Kuulasime muusikat ja eelmiselt plaadilt sinine me nüüd on teil ilmunud plaat must. Tahtsin küsida kõigepealt seda, et kui te kuulate juhtunud juhtute kuulama omaenda muusikat kusagilt raadiost näiteks, siis kas te olete kuidagi suutnud juba selleks hetkeks ennast sellest distantseeruda? Võid ikkagi kuulata seda kuidagi mitte distantsi pealt, aga selliselt nagu mõtlete, mis seal oleks saanud veel teha või midagi niimoodi. Tegelikult enamasti ikkagi ma juba kuulen distantsi pealt, sest et miskipärast juhtub võib-olla nii, et kuna ma olen ise selle plaadi tegemise protsessi sees üsnagi et väga palju on ju, kõik on, ütleme mõnes mõttes nagu algusest lõpuni ise tehtud, et mõnel plaadil on meil isegi, et ka ütleme miks. Eks siis selline heli, heli, kokkumäng ja kokkupanek on meil näiteks teinekord ka kitarrist Teet rääki poolt, siis sa näed, et ma kuulan ikka seda muusikat nii-öelda söögi alla ja söögi peale. Ja pärast seda tavaliselt siis mingiks ajaks lihtsalt ei, ei satugi nagu kuulama. Ja võib-olla pigem siis ongi selline rõõmus üllatus, kui hiljem kuuled, et tegelikult pole hullu midagi. Et see on nagu mõnes mõttes nagu ma ei tea filmi tegemine näiteks ka filmitegijatel see kuidagi see filmi tegemise protsess erineb niivõrd sellest lõpptulemusest pidanud siis lõpuks kinos, näevad, et eks ilmselt ka plaatidega. Jah, ma, ma arvan küll, et, et eks meilgi ole seal teinekord nii, et on nagu mitmeid-mitmeid versioone ja me kuulame, mõnest loost on tõsi küll, et tõesti tuleb nagu kohe võib-olla selline versioon koosmäng ja, ja aga teisest võib-olla teeme näiteks neli, viis versiooni ja siis valime nendest siis seda ühte välja ja kuulame. Ja, ja kuulame kohe nii palju, et, et ega siis siis pärast võib-olla tükk aega jälle ei kuula. Ja, ja teine asi on see, et me ju ikkagi, kui me näiteks kohe hakkame ka, kui on esitluskontserdid. Et siis tegelikult iga iga kord, kui lapse lugu ikkagi natukene erinevatesse plaadi versioon on jälle mõnes mõttes selline üks eriline versioon, et ega elavas esituses tuleb jälle iga kord natukene teistmoodi. Eelmise plaadi nimi oli sinine, sellest me rääkisime 2019. aastal siinsamas stuudios ja nüüd must. Ja mul tekkis ka see küsimus, et kas siin on kuidagi mingisugune seos meie. Ja vaat nüüd ongi niiviisi, et ise juba kribelen, et et tegelikult mul on neid, neid laule, jah, ma ei, ma ei oskagi öelda, kuidas see niiviisi kujunes, et ta alguse saigi kuidagi nii siseselline trio plaadi mõte et mul oli äkitselt kogunenud neid laule, mida ma ei ole salvestanud, päris palju. Ja miskipärast, kui ma vaatasin neid lugude nimesid, siis mul hakkas nagu kuidagi välja joonistuma see selline värvide kombinatsioon. Et, et jah, et sealt otseselt võib-olla sellist isa isamaalist mõtet. Nii palju ma sinna nagu taha ei, võib-olla ei, ei mõelnud. Aga teisest küljest võib öelda, et kõik, mis, mis meil siin ümber on ja kõik meie tunded ja ja meie olemised ja meie tegemised on, ma annan iga eestlase jaoks need sinine, must ja valge on nagu sellised kuidagi nii põhivärvid. Et, et see kaar nagu joonistus mul kuidagi välja, nii et nüüd mu tegelikult mõtet käivad juba jah, selle selle kolmanda juures, et, et, et tegelikult mul on suurem osa lugusid, on nii-öelda see nimekiri