Teadust kõigile, kui on öö, siis peavad ka linnupojad magama. Aga kui hästi nad magavad, kui tuli põlema. Linnufarmis, võib seda ette tulla küll. Tuul Sepp on uurinud, mida teeb öine tehisvalgus vuti tibudele. Nähtamatu käsi ei ole ainult majandustermin. Virtuaalreaalsus võimaldab meil omaenda käe nähtamatuks teha. Mida arvab sellest naljast, aga meie aju madis massöör on seda uurinud ja räägib meilegi. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Maakera ajaloos on ju ikka niimoodi olnud miljardeid aastaid, et on päev ja öö ja siis jälle päev ja siis jälle öö ja päeva on valge ja öösel on pime ja kõik elusolendid on selle rütmiga on väga hästi juba ära harjunud ja kohanenud. Kuni tuli inimene hakkas tegema tuld ja panema tulesid põlema öösiti. Ja nüüd tuleb välja, et et kuigi see võib ju olla tore ja lõbus, et öösel on ka valge siis ega elusloodus sellega päris kohanenud ei ole. Teadlased uurivad seda, et kuidas siis elusloodusel läheb? Selles uues olukorras? Tuul Sepp on täna laboris sellest rääkimas Tartu Ülikooli loomaökoloog Sesterit, et tema on hiljuti just valmis saanud koos kolleegidega uurimuse sel teemal, kuidas üks lind ida-sinivõt selline väike kanaline selles evolutsioonilises mõttes siis uudses olukorras toime tuleb. Ja tulemused on leidnud avaldamist ajakirjas Science saab Neitšer. Aga miks siis just ida-sinivutt? Tõepoolest, see ida-sinivutt sai sellesse katsesse valitud mitte siis sellepärast, et oleksid ökoloogilisest mõttes kõige sobivam mudelit vaid sellepärast, et teda on väga lihtne ise laboris välja haududa. Siis sellise masinate abil pealme neil munadel istunud aga võrreldes siis selliste looduslike liikidega, keda, keda saab uurida tõesti enamasti pigem ainult looduses, siis ida-siniuit on rohkem selline kanalaadne tegelane, teda kasvatatakse ka sellistes Lindlates ja meie valisime ta oma uuringusse just sellepärast, et ta on väga hästi teada, et kuidas teda peaks kohtlema, et need munad ilusasti nendest koorusid tibud ja siis me saime siis teha sellise uurimuse, kus me saimegi niimoodi kogu aeg iga päev vaadata, mis, mis nende tibudega toimub. Kas ida-sinivõt on linnukasvatuses ka üsna levinud liik? Just täpselt mitte küll võib-olla Eestis, aga maailmas Aasia maades on ta küllalt ja üldiselt teda peetakse ka kodulinnuna lemmiklinnuna päris päris sageli, kui tahetakse selliseid lemmiklindu, kes vahepeal mõne natuke hommikusöökidega lisa pakub. Ja just meie uurimuse eesmärgiks oligi vaadata, et kuidas öine valgus mõjutab arenevate linnupoegade tervist ja selle jaoks oli see ida-sinimuttide ideaalne mudel uurimiseks. Ja milliseid tervisenäitajaid siis täpsemalt vaatasite? Kui nüüd siiani on tehtud uuringuid peamiselt siis, kui linnupoegadega seal on tehtud valgusreostuse või öise valguse mõju uuringuid, siis on vaadatud, et kui kiiresti nad kasvavad ehk siis neid kaalutud ja nende kanna pikkust mõõdetud kanna pikkus on lindudel selline klassikaline morfoloogiline mõõt, mida tavaliselt võetakse, aga me tahtsime minna natukene edasi, et mitte vaadata seda linnupoega kui sellist musta kasti, et me ei tea, mis tema sees ikkagi toimub. Meie tahtsime vaadata, mis toimub linnupoja sees ja selleks me võtsime siis sellise tervisenäitaja nagu seedimise efektiivsus, sellepärast et ka inimese peal on tehtud päris palju selliseid pigem korrelatiivset uuringuid, kus on vaadatud, et kui inimestel öösel tuli põleb, et mis siis nende tervisega toimub ja on leitud, et tegelikult seedimine on üks asi, mida öine