Algavas keskeprogrammis räägime karudest. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk Inglismaal laste hulgas küsitlus, et teada saada, millised loomad meeldivad neile kõige rohkem. Pruunkaru tuli kuuendale kohale ja esimese koha võitis. Šimpans ei tea, kas sellepärast, et tegemist on targa loomaga. Karu vist nii tark ei ole, karul on seda rammu palju, aga ega mõistus siis palju ei ole. Kuidas see rahvatarkus ütleb, et üheksa. Mehe rammi, ühe mehe mõistuse ja kuues koht, see on päris hea koht, kuigi ma arvan, et veel mõned aastad tagasi, nüüd see koht oleks olnud kõrgem, sest kui me vaatame neid mänguasju, mis, mis lastel nagu lemmikmänguasjad on, siis siis minu meelest see kaisukaru on üks klassikalisi mänguasju, kui me vaatame kas või praegu mänguasjade poes ringi siis on neid siukseid ühe silmaga ja lapitud põsega ja, ja igasuguseid muid Karukesi seal palju ja, ja ma arvan, et kui me Eestimaal lastekodudes saaksime teha siukse inventuuri mis loomi seal siis mänguasjaloomadena kõige rohkem on, siis ma julgen küll kihla vedada, et kindlasti on esikohal karu, ma usun, peaaegu igast kodust. Me leiame vähemalt ühe karvaga mõnest kodust ilmselt ka mitu karu, veel, see kindlasti hästi populaarne loom ja, ja ma arvan, et see karu on populaarne, sellepärast ka Need kaisukarud. Mähku osatakse teha erakordselt armsate. Mõnus on neid kohe vaadata ja ja mänguasi vahel on selline, sa vaatad peale ja noh, vaatad, et on ja ei ole ka ja mõnikord suisa kole. Koledad mängukaru mina veel näinud ei ole, minu meelest on kõik hästi ilusad ja multifilmides annad Caniaalisid jah, ühesõnaga karul on midagi, mis teeb ta armsaks. Kui me hakkaksime mõistetavad, mis see on, mis ta armsaks teeb, siis, siis ilmselt ta suhteliselt ümmargune inimesele meeldivad ümmargused asjad praeguse jalgpalli hooajaliselt. Jalgpall on see ümmargune asi, mis kõigile meeldib, kõik vaatavad seda aga, aga tegelikult see tuleb lihtsalt sellest, et, et väikesed lapsed ja väikesed loomad, kõik on hästi ümarad, ümmarguste vormidega ja ja teiseks, karu pea suur, suur pea on ka see, mis teeb eluka looma armsaks võrrelikas roti. Ei, et rotil niisugune Picoon hiirel lühem koondja, kui me vaatame nüüd siirty rotti niimoodi nato neile otsa, siis kahtlemata see hiir tundub meile natuke sõbralikum ja meeldivam kui rott. Näiteks kui me peaksime objektiivselt vaatama, küsinud, kumb on ilusam Nendest kahest siis kindlasti võidab hiir, sellepärast et temaga siuke ümmargune ja suhteliselt suurte kõrvadega ja rott oma pika koonuga langeb kohe võistlusest välja ja, ja näiteks ka võrdleme hunti ja karu siis karu ka mu ümmarguste vormidega ilmselt on palju armsam väljanägemisega. Ja nüüd, kui me vaatame veel karude hulgas ringi, siis kindlasti armsamaks peetakse tihtipeale pruunkarusid ja vähemaruseks jääkarusid, jääkarud on jälle niisugused natuke välja venitatud pika peenikese peaga, hästi pika kaelaga sihuksed, veidi wind Solakad, aga pruunkaru osa on niisugune kompaktne, ümmargune ja, ja hästi-hästi nunnu. Nii et sellest ilmselt see, see järjekord tuleb. Aga kui nüüd tagasi korraks veel selle jutu alguse juurde tulla, et miks impanson populaarne siis ma arvan, et šimpansi on populaarseks teinud see, et lapsed käivad palju loomaaedades Inglismaal ja vaatad, palju loodusfilme ja, ja seal selles šimpans-ist on tehtud selline noh, tõesti atraktiivne loom, kes hüppab, karjub ega tema ei ole nunnu, tema on sihuke agressiivne, tegeleme tegelikult ja, ja ma ei usu, et lapsed võtavad teda kui endasarnast, vaid nad võtavad teda kui, kui naljakad. Kui tegutsejad tüüpi ja, ja võib-olla ka agressioon on neile nagu rohkem tänapäeva lapsele veidi loomuomasemaks saanud tänu tänu filmidele, millel iganes. Et võib-olla ta mõjub tänapäevakangelase kuju natuke paremini kui näiteks veidi äpulik karumõmm, kes on kuuendale kohale, lang. See karumõmm on siis Eesti metsade suurim kiskja. Kõige suurem kiskja suuruse poolest. Me hakkame nüüd rääkima kiski rikkuse poolest, siis ma kardan, et me ei saa teda nii väga suureks kisuks nimetada, vaadates tema toidus mudelit, siis jätab ta suhteliselt vähe kiskjalooma mulje, sellepärast et, et karu toidusedelis on päris palju taimset toitu, kõikvõimalikke marju, seened ei ole taimed, aga seeni sööta ja ja seda kaera ja muid kõrrelisi. Samamoodi muidugi raipeid ja sööbki väikseid väikseid loomi, näiteks hiiri võib ta püüda ja ta on segatoiduline ja kõigesööja tegelikult, et kiskja on ta tinglikult, ütleme rebane, võib-olla isegi suurem kiskja. On see toidusedelis on taimset toitu oluliselt vähem kui nendes karu toidusedelis. Hundist rääkimata, kes on ikka põhiliselt loomtoiduline ja, ja võib-olla kõige suuremad kiskjad üldse kärbid ja nirgid ja need, sest nemad ei saa üldse midagi muud kui ainult teisi loomi. Karuta on kõige suurem loom meie metsades ja ja ta võib tõesti kasvada päris päris kopsakaks seal 300 350 kilogrammi kaaluda ja üle kahe meetri pikk. Kui ta püsti tõuseb, siis ikka täiskasvanud mehest. Enamikust