Teadust kõigile teaduse sõpradele. Kas mõistatuslik tumeaine, mida on rohkem kui tavalist ainet, võiks koosneda ürgsetest, mustadest aukudest, mis tekkisid esimesel sekundil pärast suurt pauku. Hardi Veermäe keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist on seda uurinud. Kaia Palm Tallinna tehnikaülikoolist ja ettevõttest protobios on aga uurinud, kuidas avastada varakult hulgiskleroosi tekkimise ohtu ja leidnud tervelt kaks asjakohast märki. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Universumis on kaks suurt mõistatust, üks on tumeaine ja teine on must auk. No tegelikult on neid mõistatusi veelgi, aga täna räägime kõige rohkem neist kahest. Ja seda põhjusel, et stuudios on Hardi Veermäe, kes on keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi füüsik muide ka just sel nädalal pälvinud riigi täppisteadusaastapreemia koos kolleegidega Mart Raidoli ja Kert hütsiga samast instituudist. Et kõigepealt palju õnne, aitäh ja teema nii seal laiem uurimisteema, mille eest Eesti riik otsustas KBFI füüsikuid tunnustada. Ja ka nüüd meie tegelikult selline lähem põhjus, miks me täna kokku oleme saanud puudutavad mõlemad seda kahte suurt mõistatust ja nende omavahelist koos vaatlemist. Mustad augud ja, ja tumeaine. Ja lähen, põhjus on ajakirjas physical Review Ledas ilmunud artikkel, mille üks autor on ka Hardi Veermäe ja teine autor, on Soome päritolu kolleeg Ville vastane kes vahepeal töötas Eestis, aga nüüd on siis kolinud Barcelonasse. Ta oli jah, ta oli Bostok järeldoktor, siis KBFIs ja nüüd viibib Barcelonas, et tema oma kolmandat järeldoktoreid seal Kes on laborisaadet kuulanud, kindlasti need mõisted tumeaine ja musta ei ulatu esimest korda kõrva. Aga räägiks nüüd hästi lühidalt ja populaarselt. Tumeaine on siis, mis? Väga lühidalt öeldes siis viis kuuendiku kogu aine massist, universumis on teadmata päritoluga ja seda viit kuuendikuma nimetame siis koondnimetusega. Tumeaine. Me suudame aine massi mõõta näiteks siis vaadates tähtede liikumist galaktikas tähed liiguvad natukene liiga kiiresti selle kohta, kui galaktikat koosneksid ainult nähtavast ainest. Et kui seal tumeainet oleks, siis meil endaks tähed lendaksid sealt galaktikas lihtsalt minema umbes samamoodi, kui päike oleks poole kergem ja maa liiguks sama kiiresti, siis päike suudaks meid oma orbiidil hoida. Ja tänu sellele me siis teame, et universumis peab olema palju rohkem ainet, kui me näeme. Ja neid osakesed, mida me siiani tundma oleme õppinud, ei saa olla siis tumeaine osakesed. Osakestefüüsikud ütlevad, et meil peab olemas olema veel mõni osake. Ja siis kui nüüd tulla selle juurde, millega meie tegeleme, siis meie vaatasime hüpoteesi teoreetikutele on erinevad, hüpoteesid, me ei tea, milline neist õige veel on, aga on ka üks võimalus, et tumeaine siis kas koosneb täielikult või osaliselt mustadest aukudest, nii et ei peagi olema osake tingimata tõepoolest jah. Must auk. Mingis mõttes on ka osake lihtsalt väga suur ja väga raske ja mis see musta oksis, et on jälle, tuletame meelde elementaarseid mõisteid, must auk ka seda saab, saab seletada siis lihtsalt ja keeruliselt. Et lihtne seletus võib-olla oleks astronoomiline objekt, mille gravitatsioon on nii tugev, et sealt ei pääse isegi valgus minema. Ja veidi keerulisem seletus on siis