Täna on saates delta Tartu stuudios külas folklorist Eda Kalmre Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, kes on pärimuslooliselt uurinud Tartu linnalegende ja mitmeid muid teemasid ning on teiste seltside hulgas rahvusvahelise tänapäeva muistendiuurijate seltsi liige korraldanud ka tänapäeva legendide teemalisi rahvusvahelise konverentsi. Tervist. Tere. Kõigepealt ma täpsustaks ära, mis on müüt, mis on legend, mis on muistend sest niimoodi nimetatakse väga palju erinevaid nähtusi. Aga millest meie räägime? Tänane vestlus oleks siis nagu rahvasuus on nad tuntud linnalegendidena aga tegelikult on nad muistendid tänapäeva muistendid, mis on siis nagu sellise kaasaegsema süžeega ja nende hulgas on noh, niisuguseid võib-olla naljalisi asju. Et müüt on siis selline, mis räägib maailma loomisest ja asjade tekkimisest ja et, et vahepeal kutsutakse seda žanri, tal on mitu nime kutsutud, tehakse ka linna müütideks näiteks, et aga noh, rahvas, et kõige populaarsem nimi on ikka linnalegend, nii et see on siis, kui seda rääkida, siis kõik saavad aru, millest jutt on. Ta on ka tänapäeva noh, niisuguses kui mõni poliitik või keegi räägib siis, et ah, see on üks linnalegend, noh niimoodi sellel ei ole siis nagu tõeväärtust. Et see on nagu siis mingisugune niisugune luulu. Aga tegelikult on nende lugude taga nad ei ole sugugi tekkinud tühjale kohale. Nende tekkimise põhjus on alati olemas, kõik, nad ei pruugi üldsegi mitte valed olla. Ja tegelikult on, on kogu selle ainesega niimoodi, et nad jäävad kuskile inimese teadmiste ja siis fantaasia niisugusele hämarale sellisele alale ja folkloristikas üleüldse maailma folkloristikas hakatis selliste lugude vastu nagu tähelepanu pöörama kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel, kui hakkasid ilmuma siis sellised süžeede kogumikud ja, ja, ja siis korraga selgus, et tegelikult Need on täiesti nii nagu muinasjutud, Ki muinasjuttudel on folkloristide jaoks süzee numbrid seal punamütsike ja uinuv kaunitar ja, ja niisugused, aga, aga nendel kaasaegsetel juttudel veel, mis paljuski tuginevad nagu meediale ja, ja nendes on hästi palju ka selliseid vana muistendi pärimuse ainestiku kokku. Nii et tegelikult nad levisid üle ilma täpselt nii nagu muinasjuttudki. Ja siis kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel maailmas siis muutuski nagu niisugune suhtumine folkloori, et folkloor ei olnud enam nagu mineviku pärand vaid hakatigi tähelepanu pöörama sellise elavas kasutuses ainesele. Et uutele teemadele ja, ja muidugi selline tekstikeskne ja teksti võrdlev suund siis asendus sellise sinna juurde tekkis ka nagu konteksti uuring, nii et ja sealt alates siis on nagu folkloristid sellise materjaliga tegelenud. Ja noh, väga oluline selle ainese puhul on, on siis rõhutada sellel levitajana ja siis tekitajana on meedial väga suur roll ja tegelikult noh, üheksakümnendatel, kui mina neid rahvaluule arhiivis koguma hakkasin, seda neid süzeesid, sest olid ilmunud juba mingid kogumikud seal siis noh, muidugi sai selgeks see, et ega neid nii lihtne koguda ei olegi, et need jutud on nagu sellised asjad, mis tulevad esile igapäevases konversatsioonis. Neid naguniimoodi on raske koguda ja on, on kerge meelde jätta ja kerge ka unustada, nii et nad on nagu igapäevaelu osa. Mul on selline mõte veel, et võiks praegu kas jutustada või lugeda ühe Looved kuulajal oleks nagu kerge mõista, millest me räägime. Kas või näiteks. Mulle oli nii tore teada saada näiteks, et see lugu, et ärge parandage oma hambaid ise, et et see on linnalegend, sest mina teadsin millegipärast, et see juhtus eriklassiga. Jah, need lood saad selliseid peategelasi muidugi, et nad kodunevad niimoodi, et Nad rändavad maalt maale ja nad kodunevad ja siis neid pannakse naguniisugusesse kohalikku konteksti. Et miks mitte, et sellest kirjutas, see oli nagu niisugune 90.-te aastate lugu. Minu läki, kolleeg Guntis baklans kirjutas sellest siis, et eelmisel aastal valmistus minu tuttava naisterahva venna sõber sõitma Ameerikasse. Muuseas, see on ka väga iseloomulik nende lugude puhul, et nad kinni lähevad, nii nagu vanad muistendid kinnitavad, et selle jutu rääkis minu vanaema ja vanaema valetanud kunagi, eks ju. Ja, ja need jutud on siis ka niimoodi, et rääkis tuttava tuttav või sõbra sõber ja seega on nende tõeväärtus nagu kinnitada ostetud. Aga see naisterahva venna sõber valmistus sõitma Ameerikasse. Ta on igati hoolas inimene ja seetõttu käisin ärasõitu ka hambaarsti vastuvõtule ära, et teha hambad enne reisi korda. Ta toimis väga õigesti, arvestades arsti