Vikerraadio. Teadust kõigile täna on saates Tallinna tehnikaülikooli rektor Tiit Land. Räägime tuleviku sihtidest. Aga saates on ka ihtüoloog Einar kärgenberg ja temaga räägime kalade rändest. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Ja ongi hea meel tervitada labori otsestuudios täna pühapäeva õhtul Tallinna tehnikaülikooli rektorit Tiit landi. Olete ametis olnud juba õige mitu kuud eelmise suve lõpust kuni astronoomilise täpsusega öelda? No eks see ei olegi ju enam-vähem sobilik aega, et ette kujutada, täpsemalt, mis edasi võiks hakata saama nii. Tehnikaülikoolis aga võib olla ka laiemalt vaadates meie Eesti ja maailma teaduse konteksti. No mina olen näiteks tähele pannud viimastel aegadel et. Mõnevõrra aktiivselt tehnikaülikool praegu nii-öelda eneseotsinguga tegeleb. Et käimas on arengukava koostamine ja nüüd sel nädalal õieti nüüd algaval nädalal ehk siis järgmisel neljapäeval tuleb ka selline suurem arengukonverents. Veel olen tähele pannud seda et kogu see arengu kavandamine Käib üsnagi laiapõhjaliselt ja, ja kaasavalt kaasamine on selline teadlik märksõna seal. See Eestis on isegi suhteliselt haruldane, et et, et niivõrd laiapõhjaliselt ühe asutuse arengukava koostatakse tihtipeale selline väiksem seltskond. Aga kas, kas selline rõhuasetus suurem kaasamine, kaasamine? On see teile külge jäänud, näiteks Rootsist, kus te olete olnud ju aastaid tegev Stockholmi ülikoolis. Jah, ma usun küll, et see on jäänud külge Rootsist sest kaasamine on jah selline, et et ütleme, et kunagi ei jõua kaasata piisavalt, aga, aga samas on oht, et kui siis sellest mööda minna, siis lõpuks jõuame päeva lõpuks ei, ei tea, ülikooli liikmeskond, milles me kokku leppisime, mida me läbi arutasime, kes arutas, et see on väga oluline ja võib-olla jaht Rootsis külge jäänud ja ka Tallinna Ülikoolis, aga ma ei ütleks, et võib-olla see kaasame nii haru, haruldane on näiteks kaasamise mõte ongi ju see, et ülikooli sees arutaksime läbi, see oleks selline ka selline natuke selle sisekaemus mida me, kus me oleme ja kuhu me tahame jõuda, loomulikult, aga ikkagi tänasel päeval on oluline, et me ka räägiks ülikooli seinte vahelt väljapoole, sest ta ka arengukonverents pess nüüd algaval nädalal toimub, on, on ennekõike mõeldud just nii-öelda avalikkusele, et ka väliseid partnereid kaasata arutada läbi ja mida võib-olla ühiskond ootab, sest ta selline nagu Need ajad, kus ülikoolid on nagu siis need asjad iseeneses. Et elevandiluust tornist on aeg, on ikka alla tulla sealt, et ühiskonda ühiskond vajab nii-öelda ta teadust, ühiskond vajab faktipõhist, teadmispõhist informatsiooni, lahendusi. Ühiskond ootab eelkõige lahendusi just nimelt eelkõige kõige suurematele probleemidele. Ja, ja neid on tänapäeva maailmas hästi palju, nagu me teame, alates kliimamuutusest alates üleilmsest pandeemiast kõik need demokraatia autoritaarsuse vastandused ja Me võimegi õhtune neid loetlema jääda. Aga kuhu võiks tehnikaülikool siis oma nii-öelda selle teravikku suunata kõige rohkem, et et kõige tõhusamalt anda siis omal omalt poolt midagi nende probleemide lahendamise suunas. Ja Me mainisime juba mainisite ära, need on nii-öelda kliimamuutusest roherohepööre digipööre loomulikult ka praegune Covid Covid 19 pandeemia on, on aktuaalne, kus kui oodatakse jätkuvalt, et nii-öelda lahendusi ja ka uus nii-öelda teadustulemusi. Aga võib-olla kui tehnikaülikooli ja roll nagu veel laiemalt peaks olema natukene pateetiline öelda, aga, et nimetame seda nagu eest majanduse arengumootor ja ma pean silmas ennekõike seda ettevõtluskoostööd, et kuidas me suudame teadustulemusi rakendada siis nii-öelda ettevõtetele, kes suudaks toota uusi tooteid, luua innovatsiooni, minna uutele turgudele. Ja mina just näen enda jaoks, näe Kanada riik ootab seda. Ja kui riiklikud strateegiad on siiamaani olnud teaduse strateegiad on olnud. On olnud teadus-arendusinnovatsioonis uus strateegia. 