Teadust kõigile Lõuna-Korea tuumasünteesi reaktoris kaastaar hoiti neil päevil plasmat 20 sekundit 100 miljoni kraadi juures. Sama laadi nähtus toodab energiat päikese sees ja loodetavasti kunagi ka maapealsetes elektrijaamades. Korealaste saavutusest on vahetumalt taga vib-Prantsusmaale rajatavale katse reaktorile itel arutamegi füüsik Andi hektariga täna tuumas teesi ehk fusiooni väljavaateid alanud aastakümnel. Aga seejärel põikame päris põhjalikult ka vesinikuenergeetikasse ja vahetame mõne mõttega teaduse olukorrast. Üleüldse. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Käimas on siis selle aasta esimene laborisaade ja laborisaatesse olen kutsunud külla füüsik Andi Hektor keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist, et rääkida nii mõnelgi teemal, millest aasta alguses sobilik rääkida võiks olla. No see on nüüd selge, päevad lähevad järjest pikemaks ja päikest saame. Kui neid pilvi ees ei oleks, saaksime iga päev järjest rohkem ja rohkem näha. Aga tore on ka see, et füüsikud töötavad selle nimel, et tuua päikega maa peale. See on selline piltlik väljend, aga sellel on oma konkreetne sisu ja tähendus. Nendest mõni päev tagasi tuli Lõuna-Koreast uudis nii-öelda tehispäikesealalt. Ehk siis tuumasünteesi töömailt. Lõuna-Koreas on nimelt, et saavutatud üks järjekordne läbimurre tuumasünteesi või fusiooni teel energia tootmise arendamise vallas. Sandy, oled neid energia küsimusi ka jälginud füüsikuna, mis seal Lõuna-Koreas siis täpsemalt sündis, milles uudis seisneb? Jah, see ka Lõuna-Korea uudis on selles mõttes väga huvitav, et teadlased, füüsikud, onju siin vast juba 50 aastat üritanud nii-öelda maa peal päikest luua ehk tekitada sellist tuumasarnast tuumareaktsiooni, mis toimub siis päikse sees. Et võib-olla korraks hüppan natuke kaugemale, räägin sellest, et ju meie elu alus on ju päikeselt tulev energia praktiliselt kõik, mis loodusest meil siin maa peal toimub, saab oma energia päikeselt ja võib-olla paljude jaoks on ehmatav, aga päikse päikeseenergia on ka tuumaenergia, see on küll nüüd muundunud tuumaenergia aga seal kuskil päikse keskel toimuvad üsna tormilised tuumareaktsioonid, nagu siis kutsutakse mõnikord kas ühinemisrektsioonideks või fusiooni rektsioonideks ja kus siis põhimõtteliselt kerged aatomituumad ühinevad. No üsna kõrgel temperatuuril ja rõhul raskemateks aatomituumadest ja selle käigus vabaneb siis väga-väga palju energiat. Et on kuum, aga läheb veel kuumemaks. Just et nüüd küsimus on see, et noh, miks meil maa peal on kulunud siis 50 50 aastat juba teadlased katsetanud erinevate aparaatidega, et seda sarnast sarnast fusioonireaktsioonid tekitada. Tõepoolest, et kahjuks on nii, et see neid tingimusi kujutame ette, mis päikse selles valitsevad, on üsna keeruline tekitada, et selleks on vaja kõrgentata tuuri noh, päikse sees kuskil siis 10 miljonit kraadi on temperatuur kõrge ja noh, lisaks on päikse sellest ka väga kõrge rõhk ja sellistes tingimustes aine muidugi sellises olekus, mida kutsutakse plasmaks ehk enam ei ole aine kristall ega vedelikega kaas, vaid kõik elektronid on nii-öelda aatomi küljest lahti rebitud ja aatomituumad ja elektronid noh, praktiliselt sõltumatult ujuvad seal ringi väga energeetiliselt ja sellist asja. Nii kui sa selle lased kokku puutesse mõne mõne näiteks tahke materjaliga, siis noh, selge see, et tahke materjal kohe aurustub ära. Jah, reaktori seinad sulaksid üles kohe. Just täpselt, et see selline plasma nii kõrgel temperatuuril tuleb kuidagi isoleerida ümbritsevast keskkonnast täielikult. Ja noh, ainuke viis, kuidas me oskame seda teha pikaks, piisavalt pikaks ajaperioodiks, ütleme, sekunditaks minutiteks on magnetväli nii-öelda tekitame magnetlõksu, kui on laetud osakesed, siis nad ei saa magnetväljas nii-öelda magnetväljast hästi välja minna. Saavad liikuda lihtsalt ainult ehkki magnetvälja ja nii-öelda jõujooni, kuigi mäletab koolis sellist toredat pilti, kus magnetite vahel olid siuksed, joonekesed laetud osakesed saavadki nagu noh, põhimõtteliselt hästi liikuda ainult pikki, neid jooni, risti on neil väga raske liikuda. Ja kui me tahame nüüd rõhku tõsta, siis me peame neid jooni nii-öelda kokku