt, et kujunenud selleks, et teda on raske modifitseerida lõhkuda, temast on midagi väga raske teha. Aga nüüd, viimasel ajal on tekkinud selle vana nagu tehnilise, mida nimetati siin mõned aastad tagasi sele gravdvad protsessil Igniini asemel uut tüüpi hüdrolüüsi Ligniin mille tootmine on esiteks keskkonnasõbralikum ja teiseks, teda on parem muuta, temast on parem toota igasuguseid asju ja siin me vot selle kliini labori põhieesmärk ongi luua selliseid pikaajalisi tooteid, ütleme, süsiniku sidumine läbi metsa, puidu ongi ju tegelikult see, et me mitte ei põleta puitu või ei lase teda kõdunema, CO2-sele läheks atmosfääri vaid et just et nagu meil järgnevad kõnelejad kindlasti hoopis paremini teavad siduda teda pikaajalistesse toodetesse, kuidas see nagu näiteks majad, ehitised ja siis süsinik või mööbel, ühes süsinik võib seal olla sadu aastaid kasvõi ja nüüd seal Igniini labor töötab just välja midagi, mis aitab kaasa sellele, et need on just need pikaajalised nii-öelda liimid pinnaga, et igasugused vaigud fenool, vaigude Lazdomeerid, jaga näiteks puitu kaitsvad sellised jooksutantsijad ja ultraveel õieti kaitse. Nii et sellest Ligniinist on võimalik. Kui teda varem lihtsalt visati ahju või siis pandi asfaldi sisse, siis nüüd on võimalik sellest toota orgaanilist sünteesi abil huvitavaid Polumeere, mis oleks siis pikaajalised ja siis edasi. Väga huvitav teema on gaasfermentatsioonilabor, mille me ehitasime ja selle mõte on siis tõesti otse puidujäätmete, aga ka muude orgaaniliste jäätmete tegelikult munitsipaalprügi, aga loomsed, taimsed, jäätmed, kõik selle klassifitseerimine, see on nüüd ütleme niimoodi, et kui me rääkisime keerulistest orgaanilistest ühenditest, siis nüüd klassifitseeritakse kõrgemal temperatuuril kogu orgaaniline mass väga lihtsaks ühe süsinikuga gaasiks ja see on siis sama vinguga taas CO ja CO2 ütleme, süsinikdioksiidiga vesinikuks, mida nimetatakse sünteesigaasiks, see on ammu juba teab. Aga nüüd meie kasutame siin jälle sünteetilist ideoloogiat, et on olemas sellised bakterid, mis kasutavad siis seda see vingugaasi ja vesinikku oma suhkrute asemel oma energia ja süsiniku allikana toiduna. Ja see on üks ürgsemaid biokeemilisi protsesse üldse, kui veel võib-olla suhkruid ei olnudki, et kasutada CO CO kahte ka. Ja nüüd selle labori eesmärk on siis siduda aga rohkem CO kahte, näiteks tööstusjäätmed. Kindlasti tuleb jutuks, et betooni ja terase tootmine, et seal on väga suur, ütleme, süsiniku jalajälg. Frontatsiooni kasutatakse just nüüd betoonitehastes terasetööstuses nende nii-öelda jääkgaaside sidumiseks biomassi ja siis samamoodi see baktersõnana aeroobne protsess, bioreaktorisse bakter võib sünteesida huvitavaid kemikaale ja näiteks meie labori. Ta juhib Kaspar valgepea, kes sai sellel alal treeningu, Austraalias on kakskolm Butaan diool, mis on, kas vent, aga temast saab ka erinevaid plastikuid last, fiibreid, polüuretaan, sõid materjale, et ka siin on selline potentsiaal, et me saame jääkidest sünteesida bioloogia abil pikaajalisi biomaterjale. Ja on meil ka päris rohekeemialabor, mida ju Joitab Lauri vares, kus siis samamoodi kasutatakse erinevaid rohekemikaale, et teha näiteks bioplast. Väga oluline osa on meil koolitamine ja õppekavad. Meil on nüüd viimasel ajal sisse toodud bakalaureuse tasemel sünteetilise bioloogia inseneriteaduse selline kombinatsioon väga innovaatiline. Et inimesed saavad nii molekulaarbioloogia kui ka näiteks robootika inseneriteaduse algtõed kätte juba baka tasemel ja sellele järgneb siis magistriprogramm, biotehnika või siis inglise keeles andjoneering. Tegemist on rahvusvahelise õppekavaga, seal õpivad ka eestlased ja selles mõttes on see väga hea keskkond. Et ta on küll Eestis, aga on nagu rahvusvaheline ja magistrikavasse, nüüd lisatakse järgmisest sügisest puidu biotöötluse moodul. Saab õppida otse juba magistritasemel seda rakuvabrikute tehnoloogiat puidu väärindamiseks. Aga meie õppemeetod on võib-olla midagi, mida kõige rohkem tasub rõhutada, mis on täiesti innovaatiline, on see et me kaasame juba baka tasemel üliõpilased otseselt praktilisse tegevusse ja üks selle osa on selline ülemaailmne võistlus, mille nimi on haigem, see on näiteks kliendi. Need Nožiin on selline sünteetilise bioloogia võistlus, mille alustas bostonis Massachusettsi tehnoloogiainstituut. Ja me oleme seal nüüd kahel viimasel aastal saanud kuldmedalit ja see tähendab seda, et terve aasta bakatudengite grupp siis ise loob mõne näiteks raku, mis siis näiteks puidus, uhkrutelt võib toota Ta midagi huvitavat, et näiteks sel aastal olid rasva padjaga, ühel aastal oli meil projektiks selline sünteetilise bioloogiasüsteem, mis lõhub rakukesta. Nagu popkorn