on mul juba kusagil paberil olemas, tõsi küll, et see võib, võib nagu muutuda. Ja tegelikult sinise musta puhul oli ka niiviisi, et mõned lood käisid sealt nii-öelda nagu edasi-tagasi, et, et sama hästi oleks võinud olla üks lugu, mis on sinise peal hoopis musta peal või ka vastupidi. Aga noh, lõpuks sellel hetkel, kui nad sinna nagu pandud said, siis siis nii ta, nii ta siis oli ja jäi. Iga inimene näeb muidugi värv erinevalt, et mida, mida need värvid tegelikult teie jaoks tähendab? See ongi huvitav lugu, et ega see minu jaoks võib-olla kõige lähedasem nendest kolmest on ongi sinine tegelikult sellepärast et sinine, sinine nagu minu jaoks ühtaegu ta võib-olla nii rõõmus kui ka kurb ta, võib-olla see selline hele, avar taevasinine või siis võib-olla selline sügav sügavmeresinine lõpmatu ja nii et see sinine on jah, võib-olla selline kõige-kõige lemmikum. Aga mustaga on tegelikult samasugune lugu, et, et ta ei ole ainult selline tõsine. Ta on ka selline öösügavus ja sumedus ja ja, ja, ja mitte lihtsalt selline nukker, kurb, vaid tegelikult just see selline sumedusse võib-olla ka just vastupidi, turvaline selline, kuhu nagu saab ennast mähkida ja peita sinna sisse. Nii et kõikides nendes värvides on ja valge seened alles vegan halge samamoodi nagu ta võiks olla nagu rõõmu ja avaruse ja helguse värv siis huvitaval kombel teisest küljest see valge küll seostub mul ka kohati hoopiski näiteks leinaga. Et ta nagu seda sedamoodi värv, samm, nii et, et kõik need, kõik need kolm on nagunii rikkalikud iseenda sees. Valget on meil praegu akna taga päris palju, aga seda ma olen ka tähele pannud, et päris paljud teie laulud räägivad just pigem suvest nagu kase kasta lõhnane hommik, mida me just kuulsime. See on võib-olla ka täpselt, kust otsast vaadata, et, et jällegi meie päris päris esimene plaat oli näiteks nii et ma mõtlen, seal vist ei olnud vist ei olnud ühtegi laulu suvest. Et seal oli vastupidi, nii et sattus kuidagi. Kusjuures ma sellel hetkel küll väga ei mõelnud, aga lihtsalt sattus nii et seal oli nagu sellist sügist ja talve poole nihkumist. Ja, ja no pärast seda on tõesti olnud selline natukene võib-olla mõne plaadi peal selline paras segapuder, et nad on natukene suve ja, ja midagi muud. Ja üks plaat meil siin mõned aastad tagasi oli, oli ka juba nii-öelda selles mõttes nagu valge suunas, see oligi selline talvine plaatseli valge aeg ja see oli natukene sedamoodi, nagu me teinekord teeme kontserdil, kui ei ole spetsiaalselt olnud, soovid, oleks ainult eestikeelne, et seal oli siis natukene natukene teistes keeltes ka, aga see oli nagu siis päris. Pigem selline päris talvine plaat, aga, aga kahtlemata võib-olla ütleme eriti, kui on selline nukram, sügis või talv, kus ei ole lund, siis eestlane igatsed seda suve. Et sinna ei saa midagi. Plaadil on muusika kirjutatud siis eesti luuletajate tekstidele ja trio on ikka samas koosseisus läbi kõikide nende aastate Teet Raik ja ara järel Jan. Ja see on minu selline originaalkoosseis, kuigi ma olen väga-väga tänulik, et tegelikult meil on siin aastate jooksul olnud ikka väga palju häid muusikut, kes on nii salvestustel kui kui ka kontsertidel kaasa kaasa löönud, et et küll on olnud. No trummaritest on meil olnud Ahto