2021 kuni 2035 on teadus-arendus-innovatsioon ja ettevõtlus ehk just see ettevõtluse osa on juures. Jällegi see, ma tulen tagasi selle juurde, et teada, seda mitte ainult ei toimetaks oma nii-öelda laborites vaid nad oleks aktiivsed. Muidugi eeldab mõlemapoolset koostööd. Et kindlasti on väga paljude teadlastel midagi, mida kommertsialiseerida kasvõi oma intellektuaal omandas, on vaja üles leida, see on ka nende ülikooli ülikooli roll ja, ja ma arvan, tehnikaülikooli sa oled ka järgmise viie aasta jooksul on ka, on see väga oluline strateegiline eesmärk, kuna ka mainis, ma alguses ei teadnud olnud ametis nüüd natuke üle üle 100 päeva ja kuues rektoraadis on eraldi selleks loodud ettevõtlusprorektori ametikohta, kes siis taastatakse ja just nii-öelda juhiks ettevõtlusega koostööd jaganud ülikooli sees, et ülikool oleks ettevõtlik. Aga kui me vaatame nüüd millist teadust tehakse see teadus, mis hakkab ettevõtetega siis koostööd tegema kui see õnnestub, siis kas seal tuleks mõelda ka uutele rõhu asetustele, arvestades meie maailma praegust olukorda? Mingeid teemasid rohkem uurida, mingeid kokku tõmmata või kuidas? Sest sest ega ei jõua ju kõigega tegeleda. Ja keeleloomulikult, ühesõnaga ülikoolid ei ole nii nii suured, ei kõige, meil on piisavalt väikesed, et Me peame fokusseerima. Aga kindlasti nimetasime rohepööre, kuidas me nii-öelda pakuksime välja lahendusi, et me oleksime, ütleme, kliima nutikamad ja noh, Eestis on ka tehnikaülikooli jaoks on väga olulised teemad, on seotud digipööre küberturvalisuse tehisintellekt ja aga minnes inseneriteaduste valdkonda, siis on rohepöördega seo on seotud nii-öelda põlevkivi teema, põlevkivi kasutamine, kuidas põlevkivi kasutama, põletame seda, kas me Oksodeerimisena mitte läbipõletamise toodame sellest mingit lahusteid, mis on, mida kasutatakse keemiatööstuses ja samal ajal ka Me püüaksime kinni süsihappegaasi, mis ei läheks siis keskkonda. Ja need on kõik teemad, millega, millega, millega me tegeleme ja noh, ja põlevkivi on, on võib-olla jaoks Eesti üks väheseid maavarasid, et küsimus on, et kas me peaksime selle täitsa ära lõpetama selle kasutamise või me suudaksime seda kuidagi luua uusi tehnoloogiaid. Ja see on ka üks tehnikaülikooli nii-öelda tuleviku tulevikusuuna tahtis, tegeldakse juba praegu. No Tallinna Ülikoolis on viimastel aastatel ju aset leidnud struktuurireform, et võiks seda asja niimoodi öelda, et et nii-öelda teoreetiliselt jaotusel erialade vahel või osakondade vahel on mindud üle rohkem nagu sellisel praktilisele ja, ja ei saa öelda, et, et teie ei oleks sellega seotud olnud. Olles olles Tallinna Ülikooli rektor, kas nüüd tehnikaülikoolis oleks ka otstarbekas midagi sellist ette võtta? No tehnikaülikoolis ka on kolm aastat tagasi oli struktuurireform ja mis? Praegu on moodustatud nii neli teaduskonda, mereakadeemia on siis viies teaduskonna taseme ö struktuuriüksus ja ja põhitegevus käib instituutides teadusrühmades. Praegu anna, mina lähen, mina ei näe vajadust struktuurireformi järele, küll aga ma näen vajadust Ena omale koostööle erinevate valdkondade vahel. Tallinna Ülikoolis oli ka struktuurireformi üks selline strateegiline eesmärk, kuidas seda me tallõli, kus tegime, oli ja rohkem interdistsiplinaarsust arm ei pea kopeerima järgi Tehnikaülikoolis. Sama paneme struktuurid niimoodi kokku, küll aga looma tingimused, et toimuks enam enamat koostööd ja kui täna tehnikaülikoolis 20 instituuti instituutide sees on omakorda veel kokku 107 uurimisrühma siis oluline on see, et need uurimisrühmad panna leida võimalused ja platvormi, et nad teeks rohkem koostööd. Ja selle interdistsiplinaarsus ja ütleme, isegi multivõi transdistsiplinaarsus