Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere raadio kahes alustab puust ja punaseks. Seal on teadusuudiste rubriik, mis toob teieni igal nädalal põnevamaid teateid teadusmaailmast ning meile on abiks ka alati üks asjatundja, kes siis neid uudiseid teie jaoks lahti mõtestada. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal jätkame kosmoseilmaruumi teemadega ning nagu ikka sel puhul on meil siin külas Tartu Ülikooli astronoom Tõnis Eelmäe. Eelmisel nädalal lõpetasime oma uudistetutvustuse kummaliste eksoplaneetidega, mille puhul me siis olime sunnitud järeldama, et tõesti nende eksoplaneetide loomaaed on kirju ja me senimaani täpselt ei tea, kuidas need kõik on, on tekkinud ja mis põhjusel neid erinevaid on. Ja täna me tegelikult peame tõdema, et ega me ka oma päikesesüsteemi planeetide kohta lõpuni ei tea kuidas nad on tekkinud. Neid on muidugi palju hõlpsam uurida kui kaugemal asuvaid eksoplaneete. Nii et erinevaid missioone ja, ja uuringuid on tehtud rohkem, aga endiselt tuleb järk-järgulist teadmist juurde. Ja see uudis, mida me täna tutvustame, räägibki sellest, et päkapäikesesüsteemi planeedid ei tekkinud mitte korraga ja ühtemoodi paid mitmes järgus. Tõnis, nagu ma aru saan, siis maal ja teiste sellistel siseplaneetidel nagu Marss ja Veenus ja Merkuur on siis nii-öelda au olla päikesesüsteemi nii-öelda vanimate planeetide seast. Tõepoolest, hiljuti on üks uus uuring avaldatud milles siis on leitud, et on põhimõtteliselt võimalik. Et näiteks meie päikesesüsteemis, aga võib olla ka teistes tähesüsteemides? On planeedid tekkinud kahes noh, nii-öelda laines. Et kõigepealt on tekkinud siis siuksed, maa-sarnased planeedid, aga see teooria siis selgitabki just seda, kuidas ja miks need maa-sarnased planeedid on just sellised, nagu nad on, et miks meil ei ole tekkinud kõik noh, ma ei tea, Jupiteri ja Neptuuni sarnased näiteks planeedid, sihukesed suured gaasi jäähiiud. Ja On leitud, et et nii-öelda selles planeeditekke esimeses laines kui selles planeedi kettamaterjalis suhteliselt palju radioaktiivseid elemente siis nii-öelda need planeedid tekivad suhteliselt tavapäraselt, et nii nagu arvatakse, et osad planeedid just nihuksed väiksemad, pigem võib-olla turneed tekivad, et et kokku kogunevad suuremad ja pisemad niuksed tahkemad osakesed ütleme liivapurust killustiku klibu suurusest kuni siis kümnete ja sadade meetrite suuruste sihukeste kilomeetrite suuruste tükkideni planenteesi maalidest kokku koonduvad objektid mis siis võib-olla võivad ka hakata ka sellist ainet enda peale koguma, kui nende mass on piisavalt suur ebaselle tahke tuuma mass. Et siis ka maa puhul on maa sisemus sulas olekus põhiliselt eeskätt selle tõttu, et radioaktiivsed elemendid radioaktiivsel lagunemisel nõnda tekkiv soojus on nad ära sulatanud. Ja vot kiire niisuguse kokku kogunemise sihukse planeedi alge kokku kogunemine ja sulanud olekusse jõudmine tekitab siis selle nii-öelda suhteliselt gaasi ja, ja, ja v vaese noore planeedil. On arvatud, et see maha sarm, hidden, maa-sarnased, planeedid on tekkinud kunagi selles planeeditekkeketas nii-öelda jääjoones jääjoon on selline siis nii-öelda piirgus, kus hakkavad tekkima erinevat tüüpi jääd, näiteks tavaline vee jää, aga ka süsihappegaasi ja, ja nii edasi. Nad on tekkinud sellises jahedas piirkonnas kus nad on aegamööda triivinud nii-öelda päikesesüsteemi siseosadesse. Ja jäänudki siis sellisteks suhteliselt kuivadeks kivisteks taevakehade, eks, ja siis need meie päikesesüsteemi