Kus iganes sa satud hätta, võid arvestada omakasu püüdmatute abistajatega. Juba 1788.-st aastast on meil tegutsenud vabatahtlikud päästjad. Nende sooviks on ära hoida õnnetused ja mõttetult kaotatud inimesed. Üle 100. Teeme ühingu ja 3000 liikme olla vabatahtlik päästja,  see on elustiil. Kadunud inimesi otsiva operatiivgrupi looja Raido Kimmel  arvab aga, et. Vabatahtlikel on ilmselt mingi geeniviga. Okei, asukoht on olemas ja meie sektor saab  siis olema tõenäoliselt ja mõõdus peale visata. Palju siit test tsteeni on? Meil on seitse, kaheksa inimest on täpselt piisav,  nagu üks ahelik teha sellest, nähtavus on,  siin on päris hea. Me võtame ette praegu selle metsa tuka siin selja taga. Otsime 25 aastast naisterahvast. Kes on siis teadaolevalt eilsest saati kadunud,  kui praegu seda maastikku vaadata, siis ei ole mõtet väga  lumesest jälgi otsida, sest öine tuisk on sisuliselt siin  kõik puhtaks teinud, nii et visuaal tempomaas vahet,  suured vahepeal ümber pöörde, eks ju, et ei vaata ainult ette. Tagasi ka, ma arvan, et peaksime kolme korraga saama  selle jupi ära teha, siis liigume edasi. Toime vahesid. Rahulik tempo, joondumine vasakule. Ja aelik liigub. Igal aastal saab politsei ligi 5000 teadet kadunud inimeste kohta. Kiire reageerimine ja süsteemne otsimine on inimeste  päästmiseks äärmiselt oluline. Väga tähtis roll on selles protsessis ka vabatahtlikel otsijatel. Ühed, kes käivad vabatahtlikena kadunud inimesi otsimas,  on operatiivse pääste, otsingugrupi, Estsar liikmed. Et üks asi on see, et mul on võimalus Kedagi aidata, teiseks ma natuke võib-olla tean,  mida ma teen. Ja, ja mul on olnud ka kokkupuudet selle kaardimajandusega varem. Raido Kimmel on vabatahtlikuna otsimas käinud juba üle viie  aasta ning teab väga hästi, et korralik eeltöö viib eduka lõpptulemuseni. Et maastikuotsingut üldiselt niisama Kuskil hetkeajandil minna tegema nagu ei ole mõtet,  et et selleks peavad olema mingid märgid  või teadmised, et ta võib siin piirkonnas olla. Et siin on meil väike fragment selles piirkonnas,  kus me hetkel oleme Ehk me siis tulime siit kurvist mööda, eks ole,  koordinaadid on võimalik kaardi pealt määrata GPSi pealt  ja nüüd me näiteks nüüd kui me alustaksime otsingut  ja me teame, et see inimene on siinkandis  siis me hakkame neid alasid elektrooniliselt kaardi peale  kandma ja, ja saadame GPSidesse, et otsingute puhul on just  oluline see, et see peab toimuma süstematiseeritult,  et me ei saa öelda niimoodi, et no minge siit. Et me lähtume ikkagi sellest, et kui palju on meil inimesi,  kas meil on võimalik üks ahelik metsa saata  või mitu ahelikku. Tavaliselt me teeme väikse eelluure juba ära. Et me teame, miks maastik on, kui tihe see võsa on,  kui, milliste vahedega peaksid siis inimesed seal liikuma,  et see. Inimene oleks leitav, et inimesed ei, ei kao niisama ära. Selle üldjuhul käivitab mingi asi. Ja, ja selle põhjus on nagu vaja välja selgitada. Estsar loodi 2015. aastal ja tänaseks kuulub nende ridadesse  üle 300 inimese üle kogu Eesti. Liikmed on väga erinevate hobide ja elukutsetega. Ragni topkin on osalenud umbkaudu 70 inimese otsimisel. Esimese otsinguni viis teda väga isiklik olukord. Selle mõte oli vist see, et oli meil ühisel tuttaval oli kadunud. Üks inimene. Ja läksime talle appi otsima. Kuna mina olen õppinud matkajuhiks, siis mul oli nagu juba  kutse sees oli niisugune õppuse õppepäev,  kus, kuidas inimesi otsida, kuidas seda koordineerida. Kuidas märkida, kellega suhelda. Siis