teenuse kõrge hinnaga. Ameerikas. Niisiis sõitis ta Ameerikasse tervete hammastega. Kuid nagu ikka juhtub, hakkas tal hammas ühel päeval valutama. Vaene mees kannatas valu ühe päeva teisel päeval, aga ei suutnud seda enam taluda ja läks hambaarsti juurde. Too parandas haige hamba ära. Pärast protseduuri vaatas arst korraks enda ümber ringi, kummardus patsiendi kõrva juurde ja sosistas, järgmine kord ärge parandage oma hambaid mingil juhul ise kodus, vaid tulge arsti juurde. See on niisugune ilmekas lugu ja kindlasti on see lugu ka kirjalikult kogutud sõnaga, et keegi on selle niimoodi väga-väga ilmekana nagu kirja pannud. Ja üldse need sellised süžeed keset tulevad esile igal pool, mitte ainult igapäevases kontsentratsioonis, vaid, vaid neid leiab filmidest leiab kirjandusest, kus nad on siis mõnel puhul võib-olla äris sellise põhisüžee liinina, aga mõnel puhul siis sellise lustliku kõrvalepõikena ära toodud. Nii et see oli siis jah, ja see on siis Guntis pakans väidab, et see hakkas Lätis levima juba 1980.-te aastate alguses. Sellel ajal hakkasid NSV Liidust näiteks said loa juudid väljarändamiseks ja siis see see lugu nagu kerkis seal esines. Ja te mainisite, et 1900 üheksakümnendatel ise selle teema juurde tulite. Mis see oli, mis selle teema juurde tõi? Nende juttude elulisus tegelikult, et nad on nii seotud tuntud meie igapäevaeluga selle sotsiaalse maailmaga, mis meil ümberringi on, nende hirmudega, selle infopuudusega võib-olla ja üheksakümnendatel oli noh, teine lugu, sellepärast et need sarnased jutud siis levisid ikkagi suuliselt. Ja praegu me elame hoopis teises maailmas kui tookord ma tegin need küsitluskavade ja siis mitmel aastal ostsin need süžeed siit koguda siis mõni jutt tuli nagu ainult üks jutt, et, et noh, et ma mõtlesin, et see lugu võib-olla ongi tõeliselt aset leidnud, see on nagu mingi kohalik pajatada tundus, et noh, et, et sellel ei ole nagu sellist võib-olla traditsiooni taga jutustamise traditsiooni ja nii oligi näiteks ma mäletan, üks vanem mees kuskilt Lääne-Virumaalt saatis mulle ühe sellise loo, kus ta kirjutas, et kas see nüüd oli Rakvere linna jah, selles veepaagis leiti üks uppunud mees. Ja noh, seal oli kirjas ka, kes see mees oli ja, ja kuidas sellega kõik oli ja kuidas seda varjata ja nii edasi ja ma mõtlesin, et noh, et järsku ongi mingisugune selline noh, tõsiselt aset leidnud või, või kellelegi niisugune väljamõeldis. Ja kui minuni jõudis siis Ameerika folkloristid Jan härrald Bronvangi raamat, ta andis neid välja terve, võib-olla riiulitäie sarnaste süzeedega, siis selgus, et see on täiesti niisugune traditsiooniline jutt. Et seda ikkagi räägitakse kas ühe või teise linna kohta, et küllap selle taga on, on siis selline hirm noh, selle teadmata asja ees, et, et kas, kas me ikka teame kõiki asju, kas me kontrollime, kas see linnavesi on puhas, et miks mitte selline asi, noh, ei võiks ka juhtuda, aga et kuna neid jutt oli nagu terve seeria et neid räägitakse Ameerikas võib-olla mitmete mitmete linnade kohta, siis kumab sealt läbi ikkagi minugi folkloristide jaoks traditsioon. Ja huvitav on see, et sellest hoolimata, et, et me räägime siin praegu kaasaegsetest linnalegendidest, on ikkagi sedasorti lugude edasiandmine meie vanas traditsioonis olemas. Ja samuti te olete jälginud, mis toimus sõjajärgses Tartus, mis toimus nõukogude väikeses Eestis. Et võib-olla võiks praegu avada seda vanemat kihti, et te olete esile toonud, et omal ajal ballaadid oli selline žanr, kus sai selliseid lugusid rääkida. Jah, nagu ma ütlesin, et need lood tihtilugu jutustavad sellistest noh, skandaalsetest või siis erakordsetest sündmustest ja 19. sajandil oli täiesti tavaline noh nagu sellisel ajakirjanduse eelsel 19. siis ja siis eelnevatel sajanditel. Et oli, oli täiesti tavaline euroopased, et sellise sündmuse peale tihti laul need olid siis sellised lugulaulud ballaadid, mis siis näiteks suuremates linnades oleksid see komme. Maist rääkisin oma Moskva kolleegidega, kuidas nendel seal siis 19. sajandil, et turu peal keegi värsisepp tegi siis selle loo mingisuguse skandaalse juhtumi peale, kas seal oli mõrv taga või või oli seal mingi abielupettus või, või midagi muud. Ja siis keegi värsisepp tegi selle loo see isegi trükid või siis kirjutati ümber lehekest peale ja siis kanti ette turu peal näiteks et seda said siis osta ja, ja see niimoodi sellisel moel nagu mitte ainult suuliselt ei levinud rahva hulgas vaid levis ka niimoodi nende nende lehekeste kaudu. Et kui kirjaoskus oli juba olemas. Aga, aga Eestis jah, ma olen kirjutanud ühest