Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadio kahes alustas puust ja punaseks, see on meie iganädalane teadus ja tehnoloogiauudistesaade, mis sel nädalal on pühendatud ilmaruumist tulevatele sõnumitele või siis ilmaruumi kohta tehtud teadustöödele. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning täna aitab neid uudiseid siin lahti mõtestada Tartu Ülikooli astronoom Tõnis Eelmäe. Meie tänane teema viib meid eksoplaneetide juurde, ehk siis planeedid, mis tiirlevad teistes tähesüsteemides siin maast valgusaastate kaugusel. Mäletan, et hiljuti anti veel isegi Nobeli füüsikapreemia ju nendele, kes avastasid esimesed eksoplaneedid. Nüüdseks on neid leitud sadu ja tuhandeid. Ja miks me nendest räägime siis uute leidude seas on selliseid mõningaid päris kummalisi objekte, ehk siis me saame järjest rohkem aimu nii-öelda selline planetaarne loomaaed ehk siis millist tüüpi planeete on olemas, et see on päris päris mitmekesine, mis loomulikult paneb teadlased kukalt kratsima, et kuidas need planeedid siis kõik üldse tekivad, aga mõtlesime, et tutvustame teile täna niimoodi kahte kummalisemad planeeti, mis viimasel ajal leitud on. Ja, ja Tõnis nii-öelda selline mitmekesisus nende kahe näol niimoodi saab järjekordset täiendust, nad on vist ikka tõesti üsna ebatavalised. Jah, nad on selles mõttes tõesti ebatavalised planeedid. Mõlemad on noh, nii-öelda kuumad Jupiterid oma ema tähele üsna lähedal asuvad oma omaduste mõttes väga sihukesed põnevad, eksoplaneetide loomaaed on väga mitmekesine, niiet põhimõtteliselt võib vist peaaegu ütelda, et, et ükstapuha millise nagu füüsikaliselt võimaliku sihukese planeedi sarnase objekti peale mõte võiks tulla siis vist peaaegu võibki ütelda, et loodus on selle kusagil ära teinud. Kuna nüüdseks on neid eksoplaneete nii piisavalt palju teada, siis, siis noh, meie ei näe enam mitte, et noh, nii-öelda et ütleme, üks mingi suure massiga planeet ja kuum ja teine on siis külm ja, ja siis on mingid väiksemad mõned, eks et, et siin ja seal mingites parameetri ruumiliselt, kui me joonistame graafiku ja hakkame siis noh, näiteks mass, temperatuur või mingi keemiline koostis, mingit mingit parameetrit hakkame siukse joonise peale planeete kandma siis siis ei ole enam üksikud punktid, vaid on selgelt punkti pilved ja mõndades nendes jooniste piirkondades ei ola mingeid punkte. Siis ilmselt on tingitud sellest, et planeedid kas ei saa tekkida sellistena, mis ongi, kuidas neil tekivad, see on see hästi suur küsimus tegelikult, et kuidas tegelikult tekivad ja kuidas kogu see loomad tekib. Ja nüüd need kaks planeeti on siis üks on kuum Jupiter mis on niisugune, kuidas see on öeldud, et, et see on kõige rohkem nagu puhvis olev planeet. Et on leitud, et tema mass, mis on noh, umbes niisugune 30 maa massi et natuke paar korda suurem kui meie päikesesüsteemis Neptuun. Et sellel on väga väikene niisugune tahke tuum ja ülejäänud osa on atmosfäär. Et, et see on selline väga omapärane objekt. Ja oma tähele muidugi väga-väga lähedal praegusel ajal. Ja siis ongi küsimus, et noh, et kuidas selline asi saab tekkida. Et selle planeedi asukoht oma ema tähele nii lähedal ei olegi. Võib-olla väga kummaline, et praeguse aegseid nii-öelda parima teadmise põhjal tehtud arvutimudelid näitavad, et jah, planeedid täiesti tavaliste füüsikaliste protsesside käigus migreeruvat sageli oma nii-öelda tähte ümbritsevas planeeditekkeketas. Aga see planeet on piirjuht siis ütleme maa-sarnase planeedi ja Jupiteri sarnase planeedi tekkimisstsenaariumite mõttes. Et see justkui nagu tõmbab sihukese ühe vaatluslik kui joone, et vot kui nüüd planeedid tekivad siis ütleme sinnamaani saavad tekkida niuksed maale suhteliselt sarnased planeedid. Ja kuskilt sealt natukene nii-öelda natukene teistsugustes mingisugustes tingimustes hakkavad tekkima Jupiteri tüüpi planeedid. Et seda piire senimaani ei ole sugugi teada, hästi ootuslikult seda enam. Nii on see piir ikkagi, nagu sõltub sellest sellest üldisest massist, eks ole, et et kui, kui massiivne see tuum peaks olema, et ta suudaks nagu enda ümber hoida sellist tõesti nagu nagu suhkrukotitäis paksu atmosfääri. Ja jupiterile on suur tuum sees ja seal ümber hästi palju gaasi Jupiter 300 korda massiivsem kui maa rohkemgi natukene ja noh, meie maal atmosfääri osa on noh, absoluutselt tühine. Noh, see on, see on