seda ennustas ainstani üldrelatiivsusteooria, mis ütleb, et rumal, kõver ja must auk on siis nii-öelda auk ruumilised, kas ruum on nii kõver, et kui me sinna ruumipiirkonda siseneme, siis sealt enam välja ei pääse? Ja näiteks must auk tekib tähe kokkukukkumisel, et siis see, kogu see täheaine siseneb sinna piirkonda? Me nimetame seda siis sõnaga sündmuste horisont ümbritseb seda piirkonda teha aina siseneb sinna piirkonda ja me ei tea, mis seal sees on, lihtsalt teame, et eksisteerivad sellised piirkonnad ja neid me oleme siis tänapäeval näinud nii galaktikate keskmes kui ka siis viimane viimase viie aasta jooksul tehtud avastus on gravitatsioonilainete mustade aukude ühinemisel tekkinud gravitatsioonilained ja neid on kinni püütud, neid, neid on nüüd kinni püütud ja ütleme, et meie töö ongi seotud just selle valdkonnaga. Et kui me nägime gravitatsioonilaineid, siis automaatselt tekitas uue astronoomiaharu gravitatsioonilainete astronoomia ja me siis kasutame seda uut vaatlusmeetodit et uurida lähemalt siis erinevaid tumeaine hüpoteesi või tähendab siis meie puhul konkreetselt seda ürgset mustade aukude tumeaine hüpoteesi. Ja hüpotees on siis selline, et tumeaine, see, mida me tegelikult näinud ei ole, tema mõjusid oleme nõnda tähtede liikumise järgi näinud. Jah, tema raskusjõu mõju ja hüpoteese seisneb siis selles, et tumeaine koosnebki mustadest aukudest. No see on jah, üks üks potentsiaalne viis, kuidas seletada siis tumeaine olemust, ostis teada oma päritolu mustalaugul massi on see must auk, võib-olla ka väga kerge talk, võib-olla ka näiteks ühe grammi raskune stan tohutult väike, peab olema palju, sellisel juhul, neid peab olema palju. Tõepoolest, aga nad poleks siiski väga tihedalt ja ei asetseks maailmaruumis väga tihedalt. Ja väga kergete mustad augud, neil on see probleem, et nad aurustuvad, ehk siis sellised mustad augud ei saaks olla tumeaine, sest nad oleks oma elu jooksul juba aurustunud auravad ära auravad ära son siis Stephen Hawking ennustus mis tuleb siis nii-öelda teatud kvantefektidest. Et on nii-öelda klassikaline füüsika ja kvantfüüsika klassikaline füüsik ütleb, et mitte miski muuseas tagust välja ei pääse, aga kui me võtame arvesse kvantfüüsikat, siis tuleb välja ta mustal augul on temperatuur, ta must keha ja iga must keha kiirgab musta keha kiirgust. Tänu sellele kiirgusele suudavad mustad augud oma massi vaikselt kaotada. Kui nad on väga suured, siis see efekt on tühine, aga väga väikesed mustad augud võivad olla kuumad, võivad kiirata Ta üsnagi efektiivselt ja siis lihtsalt mingi hetke ära aurustada. Nii et pigem me otsime siis raskema raskemaid musteok. Jah, tõepoolest, et aga siin käis ju läbi niisugune sõna juba nagu ürgne must auk ja, ja ma saan aru, et see on täna võtmesõna, see on midagi muud kui need mustad augud, millest räägivad astrofüüsikud. Ahaa, astrofüüsikud räägivad galaktika keskme suurest mustast, nagu näiteks peale ja ka tähe, kui on täht, on mitu korda raskem kui päike, siis nende elu võib lõppeda musta auguni. Päikeseelu ei lõpe, must auguna, lõpeb kääbustähena. Aga raskelt teha võivad ka lõpetada oma elu musta auguna. Ja need mustad augud on siis ka mitu korda raskemalt kui päike ja need on tekkinud tähest ja selles mõttes nad ei ole nii ürgsed, kui nad ürgsed, mustad, aga