vaatab üle ja ta tõuseb tihti püsti. Seisad tihtipeale tagajalgadel, ta seisab püsti sellepärast, et miks meiegi, kui me tahame nagu domineerida, siis istume seal laua taga keegi, kelle üle me tahame domineerida, tema istuksime, tõuseme püsti, siis me näeme välja nagu suuremad ja jõulisemad, sama sama on ka karul, siis ta paistab suuremana näiteks karud märgistavad territooriumi tihti niimoodi, et nad nühivad ennast vastu puud ja, ja seljakarvad jäävad siis tüvede külge, kraabivad küüntega puutüvesid ja, ja noh, kui see tüve kraapimisjälg on hästi kõrgele, teine tuleb ja ei ulata selleni, siis on selge, et siin on keegi väga suur tegelane käinud ja parem on vaikselt minema hiilida, enne kui ta mind märkab. Nii et, et suurem välja paist, sellepärast ta tõuseb püsti ja jääd ka kohutavam välja näha, sellepärast et selle püsti seismisega, kui ta lihtsalt ei vaata ringi, vaid ta nagu tahab ähvardava näha, siis ta kas uriseb või suisa möirgab, häälitseb päris jõuliselt sealjuures ja, ja kui see ka ei aita, siis tegelikult ta paneb jooksu. Aga ründab ikka neljakäpukil? Jah, üldiselt ründab neljakäpukil aga karu, kui on jälle see lugu, et, et ega ta metsas nüüd selline eriline ründaja loom ei ole. Ma olen, olen väga palju kuulnud, et inimesed metsas karu nähes püüavad kohe ära joosta sealt noh, jooksmine ei ole väga tark tegu, sest karu jookseb väga nobedasti vaatamata oma suhteliselt kohmakale kehaehitusele võib karu joosta seal noh, 40 kilomeetrit tunnis ja, ja suuremad karud isegi 50 55 kilomeetrit tunnis ronib puu otsa ronib puu otsa ka. Tugevad küünised küüned ja nendega on hea puust kinni hoida. Aga, aga üldiselt ta ei ole, siuke ründaja teeb, kui ta on terve ja me talle midagi ei tee, siis ta enamasti pelgab inimest ja läheb inimese raja pealt kõrvale. Ja seal võib juhtuda veel nii, et karu ehmatab, ehmatab võib-olla isegi rohkem inimesel kohtumisest ja ja siis, kui karu ehmatab, jooksu paneb, siis jääb sellest ehmatusest maapinnale väga inetu jälg, see on tema kuhil väljaheide, siis jääb jah väga sihuke kole, kole ja haisev jälg sinna maha, kus, kus kohas see karu sisse jooksu panin. Aga muidugi jõud on ta selle eest palju. Olen leidnud metsast karu poolt uuristatud kändusid, karu on otsinud selle kaitsjate eest, siis ta tõmbab kännu puruks ja viskab minema ja laamendab karaski, laamendab kõvasti ja võib-olla teine võrdväärne lammendajale karule kändude juures on vaid musträhn, kes lammutab koledal kombel kändusid. Aga karu laamendab kändudega kõvasti ja, ja kord ma sattusin seal juba aastaid tagasi nägema, kuidas ta siis lõhkus kändu ja ühe käpaga viskas peaaegu pool kändu niimoodi lõdvalt umbes neli, viis meetrit eemale. Ja siis, kui ta oli ära läinud ja pärast läksin seda kännu juurikat sikutama, siis, siis mul andis ikka tõsta, aga tema heitis selle moodi lohakalt käpaga kõrvale, nelja-viie meetri kaugusele, kus te jälgisite siis veidi eemalt hirmu ei olnud? Ei olnud, sellepärast et noh, eks ma natuke teadsin, et ega ta nüüd mulle kohe kallale ei tule ja ja, ja ma olin nagu selles mõttes ka valmis, et ma olin valmis karjuma hakkama. Karvu ei meeldi, kui ta peale karjutakse. Ega me nüüd nii väga läheduses ei olnud ka meie vahemaa oli ikkagi kusagil. Ma binokliga jälgisin, ma usun, et see oli mingi kuus, 70 meetrit või 80 meetrit. Nii kaugelt lõhna ei tunne ju siis ma olin tal sellise nurga all, et ta minu lõhna ei tundnud, seda päris rahulikult, toimeta siis šerkis lihtsalt vaikselt minema. Minu poole ta ei vaadanud, ei lohutanud, tõenäoliselt ma olin temale lõhna mõistes kättesaamatu. Huvitav, kuidas ta seal Mesipuu juures talitab ka käppadega? Ikka käpaga tõmbaksin mesipuu laiali ja siis paneb oma koonu sinna sisse ja hammastega ragistab selle need kärjed puruks ja imed selle meie sealt välja ja ja noh, ega ta mesilasi väga pelgas tal nii paks kasukas seljas, noh Niina on natukene õrnem kohta, kui ta selle sügavale mees karu torkab, siis ega mesilase endale suhteliselt raske midagi teha ja siis ta seal seal toimetab vaikselt ja ma arvan, et Eestimaal on päris palju peresid, kes on tundnud karu meehuvi oma oma mesitarude kallal. Ei ole muidugi ilus naerda teiste õnnetuse üle, aga aga noh, eks see karu tahab ka süüa ja ja mina looduslapsena arvan, et kui ta nüüd mõnikord ka see mesipuu kallal käib, et ega see nüüd nii väga korvamatu kaotus ei ole. Aga kui ma ise peaksin mesilasi ja ta minu mesitarud kõik puhtaks teeks, siis vaataksin maailma hoopis teistsuguse pilguga, kuidas kaladi käib tal ka? Ma ei tea, kas eestimaa karud üldse kalapüük ja mul on tunne, et vist Eestimaa karude sihuke komme puudub, sest siin pole nagu suurt midagi püüda, jõed sügavad ja sellist sellist massilist kalapüük ei ole, sest näiteks need karud, kes kala püüavad, need on põhiliselt põhjas, eriti tuntud on Alaskal olevad ja, ja siis Kamtšatka piirkonnas elavad karud kes siis püüavad kala ja, ja nad püüavad tegelikult ainult teatud kindlal ajal seal siis kui selle piirkonna lõhelised tulevad