Algavas saates räägime loomadest, täpsemalt katseloomadest. Stuudios on bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Aga kõigepealt lülitan oma mobiiltelefoni välja ja lükkan endasse kaugemale, sest ma lugesin, et rottide peal tehtud katsed on näidanud, et mobiiltelefon kahjustab rakke. Mul aeg-ajalt tundub, et kõik need uurimused, mida me loeme mingi asja kahjulikkusest või kasulikkusest tänapäeval kipuvad nad olema enamasti mingid tellitud lood. Me loeme, eks ole, ühel päeval lehest, et punase veini joomine on väga kasulik joogi, kõik punast veini ees aitab sajaja ühe häda vastu. Tervis tuleb, nii et mühiseb. Ja kui me hakkame allikaid uurima, kuidas selle tulemuseni jõutud, siis selgub, et seda on mingi veinitootja finantseerinud, selle uuringu tegemist siis üks päev loeme, tee joomine on väga kasulik, siis tee müüginumbrid tõusevad, kohvinumbrid langevad, natukese aja pärast me loeme, kohvijoomine on ka väga kasulik, sest tema aitab jälle, ei tea hädade vastu. Ja me jälle leiame lõpuks asja uurides, et tegemist on kohvitootjate poolt tellitud uuringuga mõned aastad tagasi, et me ju jooksime kõik ringi, veepudelid näpu otsas, sest kusagilt ilmus teade, et vee joomine on ääretult kasulik. Kogu aeg tuleb, et ju. Ja kui siis jälle asja uurides selgus, et firma, kes pani vett pudelisse asi sellise uuringu pseudouuringu teksti lahti ja, ja see hakkas levima, see oli sihuke tasuta reklaam ja ja inimesed ostsid vett, mis ilmus nüüd, kasuminumbrid aina tõusid. Me vist ei räägi üldse sellest veest ega veenistega sellistest ilusatest asjadest, vaid vaid nii nagu alguses sai öeldud, et see katse mobiiltelefoni kahjulikkusest on tehtud pottidega. Noh, kuidas oti peale üldse välja selgitada, kas see kiirgus on kahjulik või kasulik või kas ta üldse mõjub? Ega seda on väga raske tegelikult arvata, sest inimene hoiab ju telefoni siis kõrva juures või, või taskus rotid üldjuhul telefoniga ei räägi ja, ja hoida neid võib olla päev aega mobiiltelefoni kiirgusväljas või kuidas neid seal hoiti, kes seda täpselt teab, siis ma arvan, et see ei ole väga adekvaatne seda üle kanda. Nüüd inimesele öelda, et vot mobiiltelefoni mõju on just selline, sest või, või hiir, kelle peal mingi katse tehti mobiiltelefoniga, tema suri ära? No kas ta suri nüüd mobiiltelefoni mõjul või mingil muul mõjul, võib-olla see stress, võib-olla ta kuulis seda heli hoopis teistmoodi näiteks või tunnetas seda kiirgust hoopis, ühesõnaga, võib-olla sai ta lihtsalt siukse stressi, ega me seda täpselt ei tea, et selles mõttes võib-olla vaeseke kaotas oma elu täiesti asjatult. Ja inimese seisukohalt ei saanud vist väga palju uut teavet juurde küll. Üks kuulsamaid katseloomi on olnud koer Laika kes lennutati 1957. aasta novembrikuus kosmosesse. Kahjuks suri ta viis või seitse tundi pärast starti. Need esimesed eksperimendid, mis kosmoses kosmoselaevadega tehti, nõudsid ilmselt väga paljude loomade elu, kes, kes siis seoti selle tooli külge, millega nad sinna kosmosesse lennutati. Ja kui inimesed kosmosesse lendasid, siis nemad pandi skafandrid vetesse koerad ja ahvid, kes seal katseloomadena varem käisid neil minu teada skafandrid ei olnud, et nad olid lihtsalt igasuguste andurite külge ühendatud, jälgiti, mis nendega saab. Nii et jah, vaevalt, et see laika nüüd suurt andis jälle inimese kosmoselendude heaks küll, aga ilmselt oli võimalik seda laeva siis testida, millega laikalendaski ja testiti neid raketimootoreid ja, ja maalt juhtimissüsteem ja kõike muud. Ja ilmselt ka siis laeva hermeetilisus ja seda, millised tingimused on seal laeva sees, millised rõhud ja kaaluta olek ja mis mis iganes. Ja ilmselt see laika siis vaeseke ohverdas oma elu tõesti nende esimeste kosmonautide tervise või elu nimel, kuigi ma olen aru saanud, et ka nendel lend ei olnud vist väga lõbus, kui nad seal kosmoses olid ja et seal oli neil väga palju probleeme nii enesega