valgus päris korralikult mõjutab. Näiteks üks eelmisel aastal avaldatud või nüüd juba üle-eelmisel aastal avaldatud uuring, kuhu kaasati ligi 50000 naist, näitas, et, et isegi kerge öine valgus toas näiteks telekas mängib või siis mingi öölamp mõjutab ülekaalulisuse väljaarenemist, ehk siis kui öösel korralikult pimedust ei saa, et siis on suurem oht, et ülekaalulisus, eks, ja näiteks kana alates tehtud uuringutes on selline suhteliselt teada värk, et kui öösel tuled põlema jätta, et siis broilerid kasvavad kiiremini. Aga meie tahtsime siis vaadata, et kuidas mõjutab see valgus siis sellist seedimise efektiivsust, ehk siis me teame kõik, et oluline toidust need head asjad kätte saada. Et siis peab vähem tühje kaloreid sööma või vähem vähem sellist rämpsu sisse sööma, väiksema koormus organismile panema ja saab hoida sellist tervislikumat, kehakaalu ja seedimise efektiivsus on selle juures võtmetegur, sellepärast et aktiivse seedimisega saab need head asjad sealt toidust paremini kätte. Ja üks selline hästi lihtne ja lollikindel meetod seedimise efektiivsuse mõõtmiseks lindudel töötati välja mõned aastad tagasi Tartu Ülikoolis Peter Hõraku, Richard Meitern varjal Lindi vedamisel. Ja kui ma nüüd paar aastat tagasi ise olin Arizonasse oma uurimusi tegemas järeldoktorantuuri raames, siis ma mõtlesin, et miks mitte katsetada sedasama head meetodid siis valgusreostuse mõju uurimiseks arenevatele linnupoegadele. Niisiis meie uurimisküsimus oligi, et kui öösel on siis selline võrr mahe valgus võrreldav sellisega, nagu ilmselt tänavavalguse käes linnalinnud võivad kogeda siis kuidas see mõjutab kasvavate linnupoegade seedimise? Aktiivsust ja nüüd seedimise efektiivsus on siis vähemalt inimese puhul seotud ka kehakaaluga. Kas lindudel ka avaldus kasvus? Meie linnud võtsid kaalus võrdselt juurde kas või sama kiiresti, niisiis nii need, kes, kellel oli öösel valgus, kui need, kellel oli öösel pimedus aga mis siis erines, oli see, et seedimise efektiivsus oli madalam nendel lindudel, kellel öösel tuli, põles ja tõenäoliselt kuna meie uurimuses oli kõigil lindudel kogu aeg vabalt süüa võtta, siis võib eeldada, et need linnud, kellel siis seedimise efektiivsus kehvem, oli tõenäoliselt suid rohkem ja kompenseerib, võisid kompenseerida sellega oma selle madalama seedimise efektiivsuse ja kokkuvõttes sama kiiresti ikkagi kasvada. Aga looduses ei ole meil alati niimoodi, et süüan vabalt saada, lihtsalt mine ja nokkiselt söögitopsist. Et looduses on näiteks ka näidatud seda, et linnalinnud veedavad rohkem aega toitu otsides ja toitudes linnalinnud, kes on siis öisele valgusele eksponeeritud mis võib ka viidata sellele, kui neil on madalam seedimise efektiivsus ja nad peavad rohkem toituma, et see on selline uudne, uudne, väike teadmine, mida, mida varem ei olnud, et seedimise efektiivsus lindudel valguse poolt niimoodi mõjutatud on. Aga kui lindudel valgus mõjutab seedimise efektiivsust nii-öelda negatiivses suunas ehk vähendab seda, kas, kas see siis tähendab, et lindudele hoopis kui nad loodusest ei leia nii palju teri, mida nokkida või ussikesi siis nende kehakaal või hoopis sellest väheneda? Täpselt nii sellepärast, et väga mitmed uurimused on juba praeguseks ka demonstreerinud, näiteks rasvatihaste pesapoegade tervis on kehvem, kui neil öösel tuled nii-öelda põlevad, kui nad tehisvalgusele käes kasvavad näiteks neil on kõrgem stressitase või siis kehvem immuunsus, kehvem võime haiguste vastu võidelda. Et ei ole ju, muidugi ei pruugi