magevette kudema, head kala, armastad punast kala, igasugust nad ei võta, aga, aga ma arvan, et nad armastavad punast kala lihtsalt pragmaatiliselt. Sellepärast et, et seda tuleb nii massiliselt, seal on kala kalas kinni ja, ja nad suisa trügivad seal jões. Ja siis karud on, on vees, nad püüavad neid hammastega, paned nina vee alla ja siis haarad möödaujuvaid kalu nakkasinaks kinni ja siis viivad kaldale kaldal söövad. Kusjuures tuleb välja, et nad on suhteliselt valivad, et nad söövad natuke selja pealt ja söövad natuke vaju ja ja sisikonda ja läinud kalal härja huumor ja, ja söövadki väga palju, muuseas siukest Väärtusliku valgulist toitu ja see kala ise jääb tihtipeale jah, peaaegu tervenisti alles. Ju nad oskavad siis need kõige paremad palad sealt välja valida. No tuleme Eestimaa karude juurde tagasi, kui palju meil karusid umbes on? Ma kardan, et vist me päris täpselt ei teagi, palju meil nüüd on, aga neid on ikka sadades ja ma usun, et, et Eesti on üks tihedamalt karudega asustatud Euroopa nurki üldse. Noh, Soomesse karude hulk on natukene suurem kui Eestis, aga Soome pindala kesväärselt suurem, noh, lätlastel ei ole karudega eriti üldse vedanud. Leedulastel ammugi mitte leedulastel, ammugi mitte ka Saksamaal ja see, kui me liigume lääne poole. Mida rohkem läände läheme, seda vähemaks karusid jääb ja neid karusid veel seal Vahemere ääres, mägedes, Hispaanias, mägedes ja Prantsusmaal, mägistel aladel, aga üldiselt. Mulle tundub, et ühe elaniku kohta oleme me kõige paremini karudega varustatud, mida seni on. Ma arvan, et eeskätt tänu sellele, et Eestimaa, nii hõredalt asustatud meil palju siukseid kohti, kuhu inimene ei satu, see tähendab noh, karule meeldib omaette olla, ta inimese lähedale ei taha eriti elada, seda elab inimese juures häda sunnil, inimese läheduses, kui võimalik, seda hoiab inimesest kaugele ja meil on kohti, kus ta saab elada päris palju. See on üks asi. Teiseks eestlaste hajaasustus on ka selline, et noh, meil on need üksikud majad siin ja seal ja linnad on üksteisest suhteliselt kaugel, linnad ei ole üksteise küljes, teedevõrk, hõre soid palju, kus on sobivat toitu marjade näol ja siis meil on head põllumaad, kus on võimalik kaera, põllus ja teistel viljade põldudel maiustamas käia. Ja seda karude pea meelega. Põllupidajad on tema peale kurjad, sest ta tegelikult söömisega ei teekski nii suurt kurjaga ta ära tallapära, jah, tal on siukene narr komme, et kui ta sööb, ta istub maha ja, ja siis haarab peoga neid kaeru topib suhu, nihutab ennast tagumiku peal edasi, need nagu teerulliga sõidab selle selle põllu üle ja sealt natuke sööb ka, aga enamik on lihtsalt ära tallatud. Ja, ja sellepärast ega keegi teda ei armasta, oma põllu naabri põllu peal veel, aga oma põllu peale mitte. Nii et süüa on tal siin palju ja noh, Me kaitseme teda, ega me teda ju ei sega, see, see on ka hea külg. Noh, need mõned üksikud karulaskmisload, mis aasta peale antakse, need antakse ka suhteliselt erandlikult ja, ja see ei mõjuta selle populatsioon, niiet ja, ja tal on siin ka süüa ühelt poolt taimset toitu, teiselt poolt meil on ka ju taimtoidulisi loomi päris palju Eestimaal, kellest tema jõud üle käib ja kes ka loomulikku surma surevad siin metsas karu sööb ju ju väga paljuga raipeid, erinevalt teistest kesketest karu on väga raipelembene loom, raipetoiduline loom, nii et korjused leiab ta päris palju. Ja noh, omal ajal näiteks oli ju päris palju koduloomade korjused, mida siis karud said. Nii et karudega on meil minu meelest hästi. Karule meeldib üksi ringi hulkuda. Karu on eraklik loom ja oma kaaslasega kohtub ta siis pulma ajal, see on noh, praegu peaksime pulma just lõppema hakkava tegelikult. Ja niimoodi, et kuigi emakaru viljastatud see munarakk ei ole tegelikult kinnitunud, kinnitub alles kusagil oktoobrikuus ja, ja hakkab siis arenema. Karupoeg, kes sünnib, sünnib siis jaanuaris-veebruaris ta suhteliselt niru, paljas ja, ja väike ta vela jääb mitmeks kuuks ema juurde. Karude piim on väga rasvane, Scuse poeg siis on sündimust hakkab seda, mulle tundub, et hapukoorest meil praegu poes müüdavast hapukoorest tunduvalt Rammusamat piima jooma ja, ja see kosutab teda kõvasti, kõige rasvarikkam piim karudel. No nendel on kuni 35 protsenti meie vahu koorumist samasuguse rasva rasvasisaldusega. Kujutage ette, kui sa ikka mitu kuud järjest söed puhast vahukoort, no see peab ikka kuidagi su väljanägemisele mõju avaldama, seda võiks ka mõni kuule proovida. Kaks kuud vahukooredieedil näiteks hommikust õhtus oledki karu. Nii et jah, see see toit, piim on neile tegelikult väga-väga rammus ja nad peavad kasvama sellepärast et et siis kui pesast välja tuled, on suht jahe ja täpse karvastik ilusti seljas juba olema selleks hetkeks. Ja nad saavad siis emale järgneda. Meie karudel on suhteliselt soe, aga ütleme, jääkarupojad tuleb pesast välja, kui ümberringi on lumi ja jää ja, ja siis peab korralik kasukas seal seljas olevasse lume jää peal ringi lasta ja neil on väga armas pontsakas