kui kui, kui ka oma tagasisaamisega. Hiljuti tulid lehtedesse info selle kohta, et esimene naiskosmonaut, Valentina teleskoop on hakanud rääkima oma kogemustest ja temal oli ka olnud tõsiseid probleeme, et kas ta üldse maale enam kunagi tagasi saab. Neid probleeme oli seal päris palju ja ma arvan, et me võib-olla kõikidest asjadest seda täis tõde võib-olla kunagi kätte ei saa. Ja eks ta selline poliitiline võidujooks tol hetkel oli, et kes jõuab esimesena, kes saab oma ülemvõimu maailmale demonstreerida. Uuringu väärtus tuli tegelikult sellel kosmoselendudel alles tunduvalt hiljem. Tänapäeval elavad seal mõned kuude viisi kosmoses ja turistidki juba käivad üleval. Nii et noh, eks need esimesed katsejänesed või katselendurid või, või katse, kosmonaudid on, on selle heaks oma tervist ja elu ohverdanud. Mis loomi kasutatakse katseloomadena? Kindlasti meie teada-tuntud koduloomad on kõik katseloomadena kasutusel olnud küll jänesed või õieti küll küülikud, neist väiksematest, siis sead, lambad, lehmad, loomulikult, eriti tuntud laboriloomad on. Mitmesuguseid ahvid põhiliselt küll väiksed ahvid, aga ma tean, on kasutatud ka ka inimahve katseloomadena siis delfiinid ja delfiinid kahtlemata nende katsetuste kohta teame kõige vähem. Aeg-ajalt loeme ühest või teisest allikast nende intelligentsustaseme kohta, kui intelligentsed loomad nad on ja kui kõrgelt nende aju arenenud on ja mismoodi teda suudab reageerida, kuidas me neid teadmisi oleme saanud, ega seda tausta nii väga täpselt ilmselt ei tea. Loomade kasutamine, noh, ütleme sellisel otstarbel nõuga delfiine on kasutatud, keda on õpetatud ju sõjapidamise eesmärgil miine transportima, laevade alla ja ja miine otsima ja, ja siis üldse lõhkainet leidma ja inimest noh, kas siis tuukreid kohale juhatada oma või siis neid õhkima või nagu teise maailmasõja ajal kasutas Vene sõjavägi ju koeri. Noh, see ei ole küll katseloom, vaid see on lihtsalt väärkohtlemine minu meelest, kui neile seoti tankitõrjegranaadid selga, Nad roomasid tankide alla, lasid need siis õhku, noh, loomulikult see on sama nagu tänapäeval need enesetaputerroristid. Ainult et noh, enesetaputerrorist ise teadis või teab, mida ta teeb ja on selle üle uhke, mille ta on suutnud korda saata, et aga need vaesed koerad, neil polnud õrna aimugi, mis neid ees ootab, kui nad sinna tanki alla roomasid. Miks hiiri ja rotte kasutatakse katseloomadena? No ma arvan, et siin on väga lihtsad põhjused. Esiteks Need on suhteliselt lihtne pidada selles mõttes, et nad söövad kõike, mida meiegi sööme, nad on meie kõrval kasvanud, siis nad paljunevad imekiirust. Tähendab, me saame kiiresti uue põlvkonna ja kui me oleme selle ema või isaga midagi ette võtnud, siis tulemused järgmisele põlvkonnale avalduvad juba seal paari kuu juures. Noh, kui hakkaksime näiteks elevante katseloomadena, siis me saaksime teada neid tulemusi alles nelja aasta pärast, kui ta veel kasvab ka, võib-olla 20 aasta pärast oleks meil esimesed tõepärased andmed olemas, rottide puhul me saame kõik need numbrid hiirte puhul täpselt samuti need numbrid kätte juba mõne kuu jooksul ja nad sigivad väga kiiresti. On vähenõudlikud odav pidada, suhteliselt odav pidada. Jah, ega me ju täpselt ei tea, kuidas need katseloomi veetakse. Aga piltide ja filmide põhjal võib oletada, et ega seal peale väikese traatpuuri neil suurt mingeid muid mugavusi ei ole, et nad elavad suht kitsastes ja sellistes kokkusurutud tingimustes ja midagi midagi kaunist nende loomade pidamisel ei ole. Aga teisest küljest noh, eks see ongi see, miks neid, neid peetakse jälle, et see pidamine oleks hästi odav, sest et igalt poolt püütakse ju tänapäeval ka raha kokku hoida ja eks meilgi hakkab levima see, et neid katseid või ka uuringuid finantseerivad ju eraettevõtjad ja on välismaal on seal päris levinud, aga ka meil hakkab üha enam eraettevõtlusuuringuid finantseerima. Ja see tähendab