on, on just arvestades tänapäevaseid keerukaid väljakutseid on kustunud, tihti sünnib midagi, mis pakub meile uusi lahendusi, et ma ei näe vajadust aktuuri reformi ääres andis, kui vajadus tekib, aga ka kindlasti mõne, ma sain oma koostöö järele ja just nimelt ka erinevate valdkondade vahel nimetasin näiteks insenerid IT samamoodi majanduse loomulikuks loodusteadused, et selline pinnas on väga hea selleks. Aga räägime nüüd õppetööst ka praegusel pandeemia ajastul on, on taas tulnud kasutusele niisugune mõiste nagu kaugõpe uues tähenduses distantsõpet samuti varem nimetatud. Kas tundub nüüd nii, et et kui see ennast praktikas on need niivõrd hästi või halvasti näidanud nagu, nagu ta praegu näitab, kui Meil jälle paremad ajad tulevad, et kas, kas jääb sellest praegusest kogemusest ka midagi külge, kas kas õppetöö võib sellest kuidagi edaspidi ka muutuda? Kogemust? Ja kindlasti kindlasti mingi osa nimetame siis kao ka kaugete pole, ei ole õige öelda, ütleme distantsõpe kindlasti mingi osa jääb, noh, kuigi täna täna meil on rohkem, räägime hübriidõpet, kus siis osade tudengid on, on nii-öelda klassiruumis või seminariruumis osad on reaalajas siis kusagil mujal ja kindlasti mingil määral jääb küll, aga ma arvan, et praegu on läinud natuke liiga vähe aega olnud liiga liiga lühike selleks, et saada nimetatud tõenduspõhist informatsiooni selle kohta, mis on õppe kvaliteet olnud. Ja pärast esimest nüüd eelmise õppeaasta kevadsemestril, kui lõppes kõik ülikoolid, tegid ka erinevaid analüüse. Mõnes ülikoolis näiteks tuli välja, et keskmine hinne tõusis. Sellest tuleb ka kindlasti teha mingid järeldused ja seda uurida. Aga küll, aga me teame täna, et tudengid, valdav osa tudengid soovivad kontaktõpet. Ja, ja mina ise usun, mina pooldan väga, et tulevikus oleks ikka võimalikult palju kontakt õpetaja kindlasti mingi osa hübriidõppe. Head. Teine küsimus muidugi laboratoorsed, praktilised. Nii-öelda vormid ja kus on, oleme laboris ka seal ei ole ju võimalik, ei ole õppida, olla laboris kodus arvuti taga, mis on kohale vajal tulla või peab kohal olema, aga, aga enamus valdav osa tudengitega kontaktõpet ja, ja mina ise loodan küll väga, et kontaktõpe tuleb tagasi võimalikult suures mahus. No mõni aasta tagasi tabas tehnikaülikooli üks päris suur skandaal kus siis üks töötaja osutus vile puhujaks või lokku lööjaks, kas tal on selleks ka õigust, oli või ei olnud, seda vist siiamaani vaieldakse. Aga mida te teete, et, et selliseid skandaale lukkulöömise enam ei juhtuks, kas siin on ju mitu teed võimalik, kas, kas kõrvaldada põhjused, kui neid on või, või siis läheneda nii-öelda autoritaarselt ja ja mitte lasta mitte lasta nii-öelda lokku lüüa? Ja et juba enne enne minu rektori ametit ametisse astumist Tehnikaülikoolis viidi läbi ikka väga tõsine, väga tõsine audita ja ka mõõdeti väga palju regulatsioone, et sellised noh, ütleme ei ole kusagil näidata, sest see oli nii-öelda tahtlik või kuritegelik, et pigem on selline kultuuri küsimus, et noh, teadlaste puhul jällegi, et kui kui palju me peaksime andma arvuga täitma tööajatabeleid. Aga see on pigem selline tugiteenuste kvaliteedi küsimus ja, ja ma tean, et paljusid regulatsioon on muudetud ja näiteks kas või see, et kui keegi tööajatabelisse ei ole võimalik tänasel päeval enam anda, et ütleme, et keegi kirjutab kellegi eest, annab allkirja, et, et tänapäeval on tänasel päeval see kõik kõik digitaalne, see ei ole võimalik. Ja samuti on ka näiteks viidud sisse anonüümne vihjetelefon, kuhu saab anonüümselt siis mingi vihje anda ja siis sellega tegeletakse, et ta juba pigem probleem oli selles, et ja et selline vilepuhuja, et tema, seda probleemi ei pööratud piisavalt tähelepanu, kui ta lõpus seisis kusagil mujal rääkida, kui ta läks ajakirjandusse, et probleeme esineb ju alati, aga