ja hästi õhurikkas kasukas, nii et külm kindlasti seal jääväljadel ei ole. Millal ema siis poegadest lahku lööb? Tavaliselt see emakaru on nende poegadega ikkagi kaks aastat koos, aga ega need pojad sealt ära minna ei taha, nii nagu enamiku metsloomadega, siis toimub see võõrutamine, nende poegade ära ajamine ja, ja seal poegade poolt vaadates suht kurb protsess. Et kogu aeg on sinu eest hoolitsetud ja, ja hoolt kantud ja su järgi vaadatud ja nüüd järsku mine vaata ise, kuidas maailma hakkama saab. Huvitav, kas nad aastate pärast tunnevad 11 äraga? Mõned uurijad ütlevad, et jah, ikkagi mingit peresidemed säilivad, nad tunnevad ära, aga ega mingit siukest sügavat sugulase perekonna tunne, et tõenäoliselt neil neil ei teki ega jää, nii et nad tulevad kokku ja peavad suguvõsa kokkutulekut. Pigem võib see olla ikkagi seotud sellega, et tuntakse ära, küll aga koristatakse vastastikku ja ja see territooriumi kaitsmine, nagu see kõige tähtsam, et ema ikkagi hoiab oma territooriumi ja püüab nüüd täiskasvanud pojad kes tegelikult oleks hetkeks on ju toidukonkurendid sealt territooriumilt eemale hoida, kui suured need territooriumid on? Noh, need on erinevad, see sõltub sellest, kui palju toitu on, mida vähem toitu, seda suurem on territoorium ja karud rändavad päris suures mastaabis ringi. Pruunkarusid nagunii ei ole jälgitud rändamas kui suur see päevane ringi kõndimine on aastas, aga jääkarude puhul on neid marsruute jälgitud, neil on pandud spetsiaalsed andurid peale jälgitud, palju nad käivad, aastas tuleb ühele jääkarule mingisugune 1000 kilomeetrit mantsimist. Jalgsi käib Tallinnast Moskvasse või need päris pika maa käivad maha ja noh, nad ei käi seda muidugi sirgjooneliselt, vaid lihtsalt toiduotsingutel käivad nad nii pika maa aastas ma, kas käru domineerivamad? On hämariku ja videviku loomad, päris öösel nad vist ei toimetanud, käivad hommikusel ajal ja, ja õhtusel ajal käivad ringi nii nagu enamik loomi natuke enne päikesetõusu ja päikesetõusul järgneval ajal ja siis siis ka vastupidi, aga üldiselt noh, eks on nähtud karusid päeval toimetamas ja ja mõned öösiti ringi, niiet igasuguseid ja üldiselt nii nagu enamik loomi ja suuri loomi, tee on ka karu selline, et kui ta kõhu täis söönud, siis ega tal põhjust nimodi ringi joosta asja eest teist taga ei ole, enamasti on kõhu täis söönud, läheb magama, hõõrub kusagilt põsel mõned karud natuke puu otsas, need karud, kes puu otsas magad, need on põhiliselt need väiksemad karud, lõunapoolsed liigid ja Ameerikase must karu, parimal, tema armastab eriti puu otsas põõnata. Ma ei ole ise teda looduses näinud, aga filmides ma olen näinud, et tihtipeale nagu nahad seal üle oksa riputatud, vedelevad seal oksa peal ja on väga rahul olevat. Ja ka pojad, väiksed pojad, need armastavad ka puu otsa ronida ja tihtipeale ema jätab nad sinna puu otsa rippuma vedelema. Selleks ajaks, kui ta ise siis nende juurest ära läheb. Milline karu teile endale kõige rohkem meeldib? No tegelikult mulle meeldib panda, suur panda, muidugi niisugune klassikaline ilus, ilus loom ja tema on nüüd niisugune, et vaatab talle otse, küll on armas loom küll, midagi pole teha ja temasse värvigammas on nii naljakas et mingi loom, kes on vaba pintslitõmbega, mustad püksid jalga maalitud ja siis keegi on tõmmanud pintsliga silma ümber mustad rõngad ja see musta-valge kombinatsioon tema puhul on ääretult naljakas ja tundub, et, et see ei saa olla niimoodi evolutsiooni käigus tekkinud, siin on keegi lihtsalt naljalt löönud selle karukese kallal ja jätnud ta selliseks kirjuks, sest väga raske on seletada noh, mingisuguste kohastumuslike asjadega, et miks, miks see elukas nüüd niisugune välja näeb. Aga tema elab mägedes hiina siis väga väikeses piirkonnas vältimatuks elu tingimuseks on see, et, et seal oleks bambus veel teatud liiki bambus, mis tead, aladel kasvab kuni 100 aastat, siis õitseb ja siis kuivab genet ambuseid on, neid on, aga aga üldiselt neid karusid ei ole ja tihtipeale on ka nii, et nad kogunevad Sambuse piirkondadesse. Bambus on 100 aastat täiskasvanud ja seal ära õitseb, siis ta kuivab ja siis need karutavad teistesse piirkondadesse minema, tavaliselt osa nendest ei jõua, uutesse piirkondadesse lõhkeb tee peal ja, ja siis need hukkunuga päris palju täpselt ei teagi keegi, palju neid looduses on, aga ta on äärmiselt ohustatud loomaliik ja teda kaitstakse väga kiivalt. Tema on selles mõttes huvitav, et ega teda ei ole nähtud eriti palju looduses. Ta elab nii üksildases piirkondades minu teada temast on mõned üksikud filmid ainult tehtud oma elu. Ta päris hästi eluviise ja praegu on hiilanud, käivitanud väga mastaapse, tähendab hambus karude kaitseprogrammi neid ei lasta püüda loodusest või kui, siis ainult mõned üksikud ja loomaaedu paljundamise eesmärgil. Ja need on loomaaedades väga vähe. Kui me mõned saated tagasi rääkisime siin amuuri leopardid ja, ja teistest ohustatud loomadesse rääkisime loomaaedade sellisest väljapaistvast rollist nende loomade