seda, et iga sent peab minema asja, et kulusid tuleb kokku hoida sealt, kus vähegi võimalik ja tulemused peavad olema võimalikult noh, neid ootusi kinnitavad, sest noh, tihtipeale need kinni makstud uuringud peavad lihtsalt jõudma teatud tulemusteni, mitte küll alati, aga üpris sagedasti on nii, et nende uuringute tulemus on nagu ka ette teada. Aga sinna on vaja mõne teadlase nimi juurde pookida. Usutavam ja adekvaatsem tunduks. Miks on laborirotid ja hiired valged? Kes seal täpselt teab, ilmselt on kunagi need esimesed liinid, mis on nagu aretatud, on juhtumisi valged olnud ja neid on siis edasi aretatud inimestel on valget hiirt näiteks kergem märgata, kui ta su putku paneb laborist kui musta või halli ja ja nad olid hilisemad ka esialgu ja võib-olla sellepärast neid valgeid hiiri ja rotte kasutama hakati. Ega kõik laboriloomad ei ole valged, on olemas ka musta-valge kirjusid ja musti ja mis iganes, aga valdavalt on nad jah, valged ja ma arvan, et lihtsalt see kunagi kodustatud tüvi või labori jaoks aretatud tüvi millegipärast tarnet tee valgest liinist ja sinna tee sellest laboriloomade kasvatamisest ja, ja nende kasutamisest hüppega juhuslikku teavet saama. Eestis on püütud seda uurida, kus neid kasvatatakse, mismoodi neid saab, aga ega me tõele liiga lähedale jõudnud ei ole. Ilmselt on asi ka selles, et laboriloomade või nende loomkatsete suhtes on viimastel aastatel viimastel aastakümnetel õieti kujundatud väga negatiivne hoiak loomakaitsjate poolt ja no meil Eestis väga plastiliseks veel muutunud ei ole. Ja meie loomakaitsjad on ka suhteliselt leebed oma väljaütlemistes olnud võrreldes näiteks teiste riikide loomakaitsjatega. Ja meil pole ka olnud selliseid aktsioone nagu mujal maailmas, kus siis tungitakse laboritesse ja neid loomi valla päästetakse. Sisuliselt tehakse puuri uksed lahti ja jookske kuhu iganes. Kuhu neil ikka joosta tänavale kuhugi lähevad ja mida see endaga kaasa toob, seda ei tea, ma arvan, et suur osa neist saab lihtsalt palju kiiremini hukka kui see laboritingimustes, sest nad on harjunud igapäevase söötmise jootmisega. Neil puudub varjevärvus, nii et kõik vaenlased saavad nad hõlpsasti kätte. Tihtipeale neil pole seal toitu kusagilt leida, lihtsalt surevad nälga ja mõned on ka selliseid, kes on juba tänu nendele katsetele haigeks tehtud, et nad lihtsalt ronivad kuhugi nurka, sinna nad surevad, kui nende spetsiaalselt hoolitsenud. Ja nad võivad ju inimesi või teisi loomi nakatada. Ja, ja kui nad on jah, nende peale on tehtud mingit nakkusohtlike organismide katseid, siis nad võivad loomulikult ka nakatada kedagi. Noh, ma usun, et seal suhteliselt mõtlematu tegu, nende loomade vabadusse päästmine ja ja siis sihuke naiivne arvamine, et sellega tehakse neile loomadele palju head. Selline ekstremistlikke käitumine nii ühelt kui teiselt poolt ei ole ilmselt mõistlik, mõistlik on ilmselt jõuda mingisuguse sellise kompromissi need teha neid loomkatseid maksimaalselt vähe ja ainult endale juhtudel, kus mingil muul viisil me seda teavet kätte ei saaks. See loomkatsete küsimus on eetika ja moraali küsimus, et miks me võime teisi organisme ohverdada või neid kasutada enese heaolu tagamiseks, kas inimene on teistest organismidest nii palju parem, et selleks, et tema keskmine eluiga tõuseks nii nagu ta on 100 aastaga tõusnud 40-lt aastalt 70-l aastal paljuski tänu nende loomukatsetele, et kas see on ikkagi see õigustus nüüd, et neid loomkatseid teha? Kas on õigustus sellele, et et tervest reast nakkushaigustest saanud tegelikult lahti tänu loomadega tehtud eksperimentide nagu läkaköha, nagu difteeria-teetanus, kas see on nüüd õigustus või mitte? Ma arvan, et siin on võimalik nii poolt kui vastu argumente tuua ja. Ma usun, et ega me tänase õhtu jooksul, isegi kui me siin kolm tundi istuksime, arutaksime sellise lõpliku tõeni ei jõuaks. Ja ma usun, et noh, mingisugune moraalne õigus siiski