probleem on selles, et laheda ja nendest tuleb rääkida. No ametist lahkuva valitsuse üks saavutusi on arvatavasti just nimelt teaduse vaates see, et teaduse rahastamine on tõusnud või tõusmas selle paljuloodetud ühe protsendini siserahvuslikust kogutoodangust. Ja arvame selle valitsuse kohta mida tahes praegu loomisel olev valitsus seda, seda poliitikat on lubanud jätkata. Aga on, on kostnud ka juba selliseid rahulolematuid hääli, et et sellest sellest rahast jõuab nii-öelda päris teadlasteni. Ainult pisku. Kuidas teil seda seda teemat näidata? Et selle aasta riigieelarves on ette nähtud üks protsent teaduse SKT-st teaduse ja arenduse rahastamiseks, on, on tõepoolest väga positiivne ja valitsus tuleb selle eest just nendest nii-öelda lahkametist lahkunud. Valitsus tuleb sellest loomulikult tunnustada küll, aga me täna ei tea tänase päevale, kuidas täpselt nüüdse lisandunud lisandunud vahendid, mis siis selle kuni ühe ühe protsendini liivadel, kuidas jaguneb, et me teame, et 40 protsenti ja GBP läheb läbi haridus, teadusministeeriumi, mis, mis on ülikoolidele ja teadusasutustele teada, kuidas jaguneb, näiteks? Suurenes, selle aasta suureneb ja ka teaduse baasfinantseerimine suurenevad natukene sama võraga teadusagentuuri nii-öelda vahendite, et jagada konkurentsipõhise teadlastele uurimistoetusi doktoriõppe suhtes. Suur osa. Ma küll aga, sest 40 protsenti, mis läheb läbi. MKM, Meie majandus-kommunikatsiooniministeeriumi seal meie eelmisele tänasel päeval päris selgust, kuidas jaguneb ja 20 protsenti ülevõtta ministeeriumitele. Küll, aga ma tulen tagasi, oli ettevõtluse juurde, nimetasin seda taie strateegia teadus-arendus-innovatsioon ettevõtlussiis, täie strateegia näeb ette, et nüüd erasektor, Tori nii-öelda kulutused nimetatakse pigem investeeringuteks teadus-arendustegevusele peaks seal, mis need olid aastate jooksul suurenema kahe protsendini SKT-st ja, ja see on see võtmekoht, et kuidas me, kui me sooviksime, noh, ütleme, kui me tahaksime olla diaat, teaduse ja teadmistepõhine ühiskond ja et ka teadusülikoolid ja teadusasutused annavad just nimelt nii-öelda veavad majanduskasvu siis ettevõtete ja teadlaste koostöö ja et ka tead, ettevõtted hakkaksid ta tekiks rohkem teadusmahukaid ettevõtteid, et nad julgesid investeerida, see on see võtmekoht ja ma arvan, see on üks protsent praegu. Sest riigi poolt on, on, on väga kõrge number võrreldes kohta on euroopalt minu tasandus kolmanda, neljas lausa Rootsis näiteks kus ma Rootsiga tunne, suhteliselt hästi on see 0,8 protsendi kandis, küll aga ettevõtlusrahastab seal peaaegu kolm protsenti. Ja see on see võtmekoht ja ma väga loodan, et et ka see osa, mis 40 protsenti, mis läbi majandus-kommunikatsiooniministeeriumi siseneda, läheb see lisatud raha. Et see on ikkagi saabki olema katalüsaator selleks et ettevõtted, eraettevõtted, investeeriksid ja teadus ja arendusversioon seal meie ka nii-öelda majanduse. Just nimelt, et ta peab selle majanduse mootor. Et veel kord me oleme väike riik, meil on küll ainult meie ainuke maavara, sisuliselt on põlevkivi, sellega me kindlasti ei suuda tulevikus vedada oma oma nii-öelda majanduskasvu, nad ikkagi on inimesed ja kes peavad siis looma nutikaid looma, innovatsiooni, nutikaid lahendusi. Majanduskasv no igal juhul loota on, et areng jätkub, vähemalt kava on olemas ja konverents on ka tulemas algaval nädalal ja aja siin sellest kõigest juttu tiit landiga. Tallinna tehnikaülikooli rektoriga. No inimene on üks väga edukas loom maailmas. Tema mõju muudele loomadele on ikka päris suur ja teised loomad, teinekord kannatavad ka selle all päris palju. Mõnikord seab inimene oma nii-öelda planeedi kaaslastele sõna otseses mõttes lauset geid ette. No hea näide on siin jõgedele ehitatavad paisud, mis segavad kalade liikumist. Ja meil