läheb katki siis kui rakk on piisavalt tootnud seda kemikaali, mida meie rakuvabrik tahab, et siis me saame rakukesta võib-olla pärmis raske lõhkuda, siis me saame selle kemikaliselt kätte väga huvitavaid, selliseid juba juba tudengi eas Nad saavad teha selliseid väga huvitavaid projekte ja ja tagasiside on selline, et sellise innovaatilise õppe käigus, et see on just väga päevakohane just selle pandeemia Ajal, kui me saame aru, kui mõttetud on tegelikult auditoorseid loenguid ja kui tähtis on tegelikult praktiline, et selle käigus nad saavad rohkem kui kõigis loengutes kokku sellist lauset on iga aasta nad kokkuvõttes tagasiside andnud. Et me siin püüame selle puidu ja sünteetilise bioloogia valdkonnas siis teha ka teatavate innovatsiooni, ütleme metoodika valdkonnas ja, ja teine asi on see, et kuna meil see puidukeemia, puidu prograktsioneerimise, tööstus areneb, siis kindlasti seal tuleb neile töökohti, arendame sidemeid, me saadame oma teadlasi juba tehastesse tööle ja üks asi, mida me proovime nüüd tulevikus arendada, on ka viies sisse selline sarnane sarnane mudel nagu IT alal selline idufirmade mudel, tudengid, kes on siis saanud selle kogemuse juba võiksid siis Eestis toodetavate puidusuhkrute ealigniini väärindamiseks luua oma idufirmasid ja selline asi on tegelikult juba Taanis täiesti käima läinud. Võib osutuda efektiivsemaks, et mitte, et suured ettevõtted ise teevad oma innovatsiooni vaid see puidu väärindamise innovatsioon võib tegelikult osutuda efektiivsemaks teha seda idufirmade nagu keskkonnabaasil. Ja nüüd siis edasi veel. Et kuidas siis need tehnoloogiad ikkagi süsinikku seovad veel kord ja meie kliima olukorda parandavad, nagu ma juba mainisin, et mida kauem hoiame süsiniku, ütleme mingis materjalis ja mida Pikema aja vältel, enne kui me selle nii-öelda ära põletama ja süsinikdioksiidi na kasvuhoonegaase õhku laseme, seda rohkem on meil karta seda globaalsest soojenemisest tulevaid katastroof. Ja meie siis üks selline idufirmade idee ongi siduda nüüd nagu kahed ummikut, ori, kompetents on siis selle pärmi, rakuvabrikute, labori ja gaasfermentatsiooni sest ega rakuvabrik, nii nagu ka õlle kääritamiselega süsinikdioksiidi ikkagi sealt ju tuleb 30 kuni 50 protsenti, olenevalt protsessist, kuidas seda rakuvabrikut kasvatada. Et me siis seoksime, kas sellel süsinikdioksiidi siduda ära siis selle kaasa argumentatsiooniga, et teha selline kombinatsioonis kahe tehnoloogia ja kahe bioreaktori asi, selline ühendus, mida maailmas pole veel kordagi kasutatud ja sellega me siis viiksime puidujäätmetest, süsiniku sidumise pikaajalist, kas biomaterjalideks maksimumini noh, nii-öelda nagu peaaegu 100 protsendini, et see on nagu meie üks eesmärke süsiniku sidumisel. Mul on üks täpsustav küsimus, professor loog. Kui nüüd noor inimene tuleb teie juurde laborisse õppima biotehnikat siis ma sain aru, et ta tööd eesti suurtes tehastes ei leia, sest need ei tule järgi ja selleks, et endale töökoht leida, ta peab selle ise looma. Oi, see ei ole sugugi nii, meil on läinud paljud juba tööle mitmetesse ütleme, graanul pajatada, siis on siin muud ettevõtted, et ma arvan, et need ettevõtted kasvavad väga kiiresti ja nad otsivad pidevalt järgnevatel aastatel töökohad suurenenud. Aga. Ma arvan, et selline startupi vaimsus tuleks kasuks ja oleks hoopis loomingulisem, kui võib-olla suures tehases seal protsessi insenerina jätkata, mis on ka kindlasti väga huvitav. Aga see jääb rohkem Tallinna tehnikaülikooli kompetentsi. Aga mina arvan, et uued radikad reaalselt tehnoloogiad sünnivad just sellise idufirmade keskkonnas ja vaimsusest ja sellepärast ma arvan, et see meie juba esimesest kursusest arendatav selline isetegemise ja ise laboris väljamõtlemisel, mina näiteks professorina üldse ei, kui nende projektidesse, mida nad suvel teevad selle suure võistluse jaoks. Et nad on õppinud juba täiesti iseseisvalt kirjandusest läbi käima ja looma neid ideid. Noh, miks mitte lasta neile ja luua, et ütleme, riskikapitaliinstrumendid ja lasta neil proovida luua näiteks sinna Imaverre või kus, meil on need Eesti puidukeskused, selline startupi linnak ja nagu ma mainisin, Taani bioinnovatsiooniinstituut täpselt seda mudelit väga edukalt praegu kasutab ja neil on mõned idufirmad läinud juba tööstusskaalale. Ja see on ainus võimalus meil kasutades sünteetilise bioloogia kompetentsi. Tegelikult mehhanism on selline, et meil on kahte asja vaja, meil on vaja inimesi, kes on haritud, neil on vaja kompetentsi ja meil on vaja kohalikku toorainet, kohalik toodang, laine, mis tuleks siis puidu fraktsioneerimise tehaseks puidusuhkrut niin ja teine on siis sadu inimesi doktorikraadiga ja siis vahelma tööstus ja investorid näevad, et siin on nii tooraine kui ka inimkompetentsi ja siis nad tulevad suurte investeeringutega ja ehitavad oma tehased siia. Aga selleks me peame looma siia mingisuguse kompetentsi tõmbekeskuse ja ma arvan, et see startup, inkubaator oleks taanlaste mudeli järgi oleks ainuvõimalik ja väga õige tee. Jätame siis meelde, kelle käe all saab Tartu Ülikoolis kõiki neid põnevaid tehnoloogiaid ja erialasid õppida. Neid on liik niini labori juht Siim Salmar, gaasfermentatsioonilabori juht Kaspar valge pea ja rohekeemialabori juht Lauri Vares. Meie teine saatekülaline on Sille Pihlak, Eesti kunstiakadeemia õppejõud, arhitekt, ka EKA arhitektuuriosakonnas on oma labor, mida seal tehakse. Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna all on tegelikult juba väga pikk traditsioon just ehitada ja projekteerida puidust hooneid. Ma arvan, et nii nagu Mart juba eelnevalt mainis, et mida kauem hoiame puitu või materjali ühes konditsioonis, seda mõistlikum see tegelikult meile on ja, ja läbi selle on kindlasti puitarhitektuuri uurimusrühm nüüd hoog kokku kogunud ja need neli alustala, millele me justkui oleme üles ehitanud oma uurimuse on just ühtpidi kliimapoliitilised, teist pidime, vaatleme tööd Dust, vaatame sammuti ka ajaloolist konteksti ja siis lõpuks tegeleme ka selle tehnoloogia arenguga, mis, mis võimaldab meid palju paremini puidust projekteerida. Kui rääkida kliimapoliitikast ja ökoloogiast, sest teatavasti 20 50 aastaks me peaksime jõudma Euroopas kliimaneutraalsuseni juurde siis selleks on vaja tugevalt, et vähendada heitgaaside koguseid. Ja selle puhul oleks meil suuresti abiks, kui me saaksime palju rohkem ehitada puidust ja vähendada siis betooni ja terasekasutust. Arhitektuuris aga Ursula von der Laieni septembris tehtud üleskutse luua uus Euroopa Bauhaus ei tegelenud ainuüksi sellega, et hakkame rohkem puidust ehitama vaid ta soov oli koondada arhitekte ja disainereid uue arhitektuuristiili lahendamise mõtlemise suunas. Sest tegelikult Me ei tohiks hakata olemasolevat arhitektuuri tõlkinud kima teise materjali või teise keelde, vaid me peame palju rohkem tegelema sellega mis see materjal meile võimaldab. Ja kui me võtame selle materjali algusest peale juba endaga disainiprotsessi kaasa ehk siis, kui me hakkame üldse projekteerima, siis me teame selle puidu, eks me teame materjali ju plastilisust ja sealt me võiksime jõuda hoopis teise kohta, ehk siis, et tegelikult hakata lahendama seda, seda uut tellist, paneeli, mis võiks olla 21. sajandi arhitektuuri lähtepunkt. Teisalt tööstuse poolt vaadates, siis me peame nentima, et me oleme Euroopas üks suurim puitu töötle riik ja sellepärast me ka teame, tegelikult on puidutööstuses masinapark on väga põnev ja arenenud ja praegu olemegi meie kunstiakadeemia uurimisrühmaga ka palju katsetanud, kuidas luua jäätmevabalt arhitektuuri ehk siis ei jääks tööstus ja samamoodi, kuidas neid juba tekkinud tööstusjääke ära kasutada, siis väikevormide loomiseks. Mis ma tahan, mainid, mis meil kipub meelest ära minema, see, et ega tegelikult ajalooliselt oli Tallinn ütleme sajand tagasi tagasi oli Tallinn puitarhitektuurimeka, julgen mõelda, sest, et 80 protsenti kõikidest majadest, mis tol ajal ehitati, olid puidust ja noh, me teame, neid, võib olla tüüpprojekte Nilender maja kui Tallinna maja nimel. Ja need kihistused on näha meil Nikola majas kui Kadriorus muudes puit linnakutes. Ma arvan, et Tallinn oleks või ütleme, Eesti üldiselt on väga õige koht, kus seda teha. Ja samuti meie digilembelisus, mis siis ka kindlasti meil kunstiakadeemias on suuresti kasutusele võetud. Siis algoritmiliselt projekteerimismeetodit on, on praegu üks võimalus. Kuidas paremini, nii ütleks intelligentset materjali nagu puit on kaasata Ta projekteerimisprotsessi temani, et ta on elus materjale, need muutused, mis võivad sisse tulla kas niiskusest või või UV-kiirgusest, mis iganes need saaksime kiiresti aktiivselt selles Kemeetrisse või sellesse projekteerimisfaasi sisse panna. Ja samuti võimaldab algoritmilise tööriistadega töötades meil palju suuremat koostööd siis ka puidutööstuse ja inseneridega. Et need on need neli punkti, mida me vaatleme ja millega me neid praeguseid siis erinevaid prototüüp oleme proovinud luua. Ühesõnaga, kunstiakadeemias on võimalik arhitektuuriosakonnas õppida projekteerima puitmaju, mis välimuselt millegi poolest ei meenuta neid puitmaju, mida me siiamaani oleme näinud või kujutame silma ette, missugused on need uued, kuidas nad välja näevad, kuidas need funktsioneerivad. Meie alustame tavaliselt tudengitega just sellest nii-öelda teisest otsast ehk siis altpoolt üles, et me laseme igal tudengil defineerida oma telliskivi