tõepoolest nüüd on tekkinud tähtedest. Ja siis minu jaoks võrdlemisi hilises universumis ürgsed mustad augud tekivad, et ütleme siis, kui universum oli noorem kui üks sekund. Hetkega, et kui on olemas õiged tingimused ja siis nad võivad seal väga varajases kuumas aga tihedas universumis tekkida. Ja sel viisil saavad nad olla tuumaline. Ja mõni neist on siis järelejäänud meie meie päevini ja võib-olla seda ei vist ei ole keegi veel avastanud, aga kui teie nüüd avastasite. Me ei avastanud seda, ma kindlasti ei avastanud seda. Pigem et üks osa meie meie tööst on see, et me ütlesime, et neid ei saa olla väga palju. Et kui me võtame gravitatsiooni võib-olla ma peaks siis natuke rääkima gravitatsioonilainetest, et mida me siis näeme, hetkel on Ameerikas liga observatoorium ja Euroopas Virgo, mis siis hetkel suudavad detekteerida gravitatsioonilaineid. Ja me näeme siis miljardeid aastaid tagasi põrkunud raskeid musti auke nende põrkel tekkinud gravitatsioonilaineid, mis hästi nõrgad, tohutult nõrgad ja me suudame nüüd avastada see mõõtetäpsus, mida nad mõõdavad, on kahe peeglivaheline kaugus ja siis analoogia oli siis, kui me tahaksime mõõta lähima tähe tähe kaugust juuksekarva paksuse täpsusega, et siis nemad mõõdavad selle kahe peegli kaugust sellise täpsusega ja kui gravitatsioonilaine meid läbib, nende peeglite vaheline kaugus natukene muutub ja selle abil me siis teame, et selline sündmus toimus varajases universumis ja need mustad augud on mitu korda raskemalt kui päike ja kui need moodustaksid kogu tumeaine, siis meie oma tööga kindlasti saab, seda tuleb seda veel edasi arendada. Nüüd füüsikas pole kunagi ükski asi päris lõplik, et on teatud eeldused, mida saab rikkuda. Võib-olla. Aga ütleme siis lihtsalt, et kui neid kogu tumeaine koosneks sellistest mustadest aukudest sisse toimuks põrkeid liiga palju. Hetkel me oleme läinud 50, sel juhul oleks neid tunduvalt rohkem. Nii et me saame praegu välistada selle hüpoteesi juba, et kogu vaadeldud nii-öelda või järeldatud tumeaine koosneb Mustadest aukudest koosneb vähemalt sellistest rasketest mustadest aukudest, ta võiks koosneda väga kergetest mustadest aukudest sest et need eksperimendid näevad teatud massiga mustade aukude päikese massiga päikeses palju raskema massiga mustade aukude põrkumist, kui nad on väga kerged siis seal nende ühinemise või siis natukene tausta, et selle musta augu sagedus kattub umbes kahe tähe orbiidi pöörlemissagedusega. Kuidas, kui kiiresti nad teemias ümber pöörlevad? Kui mul on väga suured mustad augud, siis nemad kirjuvad aeglaselt stenda, nad orbiit on suur. Kui meil on väga väiksed väikesed mustad augud, siis nende sagedus, see gravitatsioon lähedal, signaal on palju, palju kõrgema sagedusega ja sellele eksperimendile lihtsalt pole tundlikkust väga kõrge sagedusega. Räägime gravitatsioonilaine sagedusest, meieni jõuab just. Aga tegelikult nüüd tuleb välja, et see tulemus on siis selles mõttes negatiivne, välistama? Ta on, kui me oleks avastanud tumeaine, siis oleks see hoopis teise kaliibriga tulemused, siis me siis oleks üsnagi suur revolutsioon füüsikas. Ja isegi kui me avastame ühe must ürgse must augu sest need objektid on seni on hüpoteetiliselt objektid, me ei tea, kas nad tekivad. Me teame, kuidas nad tekkida võiks varajases