suruma. Ja noh, sellega me saame ka rõhku, tõstavad plasmas ja temperatuuri tuleb siis tõsta, selleks on veel eraldi meetodid, kas siis kiiritada mikrolainekiirgusega on üks variant, ehk teha nii-öelda üks suur mikrolaineahi. Teine variant on siis kasutada näiteks lasereid, kus tekitatakse kas siis röntgenkiirgus või mingi selline väga energeetiline kiirgus. Et neid, neid meetodeid on erinevaid, aga ka need on üsna keerulised. Kui me nüüd kõik need tehnoloogiad nii-öelda ühte purki kokku paneme ja võtame veel arvesse fakti, et plasmat on lihtne hoida suurtes kogustes, aga raske On võideldud väikestes kogustes väike kogust nii-öelda plasmaaparaat, siis mida vähem on plasmat koos seda ebastabiilsem on see nii-öelda kogu see konfiguratsioon seal magnetväli ja plasma koos ja noh, kui asi, ütleme väga stabiilseks läheb asi siis, kui me räägime juba kuupmeetritest. Et seega see on ka põhjus, et me ei saa teha väga väikest sellist inglise keeles öeldakse nagu teibi top ehk laua suur laua peale mahtuv seade, sellist fusiooni aparaati on nagu võimatu teha. Ja noh, me räägime ikkagi aparaatidest, mis on noh, ütleme ei mahu isegi ühte tuppa ära nii-öelda ikkagi ka suurt suuri saale täidavad masinad või noh, kui me räägime nüüd kõige võib-olla kõige kuulsamast aparaadist, mida praegu ehitatakse millele, millel on selline tore lühend nagu itter mis asub siis Prantsusmaal, siis noh, see on juba ütleme nii, et see on sellise kümnekorruselise maja kõrgune aparaat. No seda alles ehitatakse, aga Korea lastel on juba tuleb välja, et midagi valmis midagi ette näidata. Jah, et tegelikult on neid aparaate ju ehitatud, noh, ongi peaaegu 50 aastat ehitatud, ütleme selliseid suuremaid hakati ehitama 80.-test. Euroopas oli tegelikult Inglismaal oli eks projekt, mille nimi oli inglise jett jett ja ka see tegelikult suutis juba väga kõrgeid temperatuure saavutada ja ka esimesed fusioonireaktsioonid käima panna küll väga-väga hetkeks. Et probleem ongi selles, et sellistes väikestes seadmetes saab seda sellist nii-öelda töörežiimi saavutada ainult sekunditaks võib-olla paariks sekundiks. Nüüd, mis on Lõuna-Korea aparaadi kaks huvitavat? Võib-olla asjaolu, et esiteks nad suutsid selle aparaadi valmistaja ikkagi üsna odavalt odavas odav, tähendab ikkagi sadu miljoneid eurosid. Väga odavad nad ei ole, aga võrreldes ütleme interiga võrreldes võib-olla teiste eksperimentidega üsna odavalt. Eks nad kasutasid ära muidugi neid teadmisi, mis on kogutud mujal juba, et et sellega nad optimeerisid oma maksumust oluliselt ja teiseks see aparaat ka disain oli selline, et see võimalus ikkagi nüüd juba 20 sekundit hoida sellist nii-öelda reziimi selles plasmakambris. Et seal tõesti toimus fusiooni reaktsioon. Ja sellega nad siis nüüd maailmarekordi. 20 sekundit, see on kõige pikem aeg, mis seni on saavutatud maa peal. Just see on kõige pikem aeg, mis seni on saavutatud maa peale, et selleks on siis seal vaja temperatuur umbes 100 miljonit kraadi. See peab olema isegi kõrgem kui päikse väiksel oli 10 miljonit, eks ole, ja 10 korda kõrgem kui päikse sees. Põhjus on ikka selles, et vaikses päikse sees on nii-öelda rõhk, päike, kogu mass surub peale. Sellist rõhku me maismaal ka kõige tugevamate magnetväljadega ei suuda veel saavutada. Ja sa oled sealt, ongi siis põhjus, miks, miks tuleb nii-öelda madalamat rõhku tuleb siis nii-öelda kompenseerida kõrgema temperatuuriga. Mis selle korea masina ehk siis kaasstaar, nagu, nagu nad nimetavad, mis selle kasutegur oli, et kas ta, kas ta suutis rohkem toota juba kui tema tema kütmiseks kulus? Kindlasti mitte, et seal pannakse ikkagi energiat veel väga palju rohkem sisse, kui nii-öelda välja saadakse. Ja noh, üks põhjus ongi nagu selles, et, et teoreetiliselt masinal võiks ju võib-olla isegi nii-öelda plussi jääda oma energia tootmisega. Aga seal esiteks ei ole sellist noh, see ei ole disainitud nii, et seda energiat ära viia sealt masinast. Seega ta saabki täpselt nii kaua töötada, et see üle ei kuumeneks. Sest noh, jahutussüsteem on üsna selline lihtne seal. Ja noh, teine põhjus on see ikkagi, mis on, mis on noh, ütleme, järgmise põlvkonna, seda tüüpi seadmete puhul kõige keerulisem