ja telliskivi, mis antud juhul on puidust ja kindlasti on suuruselt erinev ongi just see, mis hakkab seda uut või noh, nende jaoks ruumistruktuuri looma ja sealtpoolt alustades siis mitte ülevalt alla, ehk siis meil on üldvormi, hakkame mõtlema, mis need paneelid tükid on, mis, mis selle ära ehitaksid, vaid vastupidi, et mis on see algosa, see element, selle puhul me oleme leidnud väga üllatavaid lahendusi ja me tegelikult oleme jõudnud ruumiliselt palju põnevamad olukordadele, mis on palju paindlikumalt modulaarselt ehitades. Tegelikult võimaldame ka paindlikkust siis kas hoone ruutmeetrite või funktsioonide muutustel, et kas on vaja vähendada, suurendada, et tegelikult tal on selline kasvuvõimalus sisse integreeritud. Ja need neid maju ja installatsioone on võimalik näha nii kunstiakadeemia koduleheküljel kui ka erinevate praktiseerivad arhitektide ka konsulteerides, aga eelkõige on soov ikkagi liikuda uue käekirja poole. Ja üks meie initsiatiiv ongi siis olnud, et milline võiks välja näha Lenderi maja, 100 aastat hiljem kutsume Stas lender majaks, Slender siis on, mingis mõttes vaatab nii inglisekeelse termini tähendus, mis on nõtke ja jätkusuutlik ja vähenõudlik arhitektuur ja siis kõrvale võtame seda Lenderi traditsioon, koonilist maja, mis, mis tol hetkel oli tavaliselt küll kahekorruseline, siis praeguseks meie Tallinna maja saab olla puidust esitatuna kuni kaheksa korrust on siis ehitusstandardite järgi ja tegelikult me võiksime visioneerida ja me oleme ka siin paar lahendust välja pakkunud, et milline on see uus puidust tüüpkortermaja Urbaanses keskkonnas, olgu see siis ükskõik, milline linn Eestis. Ja see on siiski paneelidest kokku pandud, ainult et paneelid on väärindatud puidust. Jah, need koosnevad siis moodulitest, mis on, kas tihtilugu vaatame CDd ehk siis ristkiht liimpuitplaati, aga samal ajal me tegeleme ka sellega, et seda siis kas elementidest või või teistest puitmaterjalides kokku panna. Aga hästi oluline on see. Me tegeleme millimeetri täpsusel projekteerimisega, mis on siis ehituses tegelikult uus sõna, sest et tavaliselt me oleme jõudnud sentimeetri täpsuseni, tehes siis suurtesse Pimi programmidest, siis puit on tõesti selline selline materjal, kes vajab millimeetri täpsusel projekteerimist just selleks, et need etapid, need ühenduskohad ja kõik see detailsus oleks seal sees, et sellepärast on olnud meil hästi mõistlik alustada just sellest väiksemast skaalast ehk siis sellest elemendi kõige väiksemast algosast ja sealt minna suuremasse skaalasse. Kas meil on maailmas eeskujusid, niisuguseid uutmoodi moodulitest rajatud puit, linnakuid? Kindlasti on Skandinaavias ja ka Kesk-Euroopas väga palju näiteid ja Kanadas puidust hoonetel ja puidust ka siis kõrghoonetel osas. Aga ma arvan, et need täiesti võib-olla siis teistsuguse käekirjaga vanad hooned on veel nii-öelda projekteerimise hoos. Et see, nii see Euroopa Bauhaus üleskutse kui ka siis paljud, et Euroopa horisondi rahastused, mis on nüüd väga tugevalt suunatud just puitarhitektuuri edendamise, uue stiili välja nuputamisele, siis nendega on näha, et väga palju sellega tegeletakse. Ma pea iga nädal osalen tudengite hindamistel juriidilist komisjonis üle maailma, et näha, mis need, mis need lahendused on tekkimas ja just eelmine nädal siis Massachusettsi Tehnoloogiaülikooli lõpuhindamisel oli näha, et üle maailma tegeletakse selle üleskutsega, et leida need uued elemendid moodulit, millest see maja kokku panna. Ehk siis on, on näha, et see nihestus on hoogu kogumas ja kindlasti tuleb peaksid ka meie ülikoolist siis välja pakutud võimalusi, milline, miks Lenderi maja tuleks välja näha. Ja meie kolmas saatekülaline on professor Jaan Kirs, teie juhite puidutehnoloogia laborit Tallinna tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia Instituudis. Mis teie labori kroonijuveel on? Jah, nagu eelkõnelejad on viidanud, et neil on tegelikult väga põnev aeg tulemas, meie oleme arendanud siis ka kliimapoliitika eesmärkidest lähtudes, et meil on puit ikkagi tulevikumaterjal, mille nutikam kasutamine võimaldab siis meil säästa kliimat arendada ka välja siis selliseid tooteid, mida on võimalik kaskaad kasutada. Et kui silla alustab ehitusest pihta ja teeb nüüd nende elemendid, modellid, väiksemad mootorid valmis, siis kui nad ehituses ehitus parim kasutusiga on möödas, läheb siis renoveerimisele või asendamisel ei võetaks materjalid sealt ära, materjalid saab siis kaskaadkasutuse kaudu mööbliks, pakendimaterjaliks, kiudmaterjalideks ja lõpuks ka siis ütleme plaatmaterjali uuesti kasutamine lõpuks siis energiakasutus, et selles mõttes kaskaad, kasutus on need meie nii-öelda bioringmajanduse üks selline