universumis. Aga kui me suudaksime mõne sellise objekti avastada, näiteks ma enne mainisin, et päikese massiga tähed ei kuku kokku mustades aukudes, nii et kui me läheksime musta auku, mis on kergem kui päike siis oleks füüsikast midagi väga veidrat, midagi täiesti uut ja juba see oleks revolutsiooniline avastus. Ja see oleks viide, et võib-olla on tegemist ürgse musta auguga täpselt mehis tekkis juba enne igasuguseid tähti. Täpselt nii, aga räägime nüüd lähemalt sellest physical Review Lätas ilmunud artiklist ja uurimusest, mille põhjal see artikkel sai kirjutatud. Milles see täpsemalt seisnes? Et on, oli üks teine eksperimentaalne tulemus, et eelmise aasta sügisel siis USA ja Kanada üks teaduskorporatsioon, eksperiment, kes jälgivad pull saareid, mis on siis tohutult kiirelt pöörlevad neutrontähed saadavad Maale väga regulaarseid raadiosignaale. Ja kui mõõta, siis ebakorrapärased neist signaalidest, siis võiks öelda midagi ka gravitatsioonilainete koht, et kui maad läbib gravitatsioonilaine, siis on võnkumine aegruumi struktuuris, mis paneb kellad aeglasemalt, Käima muudab veidi pikkuseid ja kuna Pulsarid on väga täpselt kosmilised kellad siis mõõtes need väikeseid kõrvalekaldeid ja võrreldes seisneda Pulsarite sagedust maapealsete kellade sagedusega, siis me saame öelda seda, kas maada läbiv parasjagu gravitatsioonilaine. Ja see on üks nii-öelda paralleelne gravitatsioonilainete avastamise võimalus. Täpselt nii. Ja need gravitatsioon väga madala sagedusega, et sagedus võib olla umbes 11. Võnkeperiood võib olla umbes 11 aastat 12 aastat kümnetes aastates ja sellel meetodil saaksime siis avastada ka suurema massiga mustad ja ja üks, mida nad otsivad, et lasen astrofüüsikast astrofüüsikas on teada, et meil on ülimassiivsed mustad augud galaktikate keskmetes ja astrofüüsikas otsivat et siis nende ülimassiivsete mustade aukude ühinemisi, mida võiks näha selle selle eksperimendiga. Ja ma lisaks veel ühe asja, et nad pole veel, see pole veel päris kindel, et signaal tuleb, gravitatsioonilainetest nad seda andmed tuleks veel veidi koguda. See peab olema teatud kindlad kindlad mustrid sellesse signaalis, aga mingisugune anomaalia on hetkel olemas ja siis võiks spekuleerida, millega on tegemist. Aga noh, spekuleerime natuke spekuleerima, et et nüüd, kui see tõepoolest on gravitatsioonilaine, siis üks võimalus selle päritoluks on siis mitte ülimassiivsete mustade aukude ühinemine, vaid siis ürgsetel mustade aukudega tekkimisel tekkinud gravitatsioonilainete signaal. Ahaa, et kuna see tekkimine on ikkagi väga suure massi kokkukukkumine. Ja see on selline üsnagi energeetiline protsess, toimub väga lühikese aja jooksul ja siis seal sellel hetkel samuti tekivad samuti gravitatsioonilained. Ja tuleb välja, et kui natukene võtta see teooria ette arvutada, siis kui meil tekiksid täpselt need mustad augud, mida me näeme nüüd mille ühinemisi me oleme näinud, need suuremad mustad augud ja kui nüüd oleksid ürgsed, siis võiks tekkida täpselt selle õige sageduse signaal, mida me nägime selle teise eksperimendiga. Et loomulik on küsida, 22 asja on omavahel seotud. Ja seda me uurisime ja meie esialgne vastus oli jällegi pigem negatiivne. Et see signaal oli natuke liiga nõrk aga teisest küljest, kui me vaatasime natukene raskemaid musti auke, siis