lahendada on siis mis materjalist teha nii-öelda selle reaktori sisepind. Sest ma, me räägime siin küll plasmast, aga tegelikult see plasma seal praktiliselt ütleme maises mõistes ikkagi praktiline vaakumkamber, ta on väga tühi, ta peab olema hermeetiline ja seest flota kata mingi väga nii keemiliselt kui füüsiliselt väga vastupidava materjaliga sest seal seal sees on nagu kaks kriitilist probleemi. Et see materjali sisemine pind seal plasmakambris, seda tabab väga tugev neutronkiirgus, mis on väga nii-öelda kuidas öelda, nagu pommitab, ta lammutab, kipub kõiki materjali lammutama ja teine asi, mis, mis on võib-olla isegi veel hullem, on siis see nii-öelda see plasma missist põgenema pääseb plasmaosakesed positiivsed ja negatiivsed ioonid, mis sealt põgenevad tabavat pinnakihti, selle materjali ja need on jälle, need on nii füüsikaliselt kui ka keemiliselt üli üliaktiivsed. Nii et noh, meil on vaja ütleme nii, et kui me mõtleme juba selliste tööstuslike pooltööstuslike fusiooni reaktorite peale, no siis me peame ta sisepinna valmistama materjalist, mida saab noh, ütleme, kui ta töötab näiteks aasta otsa või kaks aastat, siis me peame selle sisepinna tegelikult nii-öelda ära vahetama, sest sellist materjali ei ole põhimõtteliselt olemas, mis taluks aastakümneid sellist kiirgust. Aga mis selles fusiooni reaktoris tänapäeval selleks piiravaks teguriks on, kas ongi see, et plasma kipub sealt jõujoonte vahelt välja välja paiskama? Jah, no see asi on veel natuke keerulisem, et kui plasmat on palju, siis eks see plasma nagu vastasmõjus selle magnetväljaga ja noh, seda kutsutakse siis plasma ebastabiilsus, eks, et kui sul on mingi väike kogus plasmat, seda kipub olema ebastabiilne, ta häirib nii palju magnetvälja, et ta lõpuks lihtsalt magnentelli keerdub lahti ja siis plasma ühe pahvakuna pääseb põgenema. Ta keerab selle magnetvälja niimoodi. Ta ise ise saab ilusti ära minna. Et sellist ebastabiilsust vältida, on vaja plasmakamber hästi suureks teha. Ja kui me räägime nüüd sellest samast nüüd tulevikuprojektist Hitlerist noh, mis siin võib-olla lähikümnendil sel kümnendil juba ehk tööle hakkab, kui hästi läheb, siis oli uus 10. alanud jah, no täpselt nuuskümmendavand kelle jaoks nüüd, kelle jaoks eelmine aasta. Aga nüüd ta kindlasti alanud ja seal me füüsikud väga loodavad, et sel kümnendil see tõesti inter hakkab, aga tööle ja noh, seal me räägime juba plasmakambrist, mille maht on sadades kuupmeetrites ja noh, selle puhul noh, kõik arvutused on näidanud nüüd nüüd tegelikult ka kaudselt eksperimendid, sedasama Lõuna-Korea eksperiment lisaks on hiinlaste suur eksperiment, lisaks on ameeriklastele eksperiment, lisaks on hiinlastel eksperiment. Kõik need on näidanud, et tõepoolest nii suurt plasmakamber juba taga väga suure stabiilsuse seal Intervjuus, me räägime ikkagi, noh seal me võime seda plasmat hoida töörežiimil kuskil no 20 minutit, võib-olla isegi pool tundi. Ja intertegelikult ka see on tulevikumuusika, see on tulevikumuusika. Sellel kümnendil loodetavasti. Aga me räägime siin plasmast ja plasmast, aga aga täpselt, mis aatomitest plasma koosneb. Temp päikesel on mesi. Catholmis surutakse kokku. Jah, et päike koosnebki, noh, ütleme nii-öelda sellisest, kogu universum koosneb enamikus on, me teame, et kolmveerand universumi, nähtava või sellise meietaolise aine massist moodustab enam-vähem vesinik ja, ja ülejäänud veerand on siis heelium siis näpuotsaga. 0,1 protsenti on muid elemente. Päike on juba nii-öelda kolmanda generatsiooni täht ehk tan, enne teda on kaks generatsiooni tähti tootnud ainete juurde raskeid elemente, nii et seal on natuke rohkem muid asju. Aga ega ta nüüd väga palju ei erine ka. Nii et põhimõtteliselt, kui me räägime päikesest, siis mis seal reageerib seal põhiliselt seal fusiooni reaktsioonis, mis sõna see siis tuumareaktsioon on, on ikkagi vesinik, kui me tuleme maiste reaktorite juurde, siis seal on erinevad variandid. Et sellist keskkonda nagu päikse sees meil seal on, mõnes mõttes on üsna ebaefektiivne see fusiooni reaktsioon. Seega maistes reaktorites üritatakse kasutada, noh, üks variant on kasutada deuteeriumi ja triitiumi segu, näiteks. Mis on ka