paljundamise, siis bambuskaru on selles mõttes erand, et neid loomaaedades ei ole, kuna need nii kiivalt kaitstakse ja, ja see on siis Hiina sisult riigivisiidi kingitus, on bambuskaru kuhugi, kuhugi loomaaeda ja on olnud selliseid muresid ka, et tihtipeale loomaaia loomad on, on haiged näiteks üks loom, kes kunagi isasloom, kes oli loomaaias, tema ei osanud jälle leida sihukest õiget paaritumise asendit ja sellepärast ei tulnud järglastest midagi välja ja ja igasugused hädasid on olnud nii, et loomaaedades on bambuskaru järglaste saamine üliharuldane. Ja, ja ma tean, et Hiinas on olemas spetsiaalsed, sellised kaitsekeskused, kus siis neid bambuskarusid täis tingimustes üritatakse paljundada, et neid ei viida kuhugi väljaspool Hiinat, vaid sealsamas, Hiinas nendega tegeldakse ja püütakse taasasustada jälle loodusesse, ka. Bambuskarul on veel väike sugulane, see väike panda või kask aru, tema on väga kummalise väljanägemisega, tähendab pesukaru tegelikult mitte päris karu juba. Meenutab ta siis siukest pesukaru, kes on rebase käest mulle kasuka laenanud, tulipunane kasukas sabas andis ta natukene valget ja, ja siis triipu ka ja nägu on sihuke veidi mustade triipudega. Nii et ta on nagu kahest loomust kokku pandud rebasest pesukarust ja on saadud ime imearmas loomakene siis ja tema elab siis ka Aasia mäestikes ja ja tema toitub siis pisi loomutistest teda loomaaedades natuke rohkem enda paljuneb paremini, aga tema on sihuke armsuselt või järgmine loov siis selle suure suure panda kõrval. Aga noh, tema ei ole enam päris karu, kui me täna räägime päris karudest. Päris karusid on tegelikult peale pruunkaru ja panda veel veel mõned liigid, kõige tuntum ilmselt nendest liikidest on jääkaru võimas loom, võimas loom, Nat ainsat ongi maismaa, kõige suurem kiskja ja ta elab siis põhiliselt nende jääväljadel Põhja-Jäämerejääväljadel, aga ta tuleb siis ka saarte peale ja tuleb ka mandrile. Ta liigub nagu jääpiiriga kaasa kogu aeg, et see jääpiir on tema jaoks väga-väga oluline. Ja miks ta seda jääpiiri armastavast seal tekib selliseid jää kuhjatisi, kus jääkord paksem, kus õhem, mida õhemad kohtades tekivad augud on võimalik tekitada auke, kust siis hülged välja tulevad ja kuna tema põhitoit on loomne toit, kas siis korjused või siis elavad loomad, keda ta seal jääaugu verest püüab ja, ja sealt püüdas rohkem suurt kedagi ei ole, kui hülgeid. Hüljes on tema, tema lemmikloom. Ja tänavatel käib ta siis prügikastides. No ega teda nii väga palju seal tänavatel ei ole, aga mõnikord, kui ta eksib, Staya otsib toitu enamasti ja ta võib prügikasti tuhnida. Aga põhiline, selline tänavate karu on tegelikult must karu. Paribal elab Põhja-Ameerikas, tema on küll muutunud nahaalseks seda karu kohta ilus öelda, mis noh, Alda ikka on, aga aga vähemalt tema on siis tulnud nüüd õue kohastunud, õieti inimesel koos elamiseks. Tegelikult on sügava metsaloom, talle meeldivad puud, talle meeldivad puu otsas turnimine ja kui tal oleks piisavalt metsast metsas aga nad paljunevad või sigivad väga hästi praegusel hetkel toitu piisavalt ja siis kõigile jätkusel metsas ruumi ja siis osa nendest, kes inimest nii väga ei pelga, kolivad siis ära ja kolivad siis kämpingutesse, mis on tihti Berga metsade servades puhkelaagrid ja mis iganes. Ja seal on prügitünnid ja vot seal nemad käivad siis süüa otsimas. Ja muidugi inimesed ei ole ka kadedad, nad tahavad neid sööta ja selle tõttu karuga harjunud, et inimesed annavad endale süüa, seal tekivad ka need konfliktid inimestega, et et karu kaotab inimese suhtes valvsuse ja, ja peab teda omasuguseks ja siis ta tuleb inimese väga lähedale lootuses süüa leida. Aga siis inimene jälle hakkab järsku kartma karu liiga lähedal ja siis ta hakkab karjuma ja teda eemale ajama. Karu saab pahaseks, inimest lüüa või hammustada ja selliseid konflikte tegelikult on seal kämpingutes päris paljude alguses ollakse väga julged, kõik vaatad, kui toredad kaalud, anname süüa, teeme seda kõik on la aga siis ühel heal päeval kisa taevani ja kõik jooksevad ja ja karutajale süüdi. Tegelikult need vaesed karud ei ole õieti milleski süüdi. Ja põhiliselt nad muidugi käivad prügikastides ja prügimägedel tuhnimas ja ja ega see ühe korraliku karu jaoks nüüd väga väärikas tegu ei ole, aga kuna asustustihedus on, on läinud liiga suureks, siis siis midagi muud ka teha, kui, kui sealt prügikastist seda seda toitu otsida, sest süüa nagu rahaks jääkarudel ikka toite jätkub, jääkarudel jätkub ja kommend jääkaru juurde jälle tagasi tulema, siis jääkaru ise püüab hülgeid, aga, aga tema nagu teised karudki on raipetoiduline ja kõikvõimalike korjuseid seal-Jäämere ääres on päris palju ja need võivad olla päris suured alates siis valge vaalast hüljestest Murskadest ja lõpetades siis päris suurte vaaladega juba, kes võivad kaaluda seal mitukümmend tonni. Ja, ja on täheldatud, et kuigi jääkarud on sellised üksikelulised ja, ja individualistid siis teatud puhkudel näiteks, kui leitakse ikka hea suur korjus mingi vaala korjus, siis