me leidsime, et et see signaal võib olla seotud siis ülimassiivsete mustade aukude, ürgse päritoluga. Aga kas see sai nüüd tuge, et tumeaine võib koosneda mingis ulatuses ürgsetest mustadest aukudest või ikkagi välistasin? Kui me sellega ei välistanud, pole me veel midagi. Olgu parandanud, välistanud oleme me selle, et mustad augud, ürgsed, mustad augud saavad olla kogu tumeaine, kui need ürgsed augud on rasked. Seda on väga rasked. Aga et me saame hetkel öelda seda mingisuguse ühesõnaga raskemad mustad augud ei saa olla kogudumaine, kasutades siis gravitatsioonilainete vaatlusi, on ka teised piirangud. Aga gravitatsioonilainete piirangud on hetkel ühed ühed kõige tugevamad. Aga see ei tähenda seda et need ühinemised, mida me näeme, et neist mõni võiks olla ürgne must auk. Et isegi kui tumeaine on, koosneb vaid 0,1 protsendi ulatuses ürgsetest mustadest aukudest võivad ühineda piisavalt sagedasti, et me näeme neid sellesama eksperimendiga ja hetkel on siis lahtine küsimus, et kas need on ürgsed või astrofüüsikalised. Astrofüüsikud loomulikult eeldavad, et nad suudavad tähetekkeliste mustade aukudega kõike seda seletada. Aga Me peame ootama, kuni me näeme rohkem ühinemisi. Meil on rohkem andmeid, mis me saame hakata võrdlema seda, mida elustavad astrofüüsikud ja mida ennustavad inimesed, kes uurivad erinevaid tumeainemudeleid. Ja lõppkokkuvõttes me saame, loodame saada siis targemaks ka sel alal, kas ürgselt musti auke üldse on olemas ja kui palju neid on. Aga praegu saime siis ülevaate teaduse praegusest hetkelisest seisust mustade aukude ja tumeda aine omavaheliste seoste asjus. Vestluskaaslaseks Hardi Veermäe. Terviseteemad on praegu Eestis ja kogu maailmas väga tugevalt esil. Teadagi miks koroonaviirus levib, aga ega see ei ole ainus haigus, mis inimesi kimbutab. Teised haigused on ka järel, kuigi grippi on jäänud vähemaks. Aga näiteks sellist tõbe nagu hulgiskleroos sclerosis, multiplex, ladinakeelse nimega teadaolevalt koroonaviiruse levik ühes ega teises suunas ei mõjuta. Kui, siis seda, et võib-olla meditsiinitähelepanu jääb patsientidele vähemaks. Aga täna on laboristuudios Kaia palm, Tallinna tehnikaülikoolist geenitehnoloogia osakonna dotsent kes on koos kolleegidega hiljuti avaldanud uurimuse sellest, kuidas hulgiskleroosi võimalikult varakult avastada. Täpsemalt jälle öeldes on nüüd tänu selle uuringuga leitud paar uut markerit ehk märki, mille järgi näha, et patsiendil on hulgiskleroosi oht olemas. Me peame ikka natukene rääkima sellest, mis haigus on hulgiskleroos. Ja siis jõuame markerite juurde ka. Hulgiskleroos on autoimmuunhaigus ja Ta avaldub noortel täiskasvanutel, tema sagedus on üks inimene 1000 inimese kohta. See tähendab seda, et on suhteliselt sage noortel naistel vanuses 20 kuni 24 sagedasem aga noortel meestel jälle haiguse kulult raske. Ta põhjustab lõpuks suure elukvaliteedi languse. Ja mida varem oleks võimalik selle haiguse teket diagnoosida, seda seda efektiivsem. Arvatavasti oleks ka varane ravi, mis see põhiline sümptom on. Sümptomeid on erinevaid ja viiendikul hulgiskleroosi haigetest on nägemisnärvipõletik tik, see tähendab, tekivad nägemisega seotud häired ja sellise sellise kaebusega tihti nad jõuavadki arsti juurde. Ja nüüd nägemisnärvipõletikuga see teie uuring ongi nüüd seotud, see