tegelikult just mõned nädalad tagasi mõned kuud tagasi laboris oli juttu sellest, kuidas eesti teadlased uurivad, kuidas kalad võimalikult vigastuse vabalt läbi hüdroelektrijaama turbiinide võiksid pääseda. Aga, aga see teema on tegelikult palju laiemalt esil. Ja täna ajan juttu ihtüoloog Heinar kärgenbergiga, kes on möödunud aasta lõpus kaitsnud doktoritöö just sellel teemal, kuidas kalad liiguvad ja kuidas inimene kalade liikumist mõjutab. No mis pärast, alustame natuke laiemalt. Et mispärast need toredad veeloomad, kalad üldse nii kangesti tihtilugu rändama kipuvad, et kas neil ei oleks mõttekas püsida enam-vähem paigal vaiksena ja elada oma elu kuskil jõekäärus rahulikult ära mis ajab kala liikvele. Jah, et on ka selliseid kalu, kes väga palju ei liigu, aga teised jälle liiguvad nii nagu inimestele, et kes peab käima linnas tööl ja tagasi minema oma elukohta, aga mõni võib-olla tuleb toime oma talukohas väga palju ei liigugi ringi. Aga kaladele siis samamoodi, et mõnel on vaja käia kuskil toitumisaladel nagu inimesed käivad poodides ja teised käivad kudemisaladel kuskil lisajõgedes. Ja kui inimesed võib-olla käivad lasteaias, eks oma lastega ja, ja siis samas näiteks Eestis kalad ka talvituvad ja vajavad ka selleks kindlaid häid elupaiku. Nii nagu inimesed on kodudes, eks ole. Nii et asjaajamisi kaladel on, mis neile eluliselt tähtsad annetajad saaksid rännata absoluutselt. Ja nüüd uurisite lähemalt just kolme kalaliiki ja nende liikumist või siis ka mitte liikumist kolmes eesti jões. Ja, ja need kolm kalaliiki tegelikult neil on ühiseid näitajaid, üks on see, et nad tõesti oma elu jooksul peavad rändama, nad on ränk alad. Nad peavad rändama erinevate elupaikade vahel, mis on teineteisest ikkagi kaugel perioodilisi rändeid, et oma elu siis efektiivselt läbida. Ja teine asi on see, et üks nendest elupaikadest on kindlasti kärestikuline jõelõik, et nad peavad selle kudema. Ah, need on siis just niisugused kalad, kellel on vaja kudeda just nimelt kärestikul. Just, ja kui neil ligipääs puudub noh, mis iganes, näiteks tõkkepais tehakse ette, et nad ei pääse enam enda kärestikul ligi, kus nad kudemas käivad, siis asurkond hääbuda. Kaduda, aga räägiks nüüd lähemalt välja ka, mis kalad need siis on ja mis jõed? Ja meil oli väga lai ring, et oli kaks kark kalade liiki tõuges ja vim ja nende puhul me uurisime täiskasvanud isendeid, aga oli ka lõhe. Vaatluse all olid ka lõhe, noorjärgud ja kolm R-i jõge olid ka sellised suured tähtsad jõed, Emajõgi, Pärnu jõgi ja Purtse jõgi. Et sind pikkade aastate jooksul need uuringud kestsid kaua, siin mina koos oma kolleegidega Eesti loodushoiukeskusest viisime neid uuringuid läbi ja teiste kolleegidega neid andmeid siin analüüsisime ja artikleid ka kirjutasin. Õnneks ole enamuse artiklitest avaldanud juba tänaseks. Ja teada sai seal tõesti palju, et näiteks nende kartlaste puhul ei olnudki üldse palju teada, mis nad teevad seal vee all, et kui näiteks kui me vaatame õue, näeme linde, siis igal inimesel on mingi ettekujutus, mida linnud teevad, et nad on justkui peopesa pealt ministrid puude otsas nad peatuvad ja kui tihti ja kuna nad lendavad ja nii kiiresti, siis kui me paneme ennast teise situatsiooni, et lähme näiteks Emajõe mõne silla peale kuskil Tartus ja vaatame jõge ennast, siis neid kalu seal ei näe liikumas. Et täitsa teadmised puuduvad ja võiks öelda, et nende tõuge ja vimma puhul olid need teadmised, iseäranis kehad. No tegelikult, ega ega inimesed ka eriti hästi ei tea ju, mis kalad need Wimbia tõugjas täpsemalt on üldse, et neid ei ole nii tõesti nii hästi näha kui linde. No lõhelisi, me näeme oma taldrikul tihtipeale. Jaa, vot tõuge puhul me osaliselt ei tunne teda nii hästi, sest on kaitsealune kala üle üleüldse kuigi ta on väga selline suureks kasvav kala, me