Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadio kahes tuleb eetrisse puust ja punaseks, mis on teadvusele uudiste rubriik. Sel nädalal tõmbame joone alla meie kosmoseuudistetsüklile ning mina olen saatejuht Arko Olesk ja abiks mul neid uudiseid selgitamas on Tartu Ülikooli astronoom Tõnise Eelmäe. Täna saame jätkata ühte hiljutist kosmilist peaaegu et põnevuslugu, mida me siin varemgi oma saates oleme kajastanud. Nimelt üks tuntud täht petel kiuse siin paari aasta eest läbis sellise kummalise muutumise muutus ühtäkki tuhmimaks siis selle heledamaks tagasi, mis tõi endaga kaasselliseid omajagu spekulatsioone, et mis seal toimub? Kas on plahvatamas super Novana või on seal mingisugused lausa tulnukad. Peate seadmed selle ümber, mis seda tunnistavad või midagi veel igal juhul spekulatsioone jätkus. Noh nüüd Howl on Hubble'i kosmoseteleskoop on uurinud nii seda tähte kui ka teisi tähti ja nagu ma aru saan, väidetakse, et tegelikult see, mis seal petel kiusel toimus on siin üsna tavaline protsess, mida me oleme näinud ka paljude teiste tähtede puhul ehk siis palju tolmu. Jah siis kui sa petel kiuse heleduse tugev nõnda langemine algas, siis, siis oli jah elevust palju, et kas nüüd tuleb uus supernoova? No ei tulnud pähe, heledus taastus. Ja midagi hirmsat vetel kiusega ei juhtunud. Siis tõesti leiti, et petel kiuse oli ilmselt paisanud välja siukse suurema koguse ainet enda pinnalt oma atmosfäärist ja seisis jahtudes, moodustas tolmu sisse blokeeris tähe valgust. Ja üx sihukesi suuremaid teadaolevaid punaseid hüperhiidtähti. Et petel Keuson ülihiidtäht, et hüperhiir on siis midagi sellest veel suuremat tingimata mitte massi, vaid pigem heleduse poolest. See täht v y kanis majoris. See on siis suure peni tähtkujus sealsamas, kus on nafta väga hele tahtsiirios, petel kiusas taeva nii-öelda sfäärel, mitte väga kaugel on väga massiivne täht, 40 päikese massiga täht ja mille poolest on eriline, on see, et tema kaotab ainet veel 100 korda nii-öelda kiiremini kui õpetel kiusa, kõik need kaugele arenenud tähed kaotavad kõvasti ainet. Aga see Veigrecanis Morris noh, meeletus koguses ühe aasta jooksul mitu Jupiteri massi, kuna see, noh, nii-öelda aine kadu on niivõrd suur siis see tähest eemale visatud, tähelt lahkunud aine kogus jahtub, tekitab tolmutolm, on lihtsalt on nii palju rohkem ja Selle hajumine võtab kauem aega. Seetõttu. Ja siis on need noh, pähe nõrgenemised ka pikemaajalised ja seda kõige kanis majoris nimelist tähte on vaadeldud juba kaua aega üle üle 100 aasta ja istuma heleduse muutusi. Ja need on tegelikult siis Hubble'i kosmoseteleskoobiga leitud, et seal selle tähe lähiümbruses on siis võimalik tegelikult efekteerida neid välja paisatud aineklompe piltlikult öeldes. Ja osad nendest on siis sellised, mis on tõenäoliselt nooremat kui 100 aastat. Nii et noh, kosmilises ajaskaalas täiesti äsja toimunud aine väljapursked, mis seda siis põhjustab? Vetel kiusel on võimalik nii maa pealt kui ka tegelikult Hubble'i kosmoseteleskoobiga pildistada nii-öelda tähe pinda ligi üsna madala lahutusega ka siiski. Ja on leitud, et petel kiuse koosneb piltlikult öeldes tema sepp pind, noh, kui päikest näeme, siis me näeme, et väikese suhteliselt sihuke ühtlane pind. Kui me detailsemalt vaatame, siis me näeme päikse granulatsiooni selles nii-öelda konvektsioon päikese pinna all. Ja noh, see on siis põhi põhimõtteliselt nagu v bot keebeks sama samasugune nähtus. Nüüd nii petel kiusel voodeldul ja ilmselt ka sellel Veigrekonis majori seal siis kus me ei saa seda veel vaadelda. Liiga kaugel on nende konvektsiooni rakkude suurused sellised, et noh, näiteks meie poole pööratud tähepoolkeral võib neid olla ainult paar-kolm tükki. Need piltlikult öeldes seal nagu niisugune ma ei tea, suur, mullitav mingisugune asjandus. Ja sealt siis seda aine on suhteliselt lihtne kosmosesse ruumi hajuma kaduma. Aga sellega ju kaasneb ka see, et ega kui see täht kaotab kogu aeg seda ainet, kaotab massitähe suremise protsess, kas pole nii? Jah, jäi ühest küljest on see, et selline massi kadu tekitab meile uusi raskeid elemente. Et seal on selle tähe sees tekkinud igasugused raskemad keemilised elemendid, samamoodi jõuavad kosmosesse gaasi- nii et, et see annab võimaluse tekkida uutel tähtedel ja planeedi süsteemidel. Aga nii suure massiga tähed üldiselt plahvatavad väga kiiresti, kosmilises mõttes vähemalt väga kiiresti supernoova täna. Ega sellel Veigreid kanis majori seal ilmselt väga pikka pidu ei ole, ta on nii-öelda väga-väga lõpusirgel võib-olla isegi rohkem lõpusirgel kui petel kiuse oma eluteel. Et, et siin võib olla vabalt, et mõne miljoni aasta jooksul plahvatab ta supernoova. No igal juhul tundub, et teadlased hoiavad sellel silma peal, sellepärast et mistahes selline sündmus annab meile jälle uut informatsiooni selle kohta, kuidas tähed elavad surevad ja mis siis selle tagajärjel juhtuma hakkab, niimoodi, et selline teadmine kunagi mööda külge maha ei voola. Jah, tõesti, need teadmised kõik lisavad oma kuslatüki sellesse suurde pilti meie universumi kohta ja mida nii-öelda paremini me saame aru kuidas erinevat tüüpi universumis nähtavalt nii-öelda objektid, asjandused, kuidas nad tekivad ja, ja, ja mis protsessid toimuvad, seda paremini me saame kõigest aru sellest, kuidas kuidas kogu selle, meie universum on tekkinud, kuidas ta töötab. Ja nii ongi ta tuhmuvad tähtede saladus lahendatud ja saame neid jälgides siis uusi teadmisi. Sein oli tänane puust ja punaseks stuudios Arkoleskedeni siin Me täname teid kuulamast. Uute teemade uute uudistega kõike head ja kuulmiseni. Puust ja punaseks.