uuring veel oli koostöös Helsingi ülikooliga ka. Ja veel ühe täiesti eraldi seisa ettevõtega nimega protobios. Hull. Ja tõesti, see uurimus on sündinud edukast koostööst kolme partneri vahel. Uurimus põhineb võimsal tehnoloogilisel platvormil mille on arendanud välja ettevõtte proto peos, mis võimaldab ühest veretilgast profileerida väga suurt hulka antikehi. Teiselt põhineb see uurimus Tallinna tehnikaülikoolil, kelle tööstus, doktorandid on väga tublid protobeose töötajad. Selles mõttes, et me oleme saanud väga suurt toetust Tallinna tehnikaülikooli doktoriprogrammist ja samamoodi geenitehnoloogia instituudi laboritest. Ja kolmandaks, mistõttu see üldse selline uurimus sai võimalikuks, on koostöö väljapaistvat Soome neuroloogi aitäh ja viroloogidega. Nemad pöördusid meie poole, et neil on olemas selline väga väärtuslik kliiniliste proovide kollektsioon eri staadiumis kulgi skleroosi haigetelt ja küsimus nendepoolne kliinile. Küsimuse püstitus oligi, et kas on võimalik, kasutades seda antikehade profileerimise meetodit tuvastada väga varast muutust immuunsüsteemis ja selle järgi siis seda seostada optilise neuriidi Huldiski roosiks progresseerumisega. D keha on ka samuti niisugune mõiste, mis viimase aasta jooksul on paljudele kõrva hakanud ja enam-vähem võib-olla tean, aga mis seal seal immuunsüsteemis selline palk. Ja see on nii moon, süsteemi valk ja ta luuaksegi selleks, et immuunsüsteem mäletaks, kellega. Kokku puutunud ja nagu ma tähele panin, Soome poolt osalesid ka viroloogid, nii et ka viirus on siin kuidagi otsapidi mängus. Ja tihtipeale selliste neuropõletikega või enamuse suurte neutraalsete haigustega, sealhulgas näiteks Alzheimeri haigus siis Huntingtoni haigus, siis Parkinsoni haigus ehk neuropõletikud ajus tekkinud põletikud on seotud viirustega. Ja praegusel juhul siis ka nägemisnärvi põletikku võib põhjustada viirus ja täpselt nii on. Millises staadiumis siis nüüd neid markereid juba suudate märgata, need oma selle uuringu põhjal? See on selle uuringu üks kõige väljapaistvamaid tulemusi. Ehkki uuringu risk uuritavate ris oli tagasihoidlik optiliseni juriidi algusega seotud hulgiskleroosi progresseerumist suutsime metetekteerida nendel inimestel, kellel proov nägemisnärvi põletiku kaebusega proov oli võetud viis ja pool aastat enne hulgiskleroosi diagnoosi. Nii et ühesõnaga see muud tus halb muutus, on nähtav meie verepildis juba aastaid aastaid, enne kui sa lööd sümptomaatiliselt välja. Aga praktiliselt võiks siis sellise järelduse siit teha, et kui nüüd inimesel diagnoositakse nägemisnärvipõletik, siis oleks kasulik kohe ka neid markereid vaadata. Ja nii on ka, see on ka tõesti tõsi, küsimus on ainult selles, et selleks, et selleni jõuda, on vaja väga läbi viia suuremahulisem kliiniline uuring, kus on tõesti rühmad ja uuritavad, on väga täpse diagnoosi kandjad. Eelistatult võiks uuring olla siis ühe ja sama geneetilise tausta või siis etnilise tausta või riikliku taustaga inimesed. Sellepärast et me teame, et suur osa immuunvastusest on meil määratud geneetiliselt mistõttu kõik markereid, mis sobivad näiteks ühe populatsiooni haiguse kirjeldamiseks ei sobi nii-öelda globaalselt. Aga ma kujutan ette, et see uuring käis niimoodi, et võeti ette siis üks seltskond inimesi, kellel nägemisnärvi põletik