see seedimise efektiivsusele ainus mehhanism, sellepärast et öine valgus mõjutab väga paljusid füsioloogilisi protsesse läbi siis melatoniini, mis on seal selline aine meie ajus, mis peab öösel kõrgemale tasemele tõusma, et meie keha saaks kõik need protsessid ettevõte, mis on siis vajaliku töö siseks kasvamiseks, puhkamiseks, paranemiseks, tervenemiseks, ja kui on valge sisse melatoniin ei saa tõusta ja, ja selle tulemusena siis on mõjutatud mitmed füsioloogilised protsessid, sealhulgas siis eksale immuunsus, võime parasiitide vastu võidelda, aga tõenäoliselt siis ka seedimise efektiivsus või siis mingisugused muud linnu tervis, hea, tervise jaoks vajalikud protsessid. Ja katset tegite siis nii, nagu ma aru saan, et osadel tibukestel panite ööseks tule põlema ja teistel siis lasite ilusti pimedas magada. Just meil oli katse jaotatud jah, kaheks toaks ja ühes toas siis põles lindudel öösel siis selline mahe valgus, mida võib-olla võib võrrelda siis tõesti sellise pehmema tänavavalgustusega või siis ka sellise täisvalgustusega ja teistel oli öösel öösel siis tuled kustu. Aga kuidas te täpsemalt jõudsite jälile sellele, kui hästi neil seedetegevus käis? See oli üks testiks põnev meetod, mille, mille Tartu Ülikooli teadlased välja töötasid. Selleks tuli lihtsalt koguda lindudelt kaka proove või fekaaliproove, nagu teadlased ütlevad ja neid ühehappe lahusega töödelda ja seejärel see happelahus eraldas siis sellest fekaalimassist rasva ja seejärel tuli ainult tõmmatakse proov siis sellisesse peenikesse, klaasist kapillaar, baarid ja tsentrifuugid, tsentrifuugimisel tulemusena siis need erinevad fraktsioonid selles väikeses kapillaar is lähevad lahku, eks ole, rasvad on kergemad, kui, kui muu tahke materjal ja rasvad tõusevad siis sellest kapilaris peale poole ja on võimalik siis mõõta ärase rasvakihi paksus, selles kapilaris või pikkus, Need, kellel on siis rasvakihi pikkus, selles väikses klaas torukesesse suurem, nendel on järelikult seedimise efektiivsus madalam selle pärast üldiselt rasv ei ole selline asi, mida, mida loom looduses saaks lubada endast endast väljutada, et see on selline asi, mida tegelikult ta peaks olema võimeline sealt, et toidust kätte saama või oma seedimise efektiivsuse kaudu siis imendama oma organismi. Ja võib eeldada, et need, kes siis seda rasva ei suuda nii hästi imenduda läbi soolestiku, et nendel lisaks sellele, et nende siis toitaineid jääb vähemaks, et ilmselt ka igasugust muud kasulikku kraami tuleb, tuleb rohkem läbi sealt, kus ei tohiks tulla. Nii et rasva tuli neil siis valguse tõttu rohkem läbi ja selle tõttu võib arvata, et seedimine oli vähem efektiivne ja said ka muid aineid võib-olla vähem, et seal on nii täpselt, ei, ei saanud sealt uuringust veel aru. Aga kas neil mingisuguseid väliseid tundemärke või muid tunnuseid ka oli, mis viitasid sellele, et nad on teistest linnupoegadest natuke erinevad? Üks asi, mis meil on juba kaera avaldatud teises artiklis on siis see, et nendel lindudel, kellel öösel tuli põles, oligi kehvem immuunsus, ehk siis kehvem võime bakterite vastu võidelda. Ja tegelikult me oleme selles, see oli meil siin suur labori projekt, kus meil oli kaasas kuus-seitse erinevat teadlast, kes kõik uurisid sedasama valgusreostuse mõju nendele vutitippudele erineva nurga alt, ehk siis mina mõõtsin seedimise efektiivsust ja oksüdatiivse stressi, teine teadlane mõõtis immuunsust, kolmas mõõtis siis mingeid värvuse, sulestiku värvust. Neljas võib-olla muutis telo meeride pikkust