leidsin sealt kambast mõttekaaslasi. Et Raido on siis Punase Risti kaudu täpselt samat asja teinud,  siis tekkiski mõte luua selline grupp, ka politsei ise  avaldas survet, et te võiksite registreerida ennast ära. Et siis saame koos nendega siis teha õppusi  ja tehnika nagu üheks viia. Ja et me hakkaksid siis otsingute ajal rääkima nii-öelda  ühte keelt. No essariga on politseil juba väga pikaajaline koostöö  hõlmata peamiselt siis kahte liini, et üks on tegevus  maastikul ja võib-olla selline füüsiline otsimine,  aga teine puudutab väga palju meie valmisolekut. Teadmisi otsingutest ja tehnilisi lahendusi. Me väga täpselt teame nende võimekust. Sari, poisid, selles mõttes on kindlasti oma ala profid. Et väga tugevad Kaarditeadmised. Väga tugevad GPS seadmete teadmised, kõik selline  maastikuluure ja planeerimine, et selles suhtes politseil on  väga positiivne koostöö nendega, jah. See otsing on nüüd, mis mul hästi meeles on? Ta jäi vahetult enne aastavahetust, inimene oli kadunud. Teada oli, et läks sõbra juurest peale bensi päeva napsusena  nagu liikvele. Ja ei teadud, kus ta on. See jäi eriti hästi meelde sellega, et me läksime vette,  kui ei olnud jääd ja veest välja saamisega olid kaldad  jäässe läinud, kuskil kaks meetrit. Ja õues oli temperatuur langenud miinus 10 peale. Et me pärast ei saanud enam seda kummipaati,  mis meil julgestuseks kaasas, ei saanud teda enam tühjaks,  ta oli nii kõvaks jäätunud ja ventiilid,  et sellega oli niimoodi, et me vist kaks tundi mässasime,  et enne kui me selle kapaadi niimoodi kokku saime volditud  ja ära pandud, et ja noh, kuigi olid meil kalipsod seljas  kuiva kalipsod, et siis oli nagu ikka suht suht külm. See inimene leiti hiljem ülesse. Et leiti põllu pealt Keegi helistab talle, kahe minuti pärast on ta uksest väljas. Siis tuleb kõik lihtsalt talt üle võtta. Kui ta valvab lapsi, siis. Peab seda tegema, kui ta Noh, on õues, toob puid või saab kõik see kõik ära teha tal? Kuidas sa talle endale mõjub? See on kogu aeg küsimus, aga. Vahepeal ta tuleb tagasi ja ta tahab lihtsalt magada. Sellele, miks inimesed kaduma lähevad, ei leidu lihtsaid  ega üheseid vastuseid. Põhjused on väga erinevad ja keerulised. Nii ka kritiloos, kes läks kaduma iseenda soovil. Minul endal oli siis 2018 aasta viies jaanuar läksin ma kaduma,  et suitsiidi sooviga. Oli nii palju õnne, et politsei ja päästjad leidsid mu ülesse. No, mul olid esialgu sellised segased tunded,  sest mul oli ikkagi nagu kindel eesmärk,  et see, et ei leitaks, aga alati jääb minu sisse,  nagu on see ka nagu, et kui hästi need nagu,  kes mind leidsid nagu päästjad minusse nagu suhtusid,  kui ilusti nagu ei tulnud sealt mingit sellist,  et noh et kardad, et miks sa läksid ja miks sa tegid,  et kõik olid nagunii sellised ja nagunii rahul  ja see sealt oli kohe ja nad olid hästi sooja,  see jättis kohe sellise nagu nii sooja tunde  ja see ilmselt andis terve aeg sellele nagu paranemise protsessile,  see oli kuidagi nii hästi nagu meeles. Mul tekkis nagu mõte, et tahan oma päästjatega kohtuda siis,  kui ma nendega nagu kokku sain, siis nad nagu panid  selle mõtte, et abipolitseinikuna, et kas ma tahaks liituda  ma pidingi, kõik need katsed tegema koolituse läbi me  siis ma olen nüüd olnud. Abipolitseinik ma olen käinud nendes nii-öelda meie Covidi  patrullides siis kaasas. Kuna nüüd telekas hästi palju näitas ka seda kriisi ajal,  et on vajadus häirekeskusel sinna üks-kaks neli,  seitse infotelefonile, et kes saaks tulla