erilisest juhtumist, mis on siis Eestis juhtunud siis ülemöödunud sajandi lõpus Viljandimaal ja, ja mis on siis pandud laulu sisse, nagu öeldakse. Et see oli siis selline väga selline eriskummaline lugu ja see ballaad tegelikult ei levinud mitte ainult et seal Viljandimaal või Mulgimaal vaid tegelikult see levis üle Eesti, nii et me oleme seda kogunud üle terve Eesti ja selle ballaadi pea allkiri oli saatuse vangis ehk siis ka sambla Anu laul ja seal oli siis sellest päriselt aset leidnud juhtumist tegi siis selle laulu laulu Mihkel ehk Mihkel Rätsep, kes tookord siis elase oli seal niisugune kraavikaevaja ja linaraps ja, ja ja noh, Eestis võib-olla seda ballaadid ettekandmist ei olnud niimoodi turu peal, vähemalt ma ei tea seda. Aga Eestis Eestis oli kirjaoskus teatavasti üsna varakult juba olemas ja, ja siis selle laulu mihkli värsid muuhulgas siis ka see sambla, onu laul või saatuse vangis. Tegelikult ilmus siis sajandivahetusel 1900 väikese niisuguse trükisena, et oli üks kohalik kooliõpetaja, kes siis selle ümber trükkis ja see, see pisikene laulu vihikutena oli tegelikult väga-väga paljudes peredes Viljandimaal olemas. Aga lugu ise räägib sellest, kuidas üks vaene tüdruk siis Anu pandi siis rikkale mehele vanale rikkale mehele, aga ja kuidas siis mees ära sureb ja see suur talu siis jääb nagu selle naise majandada, aga mehe sugulased neil ei olnud lapsi muidugi mehel ei olnud ka ennem lapsi, mehel olid siis vennad ja muud sugulased ja siis arvavad siis, et see Anu on selle mehe ära mürgitanud, seda hauda kaevatakse siis kaks korda lahti vähemasti kui isegi mitte kolm. Ja siis on seal veel selline huvitav seik. Ühel korral kaevatakse vale haud lahti, nii et kõik see on nagu siis pandud sinna laulu sisse. Ja selle loo levitamisest võtab osa siis ka tollane ajakirjandus juba, kes siis avaldab ka selle loo nagu, et mis juhtus ja, ja siis ka seletab lahti ja lükkab ümber ja tegelikult on rahvaluule arhiivis ka, nagu kui on käidud Mulgimaal kogumas, siis on nagu nende kohalike inimeste nagu seletusi, selle anum, koht. Ja noh, siis ma püüdsingi nagu oma artiklis, mis mõned aastad tagasi ilmus Keeles ja Kirjanduses kõiki neid asju kokku panna, mis vanaballaad ja kõik need suulised pajatused selle Anu kohta räägivad. Et tegelikult oli, oli see niisugune väga põnev teema ja, ja seal, et koorusid välja sellised huvitavad asjad, et justkui Anu oleks selle ballaadi nagu ise või ühesõnaga tellinud mingi raha eest selle, selle kohaliku värsisepa käest ja, ja tegelikult ka see, kuidas Anu saatus nagu edaspidi Anu on maetud Halliste surnuaeda, nii et tegemist on päris reaalselt elanud inimesega. Et kuidas siis nagu see rahvas neid asju tõlgendab ja kuidas siis tegelikult koorub ka see välja, kui raske oli tegelikult siis ühel naisterahval tollases ühiskonnas siis nagu sellist, et ennast kaitsta või et selliseid väga väga palju asju tuli välja ühe sellise ballaadi ja nende intervjuude ja, ja siis siis tollase ajakirjanduse kaudu, niiet et selline põnev teema, aga jah, ballaad on siiamaani selline teatud muusikute hulgas võib olla. Ja vahel vahel siis ka tuleb mingeid katkendeid veel, kui me kogumas käinud need inimesed mäletavad, kuna see oli niisugune lugu, et Eestis jälle nagu see on nagu erakordne selles mõttes, et see see saatuse vangis ei sambla. Anu laule Eestis nagu sellist, noh sellist traditsiooni nagu oli, oli siis seal noh, Venemaal või siis Euroopas suurtes linnades noh, välja ei kujunenud, niiet et seal on nagu lühemaid selliseid lugulaule, mis räägivad konkreetsest sündmusest, noh, keegi on kellelegi ära mõrvanud või midagi sellist, aga need on nagu väga kohalikud sellised asjad, et ja noh, nad levisidki niimoodi, et levisid nagu lauluna, aga laul kuna see laul on hästi pikk, ehk siis seda noh, kõik ei ole võimalik meeles pidada. Kuigi need väiksed vihiku vihikukesed olid siiski peredes olemas. Aga siis oligi nagu tavaline see, et nad helisid nii tuna. Ühesõnaga, inimene laulab paar salmi sellest laulust ja siis siis räägib selle loo. Noh, nii nagu tema seda teab, tõlgendab nii, et see oli nagu selline teema. Saadet ette valmistades mul oli võimalik lugeda Teie doktoritöö peale kirjutatud raamatust ja doktoritöö oli siis kannibalistlikest kuulujuttudest sõjajärgses Tartus. Aga eriti põnev oli just see kõik, mis te sinna ümber kirjutasite. Mida kõike võib nendest kuulujuttudest tegelikult välja lugeda. Ja sellest võikski nüüd mõnes mõttes rääkida, et mis oludes hirmujutud levivad ja mida need kuulujutud meiega teevad. No see, see oli selline projekt, mis