ideeenna sellist kahjustusi ja tegelikult on neid tulemusi sellest uurimusest veel veel tulemas ja plaanis veel avaldada, et siiani ongi jõudnud veel avaldamiseni need kaks suurimast üksist otsuse kohta ja teine minu uurimus Sis seedimise efektiivsuse kohta. Et on veel tulemas küll põnevaid tulemusi sealt katsest. Oksüdatiivse stressi kohta, nagu ma aru saan, on meil tulemas. Ja see on mul andmed on analüüsitud, aga pole jõudnud veel asja kokku kirjutamiseni teaduse protsessimine, aeganõudev on see katse saime läbi viidud 2017 2018 umbes ja praegu siis ma jõudsin esimese artikli avaldamiseni, aga oksüdatiivse stressiuuringud näitasid väga huvitavalt seda, et just need antioksüdandid, mis peaksid olema siis need, mis aitavad oks tõsise stressi vastu võidelda on siis ka samuti valgusreostuse poolt Nendel kasvavatel vuti Kibudel mõjutatud. Ja pigem siis negatiivses suunas, jällegi ma kujutan ette Ja paraku paraku küll, et kuigi Maitan, nagu ma ütlesin, et kanalites hoitakse just tulesid öösel põlemas, sellepärast et kanad kiiremini kasvaksid, aga kanalates kanalates inimesi väga eriti ei huvita see, et need, need kanad, need väga terved ja õnnelikud oleksid ja kaua elaksid, et seal see kiire kasv on, on see, mille eest ollakse nõus maksma hinda nende kanade muude tervisenäitajate juures. Aga üldiselt on ka kanala uuringutes näidatud, et ikkagi vahepeal pealt tuled ära kustutada, sellepärast et muidu muidu see asi ikkagi see organismi ikkagi on mõeldud töötama niimoodi, et vahepeal on meil pime ja kui, kui üldse pimedust ei ole, siis, siis ta läheb ikka värvitud. Vutid on linnud, kes elavad tihtipeale kanalates, aga kuidas võiks olla näiteks metsikutel lindudel, kas neid ka inimese tegevus võiks häirida valguse mõttes? See mõjutab, et just linnalinnud on siinkohal väga oluliseks teemaks, sellepärast et linnades meil öösiti teatavasti linn öösel ei maga, tuled põlevad ja paraku see linnavalgus on paljude lindude jaoks meelitada. Siis võib nimetada selliseks ökoloogiliseks lõksuks, sellepärast et see tundub turvaline. Kiskjaid on lihtsam märgata, toitu on lihtsam leida saab, eks ole ka õhtul hilja seal ussikest otsida. Näiteks kui ma seal Arizonas oma uurimusi läbi viisin ka linnalindude uurimusi, siis ma leidsin, et sealsed väikesed lindid eelistasid pesasid ehitada parkla lamp peale otse lambi peale. Ja kui nüüd mõtelda, et kuidas see valgus siis neid tibusid negatiivselt mõjutab, siis, siis on see päris kurb vaatepilt, samal ajal, eks ole, need linnud ei ole jõudnud veel sellega kohastuda, esse valgus nende tibusid negatiivselt, mõjutab, et nende jaoks on ainult see teadmine, et kui on valged, siis siis ei ole kiskjaid. Ja teine asi, mis ma olen, mis on siis selline ammu teada asi on see, et see linnavalgus mitte ei noh, see on siis põhiteadmine ütluse tervise kohta on vähem teada, aga linnavalgus siis lükkab paigast ära selle linnu aastaajalised rütmid ehk siis lind valguse põhjal teab, et millal ta peaks hakkama, eks ole, territooriumi hõivama. Millal ta peaks hakkama pesajaid tema kaaslast meelitama, millal ta peaks hakkama poegi välja hauduma. Kui linnas on valgem talvel ja varakevadel, siis lind hakkab varem pihta ja siis võib juhtuda selline kurb lugu, et siis kui tal pojad kooruvad, siis parajasti ei olegi see hetk kevadel või varasuvel, kus kohas kõige rohkem putukaid oleks. Tegelikult peaks kokku langema see linnupoegade koorumise aeg. Et siin mõned päevad tagasi, eks ole, jaanuari esimesed päevad, ma juba kuulsin