vabatahtlikuks,  siis ma mõtlesin, et noh, tahaks seda ka proovida,  see peaks olema nüüd ikkagi niimoodi, et kui esimene päev  teevad testi ära, siis kuuendal päeval peavad minema  ka testile. Ja peale seda siis kui see on negatiivne,  siis võib nagu minna tööle. Sa saad sellest mingi hea tunde. Mingis mõttes ma mõtlesin, et kas see on  ka natuke selline, kuidas öelda? Isekas, sest sa lähed seda tegema, et endale mingit head  tunnet saada, et eks sellel inimesel mingil määral ongi nagu  natuke seda ka. Aga ikkagi enamus teeb hea tunde, see, et sa näed,  et sa teed kellelegi teisele midagi head. Jah siis ta oli jõhvi 13 ja. Liigutab. Ja väga hea. Vaatest ikkagi eemal ja ei ole täitsa vaate lähedal. Aga saada päästeka saada. Vaatamata sellele, et inimeste otsimine on tõsine teema,  tuleb vahel ette ka päris üllatuslikke ja isegi humoorikaid lugusid. Me oleme nagu õppinud ühe variandina ka näiteks seda,  et kui kaob ära vana vanem inimene Ja, ja, ja kui lähedased või siis hooldekodude töötajad räägivad,  et inimesed vaevu kõnnivad siis oi-oi-oi,  nad ikka panevad tõsist maratoni, et selle oleme nagu  selgeks saanud, et kui räägitakse, et aeglaselt kõnnib,  siis tasub suurema ala ette valmistada. Üks sihuke põnevam või, või et need juhtumid ei ole nagu põnevad,  aga niisugune üllatuslikult momendid, et kui sa otsid taga  ühte antud juhul ühte vanemat inimest, on ju. Kes siis oli juba ööpäeva metsas ringi eksinud? Kopterid käisid. Leidsime vanahärra üles. Rääkisime temaga, nojah, kopterid käisid  ja ma nägin aga, aga tema nagu oma arust. Muidugi tore, et me ta üles leidsime, aga,  aga jah, see, et inimene ei teagi ise alul. Inimeste otsimisel tuleb appi võtta ka koerad. Koerte suureks plussiks võib pidada nende haistmismeelt,  tänu millele saavad nad kadunu jälgi aja taga. Koer ikkagi väriseb sellepärast, et saab tööle minna. Mitte sellepärast, et külm on. Kõik koerad saab niiviisi välja koolitada,  et nad reageeriksid inimese lõhnale ja siis leiaks inimese üles. Liigub mööda seda lõhna, kui seda inimest kätte saab,  siis annab sellest mulle teada. Kes näitab, kus meie asume ja kus koer asub? Et. Koer hakkab siin ringi tegema, kätte saab. Peaks nagu reageerima sellele ja. Minna mööda seda lõhna. Inimest otsima. Maastikuotsingutel on suureks abiks ka droonid,  mida kasutatakse ennekõike olukordades, kus otsingut tuleb  sooritada seal, kus inimese liikumine on keeruline. Kas sa nüüd rahunesid tupsu maha? Ei, rahune, mis sulle ei, meeldis? Tavaliselt ta nii pirtsakas ei ole millegipärast täna ta teab,  et ta saab telekasse ja siis ta pirtsutab. Nii kui me kuskil oleme, me alati vaatame ära,  et kas me näeme tavapilguga tavakaamera silmaga midagi  või kui ei näe, siis vaatame ka termopildiga mingisugust  alad üle, mis aitab kõvasti kaasa siis otsingule. Kui pimedas ei näe, inimsilm ei näe ka kaamerasilm  soojuskaamera näeb, termokaamera ju töötabki tegelikult selle,  selle põhimõttel teda eristab ära erineva temperatuuri  siis mingil objektil maastikul, et tuleb meelde üks  konkreetne juhus, kus me leidsime inimese üles,  siis oligi, et kõigepealt leidsime metskitse  ja siis järgmisena oli see kadunud isik ja see oli pimedal  ajal ja väga ilusasti nähtav ja just nimelt termokaameraga. Kuigi me kõik võime kogemata seenemetsas eksida võib välja  tuua siiski kindla profiili, kelle puhul oht on suurem. Enamus neist on sellised, kelle kohta me kasutame terminit püsijooksikud,  ehk siis need on pigem sellised katkised lapsed,  kellel