inimesel on need loomkatseid teha. Aga, aga küsimus on jah, see, et mille nimel ja mida me nende katsetega teada saab, kindlasti on, on maailmas praegu haigusi. No võtame kasvõi see kõige hullem aids, mis praegu nagu väga laialt maailma rüüstab. Et ilma katseloomadeta tõenäolisest menüüd, aidsiravimeid välja töötada ei suudaks. Alzheimeri tõbi, mis täpselt samuti vajab väga palju nende loomkatsete tegemist, see on hädapäraselt vajalik, samas katseloomade kasutamine õppetöös, noh, kas on jälle otstarbekas, et me näiteks surma või mingi hulga rott, et üliõpilased saaksid need lõhki lõigata ja vaadata, mis seal sees siis on ja selle kaudu anatoomiat õppida? Selles mina isiklikult kahtlen, ma olen ka ise koolituselt bioloogia, ma olen neid loomiga lõiganud. Aga vaevalt, et ma nüüd selle tõttu parem bioloog olen või asju paremini mõistan, kui ma selle ühe roti oleksin tegemata jätnud, ühe konna lõikamata jätnud. Mitmetes riikides on vastu võetud seadus, mis lubab üliõpilasel keelduda loomkatsetest. Noh, see mõistlik tänapäeval on neid igasuguseid võimalusi asju näha ja modelleerida palju paremaid, võib-olla kui selle noaga selle loomases surkida, siis, siis ma arvan, et võiks kasutada ka neid muid võimalusi. Ja, ja tõesti see, et sul oleks võimalik teha valikuid voi koguni keelduda teatud asjade tegemisest, mis sinu sisemist moraali või tõekspidamistega vastuollu lähevad, et see võib olla päris õige ja tegelikult kus siis läheb see piir lubatu keelatu vahel ja mida me üldse nagu endale võiksime lubada, mida, mida mitte. No ma ei räägi loomkatsetest, ma räägin ka natuke laiemalt ma mõtlen, kus see inimese selline eetika piir siis läheb, mida me võime endale lubatuks lugeda. Ma usun, et me igapäevases elus pais täpselt kunagi ei tea seda balansseerimine päris tihti seal keelatud ja lubatu piirimail. Ja ega see meie igapäevase elu lubatu ja keelatu selline peal balansseerimine ei ole sugugi teistsugune kui näiteks sama loomkatsete küsimus millele me ei oska ju alati päris ühest vastust anda. Kas need inimesed, kes loomkatsetega tegelevad, on saanud ka erikoolituse? Minu teada küll ja ma tean, et mõnedes ülikoolides Eestis vist ei ole, aga, aga väljaspool Eestit näiteks meie naabermaal Soomes loetakse erikursuseid ja võid saada kohe täiesti eri ettevalmistuse loomkatsete tegemiseks ja laboriloomade käsitlemiseks ja kõigeks selleks, nii et see on ülikooli tasemel koolitus ja, ja seda ikkagi peab õppima päris nii Hupi. Et neid loomkatseid ka teha ei ole võimalik. Kas teie töötaksite sellises laboris? Te ei töötaks, ma usun, siin maailmas on palju huvitavaid asju, aga, aga ma ei tahaks ka laskuda sellel tasemel, nii nagu oli saada, kus hääletati Eesti TOP10 vastikuid ametit, et ja seal ka siis tippu jõudis meditsiiniliste uuringute tegija, et tegelikult need ametile vajalikud kõik ja me peame seda tööd tegema ja ilmselt on ka inimesi, kes, kes teevad seda päris hea meelega kellele päris meeldiv neid katseid teha ja ja mitte ainult katseid teha, vaid ka nende loomade eest hoolt kanda. Et nad siiski kas siis võimalikult vähe valu tunneksid võimalikult hästi edasi elaksid nii hästi kui pärast selliseid neid katseid uuringuid üldse võimalik on ja nende eest hoolitsetakse maksimaalselt õigel viisil ja ma usun, et kindlasti sees inimesi on ja nende töö on tänuväärne, aga kui ma ennast peaksin selles rolli panemas emotsionaalselt, on sellega raske. Ma arvan küll, jah, nendel pisi olestel, keda siis seal katsetes kasutatakse, nende sihukeste piinade nägemine on, on päris kohutav. Palju te tahtsite puhul kasutad seltsi valuvaigistid? Nojah, kuigi näiteks need uurijad väidavad jälle, kes neid katseid teevad, et selliseid katseid üldistest loomkatsetest on ainult mingisugune viis kuni seitse protsenti kus siis tehakse füüsilist valu ja valuvaigistid ka kasutada, et umbes 30 protsenti on selliseid, kus see valu tekitatakse, kasutatakse