vesiniku? Teised olid täpselt, mis on vesiniku isotoobid, et nad on siis nii-öelda üks on siis raske vesiniku üliraske vesinik. Ühel on lisaks, kui tavalise vesiniku aatomituum koosneb prootonitest, siis seal dioteeriumil on siis üks neutron ka seal prootoni küljes ja triidiumil ehk üliraskele vesinikul on siis kaks neutrant selle, sellist nendega nüüd natuke lihtsam seda reaktsiooni maa peal tekitada. Muidugi need ei ole tegelikult jällegi väga head fusiooni kütused, sest me teame, et triitiumi poolestusaeg on 12 aastat ehk 12 aastaga pool printimist laguneb ära. Teda tuleb kuidagi juurde toota, noh siis on välja mõeldud selline huvitav nii-öelda meetod, kuidas siis need neutrunud, mis sealt fusiooni reaktsioonist põgenevad, tabavad siis reaktori plasmakambri seina, seal on seinas on liitiumi rikkad materjalid, kus siis kui liitiumi pommitada, neutronite ka siis on jällegi võimalik tekitada nii, et tekkis siis sellest nii-öelda materjalist endast neid sarnaseid skeeme on välja välja mõeldud või teine variant on asendada näiteks väga-väga huvitav oleks kasutada heelium kolme. Ehk see on siis selline heeliumi isotoop, mida looduses on ülivähe. Aga mis võimaldaks jällegi üsna üsna nii-öelda mõnusasti teha natuke lihtsamaks seda fusiooni reaktsiooni, noh jällegi siin on probleem selles, et ilm kolme on vähe. Aga see fusioon ehk tuumasüntees nagu ka nii-öelda natukene võib-olla selgemalt isegi väljendades öeldakse eestlase kõrva jaoks mis selle eelised siis õigupoolest on? Jah, et see ongi nüüd üks eelist, tuli juba välja, et me saame kasutada vesiniku võidelteerimi või triitiumi ja noh, selge see, et neid on looduses ikkagi võimalik, ütleme teha, aga kui me räägime triitimist palju lihtsam kui, kui kui me räägime tavalisest, et nii-öelda traditsioonilisest tuumaenergeetikast, kus uraani uraan on ikkagi looduses vähe. Et vesinikku on nagu ma ütlesin 75 protsenti universumi tavalise aine massist ja noh, maa peal on ka vesiniku lademetes ka kui me räägime ka kriteeriumist, siis seda on ka ikkagi väga palju. Et selles mõttes meil ei ole, sel juhul meil ei ole muret, ennagu, ammendaksime ära, et uraani, maardlate ega meil ka ütleme Meil on võib-olla 1000-ks mitmeks 1000-ks aastaks, seda, aga ikkagi tuhanded aastad kunagi saab otsa, räägime vesinikust, siis meile jagub seda miljardit, eks aastateks Sahutusega ja otsa nüüd teine teine oluline teema, et mis on fusiooni reaktsiooni suur eelis on see, et see on nii-öelda füüsikud ütlevad mõnes mõttes selline negatiivse tagasi sidestusega rektsioon, et nii kui sa energiat enam sinna sisse ei pane, nii ta kustub kohe ära. Seega, nii kui midagi magnetväljaga juhtub, midagi, seal juhtub siis hetkega millisekunditega nii-öelda jääb seisma kogu see protsess seega ta ei saa erinevalt ütleme traditsioonilisest tuumareaktorist, mis võib ära sulada, kuna energiaintensiivsus on väga suur, siis selle reaktori puu sellist asja juhtuda ei saa. Ja kolmas, võib-olla hästi oluline argument, võib-olla isegi mõnes mõttes kõige olulisem on see, et radioaktiivseid jäätmeid sellisel kujul ei teki. Et nagu me teame, ütleme olemasolevatesse tööstuslikes tuumareaktorites tuumajaamades kasutatakse, tekivad sellised no üsna pikaealised radioaktiivseid ühendeid kutsutakse siis aktiniidideks, mis iseenesest on küll hea jällegi tuumakütus, aga kahjuks neid, neid nii-öelda uue põlvkonna reaktorid, mis suudaksid aktinide kasutada, ei ole veel noh, ütleme neid on olemas ainult Venemaal ja Hiinas praegu, et Lääne-Euroopas ja USA-s kahjuks ei ole neid veel arendustööga nii kaugele jõutud. Nüüd selliseid noh, pikaealisi radioaktiivseid isotoopfusiooni reaktsioonis ei teki et sealt, kui isegi tekib, siis need on väga lühiealised, need lagunevad päevadega. Ja noh, natuke pikema elueaga sellised ohtlikud isotoobid võivad tekkida selles neuraktori materjalis endas sedasama plasmakambri seinas, aga ka seal saab valida materjalid. Nii et noh, need keset isotoobid on väga lühikese elueaga või siis neid tekib nii vähe, et me saame väga lihtsalt kokku koguda ja siis paigutada kuhugi ohutusse kohta. No see on ka hea külg tuumasünteesil nagu üldse tuumaenergeetikale, et et ei eraldu süsihappegaasi