alustalasid. Ja meie oleme siis alustanud tegelikult sellest, et me väärindame puitu võtta plasti lihtsalt neljale väärindus tasemele, siis kui esimene energeetiline. Me oleme külmas kliimas tuba soojaks kütta, siis teine tase on mehaaniline. Et selles mehaanilisel tasemel me siis tegeleme spoonipõhiste ja biokomposiittoodetega. Ja kuna Eestis on okaspuidul kasutus väga hea. Meil on väga palju erinevaid põnevaid tooteid saematerjalist, kuni siis nende ristkiht liimpuitpaneelidele välja ja puitmajade tehase lehitsen siis lehtpuiduressurss on meil tegelikult alakasutatud ja kasepuitu, me saaksime oluliselt rohkem kasutada liimpuidus müügis kui ka siis nendesamade võib-olla tulevikus ka ristkiht puitpaneelide tootmisel. Me oleme uurinud koostöös siis ehituse arhitektuuriinstituudiga, seda, kuidas siis CD-tarindid erineva siis siseviimistlusega. On see siis krohv või kipsplaati väljas CD ja siis erinevad isolatsioonimaterjalid. Et kuidas näiteks tselluvill võrreldes siis Oluretaan lahuga võrreldes siis kivivillaga, kuidas need materjalid nagu niiskuslikult käituvad ja puidujaks ehitusel võib-olla kõige suurem oht on see lisaniiskuse sisseelamine, mis on siis ehitusprotsessi käigus nagu paratamatu, kuigi need paneelid kaetakse kinni ehitusprotsessi üritatakse võimalikult lühendada. Tehasest lõigatakse juba nendele paneelidele aknaavad ukse, avad sisse, toimetatakse kohale ja püütakse võimalikult ruttu siis ka paika panna. Nii et teine aste oli siis mehhaaniline, kolmas on siis kiudmaterjalid, millega me tegeleme siis Meie polümeeride ja tekstiililaboriga koostöös, kus siis arendatakse välja erinevaid, siis tselluloosipõhiseid jätkusuutlikke pakendimaterjale ja teiseks on siis targad ja jätkusuutlikud tekstiilmaterjalid, mis on siis elektroKettuse teel näiteks nii kaitsetööstuses, meditsiinis kui ka siis spordi ja vaba aja rõivastuses kasutusel. Ja see viimane neljas tase on tegelikult nüüd puidu keemiline väärindamine. Ja seal on nagu professor Mart Loog kirjeldas juba tohutult palju võimalusi ja siin me kindlasti meil on väga hea meel, et me teeme koostööd Tartu Ülikooli Mart loogi poolt välja arendatud tuumiklaboritega kui ka maaülikooliga ühes põnevas puidu kui siis ressursi väärindamise programmis, kus siis ühelt poolt siis Tartu teadlaste poolt välja parandatud ja testitud need metoodikad ja nii-öelda laboriskaalal kontrollitud meetodid jõuavad siis pool nii-öelda laboratoorne tööstuslik senine prototüüpide tootmisele arendamisele, ehk siis sealt tulevad nii-öelda välja arendatud materjalid saavad tehnikaülikoolis läbi siis uute protsesside ja uute laboratoorsete pooltööstuslike tootmisprotsesside ka siis endale väljunditööstuse jaoks ehk siis nii-öelda rakendusuuringu lihtsalt projektid. Nii et tselluloosi derivaadid, orgaaniline süntees on, on ka meil, aga meie siis püüame leida lahendus sellele probleemile, et ühekordsed plastnõud on tegelikult alates 2021 Euroopa liidus keelatud ja üks selline põnev projekt on meil sudu ka Saaremaalt, kes siis tahab pillirookõrtest arendada välja selliseid, mitte ühekordseks vaid siis mitmekordseks kasutamiseks, nõus, et mis siis oleksid biolagunevad, aga samas neid saaks ka nõudepesumasinas pesta ja see on tegelikult päris suur väljakutse ja kuidas muuta see ühelt poolt biolagunev plastik, mille siis elutsükkel on kindlalt määratud selliseks, et ta ikkagi kasutuse käigus ei laguneks, vaid et see oleks nagu ette määratud. Ja teine suurem koostööpartner on meil kindlasti Estonian Playvud, kellega me siis arendame välja spoonipõhiseid tooteid madalakvaliteedilisest puidust. Et meil on siis nii hall lepp, sanglepp kui ka Haapja. Kindlasti on nendel suur potentsiaal, need on võib-olla alahinnatud, probleemiks on võib-olla suured oksad, puidurikked, mädanikud, tüve kõverused, halli lepa puhul siis väike diameeter, tööstuse jaoks on alati oluline ka see, et kui palju sealt materjalist siis ka välja tuleb. Ja mis seal meil on, nagu suur väljakutse oli siis nende tehase käivitamisel sisuliselt osalesime 100 töötaja koolitamisel, et tegime siis sellised kahenädalased koolitustsüklid, mis sisaldasid ka meie laboris kahte praktikapäeva. Selles mõttes nagu väga toredad need inimesed, enne, kui nad hakkasid siis tootmises tootmistöötajatena usinalt tööle, et ennem seda nad said siis meil laboris rahulikult nii-öelda pool tööstuslikult väiksema liini peal kõik läbi proovida ja läbi harjutada. Ja noh, kindlasti sellise neljanda suunana ma tooksin välja selle, et meil on ka mööblikatselabor ettevõtetele siis tootearendustootekatsetus, teenuste pakkumine alates seal erinevate liimide või tuletõkkeainete katsetamisest, et meil on ka väike võimalus, tule katseid