Abner, selline raudvara. Ja tegelikult kitarrist on meile näiteks Mart soon ka mitmel plaadil kaasa löönud. Passi peal on ka mihkel Mäelganud olnud olnud, teinekord teete kitarril, on küll ikkagi Ena enamasti meil ka. Ja mõnel plaadil siis ka trompeti. Et eks see trio on meil võib-olla juba nagu lihtsalt selline, et sellised vanad sõbrad vanad sõbrad saavad kokku ja mängivad. Kuidas need luuletekstid, mida te olete valinud, on teid kõnetanud, nii et te mõtlete, et see, see võiks sobida? See on ka selline huvitav lugu, et et Eeva Park on mul tõesti olnud selline nagu et mul on õnn ka, et, et me oleme temaga ka kohe päris päriselt tuttavad ja ja see on selline huvitav lugu, mida ma olen kindlasti ka mitu korda rääkinud, kuidas üks pisikene selline luulevihik muudkui rändas ja rändas kaasas ja siis äkitselt kirjutasin seal päris niisugune, noh, kas nüüd, aga vaated kümmekond laulu kirjutasin ühe hommikuga kuidagi see aeg oli nagu küpseks küpseks saanud. Aga, aga. Ja eks ta on öelnud ka niiviisi, kummaline, teinekord vahel ikka tekib ju mõtet, mida, mida see luuletaja küll mõtleb sellest minu muusikast, mis ma olen sinna pannud, aga iva on teinekord väga armsalt öelnud, et see oli nii sinulik. Et ta saab ka aru, et, et eks ma, et, et, et seal on teatud tüüpi luuletused, mis nagu minuga kuidagi niiviisi vastu kajavad. Millest ma leian sellise enda enda osa. Ja selles suhtes on see tegelikult väga huvitavad valikud on mulle, et mul on siin oma oma onu tekstile ja on tegelikult, et üks on ka minu isa luuletus, mille ta tegelikult kirjutas niiviisi väga ütleme niiviisi oma viimasel, ma arvan, et oma viimasel kevadel et me sellest nagu rääkida ei saanudki, see on nagu mõnes mõttes tagasivaade elule. Aga on siin ka autoreid, keda ma ei tunne, aga samas on näiteks minu vanatädi Ilona Laaman, kes elas Rootsis. Ja, ja, ja tegelikult tema näiteks saatis mulle ühe Mari Vallisoo luuletuse, mis on siin ka viisistatud ja mille puhul ma sain äkitselt aru, et tegelikult see on minu kõige vanem laul, mille ma üldse olen kirjutanud, sest et see on tõesti praktiliselt tahad, et mingi 25 aastat vana. Et selle ma kirjutasin täiesti nii, et siis mul ei olnud veel mingit, see oli lihtsalt nagu selline sundus. Et oli vaja kirjutada, aga nagu sellist mõtet, et ma seda kunagi esitaksin, salvestasin seda nagu ei olnudki veel. Jah noh, loomulikult, kui, kui muusika tehakse luuletekstile, siis see ei pruugi ju täpselt ka sellel luuletaja ideega Kui mina seda võib täpselt olla, et ma olen, see ongi huvitav, et Eeva käest Eeva pargi käest ma saan ka küsida teinekord, et kütet, mida sa seal siis ikkagi mõtlesid ja siis telki selgubki, teinekord midagi täiesti konkreetselt mõelnud. Ja mina olen selle mõtte kas läinud natuke teises suunas või arendanud seda kuskile mujale. Aga õnneks teha ei ole kunagi nagu selle peale pahane, pahane olnud, et tegelikult on muusikaga ja natukene samamoodi, et, et ma arvan, kui on hea laul, siis tegelikult teinekord võib teine esitaja tõlgendada seda hoopis omal viisil ja omast nägemispunktist. Ja, ja see ikka töötab, et igaüks, kes leiab sealt selle oma mingi heliseva keele siis ma arvan tõesti, et et see ongi täiesti loomulik, et mõnes mõttes nii see luuletus kui ka see