koguneb ühte kohta mingi kolm, 40 looma, siis nad nagu ei tapla üksteisega ja igaüks saab kõhu täis ja. Meil ei olegi seal sellest söögist ja oma toiduotsingutel nad tihtipeale võivad ka polaaruurijate kokku saada ja ja siis võib juhtuda, et tekib jällegi konflikt, sest jääkaru üldiselt on, on agressiivne ja võimas loom, nii et ega inimesel on temaga päris raske raske toime tulla. Kas jääkarud magavad kadeledel? Jah, aga põhiliselt magad emasloomad ja mõtlesin talveuni nüüd millega see seotud on, seda on püütud nagu igatpidi analüüsida. Millest me talveune puhul üldse räägime, karude union ei ole selline klassikaline, kuni kus siis loom jääb magama, magab sügavalt. Südametegevus aeglustub, vereringe aeglustub, jahtub maha veel seda karuga juhtu, karu temperatuur püsib enam-vähem samana. Südame töö on sama kiire ja ta ärkab seal talve jooksul õige õige mitmel puhul ka üles, noh ta võib isegi pesast välja tulla. Kui ta pesast välja ei tule, siis ta ikkagi on üleval mõnda aega, siis jääb uuesti jälle jälle mugav. Ja, ja ta elab siis talve üle selle rahva arvel, mis ta on sügise ja suve jooksul kogunud, et see on see, mida ta lõhustaks siis selle kogu aja jooksul. Ja, ja meil Ma ei ole toitu piisavalt, siis magad nii isa kui emakarud kõik. Aga, aga tundubki, et põhiline põhjus, miks nad talveund lähevad, ongi see et on vaja need pojad ilmale tuua. Et põhiliselt magad ikkagi nii mustal karul, seal Paribolil kui jääkarul ema loomatagi isa loomad on üleval ja, ja püüavad aktiivselt või otsivad aktiivselt saaki, söövad. Põhilisi põhjusi tundub olevat just see, et on vaja need abitud pojad ilmale tuua kõigepealt ja siis teatud suuruseni ära kasvatada piimaga ja alles siis on võimalik sealt urust või koopast välja tulla. Ja see koobas on siis meie karudel kusagil puude all või sinna pannakse lehm ja, ja oksi ja risu ja kõike ja seal peal ta siis magab, lumi sajab peale, seal all on siis ja, ja pehmemal jääkarudel on ehtsad koopad lume sees, veskimud teevad, tigusid, nemad teevad omale jääkarukoopad ja seal sees nad siis magavad. Aga jääkarud üldse niisugune omapärane loom, kui me vaatame, noh, ta on ka valge kasukaga seal loomulik, seal on evolutsiooniga väga lihtne ära seletada, ümberringi valge ja tal vaja nähtamatu olla, saaki püüda, loomulikult jäid ellu need, kellele valgem kasukas ja puhtam, ilusam, aga kasukas on veel omapärane selle poolest, et karvad on täis õhku Moost hästi koheva kihi ja ja vees näiteks või jääkaru ujub, siis aitavad nad tal ka kuigivõrd pinnal püsida, kuigi jääkaru ikka sukelduda väga edukalt sukeldubki, aga tal on kergem selle kasukaga ujuda ja õhk on ka väga hea isolaator, et õhk aitab ka soojadel hoida lisaks rasvakiht seal naha all, nii et ta talveks väga hästi ette valmistunud ja kuna tal pea kogu aeg talv ongi, siis, siis ta peab kogu aeg olema selleks talveks ette valmistunud. Jääkarul on veel niisuguseid huvitavaid omadusi, kui me võrdleme näiteks teiste karudega, siis tema pea on väiksem üleüldse välja ulatuvad kehaosad väiksemad kõikide külmade alade loomadel on nii, et külmemas piirkonnas loom elab, seda väiksemad kõrvad, seda väiksem nina on väiksem, peavad ühesõnaga kõik, mis välja ulatub kerest. Kõik peab olema Suht väike külminepistaks. Aga samas on ta käpad hästi suured. Tema käpp on sellest pruuni karv kapast ikka oluliselt suurem. Ümmargune jalajälg jääb jala maha, paneb täpselt nii, nagu, kui oleks tal all need vanaaegsed lumelauad või ma ei tea, kuidas nimetas, nii nagu keegi tennisereketi oleks endale jala külge sidunud sihukeste asjadega vanasti käidi ja tema jalad on sellised suured ja näidata sama otstarvet nagu jala külge seotud tennisereket. Ja nii ta seal lume peal käib, ta vaju siis sisse ja ta saab ka joosta kiiresti seal. Ja teiseks karvad on tal ka talla all. Sest kui sa käid jää peal ja sul on siledad tallad, noh, proovige nahktallaga sussiga näiteks käia mööda liuvälja. Ma arvan, et see on ainult loetud meetrite küsimus, enne kui te ninali kukud. Aga tal on need karvad seal talla all ja need moodustavad siukse hea hõõrde. Nii et tal on võimalik jää peal isegi joosta ja hüpata ja ta ei libise seal, et ta on ideaalselt kohastunud sussidega seal jää peal ringi liikumas ja näiteks ega pruunkaru temaga selles mõttes võistelda ei saa, sest tema talla alustan siledat. Nii et selles mõttes jääkaru on ideaalselt kohastunud eluks seal ja teistes piirkondades. Ja, ja ma ei tea nüüd, kas legend või on, kust ma seda lugenud olen kunagi ma igatahes lugesin, et jääkarukude hülgeid jahib ja seal avause serva peal on siis selleks, et mitte hüljestele silma torgata, siis ta pidi hoidma niimoodi see musta ninaotsa käppade kinni silma ei paistaks, aga ma kaldun, arvavad seal legend, aga see on nii ilus arvata, et ta niimoodi teeb. Ja kui ta ujub, siis siis ujumine meenutab kangesti siukest jalutuskäiku vees. Ta on võimeline vee all püüdma hülge kinni, kui ta natuke sinna parve keskele ja on nähtud ka teda püüdmas valgevaalu. Nii et noh, need