Tartu kesklinnas rasvatihased oma esimest sitsikleiti laulmas, et selgelt liiga vara. Ja see võib olla siis tingitud näiteks linnavalgustusest. Just nii, sellepärast, et valgus on hästi oluline biosignaal, see on olnud läbi ajastute siis lindude jaoks selline lollikindel signaal, millest lähtuda sellepärast et päike ja kuu teevad ikka oma oma käike ja keegi ei osanud arvata, et see asi võib-olla kunagi kunagi inimeste poolt ümber muudetud. Et tegelikult on võimalik ka linnavalgustuses võtta arvesse seda, et võimalikult vähe häirida neid eluslooduse biorütme ja selleks on neil on lahendusi teaduskirjanduses päris palju välja pakutud, et lihtsalt oluline olekski see, et et teadvustatakse, et see linnavalgus, mis mõjutab negatiivselt igasuguseid metsikuid elusana olendeid alates taimedest, putukatest ja tõesti lõpetades lindudega, mõjutab ju ka meid ennast ja, ja see aknast sisse paistev tänava tänavalatern tegelikult ei ole, ei ole mitte kuidagi kasulik meie tervisele. Õnneks lindudel ei ole pesasse nutiseadmeid, mida, mida õhtuti piiluda veel enne uinumist? Ja selle eest sellest on nad kaitstud. Aga täna rääkisime siis öise valgusreostuse mõjust lindudele, eriti just siis ida-sinibuti näitelt ja vestluskaaslaseks tuul Sepp, kes on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste Instituudis loomaökoloog. Inimese aju teeb kogu aeg midagi nii päeval kui ka öösel eriti päeval, jälgib pidevalt, mis ümberringi toimub ja annab ka juhiseid meile, et kuidas siis ümbritsevat arvestades paremini käituda. Ja tegelikult on ju huvitav see, et viimasel ajal on maailma ilmunud peale ajuga teisi seadeldisi, mis infotöötlusega väga intensiivselt tegelevad. Tegemist on siis infotehnoloogiaga ja ma arvan, et teadlastel on väga huvitav neid kahte asja mõnikord kokku panna ja vaadata, mis siis saab. Täna olen labori stuudiosse kutsunud Madis vasseri, kes on just nimelt, et sellist kokkupanekut püüdnud teha ja vaadanud, mis saab. Madis on omal ajal teinud magistritööpsühholoogia alal ja nüüd just möödunud aasta lõpul doktoritööhoopis arvutiteaduse alal. Nii et nii et siit üht-teist ilmselt põnevat koorub. Aga Madis, räägi ehk ise lähemalt, kuidas need kaks valdkonda siis kokku panid oma doktoritöös, mis nurga alt ma saan aru, et arvuti aitas uurida ajutegevust. Ma olen jah, selline huvitav hübriidet bakalaureuse ja magistritegin psühholoogias, uurides siis seda, et kas, kui aktiivne sa ju siis on ärkvel ja, ja magades näiteks. Ja siit nagu sihuke sujuv edasiminek oli, oli arvutiteadusesse, et kas me suudame seda kõike kirjeldada kuidagi kuidagi arvutuslikult. Ja see konkreetne doktoritöö, mis nüüd kaante vahele sai, üritab siis kontrollida ühte sellist väga levinud arvutuslik ajuteooriat, mis viimasel kümnendil on kuidagi väga populaarseks saanud uurijate seas. Ja Priit, kui sa mainisid siin, et aju kontrollib maailma ja üritab sellest aru saada, siis tegelikult see teooria, mille nimi on vaba energia teooria printsiip väidab hoopis seda, et mida aju teeb, on üritada maailma ette ennustada ja siis seda ennustust kontrollida. Et mitte mitte niivõrd keskenduda maailmale, vaid keskenduda enda versioonile maailmast ja siis kontrollida, kas see on õige või ei ole õige. See on veel põnevam, see läheb juba natukene sinna simulatsiooniteooria valdkonda. Et kas me elame simulatsioonis. Aga ma arvan, et me siia täna ei põikame sügavalt. Oleneb tõesti, kuidas raamistada, et me kõik elame iseenda poolt genereeritud versioonist maailmas mõnes mõttes