ehk ehk nii-öelda kasvuhoonegaase üldse mis on ju praegu meie Euroopa Liidu tähtsa rohepöörde kontekstis ju ju väga oluline. Aga tegelikult vaatame energeetikat natukene laiemalt ka, et praegu oleme rääkinud Frsioonist. Aga, aga selline märksõna nagu vesinik on siin juba läbi käinud ja, ja mida tänapäeval räägitakse vesinikust kütusena või energiaallikana ka hästi palju ja rohkem tuleviku võtmes ikkagi rohkemat, et uurimistöö käib ja ja ega väga palju nüüd vesiniku vesinikkütusel töötavaid masinaid, transpordivahendeid ja muid masinaid eriti ei ole. Aga ma tean andjat, sina oled ka vesiniku vesinikuenergeetika suhtes, noh, ütleme otse välja, et mitte nüüd neutraalne tegelane, vaid vaid natuke selle asjaga seotud või kuidas nüüd öelda, kas aktivistina või. Nojah, mina ütleks, entusiast on selline tore sõna, et lihtsalt aktivist olla, võib-olla niisugune liiga lihtne. Aga entusiast, et vesiniku puhul muidugi tuleb, ta ei ole nagu energiaallikast, on ikkagi energiakandja vaba vesiniku looduses, noh praktiliselt ei ole. Kas väga kiiresti reageerib millegagi, ehk muutub siis vesinikdioksiidiga ehk veeks. Ja, või teine variant, et atmosfäärist ajaga tõuseb kohe üsna kiiresti kõrgetesse atmosfääri kihtidesse lendab maakera pealt minema lihtsalt et sellepärast vaba vesiniku meil atmosfääris ei ole ega, ega ka pinnases ega kuskil teda eriti ei leidu. Seega vesinikud tekitada vesinik on sel sel juhul nagu energiakandja, aga ta ei ole ka mitte lihtsalt vesinikust ei tasu kunagi mõelnud, et ta on lihtsalt näiteks autokütus. Et vesiniku puhul ongi oluline nagu rõhutada seda asjaolu, et ta on üsna keerulise sellise ökosüsteemi osa, et vesinik esiteks ta võib-olla transpordikütus, teiseks ta võib-olla lihtsalt energia nii-öelda hoiustaja ja kolmas, mis on võib-olla isegi nagu pikas ajaskaalas kõige olulisem, ta on sisenenud keemiatööstusele. Ehk kui praegu me toodame. No võtame näiteks väetiste tootmise, lämmastikväetise tootmise, mis on hästi oluline noh, suuremahuline asi, mida meil paratamatult on vaja ilma selleta, inimkond jääks momentaalselt nälga. Siis on meil palju keemiatööstus, kus on vaja süsinikuühendeid ja neid kõiki asju, me teeme praegu nii-öelda kas maagaasist või naftast või noh, mingil juhul saab kasutada, ütleme kivisütt. Ehk meil on vaja selliseid energeetilisi sisendeid, keemiatööstusele aga kõigi nende kõrvalnähtus on CO2. Ja teine kõrvalnähtus on muidugi see, et need me teame, et nafta ikkagi magas, lõpevad otsa mingi mingi aja jooksul vähemalt vähemalt odav nafta joodav magas. Ja need tuleb asendada. Ja nüüd noh, küsimus ongi, et millega me neid keemiatööstuse asendame ja tegelikult, ega meil ei olegi muud võimalust kui asendanud vesinikuga, sest vesiniku sarnaseid keemilisi protsesse saab üles ehitatud mesinikule ütleme sellises üsna suures prototüüp skaalas, noh, ma toon kaks näidet, mis seal on väga CO2 intensiivseid üks on siis sama ammoniaagi tootmine millel baseerub siis lämmastikväetiste tootmine, seda selleks on olemas täitsa pool tööstuslikult testitud protsesside toota. Sellisel moel. Mesinikust seal saab teha veel kombineeritud tsükleid ja ja siis teine kohta näiteks terasetööstus, mis tarbib väga palju sütt, nagu me teame, mis toodab ka väga palju süsihappegaasi ja ka seal saab Rootsis hakkab tööle lähi lähiaastatel. Esimene selline suurtööstuskompleks, kus siis ongi, vesiniku baasil toodetakse kvaliteetterast. Ammoniaagi siis ma saan aru, ammoniaak ongi valemiga NH3, seal on kolm vesiniku sees, vesiniku kulub ära, aga teras. Häda on see, et teras ega terasmaa sees nagu metalli või maades ja metallina ei ole, ta on, ta on ju Raudoksiidina ja sealt tuleb see hapnik kuidagi ära lahti saada sellest hapnikust. Ja selleks siis praegu kasutatakse nii-öelda sööbaasi protsesse, kus nii-öelda paned segatsele kuidagi kavalal moele kivisõega ära ja siis saad sellest hapnikust lahti niimoodi, et see hapnik läheb süsiniku aatomi külge. Sama asja saab vesinikuga teha, et seda kasutatakse tegelikult nii-öelda redutseerumist, reaktsiooni jaoks. Nii et vesinik võiks asendada nii-öelda süsinikumajanduses Jah, mingil määral seda igal pool ei saa muidugi, sest kui me tahame