laul, see muusika hakkab nagu oma elu elama ja, ja, ja võib tulla hoopis uusi tõlgendusi. Kas teiega on seda tihti juhtunud, et te kuulata kedagi teist esitamas oma loomingut ja olete sealsamas ja kuulata? Siis meil on kahjuks küll nagu pigem vähem juhtunud, aga see on andnud väga suur, suur rõõm, kui seda on tehtud ja kui näiteks on üks hästi tore kitarristi Vorn tema temaga me vahel ka koosesinemine on ise välja pakkunud, et kuule, sinu laul, et teeme selle koos ja siis on nii tore, kuid tal on juba minu laul on peas, täpselt teab, kuidas see läheb või pakub isegi mõne uue versiooni välja mõne uue seade natukene. Et eks see on ikka rõõm, kui, kui nagu kuuled, et sinu muusika heliseb kellelegi teises Kavastu. Te olete ka oma pikaaegse koostööpartneri Andifaitiga teinud veel viimasel ajal? Ja nüüd on küll. Meil tegelikult õnnestus täiesti napilt, napilt veel just enne kogu seda lainet eelmise aasta märtsis isegi veel esineda, et see oli küll täiesti imeline, nagu just me jõudsime, jõudsime seda muusikat teha. Ja temaga me oleme tõepoolest, me nüüd ei oska isegi arvutada, meil saab vist ikka juba juba lausa üle 15 aasta äkki isegi või kuskil seal kandis, et, et temaga meid muidugi seob jällegi see nii-öelda džäss ja improvisatsioon ja nii-öelda nii vanad kui ka uued džässistandardid võiks öelda, sest andi kirjutab ise väga palju põnevat muusikat ja ja ma loodan, et et mul avaneb, kes teab, võib-olla isegi sellel suvel saaks teda äkki, kui olukord lubab, et võib-olla väikeseks tuuriks kutsuda, aga et kui kellelgi on ideid, siis pakkuda, aga temaga meil on õnneks jah, iga paari aasta tagant ikka õnnestunud ka siin Eestis selliseid väikseid tuure teha ja plaate on meil välja antud on. On küll kolm. Millest siis viimane oli vist poolteist aastat tagasi, siis enam-vähem suvel. Aga tegelikkuses neil on küll ausalt öeldes, neljanda neljanda plaadi materjali juba kaovad, et aasta paar aastat juba salvestatud. Et meil ongi see, et, et meil on raske tegelikult välja valida neid kõige põnevamaid versioone, näiteks tema on ka nõudlik, aga, aga see on jah üks selline väga, väga vahva ja väga inspireeriv koostöö, tema elab siis, tema jääb Stockholmis, nii et selles suhtes on tore, et kuigi ta on ameeriklane, siis ta on juba päris ammu-ammu siis tema leidis oma armastuse Ameerikas, aga, aga see oli rootslanna, kes oli parajasti kadunud Ameerikasse õppima. Nii et siis juhtus kuidagi nii, et see eluviis neid hoopiski hoopiski Rootsi tagasi. Ja tänu sellele on siis minul olnud ka rõõm, et mina kohtasin ainult Helsingis ja, ja sealt see koostöö kuidagi hakkas, hakkas arenema. Nii et praegu siis kuigi Stockholm ei ole kaugel, aga praegu saab vahetada mõtteid läbinud. Ja praegu saab jah, et Andy on muidugi selline vahva tüüp, et tema nagu jaksab ja jõuab, et tema tegelikult seal teeb isegi siukseid laulab oma laule, niisi paari laulu kaupa, teeb siukseid väikseid mini nagu ülekandeid pidevalt ja teinekord ta isegi võtab kätte ja sealsamas nii-öelda käigu pealt kirjutabki võtab kätte, kirjutab mõne laulu nii-öelda näitabki inimestele, kuidas tema nagu see laulu kirjutamise protsess käib. Et Facebookis on tal täitsa sellised üleval sellised videojupid. Ja ühe teatri lavastusega te olete ka seotud