valuvaigisteid ja kusagil üle 50 protsendi tuntavalt 60 protsendi lähedal neist katsetest ei põhjusta loomadele mingit valu. Kui õiged need andmed on, ma ei oska öelda, ma olen lihtsalt kusagilt lugenud ja mulle mingitest tekstidest meelde jäänud. Eks nad natuke eneseõigustusena kõlavad. Selge see, aga samas nagu me juba rääkisime, et teatud hetkedel on, on vajalik neid loomkatseid teha. Loomakaitsjad on vastu väitnud, et no miks me võiks kasutada näiteks tänapäeval uuringutes siis mikroanalüsaatoreid ja koekultuure ja, ja mis iganes, aga inimene ei ole lihtsalt ükski loom ka, samuti ei ole ju lihtsalt hunnik rakke. Et kui me paneme ühe tüviraku, kasvab muuseas kasvab hulga tüvirakke, mis on kõik identsed ja me sinna siis midagi peale tilguta, mingit mürki või või, või mis iganes. Et siis me saame mingi tulemuse, see tulemus on kohe otse inimese peale üle. Kant ei ole niimoodi, vaid inimene on väga keeruline organism, kus toimub terve rida füsioloogilisi biokeemilisi protsesse ja kui me saame teada, kuidas asi toimib ühele rakule, siis me ju ei tea tegelikult, kuidas ta toimib, rakkude kogumine või koele näiteks või ma ei tea, kuidas ta mõjutab näiteks meie närvisüsteemi või meie vereringet või meie seedesüsteem, mis see kõik meile tegelikult sellise koekultuuri peal tehtud katsetes teadmata. Ja, ja selle tõttu ma arvan, et ei ole võimalik teatud katseid ka kohe nii automaatselt ja ühekorraga asendada ja, ja kui nüüd nii rahulikult arutleda, siis, siis kindlasti on, on terve rida asju noh, terve rida haigusi, näiteks me juba rääkisime sellega puhastanud listeeriast mis tänu loomkatsed Teil on nagu inimeselt suudetud ära hoida ja mille vastu on vaktsiinid meil olemas. Noh, see on ikkagi suur võit, et meil need olemas on ja ma arvan, et et ilma loomkatsete ta meil neid ei oleks ja kui meil näiteks iga aasta ikka sureks hulga inimesi teetanusemürgitusse või noh, lapsed sureksid difteeriasse nii nagu vanasti päris sage oli, siis ma arvan, et ega me ka väga õnnelikud ei oleks, et loomad on küll terved, aga me ise oleme haiged, et vot siin see, see piir või see jää on ikka imeõhuke, mille peal me kõnnime ja ja, ja kindlasti ei saa me väita, et et ühtedel või teistel Nendel loomukaitsjatel kui teadlastele, et ühtedel on see lõplik tõde olemas, mõlemad balantseerivad seal kusagil oma tõe ja ja selle absoluutselt vahepeal. 2009. aastal tuleb Euroopa Liidu liikmesriikides lõpetada need loomkatsed, mida tehakse kosmeetikatööstuses. Jah noh, mida see tähendab, see tähendab seda, et me Euroopas tõesti neid katseid tulevikus ei tee, aga ma ei usu, et need katsed suures osas tegemata jäävad ja ma arvan, praegu rajatakse neid katselaboreid nendesse riikidesse, kus neid katseid on võimalik teha ja küsimus on, kas näiteks kosmeetilised tooted on nüüd sellised, mida peab ilmtingimata loomkatsed peal testima või loomade peal testima. No ma ei usu näiteks, et kui rotti pealkuratsetav mingit ihupiima või tähendab kehapiima või, või, või siis mingisugust kreemi, mis kortse vähendab või või ära katab või ma ei tea, mida nad teevad, need kreemid, aga oletame, et midagi kasulikku inimesele teeb, et kui rotti naha peal seda katsetame, siis inimesel täpselt samamoodi mõjub või, või kasvõi pea peal või ahvi peal või kelle, kelle Plalistina jänesesilla, midagi jäneseid võib-olla isegi nii silmade uuringutes ei kasutata, põis kosutas kasse seal, kuna kassi nägemine on meile kõige lähedasem ja, ja noh, ma olen näinud ühte minu jaoks eriti võigast pilti, kus kassile pähe asetatud mingi elektrood, mis tõenäoliselt siis stimuleerib aju nägemiskeskust, et üks silm näeb siis, nagu oleks ta pilkases pimeduses ja teine näeb nii, nagu tullakse, eredas valguses. Et aneemiat, mingid elektroodid siis nägemiskeskusse niimoodi sisse viidud ja siis vaene kiisuke vaatab maailma Ühe täiesti avanenud puhkpilliga ja teine on siis hästi kitsaks tal