on mingid väga tõsised probleemid. Varasemad. Elus, kes elavad kas kuskil turvakodus või  või asendus? Kodus või siis ka enda kodus on probleemid,  turvalisust ei ole, usaldust ei ole ja, ja satuvad sellistesse. Halbadesse seltskondadesse ja jooksevad. Pidevalt ära, et noh, nende puhul kõige suurem oht on see,  et kuna nad ei ole veel ikkagi väljakujunenud isiksused  ja ei taju kõiki ohte nii nagu täiskasvanud inimene,  siis enesele teadmata nad aeg-ajalt satuvad sellistesse olukordadesse,  kus nende elu tervis võib olla ohus ja ja kahjuks on näiteid ka,  kus see on lõppenud. Selle noore inimese surmaga. Eriti emotsionaalne ja raske on väikelaste otsimine. Ja kui 2018. aasta maikuus tuli teade, et Järvamaal on  koduõuelt kadunud nelja-aastane väike poiss koos oma koeraga  reageeris lähedal elav Kaido kiirelt. Et ajasime lapsed tuppa hoovi pealt, ütlesin abikaasale ka,  et kiiret riietevahetus, kummikud. Ja kutsuge naabrimees ja naabripoisid ka kaasa,  sest mul abikaasa üksi metsa ei julge minna. Liiga palju hunte ja karusid kardab, turvamehi oli vaja. Ja sel ajal, kui tema naabrite juurde läks,  siis mina läksin tuppa, võtsin seljakotti,  lükkasin raadiosaatjad sisse, otsisin vestid,  saiapäts veega, termos. Kompass, maakaardid. Siis oli suve algus, kui ma õieti mäletan,  et, Oli roheline ja. Rohi kasvas puud lehtes ja talvel lumega,  on nagu selles suhtes hea, kerge, et saab jalajälgede järgi  otsida ja leiab ka kiiremini üles, aga suvisel ajal kui on roheline,  ega siis, ega neid jalajälgi rohu pealt ja metsa alt  niimoodi loe. Seda me ei tea ju, kui palju te seal keerute  ja puhkas ja ringi ratast käis, et see kodunt linnulennult  üle kahe kilomeetri kauguselt, kus ma ta leidsin kui palju  ta tegelikult seda maastikku erinevat kõike läbis,  et seda teab ainult tema, aga. Võib ainult oletada, kui palju ta eksles  ja käis ja. Ega täpselt ei mäletagi, et siit kraavi serva mööda ma  käisin kuskilt siit kandi pealt esimest korda ma kuulsin  esimest nagu häälekaja, aga oligi see, et kajakad taevas  ka karjusid ja ma ei tea, kui kaugel abikaasa. Et. Aga jälle teatud maa siin viis, 10 15 meetrit edasi minnes  jälle uuesti hõigates jälle mingi nagu tuleks mingi heli. Ja siis tead, kolmandal või neljandal korral ma juba mõtlesin,  ma ise lähen peast lolliks, et kuulan siin mingit häält,  et nagu keegi vastaks, et. Kui ma ta üles leidsin, siis kõigepealt ma kallistasin,  pisarad voolasid. Ei no miks? Jah. Endalgi tuli nutu maik suhu ja silmad läksid vesiseks. Et tegelikult ema, ma ei saanudki teda emale üle anda,  aga ma nägin nagu seda ema emotsiooni ja noh,  mina kui lapsevanem noh tema olukorda pannes,  et, Ei tahaks kunagi panna, aga noh, see tunne,  mis sees tekib, et noh jah. Et see on, ma ütlen, niisugune meeletu selline õnn  ja rõõm või see emal olla ja on. Oli. Et süda ja hing on siin, et, Neli seina, see on nagu. Vangla minu jaoks, et. Kuigi Kaido ei ole liitunud ühegi ühinguga,  on ta vabatahtlikuna korduvalt hätta sattunuid abistanud  ning lausa neli elu päästnud. Selle kohta ütleksin mina, et müts maha. Et loomulikult, kui poleks vabatahtlikke kaasalööjaid,  siis no mis elu see on, see polegi nagu inimlikkust üldse säilinud. Ragnise missiooniks on õpetada inimestele looduses  iseseisvalt hakkamasaamist ka oma tütrele on ta selles osas  suureks eeskujuks. Nad käivad tihti koos metsas ja tänu sellele ei ole  ka tüdruku jaoks mets sugugi võõras ega hirmutav. Vastupidi, ta on õppinud looduses olemist,  