üli üliväikene osa maa massist on atmosfäär ja noh, meil on siis kivine planeet et kõike muud peale kivimite metallid on väga vähe. Millised on need nii-öelda tekkimise tingimused planeeditekke ketastes mis tekitavad erinevat tüüpi planeete, mis siis tegelikult loodetavasti võimaldab ka planeeditekkemudeleid nii-öelda piiritleda. Me saame tegelikult teada, et kui palju siis tekib tegelikult näiteks tüüpiliselt maa sarnaseid planeete tähtede juures või, või neid samu kuum Jupiter ja nii edasi ja nii edasi. Noh, kui me võtame selle teise planeedi, siis see on nagu ja jälle teistmoodi. Kummaline, et, et noh, kui me mõtleme, kas sedasama oma Jupiteri peale siin päikesesüsteemis, kus me näeme, nimetati teleskoobi, vaatas, et massiivsed pilved, mis, mis seal käivad, liiguvad ringi. Meil on see kuulus suur punane laik, ehk siis selline torm, mis seal, mis seal tiirleb ja see planeet, millest me äsja rääkisime, on ka nii-öelda väga paksu atmosfääriga paksult pilvi täis. Siis siis see teine, eks ole, neid, millest me nüüd räägime. Kummalisel kombel täiesti pilvedeta. Jah, et see on, see on tõesti jälle üks kuum Jupiter oma ema planeedile lähedal umbes kaks korda väiksema massiga kui meie oma Jupiter. Aga siiski väga massiivne võrreldes maaga. Ja noh, kui kõik meie päikesesüsteemi hiidplaneedid on ikkagi võib öelda täiesti pilves pilvise pilvise atmosfääriga ja sealt ei ole kuigi sügavale siin atmosfääri sisse näha siis leiti, et on olemas kuum Jupiter millel ei ole põhimõtteliselt pilvi, noh tegelikult see nii-öelda päris õige on ilmselt see väide, et nii-öelda selle valguse varju piiri peal ei ole, kui nii-öelda täht valgustab planeete, eks ta valgustab planeedi ühte poolkera ja vot, kus valguse varju piiri on, seda nimetatakse Teriminaatoriks. Seal terminaatori peal ei ole pilvi. Kuidas seda leiti, siis tegelikult oli veel noh, omaette see on noh, nii-öelda tänapäeva vaatlustehnika absoluutne noh, nii-öelda siis piir oli see, et vaadeldi seda eksoplaneedi, ema tahte Hubble'i kosmoseteleskoobiga ja Spenceri kosmoseteleskoobiga ning ka maapealsete väga suurte teleskoopidega tehti siis selle süsteemi spektreid. Ja kui toimus selle planeedi läbiminek meie ja oma ematähe vahelt et nii-öelda siis planeedi poolt tekitatud pähe varjutus toimus siis kas sellel ajal tehti spektreid ja kui nüüd lahutada varietus aegsest spektrist maha varetuse väline spekter, kus siis on põhiliselt selle ematähevalgus ja natukene planeedilt peegeldunud valgust siis järgi jääb midagi ja see midagi on siis see valgus, mis on planeedi atmosfääri läbinud seda läbivas atmosfääre läbimas valguses. Toimuvad siis muutused sõltuvalt sellest, milline on selle planeedi atmosfäär, milline on selle koostis. Ja noh, kui me võtame siin näiteks meie Päikesesüsteemi Jupiteri siis seal tuleb väga vähe läbi, et kui vaadata kuskilt kaugemalt vaadata meie Jupiteri meie päikese taustal siis noh, on seal nagu peaaegu nagu must ketas noh, mitte päris lõpuni, aga siiski ja nüüd sellel eksoplaneedil siis tegelikult nähti näiteks naatriumi ja paljude muude nelda molekulide joonide spektraalsed signatuur tugevaid. Ja see viitabki tegelikult sellele, et noh, muidu pilved, mis on üldiselt noh, kuni peaaegu kosmoseni välja, eks väga kõrgel atmosfääri välja siis need pilvi ei ole, mis blokeeriksid seal madalamates atmosfäärikihtides olevaid neid keemilisi ühendeid Siis on jälle üks selline täitsa erakordne minema harjumatu pilt astronoomidel, et mis nagu eirab selliseid tavateadmisi, nii et pane peale nagu kukalt kratsima, et, et mis, mis, mis seal tagasi olla. Jah, et need on tõesti sellised huvitavad eksoplaneedid ja ja, ja eks igasugune leid samas nagu näitab ka seda, et kui palju meil on veel teada saada oma maailma kohta, et me oleme tegelikult, ma arvan, alles nii-öelda nende eksoplaneetidega seoses kratsinud õrnalt seda kõige pealmist hinda. Kuigi me juba üsna paljud noh, nii-öelda teame, arvame veel väga palju rohkem. Aga, aga neid arvamusi siis saab uute teadmistega kas kinnitada või ümber lükata või nii, nagu teadus ikka töötab. Nii ta töötab, sein oli tänane puust ja punaseks haar mõistatusliku eksoplaneeti valgusaastate kauguselt, teistest süsteemidest rääkisid sellest saatejuht Arko Oleski astronoom Tõnis Eelmäe. Täname kuulamast ning jätkame kosmoseteemadega ka järgmisel nädalal. Puust ja punaseks.