oli tuvastatud, jälgiti neid siis mitme aasta jooksul ja vaadati, et kellel neist siis hulgiskleroos väljendub või avaldub. Ja, ja siis kuna mõõdeti siis igasuguseid veres sisalduvaid aineid sinna kõrvale, et siis pärast tagantjärgi saadigi teada, et mis ained siis juba algusest peale olid, mis näitasid hulgiskleroosi tulekut. Jah, see oli nüüd meie uurimuse põhine lähenemine, meie analüüsisime nendelt haigetelt kahte tüüpi proove, osad olid võetud perifeersetest verest ja teised olid võetud seljaajuvedelikust ja konventsionaalne diagnoos tänasel päeval käib nii, et tehakse aju, magnetresonantsuuringuid, tehakse seljaajuvedeliku uuringuid, kus siis on märgatud, et hulgiskleroosi, progresseerudes seljaajus, antikehade tase tõuseb. Et tegelikult on tekkinud meil kehas mingisugune viirusinfektsioon, mille vastu on tekkinud antikehad ja need kuidagimoodi miskipärast minikeerivad kehaomaseid valke. Ja nüüd, kui need ei pruugigi olla isegi viirus, mis jõuab siis ajju, aga võib ka olla viirus, mis jõuab ajju näiteks püks, hulgiskleroosi, viraalsetest nii-öelda tekitajatest on selline herpesviirus nagu Epstein-Barri viirus ehk herpesviirus kolm. Ja et ega seostatakse väga tugevalt hulgiskleroosi progressiooniga, aga tema olemasolu ajukoes ei ole leitud. Ühesõnaga, et kui see kesknärvisüsteem saab kuidagimoodi kehast tekkinud anti kehalisest vastusest või siis sellest kehas olevast viirusest rünnatud, siis selline kesknärvisüsteemi kahjustav ja, ja halvav protsess toimub. Miks immuunsüsteem sellele ei vasta, sest eks ajus on ka ju nii-öelda immuunsüsteemi funktsiooni täitvad rakud, näiteks mikrokliia rakud, aga need nende funktsioon reeglina maha suruda seda põletit. Ja kui meil micro kliia radades näiteks ei ole piisavalt sellist aktiivsust, on see siis geneetiline sünnipärane keskkonnast tingitud, siis nad võib-olla magavad selle õige hetke maha ja see viiruse laastamistöö aju kallal toimub nii-öelda ilma igasuguse immuunsüsteemi sekkumiseta. Ja siis ongi hulgiskleroos käes. See on üks selline mehhanitsistlik, selgitas tänase päevani keegi ei tea, miks see haigus tekib. Osatakse ainult seostada teatud tüüpi viiruseid, need on klass herpeseviiruste klass ja samamoodi on leitud, et on olemas patoloogilised antikehad, mis tunnevad ära närvi, kudet, kuidas nad tekivad, miks nad tekivad, miks just nendel inimestel, see ei ole teada, tõesti, teada on see ka, et on olemas teatud geneetiline eelsoodumus, osadel inimestel, aga see kaugeltki ei põhjenda. Juhte, õnneks te olete nüüd leidnud vähemalt kaks uut ja head markerit mis multiskleroosi ohtu näitavad. Nagu võib ajakirjast i Pajo meditsiin lugeda, mida nad endast täpsemalt kujutavad, kuidas te nad üles leidsid? Meie töö aluseks on antikehade profileerimine, tehnoloogia kasutamine ja see tehnoloogia on väga vana meetod, selle meetodi nimi on faagi display eesti keeles siis faagi pinnal olevate erisuste kuvamine bakteri ofaag on bakterite viirus, kui inimeste viiruseid või imede rakkude viiruseid nimetatakse lihtsalt viirusteks Sis bakterit, viiruseid nimetatakse bakteri faagideks või lühendatult haagideks ja haagi pinnal kuvatakse antud juhul siis meie kasutuses oleval platvormil erinevaid valgujupikesi ja nad on lühikesed, nad on 12 aminohappepikkused, jupikesed ja neid on 10 astmel