teha mis on jällegi ehitusega seoses puidu juures on üks suuremaid hirme, noh, mida sille täna ei käsitlenud, aga puit põleb. Aga puidu puhul võib olla kindel, et see üks millimeeter minutis. Ja kui puit nagu Enda põlemise käigus nagu pinnale kogub piisavalt paksu söekihi ja see liim seal taga ei lase, nagu sellest ristkiht, liimpuidust või mõnest muust tootest ei lase seda eelmist puidu kihti sealt pinnalt maha kooruda. Et see, et sa pead nagu temperatuurile vastu, siis tegelikult võib ka tulekahju ise eneslikult kustuda, sest hapnik ei saa enam põlevale materjalile ligi. Laborikoha pealt. Kanepikiust oleme arendanud erinevaid komposiit ja kanep on kindlasti huvitav materjal, et kanepibetoonist Ma arvan, ostan paljud, kuulnud, et selline puitsõrestikkonstruktsiooniga seintes kasutatav materjal, mis siis võimaldab Luua hooneid, Norra on selles osas piloteerinud põnevate maja lahendustega ja ka Ameerikas on kindlasti olemas ehitajaid, kes seda kasutavad allergikutele ja nendele inimestele, kellel siis ühel või teisel moel tuleb siis lähtuda tema nii-öelda erivajadustest. Et selliseid põnevaid hooneid ja isolatsioonimaterjalide arendamine on kindlasti kindlasti on oluline Teil on Eesti kaitseväega põnev koostöö. Ja kaitseväeprojektiga on nüüd niimoodi, et me arendasime nendega kokku 10 aastat kuni esimesest siis materjali prototüübist kuni siis sertifitseeritud soomuspaneeli välja, ehk siis me tegelikult arendasime erinevate lohutasemetele tehnikaülikoolis välja töötatud keraamika, mis purustas kuulisüdamikud, sellele järgnes siis komposiitmaterjal, mis need killud kinni püüab, ehk siis, et need, kes jalaväe transpordivahenditega sõidavad, nende tervised ja, ja elu ei oleks ohus ja sealt edasi on tulnud siis sellised põnevad koostööprojektid, kus me siis oleme tehnikaülikooli poolt teinud tugevusarvutusi kaitseväe, nendele jalaväe transpordivahenditele, et mida ja kuidas võib ümber ehitada, mitte. Ja nüüd me oleme teinud laske sihtmärgi, mis on siis vineerist. Varem on nad valdavalt olnud terasest ja ütleme alaga liiblile sellisele 7,62 ja suuremad, et siis on kasutatud ka lihtsalt selliste saepuruplaati või OSB plaati, aga nüüd me tegime ta kolmemõõtmeliseks ja noh, mõte on siis selles, et ta on selline tankikujuline külgvaates ja eestvaates. Ja ka sõdurite langes siis näiteks inertgranaadiga, mis kumulatiivselt laengut ei oma, ei lõhkeon, võimalik näiteks siis sellelt sihtmärgilt kassis torni pealt ära lasta ja plaanime nüüd veebruari keskel teha ka kaitseväe ka koostöös katsetused, siis vaatame, kuidas me esimene koldade prototüüp tsirka viis pool meetrit korda siis kaks, kolm meetrit mõõtudes siis vastu peab katsetustel. Ja võib-olla viimaseks teemaks käsitleks siis hariduse teemat, et mis on ka kindlasti hästi oluline. Ja ma mainiks siinkohal ära, et meil on siin olnud tulised metsadebatid ja palju nii-öelda erakogu selle metsanduses toimuva ümber, et ma kindlasti soovitan noortel ka maaülikooli tulla metsandust, metsamajandust, metsatööstus, metsakasvatust õppima, et see on kindlasti tulevikueriala, see ei noh, ei kao mitte kuhugi, sellepärast et ajalugu on näidanud, et tegelikult põlvkondades metsamäed, nende nii-öelda lapsed ja lapselapsed tulevad jälle uuesti õppima, et kes siis hoiavad neid metsanduse teadmisi au sees. Ja et need ma soovitaks seda, sest sealt saab kõik alguse, sealt tuleb see palk ja nii-öelda buumeli sisse. Tehnikaülikoolis on siis esimeseks selliseks põnevaks õppematerjalitehnoloogia bakalaureuses, kus on siis võimalik õppida nii puitu, plasti, tekstiili kui ka metalle. Ja ka siis tema funktsionaalseid materjale või elektronmaterjale, kus on siis päiksepatareid ja, ja päiksepaneelid ehk siis jätkusuutliku energeetika. Ja sealt bakalaureuse raames on juba võimalik siis projektõppega alustada, ehk siis tehnoloogia projektis seesama tank või laske, sihtmärk on näiteks ühe bakalaureusetudengiprojektitöö. Loomulikult me aitasime loomulikult juhendasime, ütlesime, et kus suunas minna, kus suunas mitte. Me kaasasime teda ka kaitseväelastega toimunud koosolekutele ja noh, ütleme kui sealt bakalaureuse tasemelt, et edasi minna, siis meil on inglisekeelne puidu, plasti, tekstiilitehnoloogia rahvusvaheline õppekava, kus on ka tegelikult siis projektõppes on kolm projekti, mida läbides nad ise moodustavad ka siis noh, ka meie abiga valivad endale teemad ja moodustavad siis uurimisgrupid. Ja kindlasti uurimisgruppidele vajaga siis juhti, kes siis nii-öelda jälgib, et kõik tööd teeksid ja keegi viiliks. Ja seal on meil siis spetsialiseerumised, plastide, tekstiilitehnoloogia eriala ja puidutehnoloogia eriala. Ja nüüd uue kõrvalerialana. Me tegime biotooteid, jätkusuutlik