vältas üsna üsna mitu aastat, et noh, lugu ise on tegelikult täiesti rahvusvaheline ja, ja selliseid lugusid räägiti üle terve Euroopa ja et noh, just nagu on linnades mingid sellised kahtlased kohad, toidupuudus ja kõik see, eks ju. Et kus siis püütakse kinni inimesi ja, ja noh, seal olid niisugused kindlad süzeeliinid, mis on täiesti rahvusvaheliselt, et kuidas sinna meelitatakse ja saadetakse lapsi mingit kirja viima või on siis naisterahvas, kes läheb midagi müüma või ühesõnaga, need no mind huvitas selle jutu puhul noh, ma püüdsin täiesti sinna sisse minna sellesse aega. Ja ma andsin aru endale seda, et, et tegelikult need mälestused, mis ma lindistasin, et need, need on ju tegelikult kaasajast lähtuvad. Ja kolmas selline infokanal, mida ma ka ära kasutada tahtsin, siis ma püüdsin otsida ajalooarhiivist päriselt dokumente selle aja kohta Tartus ja, ja noh, dokumenti isegi, kui ta on nõukogude ajal tekitatud siis ometi seal, et võib nii mõndagi välja lugeda, eks ju, et tuli välja kõik see noh, et kui pime oli Tartu linn ja kuidas siis sel aastal, kui see, kuhu see kuulujutt nagu paigutused, kuidas sellel aastal oli siis hästi palju lund ja ja, ja tuli tuli välja ka see sõjapõgenike või just sealt, et Venemaa poole pealt nende noh, niisuguste kriminaalsete sõjapõgenikke ja noh, seal olid ka muidugi mitte ainult röövlid vaid, vaid olid ka tavaliselt õnnetud inimesed, kes kes sõja eest ära tulid, et tuli välja nagu noh, niisugune ma arvan, et ma jõudsin päris lähedale sellele, sellele ajale läbi nende dokumentide muidugi tollane ajakirjandus oli ka huvitav selles mõttes, et muidugi ei kajastanud mitte midagi sellest, mis mis linnas tegelikult toimus, aga, aga ometi olid noh, näiteks nagu kuulutused olid seal lehesed, et mis kõik on ära kadunud, eks ju. Ja seal tõesti otsiti taga kleidivööd ja, ja, ja ühte kinga ja mis näitas, et tegelikult nendest kaupadest ja asjadest oli ikka väga-väga suur puudus, nii et selline kontekst käis siis sinna selle, selle teema juurde. Aga, aga nendel juttudel on väga iseloomulik see, et nad tekkimise põhjused on muidugi noh, väga mitmed teised, et noh, nälg ja hirm ja ja kõik see eksju. Ja siis teine asi on see, et inimesed tahtsid kontrollida oma seda ümbrust. Et see on nende, paljude, nende jutt ka niisugune rääkimise eesmärk. Ja, ja siis noh, mis nende puhul nagu veel võiks rõhutada, et nad nagu omal moel nagu loovad seda reaalsust. Et nende juttude kaudu luuakse nagu seda reaalsust, mis tegelikult ei pruugi muidugi see on nagu jutureaal see, et seal toimuvad niisugused koledad asjad, et tegelikkuses olid, olid asjad ikkagi nagu mõnevõrra keerulisemad ja siis see ka veel, et noh, et väideti, et hirmsalt, palju inimesi kadus kogu aeg ära. Et tegelikult, et üks intervjueeritav ist ütles mulle ainult, et keegi kadus ära ja siis tegelikult selgus, et see noormees oli läinud mõtlema ja tuli alles mõne aasta pärast tagasi, nii et, et noh, tegelikult see tegelikult ka need selle aja kajastamine oli väga isemoodi selles mõttes, et üks ütleb, et, et see linn oli turvaline, kuna siin oli nii palju sõjaväge ja kõike muud sellist. Teine ütleb, et tegelikult oli ikkagi väga ohtlik. Et lastel oli ohtlik ja varemed olid ohtlikud ja noh, kahtlemata see nii oligi, aga, aga et noh, et inimesed kirjeldasid seda väga erinevalt ja ma siis püüdsin kogu seda kõiki neid allikaid kokku pannes siis jõuda mingisuguse sellise tõeni. Mitte küll päris tõeni, sellepärast et minu käest ikka küsitakse, et mis sa siis arvad, kas need asjad olid olemas või ei olnud koledad asjad uurimise ja et, et tegelikult mina ei ole ajaloolane, mina uurinud seda jutt, too seda, kuidas inimesed seda jutt ära kasutades loovad seda reaalsust noh, et rääkida sellest ajast, mida nad läbi elasid. Et ja, ja seal oli see võõraviha konstrueerimine Jah, et tegelikult nende juttude sarnaste juttude üks nagu selline teema ongi see, et nad on noh, oma kogukonna kesksed või ühesõnaga, nad tollases Tartus oli see loomulikult see, et noh, tuli võõras võim ja ja tulid need põgenikud, tulid Venemaa, eestlased tulid Leningradist ja sealt poolt piiri igasugused inimesed, et, et noh, et see, see nagu hirmutas see sundis nagu piiri tõmbama oma kogukonna ja selle võõra kogukonna vahele. Aga, aga noh, tegelikult see on nagu kogu aeg, see, see teema tuleb tänapäeva välja. Et Eestis maailmas hakkasid kuskil seal seitsmekümnendatel, et kutsuti nagu konservikarbilugudeks, need olid sellised lood, mis rääkisid siis sellisest noh, nendest idamaade restoranidest, et tulid inimesed ja hakkasid jaamade restorani pidama ja siis räägiti, et seal, et et mida seal siis süüa antakse. Usaldus, usaldus selle toidu suhtes ei olnud keegi olevat väidetavalt leidnud sealt mingeid neid konservikarpe, mille peal siis on koera pilt ja ja nii edasi. Et Eestis hakkasid ka, ma olen mõnel mõnel määral selliseid lugusid ka registreerinud, nadolid hästi lühikest aega 90.