uurisime kuni, et noh, kuni 81 sentimeetrit olid need kalad, keda meie uurisime aga nemad on sellised kalad, kes liiguvad sisse Emajõe lisajõgede vahel Emajõe süsteemis, Emajõe lisajõgede vahel Emajões ja, ja suurtes järvedes. Et nad meres ei pea justkui käima, siis vimma puhul on niimoodi, et tema peab käima ka meres. Üldiselt ta käib, kuigi kuskil suuremate veekogude puhul ta suudabki magevees hakkama saada, aga Pärnu jões on niimoodi, et ta kohapeal ka merre toitumas käima. Et nad on sellised pidevalt rändeid teostavad kalad. Ja lõhede kohta on see ammu teada, et nemad rändavad. Ja milline elukäik meil on ja see on teada, aga lõhed olid meil justkui mudel liik, sest seal Purtse jõel olime huvitatud sellest aspektist, et kuidas kalad allavoolu rändavad läbi hüdroelektrijaama, et tavaliselt on uuritutest ülesvoolu rändamist vastuvoolu sisse, et kuidas nad näiteks kalapääsudes ülesvoolu lähevad, aga aga seda aspekti, kuidas seda allavoolu lähvad, noh, Eestis väga detailselt ei olegi vaadeldud ja, ja siis meil nüüd see Purtse jõgi on üks väga oluline jõgi ajalooliselt just lõhe jaoks ja, ja siis me kuna seda lõhes multioli võimalik kasutada noorjärke, smaltan, siis lõhe, noor järk ja selline lõhe, Juvenil või noorjärk, kes hakkab laskuma merre jõest, et ta on seal nüüd koorunud ja natuke kasvanud mõned aastat ja siis tahab minna merre, et oma kiiret kasvu saavutada. Selleks ta peabki läbima, allavoolu laskuma, aga kui mõni hüdrojaam seal ees, mis toodab elektrit turbiinide abil siis ta peab kuidagi ka sealt läbi minema, kuigi tal nagu evolutsiooni poolest see kogemus puudub, et kuidas efektiivne olla, aga aga ta peab sellega hakkama saama. Ja inimese asi on siis teha nii, et ta suudaks seda võimalikult hästi ka teostada. Et selle tõttu ehitataksegi kalapääsusid mitte ainult selle jaoks, et kalad üle soolaseks minna, vaid ka, et allavoolu saaks minna. Selle tõttu pannakse turbiinid ette, võrresid, et nad ei satuks sinna. Aga tihtipeale ei olegi teada, et kui hästi need leevendusmeetmed töötavad, et siis need lõhe noorjärgud olidki meil vaatluse all selle tõttu, et teada saada Seda kõike, aga see teadasaamine käis siis nagu juba viidatud sellise vägagi uudse meetodiga, no vähemalt Eesti mõistes uudsega nagu akustiline märgistamine. Just nimelt, see on nüüd üks telemeetrialiike telemeetria tähendab iseenesest justkui tõlkes kaugjälgimist, et kui nüüd lahti seletada, mis telemeetria on et on olemas elektroonilised saatjat või märgised, mis kinnitatakse kalade külge ja siis on võimalik ilma kalu häirimata vaadelda nende liikumisi vastuvõtjate abil, et need vastuvõtjad paigaldatakse siis erinevatesse jõelõikudesse. Ja kui kala oma saatjaga neist vastuvõtjatest läbi või mööda ujub, sest need vastuvõtjad akustilise telemeetria puhul salvestavad selle kala individuaalse koodi, saame teada, mis ala see täpselt oli, kui pikk ja kuna lahti lastud kas isane või emane, lisaks ta seevastuvõtjas salvestab kuupäeva ja kellaaja. Ja kui meil on neid vastuvõtjaid palju ja selle info lõpuks kogume arvutisse, siis meil tekib selline pilt, et kus ja kuna milline kala on liikunud ja kui me võtame siin arvesse veel igasugused temperatuuri andmed ja vooluhulga andmed ja valgusandmed, et siis tekib veelgi parem pilt sellest, et mida need kalad seal vee all õigupoolest teevad meie silmade eest varjatult. Aga kas seadeldis, mis kala külge on pandud, see märgis, see saadab siis helisignaale, teeb piiksu? Just nimelt akustiline see tähendabki, ta piiksub seal. Aga noh, see sagedus on selline, et ega seda kuulda ei ole ja et meie kuuleks seda tiksumist siis kasutan aparatuur ja siis see muutub meiega, rajas kuuldavaks ja kaluse piiksumine ka ei, ei häiri just et see sagedus ei ole neile tajutav enam. Aga see, see meetode tegelikult neid