kokku tõmbunud pupil. Ilmselt jah, me saame teada selle, et missugused nägemiskeskuse või, või rakkude piirkonnad siis seda protsessi reguleerivad, aga kas, kas seda nüüd sel viisil me pidime teada saama, see on minu jaoks iseküsimus, mis see vaene kiisuke siis peab tundma ja, ja kas me oleksime nagu vaesemad ilma selle teadmiseta. Ja, ja siin ongi jälle üks huvitav küsimus, et et loomkatsed tegelikult üks osa on need, mis, mis tõesti tehakse selleks, et noh, mingisugune ravim, eeskätt ravim, väljatöötajad, sellest mingist haigusest lahti saaksime. Aga ka terve rida katseid tehakse ka nii, et me, me lihtsalt saame mingi teadmise juurde, mida me enne ei teadnud, me saame teada midagi uut organismi toimimise kohta, nüüd iseküsimus on minu jaoks see, et kas me oleksime selles mõttes natukene vaesemad või oleks meie elukvaliteet madalam või oleks midagi meie elus teistmoodi. Kui me seda asja, mille ma niimoodi teada saime, ei teaks, ma julgen kahelda selles ja selle tõttu võikski jõuda kuhugi sellesse raami või sellesse piiri, et mõni loomkatseid tõesti kasutaksime ainult selliste, meie elu õieti meie tervist parandavate eesmärkidel, uute rohtude väljatöötamisel. Kui nad annavad sihukse adekvaatse pildi sellest uuest rohust või siis mingite haiguste uurimisel, mille kohta Me väga selget biokeemilist füsioloogilist mehhanismi ei tea ja mida oleks meil vaja teada saada, aga lihtsalt, et luua uut teadmist ja selleks näiteks tab pärast 100 rotti või hiirt. Ma arvan, et see, see ei ole see, mis, mis nagu tänapäeva inimestele enam kohane oleks. Mida sõjatööstuses loomadega tehakse, sellele küsimusele on ilmselt väga raske vastata. See on ala, millest me nagu kõige vähem teame, saame nendest uuringutest nende tulemustest teada võib-olla 10, võib-olla 15 aasta pärast, võib-olla mõnedest me ei saa kunagi teada, ega me ei tea tegelikult, missuguseid radioloogilisi uuringuid loomade peal on läbi viidud kõikvõimalikud need uued relvatüübid, mida on ilmselt ka loomade peal katsetatud, kid, mürgid, kindlasti, neid on loomade peal katsetatud minu jaoks sõjatööstuses üldse nii relvade kui kui ka kaitsevahendite kui kõige muu väljatöötamisel. Loomade kasutamine on allpool eetika piire asuv tegevus. Ja ma usun, et militaarsfääris töötavad inimesed ei ole minuga sugugi nõus. Ja, ja siin on see koht, kus lihtsalt on erinevad arvamused, erinevad tõekspidamised ja ja midagi pole teha. Aga kui me räägime inimesest ja, ja eetilisest käitumisest, siis minu jaoks otse piires kusagil selle koha pealt küll kindlasti läbida. Euroopa Komisjoni eestvõttel viidi läbi uurimus, et teada saada, kuidas inimesed suhtuvad sellesse, et ahve kasutatakse katseloomadena. 80 protsenti vastajatest oli ahvide kasutamise vastu. Aga siin on ka ilmselt see selline, ütleme esimese emotsiooni küsimused, kui küsitakse, et kas te olete ahvide kasutamise poolt või vastu, siis eeskätt inimene mõtleb tõenäoliselt inimahvi peale. Suure ahvi peal šimpans Forangutan gorilla, kes talle meelde tuleb, ja kuna nad on tõesti meile nii lähedased ja sarnased, see geneetiline erinevus seal üks protsent või isegi alla selle ja käitumuslikult on nad sarnased ja nendega ütleme, pareng ja õppimisvõime, kõik on, on ikkagi sellised, et me pigem Peame nüüd enda lähedasteks kaugemateks olenditeks siis, siis kahtlemata see on teema, mis inimesi erutab ja, ja mille puhul kindel seisukoht võetakse. Aga kui näiteks oleks küsitud, kas makaakide näitamine või, või poolahvide kasutamine katseloomadena Leemu ette või, või siis nende pisikeste marmor, Zetahvide kasutamine katseloomadena on lubatud, siis ma arvan, et me oleksime hoopis teistsugune, kui sa vastust saanud, sest see väike orava sarnane sai müüri või mõni teine selline väike Lõuna-Ameerika päritolu ohvikene, keda laborites päris massiliselt kasutatakse, need enam ei samastu meiega ja me nagu ei hooma, et tema on ka meile suhteliselt