küll siukses harvutuslikus mõttes. Et miks meeles teooria huvi pakkus, oligi sellepärast, et ta üritab olla selline kõikehõlmav, seletad ära aju sihukest põhilist olemust, mis aju Sist teeb arvutuslikult ja selle hulgas selle käigus ta teeb mingisuguseid tugevaid väiteid. Et kuidas aju peaks mingites olukordades siis toimetama. Ja meile pakkus sealt üks niisugune ala ala väide huvi, mille siis täpsem nimetus on. Aktiivne järeldamine, et hea näide, niisugune igapäevaelu näide on see, kui te satute mingisse piirkonda oma korteris, kus on pime parasjagu, aga see on teile tuttav tuba, liiguti sealt toast läbi ja tavaliselt neil on nagu üsna hea ettekujutus, see mudel sellest toast, et mis peaks järgmisena teel nagu vastu tulema seal pimedas toas. Aga te kontrollite seda mudelit siis oma käega kompides, et kas, kas tool on seal, laud on seal ja lamp on seal, kus ta peaks olema. Et käib niisugune oma mudeli kontrollimine. Et see on niisugune tavanäide, aga seal on ka palju sihukesi võib-olla esmapilgul veidra maid, väiteid ja näiteid. Üks, mis meile huvi pakkus, uurimiseks oli seletus sellesse, kuidas inimene üldse saab iseenda kehaosi liigutada, näiteks kätte seda et siin on ka nii ennustus, mängib rolli kui ka siis kontrollimine. Aga, aga see teooria ütleb, et et, et liigutamine ei olegi nii lihtne, et kui sul on mõte tekkinud pähe, et võiks tõsta oma kätt siis tekib ajus niisugune konflikt, et ennustus on see, et käsi nüüd tõuseb. Aga reaalne maailm, see tagasiside sinu kehalt on see, et käsi on ilusti laua peal. Kuidas nii, tavaliselt on ju küll niimoodi, et liigutamine on väga lihtne. Ja kui me tahame kätt tõsta, siis käsi tõuseb ka. Just et, et siin ei tohiks olla midagi keerulist toimumas, et see on ju nii igapäevane, täiesti loomulik asi. Mis tegigi selle meie jaoks huvitavaks, et, et kui see nii tõesti on. Selle teooria väitel peaks aju vähem tähelepanu pöörama sellele, kus käsi parasjagu on, et ta saaks liikuda sinna, kus ta peaks olema. Ja siis me nuputasime välja ühe huvitava viisi, kuidas seda testida. Ja see siis see punkt, kus, kus informaatika ja psühholoogia kokku said. Et meie katse nägi välja umbes sellisena, et inimesed tulid laborisse, panid endale pähe virtuaalreaalsusprillid, mis asendavad inimese nägemise mingi mingisuguse tehisliku versiooniga. Et meie puhul me ei olnud aga kunstilised, panime inimeste siukse suure halli välja sisse, kas midagi muud huvitavat ei toimunud. Aga nende ülesanne oli siis istuda seal hallis väljas, need prillid peas ja tõsta oma kätt. Ja sel hetkel, kui käsi tõusis, me näitasime, kas siis käe taha vahetult või kuhugi mujale seal nägemisväljas mingisuguseid stiimuleid, palusime hästi kiiresti inimesel kas reageerida või hinnata. Et kui kontrastne stiimul oli aga see trikk, et testida seda, et kas tõesti siis aju pöörab omaenda käele vähem tähelepanu, kui käsi liigub. Trikk oli selles, et me käe enda tegime siis virtuaalselt nähtamatuks. Et inimene küll liigutas ennast, aga Ta ei näinud, et sa käsi liigub kätte ei olnudki seal virtuaalses maailmas. Aga tema ajudega ikka neid ennustusi, et käsi peaks olema umbes seal. Ja me saimegi ära näidata katseliselt, et tõesti kui sul on mingisugune täpikenemis, ilmub sinna, kus käsi peaks parasjagu olemas, kuigi virtuaalselt ei olnud ühtegi kätt. Siis inimesed olid aeglasemad. Reageerides sellele asjale, mis sinna ilmus. Nii et päriselus oleks käsi pidanud tegelikult varjama seda täppi, eks ole, jah, ahah, aga virtuaalses virtuaalses