ikkagi teha, ütleme, süsiniku baasil nii-öelda polümeerplastikuid, enamus plastikuid põhineb ju mingil süsiniku nii-öelda ahelatel, seda süsiniku on ikkagi vaja kuskilt. Aga noh, selle me saame tegelikult, et võib-olla tulevikus kas atmosfäärist otse või siis läbi bioloogiliste protsesside ja no ütleme ka seda, et kui me näiteks transpordis saame nafta põletamisest nii-öelda lahti siis tegelikult meil jääb sealt nii palju süsiniku üle, sellega saab kogu plastitööstuse ja, ja nii-öelda tarbe ära rahuldada. Võime mõelda siin, siin Eestiski. Me põletame praktiliselt tonn rohkem naftasaadusi või fossiilseid kütuseid inimese kohta, et noh, me ju ei vaja tonni plastikut aastas. Et tegelikult, kui see jääks nii-öelda auto mootoris põletamata sisse, jääks kõik nii-öelda plastitööstuse tarbeks. Nii et selles mõttes, kui naftast toota ainult plastikuid naftast toota ainult materjale, siis jaguks sellest mitte 100-ks aastaks kahe 100-ks aastaks, vaid juba juba oluliselt kauemaks. Ja ikkagi pikas partiis saab ka süsiniku nii-öelda võib-olla kätte atmosfäärist või vähemalt kasutada bioloogilise materjali. Sama puit, mida meil siin Eestis ikkagi üsna palju on, et ka sellest saab tegelikult ju toota nii-öelda süsiniku välja võtta või süsinikuühendid välja võtta. Et ootab, põhimõtteliselt saab erinevaid plastikuid toota. Nii, aga vesinikukütus, mis on selle põhimõte? Vesinikkütus ongi nüüd üks näide sellest võib-olla kõige käegakatsutavam keemiatööstust on ka juba tehtud ja tegelikult vesiniku tarbija praegu ongi kõige rohkem naljakal kombel tarbiti vesiniku hoopis kasutatakse vesiniku keemiatööstuses tegelikult sellesama bensiini ja kütuste tootmiseks. Järgmine kohta võib-olla on siis väetisetööstus aga vesiniku saab otse kütusena kasutada, et noh, on olemas selline tore seade, mida kutsutakse siis kütuseelemendiks. Ehk see on meetod, kuidas vesinikust teha nii-öelda otseelekter. Et noh, põhimõtteliselt midagi sarnastega toimub tegelikult igas igas patareis igas akus. Aga lihtsalt seal on noh, see nii-öelda suletud süsteemina, kus käivad siin noh, tüüpiliselt ütleme, tänapäeval kasutatakse liitiumpatareisid ainetel käib liitumisel siis meil, kui me selle liitiumi asendame vesinikuga, siis meil ongi kütuseelement ja noh, ta on avatud süsteem selles mõttes, et ta võtab hapnikku siis õhust siis võtab kuskilt balloonist vesiniku, siis toimub seal reaktsioon ja selle noh, nagu ikka teame, vesinikust hapnikust saab vesi. Aga kütuseelemendis suudab sealt välja anda otse nii-öelda elektri. Meil ei ole vaja mingeid generaatorite mingeid liikuvate osadega nii-öelda seadet, vaid meil ongi selline nii-öelda passiivne, liikumatu, paljudest membraanide koosnev süsteem, kus siis tuleb ühest otsast laseme vesiniku õhku sisse ja teisest otsast tuleb vesi ja elektrivälja. Põhimõtteliselt on siis tegemist elektriautoga, kui me räägime. Jah, kui me räägime transpordist, siis me ütleme, elektri tahame kasutada ära siis nii-öelda elektrimootori ringiajamiseks ehk teha noh, nii-öelda transpordi, elektriallika, sellest noh, mis on tema eelised ja mis on tema puudused, nagu igal tehnoloogial on omad eelised, omad puudused ja noh, kui me räägime tulevikust, no ma jätan väljasid korraks nagu sisepõlemismootori, mis, mida me ju teame, kuidas see töötab. Ma küsin nii-öelda enda jaoks või kuulaja jaoks küsinud, no miks, miks me meil on ka ju olemas patarei auto Jakovatavad, miks me sellega rahul ei ole siis et et eks me, eks me mingil määral olemegi rahul, et väikeste sõiduautode linna linnaautode jaoks on elektriauto täiesti aku auto siis täiesti nagu töötav lahendus noh, teatud piirini muidugi, et kui kuskil 10 protsenti autodest, Me suudame olemasoleva elektrivõrguga ära laadida, siis seal probleem tekib siis, kui meil neid autosid hakkab olema rohkem kui 10 protsenti. Ja kui me paneme ka raske raskeveod nii-öelda tahame elektriliseks muuta vot siis tekib probleem, kus me olemasolev elektrivõlg enam ei talu. Nii suurt koormust me peame selle kuidagi asendama. Ütleme kuulajad, vaadanud kodus oma elektriarvet siis ta näeb sellest, et elektriarvesti umbes pool moodustab nii-öelda see elektri hind ja teise poole tegelikult