kaugemad planeedid Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun on tekkinud natukene hiljem. Sellel ajal, kui selle radioaktiivse materjali kogus ei olnud enam nii suur. Ja seetõttu, kui need planeedid hakkasid kokku koonduma kokkutõmme nii-öelda nendest väikestest samamoodi pisikesemates tükkidest või ka võib-olla Jupiteri puhul nii-öelda otse gaasi kokku koondumise tõttu siis see kuumutamine ei olnud niivõrd suur ja nii-öelda selle gaaside ja jääde kadu oli väga palju väiksem. Nii et, et see nii-öelda planeedi iseenda tekkimise protsess on võib-olla olnud erinev nendel põhimõtteliselt eri tüüpi planeetidel. See teooria on igal juhul päris huvitav ja ma usun, et sellel kas, kas sellel võib tõepõhi all olla, et eks me saame ilmselt siin lähikümnendil või paaril juba natukene hakata välja sortima, et kas, kas selline teooria kirjeldab, kas see kirjeldab hästi, näid tähesüsteem, mida me vaatleme ja mida me suudame ka suhteliselt detailselt vaadelda. Planeetide atmosfääride spektreid ja võib-olla täpsemaid keemilisi koostise siis. Ja igal juhul ma arvan, et, et see on nagu üks variant, selgitamaks südames ilmselt meile paljudele on silma hakanud, kui me vaatame päikesesüsteemi, et nii-öelda need esimesed neli planeeti on üsna ühtemoodi ja teised neli planeeti on üsna ühtemoodi, aga need omavahel väga sarnased ei ole. Ja, ja eks see küsimus, miks see teooria siis pakub nüüd ühe lahenduse selle jaoks. Aga võib-olla jõuame siia lõppu veel kiirelt, et rääkida ka sellest nii-öelda päikesest, müstilisest planeedist, mis siis võib-olla hoopis hoopis kolmandat moodi tekkinud, kui ta üldse on tekkinud. Ehk siis me oleme siin saateski ju varem rääkinud sellest müstilisest üheksandast planeedist, mis, mis mõni aasta tagasi teadlased pakkusid, et võiks olla kusagil Päikesesüsteemi äärealadel olemas selline maa-suurune taevakeha mis on lihtsalt nii tume, et ta ei ole senimaani meie teleskoopi test saadud niimoodi välja lugeda. Aga et uurides teiste sealt Neptuuni-taguste taevakehade orbiiti oleks nagu viiteid, et miski on see, mis ei torbi mõjutab ja nemad pakkusid välja, et see võiks olla see üheksas planeet. Nüüd üks värske uuring, seab selle kahtluse alla, kas selline planeet üldse on olemas? No Tõnis, nagu ma aru saan, siis see kõik taandub suuresti matemaatikale, et et kui me vaatame nende üksikute kaugete taevakehade orbiiti, mida me senimaani maalselt oleme saanud jälgida, et siis nende põhjal üritatakse teha nii-öelda üht ja teistpidi järeldusi. Ja seal oli 2016. Et siis USA teadlased, noor doktorant ja, ja tema juhendaja analüüsisid kuidas siis kui perivöö objektide, Neptuuni-taguste objektide orbiite ja nad leidsid kuus tükki, mis need objekt on, nad on, võib öelda võib-olla nagu väga suured asteroidid. Kuuel sellisel objektil olid sellised orbiidid, mille orbiidi elliptiliste orbiidid ja, ja selle orbiidi pikem pooltelg oli neil kõigil kuuel suhteliselt noh samas sihis Päikesesüsteemis. Nende väide oli siis, et see on põhjustatud ühest kaugemast taevakehast no võib-olla isegi siukseid Neptuuni suurusest taevakehast, mis siis asub kaugemal päikesest peegeldab nii vähe päikesevalgust, et nii-öelda ei näe väga hästi isegi pakuti välja selline heleduse piir, kui nõrgalt see planeet võiks meile siia maa peale paista. Ja no loomulikult hakati kangesti otsima seda planeeti, et äkki ta siis on tõesti olemas kusagil. See uus uuring on siis natukene selline mis justkui nagu kinnitab seda rahva ütlemist, et on olemas