-te alguses ka käibel, kus siis räägiti üks Ta oli siis Elva kohta Elvas, siis ka tulid, siis tulid siis mingid võõrad kes siis hakkasid seda, seda mingit Vietnami või Tai toitu seal pakkuma ja nad olid ise ilmselt sellest samast rahvusest. Nii et need ka siis Need lood on, on Eestis ka mõnevõrra liikunud, sellised nii-öelda söögis ujutud. Nii et ei ole midagi nii lihtne, et tuled tuled siia eksootilist toitu pakkuma. Jutud käivad juurde. Nojah, ja nad on poliitilised selles mõttes, et mul tuleb praegu meelde üks selline ka väga traditsiooniline lugu, et et neid lugusid tänapäeval tõejärgses ühiskonnas, aga, aga neid kasutatakse ära näiteks. Näiteks oli seal poliitiliselt kasutatakse ära teiste teiste halvustada ja see teeb, teeb väga-väga suure jutumärkides teene sellele teisele, kes näiteks pakub apelsine müüa ja, ja nende apelsinide kohta räägitakse, et see on elavhõbedat täis, nii et et seal oli üks selline selline juhtum, kus, kus siis poliitiliselt kasutati seda täiesti ära. Ja, ja seesama seesama vorstivabriku lugu või see, need sõjajärgsed sõjajärgsed. Kuulujutud sellisest koledast asjast, et tegelikult ka alles hiljem ma leidsin uurimuse, mida ma tegelikult ei viidanud, ma ei teadnudki selle olemasolust, et tegelikult sedasama noh, sellist juttu oli, kasutati ära esimeses maailmasõjas ja see oli, see oli just see inglise luure kasutas seda ära et väites, et sakslased siis teevad oma oma sellest hukkunutest ja teevad seepi ja, ja ühesõnaga kasutavad neid kehasid niimoodi ära ja see oli siis selleks lahti lastud, et, et, et noh, seda vastaspoolt näidata täiesti sellise elajalikuna ja sellise ja, ja, ja tegelikult noh, seal on nagu aluseks päriselt dokumendid, kuidas, kuidas see kuuldus siis lahti lasti ja kuidas ta levis ja tegelikult noh, jälle teise maailmasõja ajal jälle kordus. Nii et, et, et noh, keegi ei väida ka seda, et midagi võis selle taga olla, aga tegelikult tegelikult neid neid kuulujutte kasutatakse ära propagandas väga osavalt. Et ega muidu ei noh, kui ma neid arhiivis seal neid dokumente vaatasin, siis siis mulle nagu selliseks üllatuseks selgus, see, seal oli dokumenti selle kohta, kuidas KGB jälgis seda läbi oma informaatorite mis rahva hulgas räägiti ja, ja, ja, ja see pandi täpselt kirjasõna-sõnalt selles mõttes, et kuidas kuidas inimesed räägivad ja, ja et noh, põhimõte on ju selles, et kes juhib kuulujutte, see juhib maailma. Et nii ongi. Ja, ja noh, ega need noh, praegune aeg muidugi, sellest sellest noh, minule tuletab praegune aeg meelde nagu keskaega selles mõttes, et, et et selline mütoloogiline mütoloogiline ja rea realistlik. Me arvame, et meil on iseloomulik realistlik maailmavaade ja maailmas domineerib idealistlik maailmavaade. Aga mingitel aegadel noh, kasvõi selle katastroofid, sõjad ja, ja ka see suur pandeemia praegu praegu on küll nii, et see mütoloogiline mõtlemine domineerib või, või vähemalt on võrdne sele realism isikuga ja, ja noh, läbi selle, et noh, seal on üksikuid või noh, palju näiteid selle kohta, kuidas sellised uskumused levivad ja levivad eriti eriti tihti läbi sotsiaalmeedia. Ja, ja ega nende ümberlükkamine ka mitte midagi ei aita selles mõttes, et see inimene, kes kes midagi usub, tal on oma infokanalid, mida ta jälgib ja vaevalt Ta vaataks mingit propastopi või mingit sellist sellist kanalit, noh, kes nagu toob välja need just see sotsiaalmeedias, kui pandeemia hakkas, siis oli, tehti selline Facebooki grupp nagu propa, stopp, siis seal toodi välja need sellised eksiarvamused ja mida levitatakse ja nii edasi. Nii et jah, see on selline selline maailm mida tegelikult ühest küljest on nagu põnev jälgida. Aga teisest küljest noh. Ma pean ise ütlema oma kogemuse põhjal, et alguses oli väga huvitav kevadel aga siis ma tundsin, tundsin, et ma ise olen niivõrd selle sees, et, et siis siis hakkas see asi nagu, nagu noh, mingil moel nagu hirmutavaks muutuma. Et noh, et kas me siis tõesti oleme keskajas tagasi ja küsimus on ka selles, et tegelikult nüüd on, kui, kui varem levisid need sellised jutud ja uskumused just, ma mõtlen sellise selliste vandenõuteooriate ja, ja, ja, ja, ja selliste selliste noh, teiste suhtes siis kultuuriliste, teiste suhtes nagu