telemeetriameetodeid on palju lihtsalt meie uuringu objektid, need jõed olid sellised noh, küllaltki vaikse vooluga Emajõgi ja Pärnu jõgi. Et igasugune müra häirib muidugi ja Purtse jõgi on neist kolmest kõige kärestiku Eisen ja selle tõttu me kasutasime seal teisi meetodeid. Kindlasti meil midagi ei jääks kahe silma vahele näiteks mõrrapüüke kasutasin. Et kui need mooriat lõhed läksid allavoolu, neil oli võimalik minna kolme teed pidi teoreetiliselt turbiinidesse, siis nad võisid kukkuda üle liikvel asu ehk ülepaisunud ja minna mööda kalateedel. Ja kui me näiteks Kärnestike või millegi tõttu ei peaks kedagi mõnda neist kaladest kuulma, sest need kärestikud tekitavad lihtsalt müra, nii palju siis meil olid ka mõrrad paigaldatud sinna nende rändeteede allapoole otsa ja me püüdsime kõik need kalad füüsiliselt veel korra kinni ka, et saada kinnitust, saime tänu sellele veel palju lisaandmestikku, aga Pärnu jõel ja Emajõel siis see andmestik koguneski puhtalt telemeetria andmete pealt. Aga kui nüüd kala selle tõkke läbib näiteks lõhes valt allavoolu ja tal on kolm võimalust, need valikud ei ole võrdväärsed. Et kindlasti läbi turbiinide vahelt läbi ujuda on, on kõige ohtlikum. Kindel see ja seda me nägime oma silmaga, kui ohtlik see oli, sest kui me need kalad kinni püüdsime sealt turbiini kanal on selline väljavoolukanal on väga kiirevooluline ja need kalad kandusid, ujusid siis allavoolu ja mõned neist olid ka vigastatud, mõned lausa surnud, et saime nad kõik kokku koguda ja üle lugeda. Saimegi teada, et hämmastavalt suur osa saab kanist surmaaja lausa. Ma võiks öelda, et ma ei ole kirjanduses seda tüüpi turbiinide, kuhu nii kõrget suremust isegi kohanud nendest kaladest, kes läbi turbiinide ikkagi läksid 36 protsenti, lõpuks hukkus mõned kohe mõned mõne aja jooksul ja sellises Purtse, Purtse jõe lähedal surija kurtseja. Ja see viitas selgelt sellele, et need võrret, mis seal ees olid kavandatud tõkestamiseks, et need peaksid olema tihedamad, et tänapäeval juba tihedamat ka, et siis võib eeldada, et see probleem on leevenenud. Mure on selline hea füüsiline tõke, aga kala vist ise ei saa eriti aru, et milline valik on õiget tal ei ole vist või, või kuidas see tundub, et kas kala oskab ise ka natukene seda valikut õigesti teha? Me olime ausalt öeldes üllatunud, kui paljud kalad valisid rändeks kala tee sest see kalatee sai ainult umbes 10 protsenti veest endale ja noh, väga-väga suur osa kaladest läks siiski, vaatamata sellele väikesele vooluhulgale läksid mööda kalateed allavoolu. Me olime ääretult õnnelikud selle üle, et seda nägime. Aga kuidagi nad oskavad siis ära tunda seda ja see on. Spetsiifiline iga, iga juhtumi puhul seal pisikesed detailid võivad seda mõjutada täpselt, kus asub see kala tee sissevool kas see on kuskil eemal ja kala ei pruugi seda leida või see on kuskil põhi laskumistee lähedal või et seal pisikesed detailid võivad seda mõjutada uuringuid, et kui mõned meetrid muuta seda voolu, et siis protsent kohe muutub, et kui palju kasutad kaladest? Aga kui me läheme nüüd Purtse jõe juurest näiteks ütleme, Pärnu jõe juurde, siis selle jõe peal oli pikka aega üks suur pais nimega Sindi pais. Ja see on nüüd ju ära võetud. Ja neil oli, võiks öelda õnne veel enne selle Sindi paisu kõrvaldamist selle vimma, rändeid uurida ja me saime seda teha niimoodi. Püüdsime need kalad Sindi paisu alt, nad olid tulnud merest nüüd jõkke ja nad üldiselt talvituvad seal väga pikalt ja siis tahavad minna ülesvoolu Kärstikele kudema ja siis väga-väga suur osa kaladest jõuabki paisu alla ja edasi minna enam ei saa ja ei oska, mõni üksik võib-olla ka oskab. Sest noh, seal oli siiski üks vana kalapääs, aga noh, selle toimivus oli ikkagi väga, väga kehva. Ja, ja siis me püüdsime neid, kavatseb paisu alt ja märgistasime, lasime