vaarius, teatri Vilded. Ja see on hästi vahva lugu, et, et ma sinna teatrisse niisi sattusin, et, et seal oli, mõned aastad tagasi oli meie heast karikaturistist, koorist oli, oli näidend ja, ja siis ma sattusin sinna sinna mängima ja nüüd on tõesti Vilded, kus ma mängin, austusväärsed Linda Vilde osa, aga lisaks ka selliseid, selliseid nagu natuke teistsuguseid tegelasi ja seal on tegelikult tõepoolest ja siis mitte lihtsalt kaks Vildet ehk need, kes on meile nagu väga teada meie omaenda armas Vilde ja Oskar Vaildi, vaid seal on päriselt ka olemas selline tegelegu. Eduardo Wilde kes oligi, ta on täiesti ajalooline isik ja tegelikult isegi otsapidi Elaskiga, samal ajal kui, kui meie enda Vilde, nii et Eduard ja Eduardo seal ühes tükis koos ja ja see on selline põnev etenduste kahjuks praegu seda on küll, hetkel on nagu tulemas teada, et märtsi lõpus on Tallinnas üks etendus 29, märts siis jah, 29, märts ja siis on võib-olla sauel ka siis kohe 30. märts. Aga noh, ma loodan, et see etendus, et teda ikkagi natukene aega veel saab vaatama tulla. Kuidas see praegune selline vaiksem aeg ka inspiratsiooni-ile mõjub, et kust kust uusi ideid praegu leiad? No minul on alati, tegelikult mul on ikka peaaegu alati, kui ma võtan mõne luuleraamatu kätte, siis ilmselt nii või teisiti on seal tavaliselt midagi, mis mulle vastu kajab. Et rohkem on isegi seda, et inspiratsioonist ei ole nagu puudust, et eriti eriti kaas Abel tema väljas jalutamas käia ilusa looduse keskel ja nii edasi. Aga noh, see vahepealne aeg ikkagi, ma usun, ma olen, Ma olen ütleme niiviisi, ma hindan väga neid lapsevanemaid, kes tuttavad sõidavad kodus oma oma laste kõrvalt tööd teha. Et see aeg, kui need lapsed on olnud kodus, siis minu jaoks on see ikka väga suur väljakutse, aga pean ütlema kevadel ükskõik kui suurte plaanidega maga, meid ei läinud suvilasse, et selle mõttega, et noh, sealt saab kohe jalutama minna ja ja väga tore ja nii edasi, aga tegelikult ikkagi päevad. Laste rütmised, õppimine, söök, õppimine, söök, jalutuskäik, söök. Et, et ütleme pigem isegi ei ole asi selles, et nagu inspiratsiooni ei oleks, aga et seda, seda aega, see aeg oli nagunii killustatud ja nii vähene. Et ütleme nüüd nüüd on juba. Ma olen, mul on ka väga hea meel, et lapsed nüüd ikkagi jälle saavad, saavad pisitasa nüüd jälle ilusti koolis käia ja tekib selline normaalne elurütm, et nüüd ma ikkagi nüüd ma ikkagi juba jälle jõuan vaheda klaveri taha ka ja, ja saan mõne noodikirja panna ja ja mõelda natuke muusikale rohkem. Distsipliin on muidugi kindlasti sain hea. Niisugune asi, mis minul on ilmselt täielik null. Ma ei oska öelda, kas ma olin kooli ajal väga korralik, et võib-olla ma kulutasin kõik oma distsipliinivarud ära, kes teab. Aga uus plaat on ilmunud ja me saame kuulata ka muusikat sellelt uuelt plaadilt. Veel selle tänase saate esimese tunni lõpus. Öö õitses Minni nurme sõnad, mida selle loo kohta öelda. See lugu tuli tegelikult ma olen mõned lood oma elust kirjutanud lennukis istudes ja ja see on tegelikult Minni, nurme on Eeva pargi ema ja, ja see luuletus oli ühes Eeva raamatus ja siis kuidagi jällegi see luuletus tuli mulle sealt vastu ja ja see muusika hakkas ka kohe kusagilt kusagilt voolama. Aitäh kutsumast.