moodustab võrgutasu ehk tegelikult elektrivõrk on üsna kallis osa sellest elektrienergiasüsteemist. Et see ka nii, kui me hakkame seda noh, niikaua on elekter, nii-öelda elektri okta oleks odav, kui me ei pea hakkama elektrivõrku suuremaks ehitama ehk väga palju investeerima. Aga nii kui me peame elektrivõrku suuremaks ehitama, uusi elektrijaamu rajama, nii muutub elekter tegelikult väga kalliks tuleb vesinik appi, no siis on siis on variant vesinik vesiniku puhul jällegi vesinik tegelikult vesiniku saab toota nagu mitmel moel. Et esimeses nii-öelda esimeses põlvkonnas me räägime ikkagi vesinikutootmisest kahel viisil. Et üks viis on toota seda siis elektrist ehk kasutada elektrolüüsi reid tegelikult teha sedasama protsessi, mida teeb kütuseelement, aga teistpidi ehk kasutada pöördkütuseelementi, kus me siis elektrist toodame. Nii-öelda elektri ja vee veevett kasutades toodame lagundamine veehapnikuks ja vesinikuks vesinikkütuseks. No seal on muidugi probleem selles, et selle protsessi kasutegur noh, ütleme tänapäevastest seadmetes on kuskil 85 protsenti ja kui me tagasi pöörama ja nüüd selle vesiniku elektriks disjällegi kasutegur ei ole 100 protsenti vaid kasutegur on ka seal, ütleme kuskil viimastes kütuseelementides, mis autodes kasutatakse, seal on kuskil 75 protsenti see kasutegur, me näeme, et see kahte numbrit korrutades, Me saame kuskil kasuteguri 0,55 sinnakanti ja noh, võtame arvesse vesinikud rõhu alla panna, seal kulub energiat, et kõik see ütleb, et, et see energeetiliselt tundub nagu, et see kasutegur madalam kui elektriauto puhul. Aga noh, jällegi siin tuleb võtta ma ise alati ütlen, et ega füüsikas kehtib nii-öelda energiaefektiivsus. Aga majanduses ei räägi tegelikult mitte energiaefektiivsust, vaid majanduses. Me räägime kasumlikkusest, et me peame vaatama kogu kogu seda ahelat tervikuna, et meil ei ole mõtet võtta välja sealt ühte tükki. Ja teiseks unustatakse ära, et vesiniku saab toota mitte ainult elektrienergiast vaid vesinikust tootega otse. Et noh, tegelikult praegu toodetakse enamiku vesinikust hoopis maagaasist. Ja noh, muidugi tulevikus ei taha jah, sest see on ikkagi fossiilkütustel fossiilkütus, aga noh, siin on alternatiiv oleks toota siis biogaasist. Aga võib-olla see ei ole ka väga hea variant, sest biogaasivarud on ikkagi üsna piiratud. Ja noh, kui räägime vesiniku otse tootmisest, siis seal jääb lauale tegelikult kaks sellist protsessi, et üks, üks variant on siis kõrgtemperatuur, sed tuumaelektrijaamad, mida veel ei ole, aga mida loodetakse ehitada siin esimesed võib olla. No ütleme, esimesed prototüübid on juba ehitatud. Aga noh, Hiina, Venemaa, USA ja Kanada loodavad ehitada siin võib-olla selle kümnendi jooksul. Põhimõtteliselt seal on olemas tehnoloogia, kuidas toota otse vesiniku termokeemiliselt ja teine suund, mida, mis on ka väga perspektiivikas, mis on hakanud arenema siin võib-olla isegi väga kiiresti viimase paari aasta jooksul. Kuna seal on olnud mitu läbimurret, on siis vesiniku otse tootmine fotokeemiliselt ehk siis päikesevalguse abil. Jah, see on, see on, põhimõtteliselt on võimalik põhimõtteliselt, mida me teeme sellisel juhul, et meil on selline materjal mingisugune nii-öelda nanoosakesed mis neelavad siis footoni päiksevalguse osakese tekitavate lokaalselt sellisena ütleme elektrilise olukorra, et vee molekul laguneb hapnikuks ja vesinikuks ehk mõttelisena teeme mikroskaalas midagi sarnast nagu kütuseelement. Ja noh, häda on selles, et selliste kui veel viis aastat tagasi oli sellise protsessi kasutegur parimatel juhtudel alla alla ühe protsendi, siis noh, nüüd on vähemalt laboritingimustes on saadud kätte ka juba 15 protsenti. Ja noh, küsimus on lihtsalt hinnas. Ja noh, see on, ütleme selline võib-olla valdkond, mille puhul on isegi raske ennustada, mis, mis seal täpselt tulema hakkab, sest kui see nii kui ilmub turule esimene kommertsseade see põhjustab ikkagi selles mõttes revolutsiooni, et selline seade toodab, paneme ta õue, toodab päiksega vesiniku ja seda vesiniku tarbida, me saame siis ka öösel päikseenergia suur probleem on ju, see ei saa seda kuidagi üsna keeruline seda tasakaalustada. Eriti päiksepaistelistes