kohe ülesvool lahti, et näha, et, et kui kala oleks pääsenud ülesvoolu, et mida ta teeksid, kas ta võtaks koelmud ka kasutusse. Ja huvitav oligi nüüd kalad kohe võtsid kasutusele kõik lähedal olevat koelmud ja mõned üksikud ujusid veel kaugele ülesvoolu ka Navesti jõkke. Et see oli väga lahe ja lisaks sellele nad liikusidki erinevate koelmualade vahel, et mitte ainult ei valinud ühte välja, vaid käisid erinevate vahel. See oli Meie jaoks ka väga põnev. Seda kala on üldse sellise meetodiga, ülivähe võiks öelda akustilised elementidega, ma ei teagi ühtegi uuringut, aga teiste meetoditega jah, on väga vähe uuritud ja, ja siis see teadmine oli kõik meie jaoks uus selle tõttu. Lisaks sellele, et me nägime, et kuhu ta rändab, me saime ka teada, et ööpäeva lõikes, et kuna ta on aktiivsem ja, ja näiteks, et mis suunas, kas ülesvoolu allavoolu, ta eelistab mingil kellaajal rohkem liikuda, et aga kuna need märgised kestsid aasta noh, neil on selline aku sees, et siis me saime kalu vaadata umbes aasta aasta jooksul. Tõugete puhul mägiseluiga oli pikem, et me nägime mitut aastat ja saime isegi võrrelda, et kas aastati käituvad sarnaselt, et et põhimõtteliselt saime vastuse ka küsimusele, et et kas see käitumine on ennustatav. Et me viisime selle uuringu läbi ja vaatame täna aknast välja, meil seal enam kalu selliseid ei ole, kes saatjatega liiguvad, aga näeme, et on talv, on päev, et selle teadmise põhjal, et aastate erinevatel aastatel käitusid sarnaselt meie võime täna näiteks ennustada, kuidas nad käituvad ja kus nad on, et see on selline väga, väga põnev lisa. Ja sellel on ta rakendusväärtus ja kaitseseisukohalt ega oluline jah. Ja tõugjad on ju kaitsealused kalad. Just nimelt nad on kaitsealused, neil ei ole eriti hästi läinud, siin, aga võiks öelda, et see Emajõesüsteem on nende jaoks üsna hea olnud, noh, palju kaitsetegevusi on ka läbi viidud, asustamine ja rändeteede avamist on lisajõgedel tehtud, et see kõik mõjub talle hästi. Aga näiteks Pärnu või mujal süsteemides need tõuge asurkonna tungi ehakseid, et aga aga samas tan suur kala ja pakub harrastuspüüdjate huvi, et võib-olla kui olukord, kui jälgi Arraneb kunagi äkki siis on võimalik seda kalaga püüda. Aga seni, kui ta on meil kaitse all, seni teda püüda ei tohi. Aga kuidas rändkalade olukord üldse Eestis praegu areneb, et võiks ju loota, et ikka paraneb tegelikult. Ja selles mõttes mul on küll hea meel, et kuna meil meil on see maastik siin üsna lauge võrreldes teiste riikidega, et selle tõttu loogiliselt ongi neid kärestik vähe ja noh, väga suur osa rändkaladest sõltubki neist ja, ja see otseselt tähendab seda, et kui paisudega tegeleda kas neid avada täiesti või kala pääsel rajada, siis see mõjub nendele ränk kaladele, kes on järjestikust, mõjub selgelt, hästi ja ka teistele kaladele, kes näiteks koevad taimedele loomulikult neile ka. Et see mõjub hästi. Et ongi oluline seda silmas pidada, et Meil on ju sellised kalaliigid, keda tohib kasutada toiduks või siis noh, kasvõi jõesilm või tõuge või tohib kasutada toiduks, aga vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele seda tohibki teha siis, kui nende käekäik on hea, et siis me peamegi neid aitama. Kui me tahame neist rõõmu tunda No rõõm kuulda, et praegu me oleme selle rõõmu tundmise poole siis vähemalt teel või vähemalt lootust on ja, ja sellised uuringud aitavad siin kindlasti ka kaasa just ja ajasingi täna juttu Einar kärgenbergiga ihtüoloog iga Eesti loodushoiukeskusest, kes on kolme kalaliiki kolmes eesti jões ja nende rändevõimalusi pikalt ja põhjalikult uurinud ja sellel teemal ka doktoritöö kaitsmist. Tänases saates oli juttu tehnikateaduste tulevikusuundumustest ja kalade rändevabadusest. Juttu ajasid Tiit Land Einar kärgenberg ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