kuskil suletud ringides huviliste ringides, siis praegu on see nagu niisugune üldine, et see on, see on nagu saavutanud ühiskonnas sellise noh, väga, väga kõlava hääle. Et, et noh, folkloristid on muidugi huvitav, aga, aga aga noh, ise nagu täie teadmisega, teades seda traditsiooni, mis seal taga on ja ja kõike seda siis siis mingil ajal tekib nagu megi hirm selle suhtes. Et, et, et noh, et, et miski ei ole nagu enam teaduse saavutused, meditsiini saavutused, kõik võib küsimärgi alla sättida nii ja, ja ja, ja kõike võib mitte uskuda, võib uskuda seda, mida, mida näiteks ma toon ühe näite. Nüüd on siis vaktsineerimisega seotud lood. Et kas ikkagi vaktsineerida ja vaktsiin on kahjulik ja nii edasi. Et noh, mõni päev tagasi ma rääkisin ühe oma tuttavaga, kes elab Soomes ja kellele siis, kes ütles, et ei, tema ei lase ennast vaktsineerida? Ta on kuulnud, et selle vaktsiiniga pannakse ka mingi kiip sule sisse. Et sind kontrollida. Ja, ja noh, mina muidugi mõtlesin selle peale kohe, et ahhaa, et nüüd on siis jälle need jutud platsis, eks ju, et et vene ajal räägiti, no nõukogude ajal räägiti täpselt seda, et, et on olemas mingid televisioonist, tulevad lained, mis sind mõjutavad noh, panevad õigeid asju tegema ja, ja siis seda kommunismi uskuma ja mida iganes ja kontrollivad sinu tegevust, eks ju. Et, et jah, see tuletas mulle päriselt seda meelde, nii et et noh, need motiivid ja asjad on tegelikult need, mis nagu korduvad kultuuris, nad on tekkinud, tekkinud mingil ajal kultuuris kinnistunud ja, ja noh, muutkui leiavad jälle uue konteksti ja jälle tulevad. Nii nagu need kiibitki Teil on koostöö artikkel Putini kultusest. Mis see endast kujutab? See on, see on jah koos minu noore kolleegi Liisi lainetega et mina siis meie ühise ühisosa oli siis putin ja, ja see oli siis Putini kadumine sest Putin oli, kas oli 2015 või ta oli noh, kui noh, kangelane on. Kangelane on ja kogu aeg nagu meedias Putin eriti ilmselt on ta iga päev televisioonis ja iga päev on teda kuskilt kuulda ja näha siis ta korraga oli mingi mingi nädal või, või, või, või rohkem kadunud ja siis tekkisid sellised spekulatsioonid selle kohta, et, et kuhu ta siis ikkagi jäi ja, ja, ja mis temaga siis juhtus, et kas ta Läks iluoperatsioonile või või, või siis võttis naise või, või asendati teisikuga või noh, ühesõnaga need vanad vanad sellised motiivid, mis tegelikult juba nagu Stalini puhul kunagi olid. Et need tulid nagu jälle uuesti esile. Aga siis see minu noor kolleeg Liisi lainest ja tema siis jälgis selle jutu levikut sotsiaalmeedias tema tegi selliseid põnevaid, neid selliseid skeeme, kuidas sotsiaalmeedias siis Lewis, et kuidas oli Venemaal ja kuidas oli Euroopas ja, ja et ühesõnaga selline, et kui me tänapäeval uurimegi mingite mingid et sellist juhtumit või mingit sellist kuulujuttude sellist kogumit, mis tekib mingisuguse asja ajel, siis noh, kui me vanasti saanud mingit infot, et nad, kust ta tekkis või, või mis need arvamused kõik, see kogu see kobar siis tänapäeval on ju noh, väga lihtne internetist kõik kätte saada, nii et et et jah, see oli selline huvitav uurimistöö, kus sai viidata nii vanadele süzeedele kui näidata, kuidas siis kuidas sotsiaalmeedias siis niimoodi üle maailma levib. Noh, see see kuulujutt ja kuidas? Jah, teil on ju rahvusvaheline koostöö erinevate maade folkloristide ka millised on need sellised rahvusvahelised teemad, mis ütleme, üle maailma folkloristide kuulujuttude puhul? Ühendavad noh. Viimane, viimane see on jah, tänapäeva muistendite uurimise selts selline ja see on juba hästi pika ajalooga, see tekkiski sellel ajal, kui, kui seda hakata seda kaasaegset juttu või seda nii-öelda linnalegende või linnamuistendeid uurima, see on juba siis 80.-te algusest Inglismaal rahvusvaheline selts moodustati ja see peab siis iga aasta oma koosolekuid Ameerikas üks aasta Ameerikas ja teine aasta siis kuskil Euroopas, Skandinaavias Eestis on, siis oli 2015 suvel, mille siis mida mul oli au korraldada ja, ja noh, need jututeemad on, on tegelikult alati püütakse nagu sellist noh, peale selliste muude teemade, mina esinesin oma sambla Anu teemaga seal eelmisel korral, kui ma Brüsselis seal käisin, aga püütakse alati ka sellist, et noh sellist hästi aktuaalsed, et asja analüüsida, noh, näiteks kui oli, oli seal Ameerikas orkaan Katrina purustas ja siis selle selle ümber tekkis igasuguseid kuuldusi ja tekkis igasuguseid jutte ja, ja, ja noh, nüüd nüüd on juba niimoodi, et et nüüd ei teki mitte ainult kuulujutud, vaid, vaid noh, tekivad Camiimid nende põhjal ja, ja need miimid on