armastama. Varem ma tahtsin kogu aeg linnas olla ja. Nagu tavaline teismeline Nüüd on rohkem see, et ma tahan olla loodusega. Oleme siis jõudnud? Platsi, kus me viime läbi Inimestele koolitusi, et mida teha siis,  kui oled metsa eksinud, ei saa abi kutsuda. Ja kui oled Sunnitud öösseks metsa jääma ja seda võimalikult reaalselt. Et inimestel ei ole varustus kaasas, nad ongi,  võibolla seeneämber on kaasas. Ja siis nad peavad siin üles saama nii lõkke endale valmis  tegema joogivee kui siis ka söögi või ta võimalikult peen peened. Et praegusel hetkel noh, kui inimene on eksinud,  siis ta võiks esimese asjana kohe võtta kasetohtu  ja endale pükste taskusse panna jopele rinnataskusse  või siis ka kuhugi särgi vahele, et ta õhtuks muutus kuivemaks. Nii kui. On oht, et midagi on natukenegi lappama läinud,  et oled eksinud või lihtsalt metsa jäänud,  et tuleks hakata kohe mõtlema kolm-neli sammu ette. Et mis siis saab, kui ma ei jõua välja, mis  siis saab, kui mind ei hakata otsima? Et kohe hakata juba lõuna ajal või ennem lõunat hakkame  mõtlema sellele, mis siis saab? Et ma nüüd juba läks pimedaks ja nüüd ma otsustasin,  et nüüd ma pean metsa jääma, et siis ollakse juba vägagi  hiljaks jäädud, selle asjaga tuleks kindlasti mõelda sellega,  kuidas saada üles lõkke. Et see on juba enda, et ta annab sulle soojust,  kuivatab riideid, aitab sul öö üle elada. On ka väga oluline asi, et päästjatele märgu andmiseks jube  hea on, kui on kaasas. Puuvill, mis võtab siis kõige kergemini sädeme üles? Et välgumihklid ja tikud nendega, on see asi,  et need külma ja niiskega võivad mitte töödata metsas. Nii kasetoht kõrvalt kasetohtu. Ja nii. Ja niimoodi vaikselt hakkan nüüd sättima. Oota, hoia natuke õhus. Minu unistus on see, et noored saaksid metsas hakkama ilma  varustuseta vähemalt 24 tundi. Ilma paanikasse sattumiseta ja igal aastaajal,  olgu siis suvi, sügis, kevad-talv. Et koolidesse võiks juba niisuguse elementaarse asja sisse viia,  et maakoolides küll nüüd on, et paljud maakoolid on  siis kutsunud meid rääkima sellest nii-öelda üleelamiseks. Aga linnakoolid. Olen näinud kohanud ka inimesi, kes lähevad metsas paanikasse,  kuna metsas on konnad ja hiired. Olete elus? Terve? Kõik on korras, küll ei ole sama kätte. Teadvusel elus. Kuidas tunne oli, kui koer haukus? Natuke. Aga okei, ei hammustanud mitte midagi. Haiget ei teinud, pani lihtsalt koera käpa peale  ja see on koera jaoks preemia. Tundub, et otsingukoer vedur on oma ülesannete kõrgusel  ning metsas peidus olnud griti leidnud. Õnneks oli sel korral tegu vaid õppusega  ning päriselt keegi kadunud ei olnud. Kõik saavad rahulikult oma kodudesse tagasi minna. Meie kõige olulisem eesmärk on inimene leida  ja leida ta õigel ajal. See, kes ta leiab või kuidas ta leiab, ei ole üldse tähtis. Tähtis on lihtsalt see, et kõik need otsijad tegutseksid ühe  eesmärgi nimel ja, ja see selline juhtimine oleks terviklik,  et meil ei läheks info kuskil kaotsi. Nüüd on kätte jõudnud juba kevad ja eks hakkab pihta,  see. Marjahooaeg ja metsas jalutamis hooaeg ja et inimesed  võiksid üle vaadata seda, et, Et nende emad ja vanaemad ja vanaisad et pole enam need,  kes olid 10 aastat tagasi, et võimalusel minna nendega koos  siis metsa, marjule, seenile või niisama jalutama. Et teha niisugune mõnus perepäev, et oleks neid kadumisi  ja õnnetusjuhtumeid ikka tunduvalt vähem. Kuigi abi eest ei peaks kogu aeg raha küsima No me oleme inimesed, me peakski 11 aitama,  et. Isegi kui inimest, keda me ei tea