väikesed valed, suured valed ja statistika. Ja, ja see väide on siis selline, et tegelikult on kuus Siukest taevakeha on ikka väga väikene nii-öelda arv. Et noh, kui me võtame ühe ainukese taevakeha, siis noh, selle põhjal ei ole mingisugust joondumist kahe puhul võib see puhas juhus olla kolme puhul täpselt samamoodi ja see kuus taevakeha tegelikult on noh, ka ikka väga väikene arv statistika heaks töötamiseks. Nad väidavad vist sellele, et kui sa nagu suuna toovad teleskoobid nagu ühte kindlasse punkti või kui sa otsid midagi ühest kindlast punktist, siis sa siis sa võid, sul võib tunduda, et sa sealt näed mingisuguseid mustreid, aga samas pole nagu vaadanud palju teisi punkte seal taevalael, kust mida vaadates võiks selguda, et nii-öelda, et seal on hoopis omasugused mustrid, mis lükkavad selle ühe punkti. Vaatlused ümber. Just ja, ja noh, see tegelikult on täiesti selline mõistlik, mõistlik lähenemine asjale. Et, et tõesti, et, et kui kui me tegelikult oleme, suhteliselt läheb veel noh, leidnud need väga kaugeid taevakehasid ja eriti, kui nad on mingisuguses eelistatud suunas taevas veel. Et siis tõesti see on väga kallutatud ja väikene valim sellise väite tegemiseks. Ja et tegelikult jah, isegi peaaegu täiesti ühtlasest jaotusest väidetavalt orbiitide jaotusest on väidetavalt võimalik nii-öelda mingis kindlas suunas vaadates saada selline tulemus nagu Patõgini Brauni poolt näidatud orbiiti joondumine siis on võimalik leida see lükka ümber, see uuring ei lükka ümber seda Brauni Patõgini nii-öelda välja pakutud üheksandat planeeti või. Aga selgelt näitab, et tegelikult on vaja väga palju rohkem vaatlusi. Ja no õnneks see abi ei ole väga kaugel. Selles mõttes, et, et siin lähiaastatel peaks tööle hakkama Veera ruubini observatoorium kus siis on kaheksameetrine teleskoop väga-väga laia vaateväljaga, kaheksameetrine teleskoop suudab paari öö jooksul kogu selle noh, nii-öelda ühe öö jooksul näha oleva taeva üles pildistada selle taevaala suudab seda teha nii-öelda väga, ta suudab, detekteerib väga nõrku objekte, väga palju nõrgemaid objekte, kui tänapäevased tavapärased teleskoobid nii ühe pildiga nii-öelda detekteerivad. Ja kuna need objektid on siis kaugel liiguvad siit maa pealtvaates väga aeglaselt. Ja kui seesama teleskoop siis pildistab nii-öelda mitmetel järjestikustel öödel seda noh, mingisugust taevaala, siis need väga kauged objektid praktiliselt ei liigu ja noh, võib-olla liiguvadki nii vähe. Ja kui siis sellesama taevaala pildid mitmest erinevast ööst kokku liita siis nii-öelda see summaarne pilt on noh, nii-öelda näitab veel nõrgemaid objekte. Tulla hiljem samasse taevasse tagasi noh, seal võib olla nädalaid või kuid, või järgmine aasta, eks siis samas on võimalik seda liikumist Jubadetekteerida. Selliselt on võimalik leida väga palju rohkem Neptuuni-tagused objekte ja üle kogu taeva. Et, et siis ma arvan, et me saame hakata juba midagi ütlema selle kohta et milline see orbiitide statistikal tegelikult on. Ja kas sellel üheksandal planeedil, hüpoteetilisele, üheksandal planeedil kas sellel nii-öelda hüpoteesil on tõepõhja rohkemal, kui praegu arvatakse? Võime eeldada, et arutelu jätkub ja jätkub veel päris mitme aasta jooksul, ootame siis neid tulemusi, mida need uued teleskoobid meile tuua võivad. Sein oli tänane puust ja punaseks stuudios Arko Oleski Tõnis Eelmäe. Täname teid kuulamast ning kosmoseteemat tuleb veel kord eetrisse kolmapäeval. Kõike head. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