maailmas käsi nähtavamad Oli ta tehniliselt väga hästi näha, ainult et ei olnud nii hästi näha, sest inimene ise samal ajal siis oma oma ajus tegeles sellega, et, et ignoreerida natukene seda piirkonda, et nende efektid olid väiksed, aga siiski statistiliselt väga olulised. No aju loomulikult arvab, et ega käe tagant ju midagi näha ei ole seal loogiline. Ja et see on ka näide sellest, et aju tegelikult töötab väga hästi selles olukorras, et ta üritab optimeerida ka seda, et millele ta oma piiratud ressurssi kulutab ja millele mitte sinu enda liigutused on sulle teada. Et siis see ei ole ka võib-olla nii oluline. Teine näide igapäevaelust on see, kui proovida iseennast kõditada, siis hästi ei tööta, sest sa tead, et see on sinu enda käsi, kes sealt tulede kõditab. Aga kui tuleb sõber, siis see kõik väga hästi töötab, sest sa ei oska oma sõbra sõrmeliigutusi nii täpselt ette ennustada. Ja, ja see on juba enne virtuaalset reaalsust teada. Aga sihukesi nägemisvälja efekte ilma virtuaalreaalsete väga keeruline teha, et kuidas sa teed inimese nähtamatuks. Ja, ja nii et on näha küll, kui ikkagi vaadata, aga, aga kuidagi nagu eriti lihtne jala ajul seda nagu aru saada, et sealt midagi näha üldse võiks. Kus käsi peaks olema? Jah, aga ju ei ole ka, ei ole ka nagu täiesti teadmatuses sellest efektist, et me tegime ühe katse, kus me lisaks sellisele käeliigutusega ja hinnangute küsimusele küsisime ka inimesed, et kui kindel ta on oma oma selles vastuses, mis ta just andis ja me tahtsime näha, et kas see, kui need nähtamatu käetagused stiimulid on, on allasurutud või vähem tähelepanu all, et kas see mõjutab kuidagi sellist hinnangut. Et kas inimesed ei suuda enam olla kindlalt kindlad, et kas see nüüd oli siis kontrastis või vähem kontrast sem, täpp ja sealme ei leidnud efekti, mis annab nagu edasi seda, et et see ei mõjutanud siukseid, kõrgemaid protsesse, et mõtlemist iseenda mõtlemisest. Mis tähendab, et võib-olla see on kasulik asi aju jaoks, et ikkagi teha vahet, et mis on sinu enda liigutused ja mis on kellegi teise liigutused. Ja mida sellest kõigest võime siis järeldada, et me kõigepealt järeldasime seda, et aju aju on väga ökonoomne. Et see, et seda tähelepanu ei ole, et see, see tingimata ei ole, puudus, sellepärast et, et reaalses maailmas ikkagi inimene oma käe taha ei näe. See on, see on põhimõtteliselt õige jah, et et, et sul ei ole vaja raha käe taha, aga sul ei ole vaja näha seda kätt ennast, sest sest sa tead, et see on sinu käsi, kes praegu su nägemisvälja kuskilt hüppas, et, et see ei peaksin hirmutama ja hirmutab sind siis siis see on nagu võib-olla mõni sugune vaimne häire, et see on see, mis läks. Teooria tervikuna on ka kasulik, et lisaks sellele sihukseid veidraid katseid teha laboris. Et kui me suudame aju toimimist seletada kuidagi sihukesele üldisemal viisil, siis me saame selle kaudu seletada. On olukordi, kus aju mingil põhjusel ei toimi nii nagu peaks, või siis ka jah, nagu alguses räägitud, rakendada sedasama asja kuskil tehistikus süsteemis. Ja noh, seda on põnev teada, kas see nüüd on siis näide sellest, kuidas infotehnoloogiasaavutuste abil siis saame paremini teada, kuidas aju toimib, eks ole, et kas sellest, et mingit teistpidist tulu ka on, et kuidas me aju tööd paremini tundes saame võib-olla virtuaalreaalsust paremaks teha? Jah, et see oli üks teine suur osa kogu selles doktoritöös oli uurida ka neid tööriistu ennast või arendada neid edasi. Et nendest neljast artiklist, mis selle doktoritöös sees