teatavasti alati sellised, need pööravad asja naljaks. Aga seal taga võib olla selline algselt levinud päris niuke tõsimeelselt räägitud lugu. Et näiteks selle orkaan Katrina kohta oli siis hästi-hästi palju selliseid käsitlusi erinevate nurkade alt, ma arvan, et kui nüüd sellel aastal õnnestub seal Darragoonas Hispaanias kokku saada kasvõi kasvõi läbi interneti tiimsi või suumi et siis küllap küllap on seal põhiteema nähtavasti, mis ta on siis seesama, see globaalne globaalne kriis, mis meil, mis meil siis praegu on ja selle ümber nagu tiirlevad, et need, need kuuldused, et, et jah ja noh, siis on sellised, et äratuntavad teemad näiteks seesama seesama üks lugu nendest valgete kaubikute lugu näiteks, mis Eestisse jõudis tegelikult tunduvalt hiljem kui, kui mujale maailma. Et noh, see on selline hirmujutt, mida siis mis on tuntud siis juba üle 10 aasta üle üle terve maailma ja seda siis ikkagi mingil mingitel asjaoludel ta jälle kerkib üles ja siis enamasti ikka jälle lükatakse ümber, et et see on, isegi on nagu kasutusele võeti selline termin nagu liminal legend, et see on siis nagu kriminaalne legend. Millest see lugu, see lugu seisneb selles, et et keegi mingid pahad valge kaubikuga röövivad lapsi. Ja see on Eestist tulnud ka mitmel korral esile ja muidugi ana seda hakanud uurima politsei ja, ja ta on leidnud ümberlükkamist õnneks, aga noh, see lugu nagu mängib seal Nende, noh, kus ta hakkab levima sotsiaalmeedias. Keegi rääkis kellelegi, et temaga juhtus. Ja kui hakatakse uurima, siis selle kellelegi see rääkimise motivatsioon, noh, seal on lastega seotud asi ja see on väga hell teema ja seda tulebki uurida, eks ju. Et, et seal võib olla väga-väga palju asju selle taga, et see võib olla niimoodi, et, et keegi tahtis silma paista. Keegi rääkis lihtsalt teisele hirmujuttu ja, ja noh, see nagu niisugune nagu see telefonimäng, eks ju, et kogub endale sellist tuuri juurde ja muutub natukene ja siis siis ongi see, et noh, need jutud levisid näiteks minu kolleeg Peter Burger Hollandis on, on, tegi just seal Tallinna konverentsil sellise ettekande, kus ta siis jälgis nende juttude levikut, et Hollandis ja, ja siis need on siis otseselt sellised ka etnotsentristlikud tähendab ühesõnaga siis teise, selle kultuurilise teise vastu suunatud jutud, et kuidas algselt olid need, need pahad olid pedofiilid öeldi, et need on siis rebivad lapsi ja nii edasi. Siis mingil ajal olid need mingite aastate pärast olid need siis Ida-Euroopast sisse rännanud sellised ja nüüd siis kui ta nüüd lõpetas, siis 2015 viimaste aastate jutud, need olid siis seotud moslemitega. Et need pahad olid moslemid, kes siis selle valge kaubikuga ja noh, seal taga on muidugi selle selle jutu kujunemise taga on nagu noh mitmeid aspekte, et väidetavalt oli kunagi mingi telesaade kus siis see vist oli Inglismaal, et valge kaubiku omanik oli mingi paha ja et ühesõnaga noh, sellisesse rahvalikku käibesse või juturepertuaari jõuavad tänapäeval ka ta sellised ilmselt just läbi laste jõuavad sellised asjad, mis on nähtud filmidest või, või sealt mingitest võib olla arvutimängudest või või ühesõnaga noh, lastel on see noh, vanasti oli sihuke tool, teil kutsuti niuke valetamis naljand. Et, et lugu lihtsalt räägitigi selleks, et teiste haneks tõmmata. Niuksed jahimehe jutud olid näiteks ja sellised asjad, et, et aga nüüdne noh jah, sellises ohtlikus maailmas nagu me elame, me ilmselt ei ja, ja noh, siis see lumepallina veerev, selline paljude paljude jagatud jagatud noh, klikidega see, see noh, see see veerema nagu lumepalli, et ta saab väga-väga sellised hirmsad tiivad, kui ta niimoodi noh lõpuks kuskil kuskil noh, välja tuleb ja ja siis lõpuks ongi nii, et algatatakse kriminaalasi ja uuritakse seda, kuid tõsimeelset lugu Ja ühes jagatud materjalist tõite ka välja sellise ühe tüüpilise loo, mis sellise Eilienbiik käts. Et tundmatud suured kassid ei jah nagu kergemas kergemas toonis. See on huvitav asi, jah, see on, see on selline selline ka täiesti rahvusvaheline lugu, sest et miks miks mitte ei ole, ei ole kuskil kuskil säilinud. Sellised noh, sellised loomad, mis on kunagi välja surnud. Et absoluutselt, et Eestis muidugi Eesti on, Eesti on mõnes mõttes liiga väike ka selliseid noh, ühesõnaga see eeldab nagu hästi suurt rahvaarvu ka, et sellist lugu nagu niisuguse tõena levitada. Et aga, aga see on jah, sellest on minu kolleegid kirjutanud seal prantsuse kolleeg Veronyik on kirjutanud siis et need lood suurtest kassidest, pantrid, tõste tiigritest on on siis tegelikult niisuguses hakanud hakanudki levima