keemia ja tehnoloogia. See me teeme koostööd, nelja välisülikooliga. Eesmärk on siis tegelikult Eestis õpetada puidurafineerimisrohelise tehnoloogia, siis elutsükli analüüsi rohelise keemia meetriat biotoodete tootmiseks ja siis biopolümeerid koostöö siis kahe Prantsusmaa tippülikooliga, ühe Belgia ülikooliga ja Soomest siis Aalto ülikooliga, tudengid on siis rändavad, nii-öelda esimese semestri on Prantsusmaal, teisel semestril tulevad pooled üliõpilased meil õppima, asuvad kas meie laboritesse tööle ja siis edasi lähevad nad ka siis Soome Belgiasse, Prantsusmaale ja siis nad lõpetavad erialal mis on nagu kindlasti meie järel võib olla põnev on see, et meie tudengid saavad siis ise omal käel disainida. Me oleme ka siis kaasanud Eesti kunstiakadeemiast. Endine õppejõud oli Hannes praks, ma ei tea, kas ta täna lõpetab, eks ole. Kes on hästi põnev inimene, täpselt nagu sille rääkis, et tema tahab õpetada meie tudengid ka natukene ümber. Mõelge need funktsioonidele, vaadake natuke ruumis ringi, et mida keegi teeb, kuidas ta töötab, mida ta vajab ja hakake selle järgi mööblit disainima. Mitte ärge hakake lihtsalt kohe ilusat asja tegema. Selles mõttes on nagu hästi põnev ja disaininud meil siis nii mööbli. Me oleme tudengitel lasknud enda siis kontorimööblilahendused välja töötada ja nad ka siis õppetöö raames teevad seal projektina valmis, teevad hinnakalkulatsiooni ja täisdokumentatsiooni sinna juurde, et masinatega saab valmistada ja kui on vaja sama toodet uuesti toota, siis me anname selle paki ettevõttesse, küsisin hinnapakkumist ja teeme, ja samamoodi on siis pehme mööbli teinud tugitoole diivaneid pinke kas siis konkureerivate projektidena, kus siis kaks tudengit teevad ühe tootja ja konkureerivad siis teiste tudengitega, et kes nagu ägedamalt lahendab ja noh, ütleme tudengitel väga innovatiivsed ja leiavad nagu põnevaid lahendusi. Aitäh, et õppetöös on kindlasti projektõpe, probleemipõhine õpe. Ja nii puidu plastiku tekstiilitehnoloogia nagu aja kenasti saate alguses ütlesin, et on kõik omavahel seotud, et puidust saab teha nii tekstiilmaterjale kui ka plaste. Et seda, seda teemat toetas ka siin Mart ja saab ka ehitada nagu silla ütlus. Teised saatekülalised kindlasti on tekkinud vahepeal mõtteid, kõigepealt Sille Pihlak, siis Mart Loog. Mina tahtsin veel rääkida kahest põnevast koostööst, mis meil just kunstiakadeemias on lõpule jõudmas, selleks, et võib-olla alustada juba järgmisega samal teemal, et meie juurde tuli Eesti suurim ristkiht liimpuit, plaaditootja murega, et neil on Nendest plaatidest, mis seintes kasutatakse, nendest lõigatakse välja aknad ja uksed ja see on, mis neil lihtsalt kulmineerub, neil ei ole sellega midagi teha. Et äkki me leiaksime viisi, kuidas nii-öelda ringmajandust rakendada ja kuidas need jäägid, tootmisjäägid ära kasutada. Ja need aknad ja uksed, neid tuleb välja, et on isegi 10 protsenti kogu tootmismaterjali kogusest, mis on tegelikult väga suur number ja me siis pakkusime välja puitarhitektuuri algoritmilise uurimusrühmaga. Me peaksime ehitama nendest väikevorme ja nii saimegi just valmis ühe bussipeatusega, mis siis ongi konkreetselt akendest ja ustest kokku pandud, noh muidugi tavainimene, kes ei teaks, seda, ei saaks sellest aru, aga ta tundub väga sarnane, võib-olla sellise apsaicleield. Reet Ausi T-särgi sarnane ta mingis mõttes on, on justkui sellistest väiksematest tükkidest kokku kombineeritud, aga me proovisime just sellega näidata, et et need tootmisjäägid, tööstusjäägid on väga suure potentsiaaliga ja, ja ka läbi selle, me saame luua hoopis hoopis teistsugust ruumi. Sest nüüd, kui meil paneelid ei ole enam seinast laeni ja nurgast nurgani, vaid vaid tegelikult olnud väiksemad, siis nad juba annavad ka väga põneva uue ruumi kvaliteedi, mis nagu Me põrandalaudise puhul või parki eriti puhul ju oleme proovinud väikeste tükkidega tekitada, siis, siis nüüd see tekib justkui konstruktiivselt seda vaadates, et selles mõttes ma olen, oleme jah jõudnud sellele teadmiseni, et, et me oleme liikumas maailmas, kus nagu masinad ja tehisintellekti juskui võtavad meil tööd üle, aga üks asi, mida kindlasti need veel ei suuda teha, on see loovus ja sellepärast ma kutsun üles kõiki just kunsti ja loovust arendama selleks, et, et me saaksime ka ruumi kultuuris suured edasi sammud teha, et, et see on hästi oluline, sest et ma usun, et kui see kultuur on peamised muutustenitseerijad Professor Mart Loog, mis mõtted teil tekkisid? Ja väga huvitav oli kuulata ja mida ma tahaks öelda, on just noorte inimeste motivatsioon, mis on sellest nii metsa debatist kui kliimadebatist juurde saanud väga palju, et tegemist on ju kliima küsimusega ehk süsiniku