lähedane sugulane, sest ta näeb pigem sihukse roti moodi välja kui ahvi moodi välja. Kui sellise loomapilti oleks näidatud neile küsitluses osalejatele, siis me oleks saanud hoopis teistsugused tulemused. Ma kaldun arvama, et enamik katseid siiski, vähemalt esimestes faasides tehakse hiirte rottide peal ja sellel on väga lihtne põhjus, miks nii tehakse. See põhjus on raha, sellepärast et hiir ja rott on tunduvalt odavama katseloomad ja küülikud, merisead palju odanud, katseloomad, kohvid ja tegelikult võib-olla nende ahvide puhul kõige suuremaks küsimuseks on see, et ega neid ei osata päris hästi tehistingimustes kasvatada. Ja, ja selleks et neid katseloomadena kasutada. Me jõuame hoopis teise probleemini, et need loomad tuleb kusagilt hankida. Ja kus neid ikka mujalt hankida, kui neid püütakse loodusest ja, ja vot siin nüüd enne kui ta jõuab sinna laborisse, kus tema eest võib-olla hoolitsetakse päris hästi, püütakse ta metsas kinni, hoitakse jumal teab, mis tingimustes transporditakse jumal teab mis tingimustes. Ja, ja siis, kui ta ükskord kohale jõuab, need mõned, kes siis kohale jõuavad et see transpordi ja seal püüdmise käigus ja, ja ka selle kehva hoolduse käigus esialgu saab neist päris palju otsa jäävad. Need, kes siis kohale jõuavad, on päris armetus seisundis, nad turgutatakse seal laborites üles. Aga tegelikult ütleme kogu populatsioonile mõjub kahjulikult just see, et neid loomakesi on püütud transporditud ja muul viisil vahepeal vintsutatud. Ja kuna me ei oska neid ka laboris kasvatada, siis tähendab me vaesustame seda looduslikku populatsiooni, see jääb üha väiksemaks ja, ja, ja see liik võib lõppkokkuvõttes meie tegevuse tulemusena hävineb. Ja vot see on nüüd see, mille üle peaks tõsiselt mõtlema, et et kas neid loomi, kes tahavad, püütakse loodusest, üleüldse tohib katseloomadena kasutada, sest praegu minu teada sellist väga jäika seisukohta ei ole, et neid ei kasuta, kuid labor on saanud endale võimaluse neid loomi hankida, siis ta saab seda kasutada ja mis teid pidi hangitud on, ega sellest väga palju jälgi maha jätta. Nii et siin on, on mille üle mõtelda. Mille poolest on küülikud head katseloomad? No ma arvan, et põhimõtteliselt sama põhjus nagu hiired, rotidki ka nemad siginenud aga kiiresti ja, ja neid on sellistes tehistingimustes väga hea pidada nii-öelda väga vähenõudlikud, kerge toita taimtoidulised loomad, biode seinad, et või mingit sööta ja nad elavad seal päris rõõmsast. Ja ma arvan, et Eestimaal on päris palju inimesi, kes on mingil hetkel oma elust küülikuid kasvatanud ja siis ta teab, et see ei ole nagu väga keeruline ja erilist sellist suurt tarkust ja, ja suurt vaevanõudev tegevus. Noh, iseasi et ta ei too ka midagi eriti sisse, et siukest tööstuslikku kasvatamist ei ole mõtet nagu vist eriti arendada, sest nahk ei maksa palju ja, ja ega see liha ka eriti hästi kaubaks ei lähe. Ta ei ole sugugi võrreldav näiteks kana või mingi teise lihaga. No ma ei mõtle maitset, vaid ma mõtlen lihtsalt sellest tootlikkuselt ja tutvumisintensiivselt. Aga, aga neid on jah, laboritingimustes väga hea kasvatada. Samuti nagu merisigu, kes paljunevad väga hästi ja merisigadel on veel see hea, et kui need pojad sünnivad, siis nemad on juba nägijad ja kohe liiguvad küülikupojad ja oti. Hiirepojad peavad mingisugused kümmekond päevasel pesas olema, läheb ikka 10 15 päeva, enne kui nad nägema hakkavad ringi tatsama hakkavad siis meri, seal sünnivad juba pojad, nii et ta mõni aeg pärast sündi tatsab rõõmsalt ringi ja sööb sedasama toitumist, tema vanemadki võivad süüa. Kalu kasutatakse ka katseloomadena, kala organism onju inimese organismist sootuks erinev. Ja tõesti, nad on inimesest väga erinevad ja ma saan aru, et neid kasutatakse põhiliselt kõikvõimalike selliste katsete tegemisest, kus neile midagi süstitakse, pruugitakse mingit kasvajarakud külge ja ja siis vaadatakse, kuidas areng