Üle-eelmine keskkonnakriis suretab välja üha rohkem liike. Tartu Ülikooli loodusteadlasi huvitas, kas seejuures saab rääkida mingitest kindlatest tunnustest, mida kandvad taimed ja loomad on rohkem ohus kui teised. Uuringu kaasautori Macro ökoloog Riin Tamme sõnul püüdsid uurijad esmalt ära kaardistada maailmaliikide funktsionaalsete tunnuste spektri. Funktsionaalsed tunnused on näiteks liigi suurus, liikuvus ja paljunemisvõime. Need määravad ära, mis roll on igal liigil oma ökosüsteemis ja kuidas tuleb riik toime. Keskkonnamuutustega. Uurimisse paigutas umbes 75000 taime- ja loomaliiki koordinaatteljestikus. Ühel teljel hinnati liike näiteks suuruse, teisele ka näiteks paljunemisvõime järgi. Tamme sõnul said teadlased tulemuseks värvilised kaardid, kus sarnasemad liigid on üksteisele lähemal ja erinevate omadustega liigid üksteisest kaugemal räägib rindame. Me leidsime, et liigid, mis on suuremõõtmelised ja aeglase eluviisiga ehk neil on pikem eluiga ja nad saavad elu jooksul vähem järglasi, seda erinevates organismirühmades ühtemoodi. Veel selgus, et suuremas ohus on ka väga väikesed liigid, näiteks roomajad, mageveekalad, väikesed liigid elavad sageli piiratud territooriumil ega levi kuigi hästi põhjendastame. Suuri liike ohustab aga eeskätt inimtegevus. Kuna liikidele annab hoobiga elupaikade kadumine, läheb paremini neil, kes ei vaja eluks suurt territooriumi ja on võimelised kiiresti paljunema. Kaardistades maailmaliikide funktsionaalseid tunnuseid täheldasid uurijad, et esialgu on tunnuste mitmekesisusega lootel head. Kui mõni liik välja sureb, siis neile iseloomulikud tunnused säilivad reeglina kuskil mujal. Kui aga liigid üha kiiremini välja surevad, kavadka erinevad tunnused. Jätkabrindame. Suureneb sellistele tunnuste kombinatsioonide, funktsionaalsete rollide hulk, mis jääb ainult mõne üksiku liigi õlule mis tähendab, et liikide kadumine muutub järjest ohtlikumaks ja on järjest suuremat tagajärjed. Tulemuste põhjal pakuvad autorid välja, et kuna kõiki liike kaitsta ei suudeta, võiks suuremat tähelepanu pöörata riikidele, mis esindavad unikaalseid ja kadumisohus olevaid funktsionaalseid tunnuseid. Teadlaste sõnul ei tähenda see, et kõik liigid poleks ühtmoodi olulised ja väärtuslikud.