sidumise küsimusega ja teine motiveeriv element on see, et, et tegemist on kohaliku toorainega, et kui näiteks molekulaarbioloog võib olla lahendas abstraktseid küsimusi üldiselt, siis nüüd peale meditsiini või farmaatsiatööstuse rakenduse on noortel võimalik väärindada kohalikust puidust biokemikaale ja ütleme, just siseneda sellesse ringmajanduse keerulisse temaatikas ja samal ajal parandada meie kliimat, aga nüüd just selles samas kontekstis mul oleks näiteks küsimus sille pihlakule, et kuidas nagu sa näed seda globaalses mõttes. Ma olen väga suur fänn. Noh, et tulevikulinnad võiksid olla puidust pilvelõhkujate ja niimoodi ma ei tea, mis on reaalsus ja mis ei ole, et et noh, näiteks meil on Eestis puitmajade eksportööris ja, aga noh, seni nad on olnud nagu meie kujutluses rohkem mingid Skandinaavia suvilad. Et kui suures mastaabis me saaksime näiteks lahenduse mingil määral süsiniku sidumisele, selles plaanis, et noh, et on ju ideid, et istutame miljard puud ja nii edasi, et kas me saame nihutada seda süsiniku tasakaalu, et et näiteks mõned targad inimesed siin ütlevad, et noh, et, et see on ainult nagu Skandinaavia turg, et näiteks mujal termiidid söövad need puidust majad 20 aastaga ära, siis ma muidugi tahaks öelda, et me just, et seesama bioütleme rohekeemia võiks tulla appi, et puiduimmutusvahendite ja, ja selliste asjadega, et sellest kaitsta. Teine asi jälle puidust majad ei ole näiteks soojas kliimas, nii nagu nad lähevad palavamaks kui kivist majad ja nii edasi, et kuidas sa näed, et kui globaalselt me saame seda puitarhitektuuri kasutada, et siis nii-öelda need räägitud pikaajalised puidust tooted, siis lihutaksid süsinikuringet. Aitäh Mart, ma olen. Olen selles mõttes kindlasti väga optimistlik ja olen võtnud sellise positiivse positsiooni, et, et need erinevad puidukaitsematerjalid, lasuurid, õlid ja immutusvahendid. Tegelikult on meil väga paljud suured murekohad taandanud, mis siis on kas tuletatud termiitide või või ka niiskusega seoses. Et iseenesest mulle tundub, et see võimalus seda kasutada siin laialdasemalt on kindlasti olemas see, kui kaugele see peaks minema, et kas tegelikult peame Hiina eksportima neid maju või mitte. See oleks see veel ei ole minu jaoks küsimus. Ma usun, et olulisim on just see, et, et meie oma linnade kontekstis ja nii Skandinaavias kui ka Euroopas, kuhu me enamjaolt praegu ekspordime et sellesse protsessi oleksid kaasatud ka arhitektid ja insener, närid, et me ekspordiks maju, mis on väärindatud ainult nii-öelda majanduslikus mõttes, vaid ka, mis oleks väärindatud tud arhitektide inseneride poolt mitu valdkonda oleks kaasatud sellesse suurimasse ekspordiallikas, aga eelkõige jah, ma tahaksin näha. Loodan näha peatselt siis need esimesi demonstraatoreid või näidistüüpkortermaju siin ka meie enda riigis. Professor Kers, kas ka teie loodate tellijad oleksid teadlikumad, kui nad praegu on? Ja kindlasti, et ma selles osas sille ja mardi mõttekäiku toetan, et me peaksime Eestis rohkem esitama, puidust puit on tulevikumaterjal ja mitte nii-öelda ümber tõlkima seda nii-öelda praegu käimasolevat kasutusel olevat tehnoloogiat puidule vaid mõtlema sellele, et kuidas, nagu silla ütles, et puitu kasutada nutikamalt, nii et me saaksime eelis ja puidumaterjali kasutamisest ja no mis mul jäi enne mainimata, võib-olla see, see interdistsiplinaarsus on hästi oluline. Meil on veel üks väike põnev projekt Saksamaa, Austria ja Soome koostes, kus siis me rakenduskõrgkoolidega ühel pool on siis turundus ja disain. Ja teisel pool on siis tehnoloogia ja Saksamaalt tuleb siis müüketame Austria turunduse disain meie Soomega teeme siis seda tehnoloogia poolt ja siis me üritame koostöös välja arendada õppeaineid, et see ongi siis puidust toodete süsiniku jalajälg mis siis muutub nagu vabal platvormil tasuta kättesaadavaks alates märtsist sinna tulevad siis rahvusvaheline puidukaubanduse ja seesama ristkiht, puit ja siis ka spoon liimpuit, et, et kõik noh, põnevad asjad, interdistsiplinaarset kokku panna, et ma arvan, et sinna läks nii Eesti kunstiakadeemia, Tartu ülikooliga väga põnev teha ka eesti tasemel põnevat koostööd. Igal juhul on meie hariduspoliitikas toimunud murrang. Meie ülikoolid teevad suurepärast tööd, et Eestis raiutud mets ei läheks ümarpalgi või saelauana Eestist välja, vaid et meil oleks pakkuda uut ja väärtuslikku kui toodet. Meil olid täna stuudios professor Jaan Kers, tehnikaülikoolist Mart Loog Tartu ülikoolist ja Sille Pihlak Eesti kunstiakadeemiast. Saatejuht Kaja Kärner ja põnevad teemad jätkavad ehk mõnes järgmises Reporteritunnis kuulmiseni. Reporteritunnis reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt Vikkerraadio poee.