on ikka õige mitu tonni kaaluvad elukad, nii et see on päris meistritöö, kui ta sellega hakkama saab. Kas tema ka mõnda looma kardab või on ta kõigevägevam? Seal piirkonnas ei ole tal küll kedagi karta, keda pruunkaru täidab peale inimesest mitte kedagi, hunti mitte. Kui jah, räägitud sellest, et hundid on püüdnud piirata ja karusid ja karu kardad, aga aga näed tunduvalt rohkem sihuksed muinasjutud olevat jahimehe jutud. Et elu põnevamaks teha, aga sellist tegelikku kartust ei ole. Karu on ikka võimas loom ja, ja väga tugev loom. Ja noh, et natuke ettekujutus tuua, missugune jõud karudel on siis Lõuna-Aasias Indiast veidi põhja pool mägedes samas piirkonnas, kus elavad bengali tiigrid elab kaeluskaru. See on niisugune musta värvi, hästi pika karvaga, naljakate, sihukeste, ümmarguste kõrvadega ja kurgu all olev valge Manitskiga karu Nathan, meie pruunkaruga enam-vähem ühes mõõdus elab põis puu otsas. Aga näiteks on tal aeg-ajalt tekkinud konflikte tiigriga. Noh, kas tiiger on teda siis ahistama hakanud või, või on tema eksikombel tiigrile ette sattunud ja nendest lahingutest enamasti võitjana see karu välja tulnud. Nii et tegemist on ikkagi väga-väga võimsate loomadega. Ma ei usu jah, et nad kedagi siin maailmas üldse kardavad. Siis, kui ma tegin mõned aastad tagasi ka saateid televisioonis lastele siis siis on üks naljakas kogemus karu poegadega. Me tahtsime siis saada ilusat kaadrit, karupojad ja mina ja, ja noh, see oli tegelikult päris võimatu, sest mina olin küll kaadris karupojad, noh, nagu me need saime kokku kogutud siis nii kui kaamera käima läks, nii olid nad näinud ka igaüks ise meile vist kolm või neli karu, kolme-nelja kuu vanust, igaüks püüdisel ühe karu kinni, istusime jälle maha, kaamera käiv karupojad läinud, siis tuli ühelt ait, oli hea mõte, et anname neile met, panime taldrikuveega karupojad, kõik ninapidi sees, tagumikud püsti, söövad seal jälle ei mingit kaadrit, sest no mida sa filmid, kui on ainult karu tagumik kaadris suurelt, et sealt mitte midagi ei tulnud välja ja siis saime esiotsa ja siis üks karu tuli mulle sülle, tuli vaatama, kas mul mett hakkas nuhkima seal ja siis võttis mul modi käppadega ümbert kinni, hakkas mul kaelal lutsutama ja, ja imes, mulsid kaela pealt. Siis pandi kaamera käima, mina pidin karust rääkimas, hirmsasti kõditas tema seal Lutsutas igavese urinaga või siuke värinaga ja mina siis rääkisin karudest, kui toredad nad on, ja ise pidasin seal kalu silma peale tema muikaga imest minu kaela edasi ja määris mind meega kokkus, teised tulid ka ja meeste käppade suudega, seal sõitsid must üle ja, ja siis saime kuidagimoodi kaadrid tehtud ja režissöör ütles, noh nüüd meil on mingi kolm minutit olemas. Siis võtsin, tõstsin karu sülest maha ja vaatasin, kõik naersid minu üle. Mis andis keegi hea inimene mulle peegli ja siis oli näha mul kaela peal selline suur punane laik, mille sa karu oli sinna imenud. Karu on ka tsirkuseloom, nii et ta väga rumal ei olegi. Näh, talle õpetatakse igasuguseid trikke ja loomulikult on võimalik teda õpetada karu tantsimised, aga mulle endale tsirkus eriti ei meeldi ja mulle ei meeldigi tsirkusest rääkida, tsirkus karudest rääkida, aga ma ühest asjast selle tsirkusega seoses karude taltsutamisega seoses küll räägiksin. Karv on selles mõttes kummaline, Loovias karul ei ole miimikat. Enamiku loomade puhul me saame tema näost aru, mida ta mõtleb, mida ta teeb karu samasuguse näoga olla hea ja samasuguse näoga olla kuri ja, ja selle tõttu, kui te olete tähele pannud, siis tsirkusekarud on alati suukorviga või rõnga ümber nina, nii et ta suud lahti teha ei saa maskunud nina külge pandud, sest seal sellepärast, et see dresseeria karu väljanägemisest kunagi ei saa aru, mis karu kavatseb, kas ta kavatseb hammustada või mitte. Karuhammustus tähendab seda, et noh, näiteks kui ta võtab käest kinni, siis seda käega tuleb hüvasti jätta, et sellest enam suurt midagi asja ei saa. Ja sellepärast on need siis niimoodi rõngastatud ja ka need karud, keda siis vanasti mustlased viisid, mööda laatasid ja taltsitasid, siis tegelikult seal kasutati suhteliselt julm viisat. Tantsitamiseks anti mingisugused kuumad asjad jalgade alla, need hakkas seal jalgu üles tõstma ja, ja siis mängiti muusikat ja tasapisi ta siis õpiski ära selle karu jalad siis lõpptulemusena kogu aeg villis ja koledad ja ega need karud kaua ei elanud. Ja nüüd ma käisin paar päeva tagasi Peterburis ja ja nägin, et ega traditsioonid ei kao kuhugi siis seal ÜleNeeva viiva silla juures niisugune koht, kus paarid käisid pildistamas ja seal oli ka kohal üks vanem meesterahvas, kellele karupoeg noh, kolme neljakuune ilmselt nüüd selle selle aasta poeg ja siis tal oli sellele pandud igavene jäme kett ümber kaela ja keti otsustada hoidis ja siis soovijad said selle karuga ennast lasta pildistada. See nägi võigas välja, päris ausalt öeldes ja erilist austust ei ärata. Aga mis tsirkusesse puutub, siis ega karud väga palju asju seal tsirkuse ideerialt asetavad