üheksa erinevat järjestuse tüüpi miljard jah, miljard. Ja see, see miljard pannakse kokku siis selle veretilgaga, mis on erakordselt suur suureskaala line informatsiooni allikas, kus ühes tilgas on 10 kolmeteistkümnendas immuuno globulingee tüüpiant keha ja lastakse neil 11 leida, see tähendab, et antikehad leiavad sellel faagi pinnal kuvatud valgujupikese kaudu üles oma nii-öelda märkla. Ja kuna faagi displei põhineb sellele, et see on üks Rekombinantseid tehnoloogiaid, see tähendab, et selle faagi partikli sees on ka DNA, mis seda pinna erisust kodeerib siis kogu edasine protsess ehk tegelikult valk-valk, interaktsioon, peptiid, antikeha interaktsioon on nii-öelda taandatud moodsale sekveneerimisele DNA järjestuse määramisel. Ja niimoodi me kasutades seda tehnoloogiat oleme suutelised tuvastama või oleme suutelised lugema ühe proovianalüüsist, 10 miljonit erinevat anti kehalist vastust. Ja sellest tehnoloogiast võib-olla veel nii palju. Tegemist on nii-öelda klassikalise faagi displei na vana meetodiga, mis on kirjeldatud Peter Schmidti poolt aastal 1985 ja mis sai aastal 2018 Nobeli preemia. Meetod on vana tunnustatud ja kas te nüüd kasutasitagi seda nii-öelda vanal tunnustatud kujul või väikesi uuendusi kavidsite kasutusele? Proto seoses on see tehnoloogia muudetud nii-öelda võimaldabki, seda kiirelt ja efektiivselt analüüsida väga väikest koevedeliku kogust ja andes ühest koevedelikutilgast nii-öelda väga suure teadmise selles oleva anti kehalise immuunaktiivsuse kohta. Kui me nüüd saame teada hulgiskleroosi ohust umbes viis aastat ette, kas tänapäeva meditsiin oskab siis selle teadmisega midagi peale hakata, et patsient aidata? Ma olen täiesti veendunud, et täna päeva meditsiin on võimekam kui kunagi varem ja seda näitas kasvõi see aspekt, et viimase üheksa kuu jooksul toodeti väga efektiivsed Covid 19, vastased vaktsiinid. Mis puutub hulgiskleroosi, siis on teada, et perifeerias autoimmuunsuse rahustamine nii-öelda nagu halva immuunvastuse või neid tekitavate halbade B-rakkude ärakoristamine, et see mõjub leevendavat paljudele hulgiskleroosi sümptomitele. Aga konventsionaalse ravi häda on selles, et enamus ravimeid, mida siis kasutataks, rai uuritakse või tehakse ei läbi ajubarjääre. Nii et nad ei jõua sinna, kus on see päris haiguskolle, mida oleks siis vaja nii-öelda kustutada ja vähe sellest. Üks on siis nii-öelda selle põletikulise vastuse kustutamine, aga teine on kahjustatud koe taastamine ja on arenduses väga võimsad tüviraku teraapiad on arenduses väga võimsad nanoravimid. Et ma näen, et see on ainult aja küsimus, fookuse küsimus. Kui kusagil toimub selline tehnoloogiline läbimurre, näiteks nanoosakestel põhinevad ravid on juba teatud närvihaiguste puhul Ameerika ravimiameti poolt heaks kiidetud, et see on ainult aja küsimus, kuni jõuab see ravi siis igapäevasesse praktikasse. Aga selge on see, et selliseid robustsed ravimeid nii keerulise kuluga, nii varieeruva taustaga haigus nagu on hulgiskleroos. Seda ma ei julgeks täna ette ennustada. Niisugused on siis lood praegu hulgiskleroosi uurimisega vestluskaaslaseks Kaia Palm. Tänases saates oli juttu ürgsetest, mustadest aukudest ja hulgiskleroosi biomarkeritest. Juttu ajasid Hardi Veermäe, Kaia Palm ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