maades, selline seade põhjustaks tõsisena revolutsiooni energeetikas. Aga jah, jällegi see ütleme ausalt öeldes, me ei räägi sellest aastast, aga järgmisest aastast selliste tehnoloogia tõu, vaid me räägime võib-olla sellest selle aastakümne teisest poolest. Aga no vähemalt selleks aastakümneks on, mida oodata, eks ole. Rääkisime nii fusioonist kui ka nüüd vesinikuenergeetikast ja aastavahetuse paiku ja aastakümnevahetuse paiku seda ikkagi sobib ju teha. Aga kui nüüd lõpetuseks vaadata teaduse olukorda veel laiemalt, et siis mulle küll tundub, et teadus Eestis on võib-olla ka mujal maailmas ka sai seal nii-öelda pandeemia aastal ikkagi päris korralikult pildile, et enam ei ole vist väga palju või on palju vähem neid inimesi, kes, kes kehitavad õlgu, et milleks meile seda teadust ja seda, seda kulutust üldse vaja on, et see sai vist natuke selgemaks, et noh, kuigi eks see ikka ole nii, et teadlased ka omavahel vaidlevad ja, ja erinevaid seisukohti esitavad ja ja, ja see tekitab omajagu segadust. See käib ka asja juurde. Ja kindlasti, et noh, seesama energeetika teema ütleme, energia teema tuleb ju meil aknast uksest kogu aeg sisse tänu kliimapoliitikale tänu rohepoliitikale ja noh, ka geopoliitilistel põhjustel, et sellest me ei saa üle ümber ja noh, paratamatult energeetika on väga teadusmahukas teema, et me räägime isegi tehnoloogiatest, mis on alles alles olnud nii-öelda laboris ja mis nüüd jõuavad nii-öelda ärilisse kasutusse. Ja see koroonakriis on lihtsalt võib-olla natuke kiirendanud või natuke veel võimendanud seda protsessi. Ma olen vaadanud siin, ütleme erinevaid Euroopa Liidu uuringuid ja rahvusvahelisi uuringuid, mis on teaduse mõjukust, teaduse mõju ühiskonnas mõõdavad ja noh, kõik need näitavad seda, et et juba enne hakkas teaduse mõjukus tõusma ja noh, see koroonakriis ainult pani veel nii-öelda sinna oma protsendid otsa. No Eesti puhul protsentidest rääkides, et siis lõpuks ometi on see kuulus üks protsent rahvuslikust koguproduktist määratud nüüd uues eelarves teadvusele. Jah, et see on ka noh, võib-olla on see selle tulemus, ma ei tea, või, või oli see võib-olla pikaajalisem protsess, aga tõepoolest, valitsus on nüüd noh välja öelnud, et praeguse kriisi tingimustes, mis on noh, väga väga tunnustust vääriv tõstetakse see on siis avaliku sektori teadusrahastus ühe protsendini sisemajanduse koguproduktist. Kas ta päris nii nii kõrgele jõuab, eks seda näitab kahe aasta pärast näeme seda statistikast. Aga lootma peab. No mõnes mõttes on see väga tore areng selles mõttes, et võib-olla ongi läinud viimastel aastatel liiga palju avalikuks arutelu Energiat, head energiat selle peale, et selle raha lihtsalt ühe rahanumbri lehe kaubelda. Et tegelikult väga palju olulisem on see vaadata, et kuidas seda raha võimalikult hästi kulutada. Et me oleme Eestis väike riik ja seda enam peame vaatama, et see suur raha ikkagi, mis me teadvusse ja. Ma rõhutan, et siin on veel arenduska kõrval, seal on teadus-arendustegevus on kaks poolt. Et see, seda võimalikult hästi, ma isegi tahaks kahtlasena kulutama, hakatakse ütleme minu jaoks on see ikkagi ennekõike investeering, seda võimalikult hästi tulevikku investeeritakse. Ja Mul on natuke tunne, et see teadus-arendustegevuse rahastuse tõus tuli ka meie ametkonnale natuke ootamatult, et kuigi plaane on tehtud ju pikalt, siis ikkagi noh, see oli natuke üllatus. Seega mina minuni ei ole veel täpselt plaanid jõudnud, kuidas seda raha nii-öelda investeerima suure tähega investeerima hakatakse. No küllap tulevad plaanid ka ja aasta aasta saab hoo sisse ja ja, ja siis järgmisel aastavahetusel saame juba võib-olla uuesti vaadata, kuidas siis on läinud. Kuigi fusiooni vist ma ei, ei julgeks ennustada, et väga palju üle 30 sekundi selle aastaga tuleb, aga mine tea. No mine tea, jah, kes teab. Aga kindlasti jah, nii, ütleme loodame minutit. Minutit. Peale jah, aga väga hea aja siin täna juttu andi hektariga füüsikuga keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist ja jututeemad ulatusid fusiooni energeetikast üle vesinikuenergeetika kuni teaduspoliitika, nii laiemalt. Nii palju siis praegu. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