kukerpalle mingisuguste piitsa, nende vibutuste järgi sõidavad jalgrattaga. Ja, ja võib-olla on siis veel baarsukest lihtsam triki, kes need mingeid erilisi vaimuandeid tõenäoliselt neil ei ole nad midagi väga keerulist suudaksid selgeks õppidest, jalgrattaga ja mootorrattaga sõitmine on ka tegelikult ju püstiasendis, siis saad tasakaalu hoidmine. Ei midagi muud. Hirmuäratav karu on grisli filmides tundub küll nii. Aga ega see ei ole midagi muud, kui, kui tegelikult üks pruunkaru üks alamliike pruunkaru alamliike ta on, ta on nagu nendest kõige suurem laps on Põhja-Ameerikas ja, ja tema on vot selline tüüpiline kalastaja karunud Kristid on põhiliselt need, kes siis käivad neid lõhesid püüdmas. Nii et selles mõttes on nad rahumeelsed, aga, aga nad on hästi võimsad ja suured ja, ja omaaegsetel kullaotsijate lai, nendekeelseid päris palju konflikte ja sellepärast Temastuke legend kui hirmu äratust loomast on kujunenud, aga ma arvan, et et ega ta ei ole oluliselt verejanulised hirmuäratavam, kui, kui meie pruunkaru või, või jääkaru või kes iganes. Kust need oskused neil tulevad, näiteks kalapüüdmine. Kas emad õpetavad? Noh, eks tal mingi instinkt on olemas seal karul, aga tegelikult väga palju sõltub õppimisest vähemalt filmide põhjal otsustades siis need noored karupojad alguses on päris saamatud selle kalapüügi juures, aga siis, kui nad seal jälgivad, mida emad teevad, ise harjutavad, siis tasapisioskused kujunevad need pigem on need õpitud oskused kui kaasasündinud oskused, mis puudutab kalapüük ja tegelikult nii nagu kõikidel loomadel, noh, tal on teatud instinktid välja arenenud näiteks kiskjate murdmisinstinkt, aga esialgu ta oskab neid instinkte nagu rakendada mängudes karupojad, mängijaid, rikk, loomade pojad ju mängivad ja see mäng on ju tegelikult nende jaoks õppimine. Ja tasapisi niimoodi nad harjutavad mängult murdmist, kuni ühel heal päeval jõutakse ka päris murdmiseni. Kellel on kodus kassikesed, võivad proovida vaadata kassipojale, hiired ütleme, mis ta sellega teeb, ta ei oska sellega suurt midagi peale hakata, võib seda väntsutada, lõpuks siir läheb oma teed, kui ta silmist lastakse. Tal ei ole nagu sihukest tapjainstinkti, et ta nüüd kohe esimese hooga ta ära tapaks, ta mätsutab teda hulk aega ja ja mängib temaga. Ja, ja niimoodi on teiste loomadega. Samamoodi õpitakse ikka kõik need harjumused õpitakse, kuidas pruunkarud loomaaias elavad. Noh, tundub, et väga hästi, nad paljunevad siin hästi ja, ja tuuakse ka igal aastal ikkagi jahimehed jällegi suudavad meie metsades mõne karuema üles ajada koos poegadega, siis leitakse, et näe, abitud pojad, mis nendega teha, noh, siis viiakse loomaaeda, kuigi ma olen aru saanud, et ega viimasel ajal loomad ei taha neid enam võtta, nüüd on siis mõned looduskaitsealad loomakodud loonud, kus neid siis kasvatatakse, hiljem püütakse metsa tagasi transportida. Tundub, et see nii hästi ei lähe, nagu tahaks. Tähendab noh, neil on kadunud see hirm inimese ees ja, ja kui ta satub näiteks inimasulasse või siis satub linna või, või satub kellelegi tallu, siis ta marsib sinna sisse ja enamasti inimesed ehmuvad väga karuga ehmatab ja siis tekib jälle see, see konflikt, et et kui sul ei ole põgenemisteed, siis sa võid rünnata enda kaitseks. Ja sealt need konfliktid alguse saavad. Ja väga vanad isendid võivad muidugi ka murda inimest, aga üldiselt minu teada Eestimaal ei olnud nihukest asja juhtunud. Karu oleks inimese maha murtud. Millistest karudest me veel rääkinud ei ole? On kolm siukest pisemat sorti, üks nendest lõugama Ameerikas on prillkaru. Noh, tema on ka selline joonistatud. Jätab joonistad muljeid, kiirusta nagu pintsliga ümber silmale valged rõngad teinud, nagu suured mootorratturi prillid pähe panna, aga rihmis pea taha peaks käima, selle on millegipärast tõmmanud talle poole kõhu peale niisugune imelik või lõua alla õieti. Ja kaks väiksemat karu veel, kes elavad Lõuna-Aasias nendest kõige väiksem on siis päikesekaru, tan hästi, haruldane, elab sügaval Kagu-Aasia metsades ja ega temast palju rohkem ei teagi, et ta seal elab ja tema putukatele spetsialiseerunud karu ja tema eripära on see, et tal on kohutavalt pikk keel päikesekarukeel võib-olla suurust väljas kuni 25 sentimeetrit täis kohe muljetavaldav, kuidas keele niimoodi ripakil suust välja ajab. Aga sellega on eriti mugav siis sipelgapesadest termiidipesadest neid loomakesi kätte saada. Ja, ja siis on sealsamas piirkonnas ka sihuke naljaka kurva olemisega ka huulkaru. Miks ta huulkaru huul just rõhutad on, ma ei teagi tal huulega midagi eripärast nagu seotud. Küll on tal aga naljakad kõrvad, tal on nagu koerakõrvad veidi lontis ja hiiglasuured ja karvased. Ja, ja tema elust teatas ka suhteliselt vähe, aga tema on nagu loomaaedades rohkem levinud. Seda päikesekaru on väga vähestes loomades. Ma olen teda korra näiteks Berliini loomaaias näinud, kus on väga hea karude kollektsioon olemas. Kuulsite keskeprogrammi karudest. Stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