on üks, ongi pühendatud ainult nendele programmidel endale, et kuidas siukseid katseid teha, kuidas neid seadmeid rakendada. Ja üks artikkel on sellest, kuidas siis kuidas seda kõike hästi teha, sihuksed juhtnöörid edasiseks teadustööks. Et me näeme, et sellel tehnoloogial on palju potentsiaali aga on ka palju võimalusi teha seda kuidagi kehvasti. Et siis me üritasime oma kogemuste pealt ja teiste tööde pealt, et kokku võtta sellised 11 punkti, et, et mida peaks jälgima, et katsed oleksid korrata, tavad, oleks Baliidsed, oleks Reliaapsed. Kas oskad juba või soovid öelda, mis suunas kavatsed edasi uuringuid teha nüüd selles valdkonnas? Selle kahe suure infotöötlussüsteemi tüübi kokkupuutepinnal? Ja see on alati psühholoogilistes uuringutes selline triki koht, et, et kuna me uurime inimest, kes on väga keeruline ja nutikas olend, et siis ei tohi täpselt öelda, mida sa tema puhul uurid parasjagu. Et meil endal on kindlasti huvi selle selle teooriaga edasi minna, vaadatagi võib-olla natukene ka keerulisemaid nähtusi veel. Et kuidas üldse inimesed jõuavad mingisugustele järeldustele ja jõuavad uute lahendusteni, näiteks. Et on meil erinevaid katseid selles suunas praegu plaanis ja laiemalt ka seda süsteemi kuidagi kompida, nii et et mida on võimalik üldse inimeste mõtlemises muuta läbi erinevate kogemuste ja virtuaalreaalsus võimaldab luua väga erinevaid kogemusi. Praegu see eelnev töö oli kõik nagu kirjeldasin, vägagi pealtnäha lihtsakoeline panid prillid pähe ja oli see hall maailm. Aga aju ilmselgelt on palju võimekam ja suudab palju keerulistes olukordades hakkama saada, nii et nüüd meie plaan on minna nende keskkondadega ja ülesannetega palju keerulisemaks, nii et inimesed tulevad katsesse siis siis nende jaoks see on nagu mingisugune põgenemistuba või või mingisugune, hoopis hoopis veider abstraktne kogemus, aga seal taustal uurima siis teatud fenomene, mis tulenevad jätkuvalt sellest samast suurest vaba energiaprintsiibist, aga jällegi võtavad mingisuguse alaosa sellest ette, aga, aga mida täpselt, seda ma võib-olla jätaski natukene müsteeriumiks, siis inimestel oleks põhjust ikkagi tulla, tulla ja olla see suurepärane katseisik ja siinkohal tuleb tänada kõiki, kes käisid nende nelja aasta jooksul minu katsetes, et et laenamas oma ajusid, et see on olnud asendamatu, et saada neid tulemusi. No inimestel läheb nüüd elu selles mõttes ka põnevamaks ja katseisikutel ka, et, et ei pea enam seda halli ümbrust vaatama seal ainult vaid ma saan aru, et suuremat seikluslikkus on oodata katseisikutel. Ja et, et ülesanded ei ole enam nii lihtsad, et et tuleb hakata ajusid ragistada kõvemini ja see omakorda annab meile palju rohkem vihjeid, kuidas sa ju tegelikult siis töötab, et see on kriitika olnud ka osade hästi sihukestel kontrollitud laborikatsete puhul, et, et need on nii, nii jäigalt kontrollitud taju ei tööta nii nagu tavaliselt töötab sellistes katsetes, vaid ta lähebki mingisuguse lihtsustatud režiimi peale, sest sest need ülesanded on tegelikult siuksed. Vaata ühte punkti, vajuta ühte nuppu, aga, aga see ei rakenda kogu aju või, või koguneme võimekust. Aga täna rääkisime siis uuringust selle kohta, et kuidas vaadata täpi nähtamatu käe taga Laias laastus küll. Ja ja selle selle peale tegi siis kaugeleulatuvate järeldustega doktoritöö Tartu Ülikoolis Madis vasse. Tänases saates oli juttu vutitibudest öö valguses ja nähtamatust käest. Juttu ajasid tuul, Sepp, Madis vasar ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