linnas, et keegi on kuskil näinud ja siis siis siis siis see lugu hakkab nagu kasvab nagu lumepall ja siis kui keegi nägi, siis keegi teine veel nägi, eks ju, ja ja noh, niimoodi, et see on niisugune täiesti selline vahva lugu ja siis siis muidugi on nähtud ka selliseid väljasurnud loomi üks, üks, siis üks selline on, siis ma mäletan, et, Et sellest seal Brüsselis tegi üks Ameerika tudeng veel ettekande, et näiteks selle Tasmaania tiigri kohta, nii et see on siis niisugune väljasurnud liik ja seda siis väidet vastavalt siis nähti seal Austraalias, et kuidas, kuidas ta siis noh, et see on tegelikult tegelikult on see niisugune ehtne rändmuistendi süžee. Aga ma püüdsin otsida ka selliseid näiteid kodumaisest ajakirjandust ajakirjandusest ja tegelikult tegelikult ka leidsin, et, et enamasti keeratakse need lood naljaks, aga noh, näiteks niisugune lugu, et Vilsandlasi kohut tanud koletis meenutas hülgest aretatud hobust. See siis ilmus õhtulehes 2002 ja seal kirjeldatakse kummalist looma, keda kohalik veterinaaraknast nägi. Ja, ja muidugi artikli lõpus ära toodud Mati Kaalu kommentaar seab jutu tõepära kahtluse alla, aga noh, niisugune humoorikas toonis pakutud jutustaja versioon jääb siiski siis selle ühe võimalusena alles, et, et miks ka mitte, et noh, see Loch Nessi koletis on, on nii turismiobjekt kui, kui ka siis leidub inimesi, kes tegelikult seda väidavad, et on näinud ja jälle mõne aasta pärast jälle keegi näeb. Et sellised sellised lood, aga siis tänapäeval on, on ka siis sellise oskuslikule arvuti graafikal suur osa selliste lugude lehitamises näiteks selline suurte niisugune erilise välimusega jänes pidi elama kuskil mingi yli pika ja, ja sellest on siis seda on siis niimoodi mõnuga levitatud et tegelikult on see siis arvutigraafikute töö, et, et noh, nende, nende selliste lookeste abil, mida pakutakse siis tõe pähe neil on, neil on nendel on iseloomulik selline meelelahutuslik funktsioon kindlasti. Et noh, ega siis vanasti ka kui räägiti kummitusjuttu, siis see oli ikka ka meelelahutus. Nii et, et ja, ja noh, siis see jutustaja juba see noh jutustaja isik juba see, et, et ma tean sellist lugu ja see, see oli ka nende lugude puhul hästi tähtis, alati. Nendest lugudest teadasaamine tekitaski minus tegelikult küsimuse, sest meil on minule ka vanaisa on rääkinud igasuguseid toredaid lugusid, isegi memuaaridesse kirja pannud. Mul tekkiski küsimus, et huvitav, kas see süzee tegelikult kordub, et kas te oskate mulle folkloristid mõelda, et äkki äkki ma arvan, et mu esiisa oli nii äge mees, aga tegelikult vapsiks jutt olla, et ingerimaal, kus minu esivanemad elasid seal olevat, siis Nad viinod Sankt-Peterburi loomaaeda karusid niimoodi, et nad olid karukarule pannud suure tünnitäie viina ja mees oli puu otsas ja ootas kuni karu alguses nagu mekib ja siiski uudishimust selle viina ära joob. Ja siis purjus karu seoti kinni rihmade ja kettidega ja ja viidi loomaaeda. Mida te folkloristid näitlejate, selle looga? Aitäh, no see, see selle kohta võib jälle öelda, et miks mitte et see võis, võis täiesti ollagi niimoodi olnud, et võib-olla võib-olla on ta omandanud selliseid huvitavaid jooni, noh et noh, sellist selles mõttes, et sinna on keegi midagi juurde pannud ja ära võtnud ja nii nagu talle meeldinud, aga aga noh, see, see on ilmselt niisugune kohalik pajatus rohkem. Et, et, et kuidas, kuidas siis neid loomi seal püüti ja, ja, ja viidi. Aga mulle tuleb see see, mis seal olid, need purjus haned. Et jutt, mille pealkiri võiks olla purjus haned ja, ja mille ma siis kõik, kes on lugenud Astrid Lindgreni Vahtramäe Emilyt mäletavad seda lugu, kuidas, kuidas? Visati ära siis viinas lekkinud kirsid ja, ja noh, need olid viinast läbi imbunud, Janet siis sõid seda, seda. Jaa, jaa, langesid maha ja arvates, et haned on surnud, siis need kitkuti ära. Siis, kui järgmine järgmine päev Aned või mõne aja pärast Anett siis nagu virgusid sellest alkoholist, siis kõndisid paljalt õues ringi. Et, et noh, mina arvasin ka, et see on nagu selline Vahtramäe Emili sihuke lookene, aga tegelikult tegelikult minu vanem kolleeg Anu Korb väitis, et tema on sarnaseid lugusid lindistanud Siberi eestlaste juures. Nii et need olid täiesti sellised rändavad sellised lõbusad lood, mida siis mida siis räägiti, et need on just nagu juhtunud sellisel noh, siin ja seal, eks ju. Et ja selline noh, niisugune erakordne ja lõbus lugu, purjes, loomad ja purjus loovad. Suur aitäh, Eda Kalmre tulemast Tartu stuudiosse ja jagamast oma oma tegemisi ja nii toredaid lugusid. Jõudu edaspidiseks, aitäh, kulub ära.