toimub. Kõigepealt tehakse loomad väga haigeks ja siis hakatakse neid ravima. Hakatakse ravima ja, ja siis neid ka surmatakse mingil mingil hetkel ja siis vaadatakse, kas see ravi on efektiivne olnud ja ja kui, millise ajahetkel see ravi nagu mõjuma hakanud seal ka tehakse, siis suured katseseeriad ka selle järgi, et näiteks 10 päeva, 20 päeva, 30 päeva või siis teatud hulk, kelle kutsutakse siit ilmast ära ja vaadatakse, kuidas, kuidas need protseduurid voi toimeained neile mõjunud on. Igal aastal sureb loomkatsete tagajärjel miljoneid loomi. Millist kasu on inimkond loomkatsetest saanud? Noh, eks eks päris palju on, on teada saadud tänu loomkatsetele, et kui me hakkame nagu ajaloolist kronoloogiat vaatame siis näiteks seitsmeteistkümnendal sajandil tehti tänu loomkatsetele selgeks vereringe olemasolu, kopsude funktsioneerimise printsiibid siis 18. sajandil vererõhk ja kuidas vererõhku mõõta väga oluline Nendele inimese seisukohalt siis nakkushaigused, nende levik, nende olemus on 19. sajandi teadasaamine siis inimorganismi sattudes organismis on olemas antikehad ja kuidas nemad toimivad. See tänu loomkatsetele saadi teada 20. sajandil siis hormoonide olemasolu jälle tänu loomkatsetele vitamiinid vitamiinide mõju inimorganismi organismidele on tänu loomkatsetele kindlaks tehtud. Insuliin on tänu loomkatsetele välja töötatud siis 1930 difteeria vaktsiin jälle tänu loomkatsetele ja see päris hull haigus sai lahenduse siis edasi. Möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel tulid antibiootikumid, mis tänu loomkatsed Nende mõju bakteritele tehti kindlaks. Jaa-jaa, võidame edukalt kasutama väga paljude haiguste raviks praegu üldiselt ei kujutaks ettegi ilma antibiootikumid jätta. Vahepeal oleme me küll elanud. Sellises ühiskonnas, kus antibiootikumide söömine oli, oli sõna otseses mõttes nagu igapäevane asi, natuke nohu oli või köha, siis jälle biodes antibiootikume ja neid oli kerge saada ka siis tänu loomadele on kindlaks tehtud, kuidas on võimalik organeid siirdada, näiteks neerude siirdamine töötati välja tänu loomkatsetele, samuti südamesiirdamise operatsioonid ja kuidas siis maohaavu leukeemia traavida, nii et noh, neid asju on väga palju ja kui me räägime alternatiividest, siis ütleme, raku tasemel me teatud asju siiski ei suuda päris lõpuni selgeks teha, kui me räägime nendest tüvirakkudest või ütleme, ka vähirakkude paljundamist ja nende peal tehtud katsetest selle kohta on ka üks selline konkreetne näide. On olemas selline eriti mürgine aine DC CD mitte DVD või CD-d. Ta on siis väga keerulise keemilise nimega kaks-kolm seitse-kaheksa tetrakloor, Benzopeedioksiin lihtsalt ka dioksiidi kutsuda ja kui teda siis raku tasemel uuriti, siis selgus, et tegemist ei ole väga väga mürgise ainega, Dracutuid, tema on ka päris hästi toime, aga loomkatsetes selgitati välja, et tegemist on ilmselt ühe kõige toksilise ainega, mida inimene üldse kunagi tootnud on ja välja tulete. Ta pidurdab praktiliselt juba mikroskoopilise annustes hormonaalsüsteemi toimimist organismis siis süsivesikute ja, ja lipiidide või rasvade ainevahetust ja kutsub esile kesknärvisüsteemi häireid, nii et ühesõnaga, ta mõjub nendele süsteemidele, mida me raku tasemel üldse uurida ei saa. Ilma loomkatsete, et ilmselt oleks ta võib-olla ka tootmisse lastud ja võib-olla jumal teab, kui palju inimesi oleks selle tõttu hukka saanud. Nii et need loomad, kes selle katse tulemusena hukkusid, tegelikult on inimestel jälle väga suure teene teinud, nii et kokkuvõttes võib öelda, et loomkatsed mõttesse suhtumisel ühest lahendit ei ole. Eks me peame mingeid ohvreid tooma ja inimesi ohverdama, oleme valmis veelgi vähem kui kui hiiri, et tõenäoliselt loomkatsed jäävad ikka päris pikaks ajaks veel olema. Me lihtsalt peaksime neid tegema nii vähe kui võimalik ja nii palju, kui vajalik. Kuuldud keskeprogrammis ajasid juttu Georg väherja Marielein.
