Meil on täna võimalus rääkida Tartu elektriteatris tulevast arhitektuurifilmide programmist, linnad filmides ja stuudios on külas selle programmi kuraator Kadri lindpere vist. Ma lugesin, et, et kaks aastat tagasi aasta alguses 2019 oli ka seesama programmi elektriteatris seitsme filmiga seekord kaheksa filmiga. Kuidas tookord läks ja mida on plaanis seekord teha? Tookord läks selles mõttes üllatavalt hästi, et Mulle endale kõik need filmid väga meeldisid ja ma aimasin, et publikule ka meeldida, aga mul oli hästi suureks positiivseks üllatuseks see, et ka Tallinna poolt öeldi, et oo, et tahaks ikka Tartusse kinno tulla ja kuidagi sealt arhitektuuri seltskondades oli ka sellest hästi positiivsed, et vastukaja. Et see oli mulle endale selline oluline asi taolisena eri erialastes ringkondades läks ka nagu hästi peale, et oli omal kohal see aasta selles mõttes programmi struktuur on sarnane, et seal on mängufilmid ja seal on dokumentaalfilmid. Filmid ise muidugi on täiesti uued, et seekord nüüd mul on tunne, et ka see pilk, millega ma ise neid filme sinna valisin, oli natuke teistsugune, sellepärast et seekord mind kõnetasid ise rohkem dokumentaalfilmid, näiteks. Et ma ei teagi, et kas see võib-olla sellepärast, et kuna see viimane aasta on olnud selline natuke isoleeritud ja inimesi pole palju näinud ja on olnud just, olen igatsenud sellist just sellist suhtlust nagu võõrastega sellist ekspromt, suhtlust, eks ju, mis muidu linnaruumis nagu loomulikumalt juhtub. Et siis võib-olla see inimeste igatsus tekitas mul sellise kuidagi selliselt dokumentaalfilmide tuju, et need läksid kuidagi nagu eriti hinge südamesse. Aga mängufilmid on kindlasti omal kohal. Mul on tunne, et kui dokumentaalfilmidest saab rääkida nendest nii-öelda nagu päris probleemidest päris inimestest siis mängufilmid on ikkagi hästi oluline kuidagi tunnetada, nagu seda linna poeesiat seal, kus seda romantikat, et et kuidas ikkagi on kõndida nendel linnatänavatel üle maailma ja et selles mõttes kuidagi jälle see tore programm tuli kokku iseendale. Ja võiks äkki rääkida iga filmi kohta isegi natukene te olete ise nad kõik läbi vaadanud, ise välja valinud, et igaühe puhul on mingi mingi oma teema, miks, miks ta siin kavas on just? On, et võib-olla alustan siis mängufilmidest mängufilmide puhul. Kuidagi otsisin, ma vaatasin hästi palju filme läbi ja kuidagi üks ei läinud, teine läinud kuidagi ma mõtlesin, et miks see nagu käima ei lähe, otsisin nagu mingit sellist tunnet, et mul oleks terve filmi selline kuidagi ma saaksin nagu aru, et mis tunne võib olla selles linnas päriselt olla, et need filmid, mis ma sinna leitsine panin, no et seal on näiteks varda, eks ju, kes on ju minu isiklik, väga suur lemmik on Agnes varda ja ja tahtsin väga mõnda filmiprogrammi kaasatajase Cleo viiest seitsmeni on täpselt see linnafilm, kus siis peategelane uitab mööda linnatänavaid seal muremõtetes, aga samal ajal on siis näha, kuidas lini teda juhib ja mis temaga juhtub ja kuidas see lõpuks tegelikult jõuab ühist hästi positiivses toredasse hetke, mis ta nagu päeva krooni peale, mis tal sellised nagu pinged maha võtab. Siis täiesti teistsugune film on telliv. Mis on John Carpenteri film, mis on täielik kultusklassika, Emmeni elektriteatriga koos guugeldasin, et kas tõesti on võimalik, et seda filmi kuidagi interneti teel kinokavadest ei ole võimalik leida, et tundub, et kui seda on tinastatud Eestis, et siis see oli ennem siis seda internetiaegset aega, et praegu niimoodi lähiaastateks 10 aasta jooksul siis seda filmi tundub, et linastatud ei ole, et kui keegi on, siis vabandust leidnud internetist üles, aga sellegipoolest super võimalus näha selles klassikat, et lippan, film, mis on hästi paljusid inimesi inspireerinud näiteks ühte maailmakuulsa tänavakunstniku, kelle nimel sepa CD, kes on tuntud oma Obei tööde poolt tema otsene, nagu see, miks ta kunstnikuna sellise identiteedi võttis, on tegelikult seotud otseselt selle filmiga ja sellega, mis filmis juhtub, et seal on üks peategelane, siis avastab, et ta paneb, leiab ühed prillid endale, et siis ta näeb, et tegelikult linnas on mingeid hoopis teistsuguseid kihistus, on mingid teised sõnumile, mis ta tegelikult kogu aeg on alateadlikult kontrollinud ja siis nüüd sõnumeid värskelt paljastatud. Hästi ägega stiili mõttes, et see, kuidas need mustvalged osad seal vahepeal üles filmitud, aga et see on lausa isegi meenutab pigem sellist teatri, teatri, stsenograafia või kuidagi selline hoopis teine stiil seal filmis. Ja siis üks hästi mõnus mängufilm on augusti neitsi mis räägib Madridist, et see räägib ühest naisest, kes on 30 kolmeaastane ja ta on oma elus, on sellesse hetke, et ei lähe edasi, ei lähe tagasi, ei tea, mida teha ja Ta satub Madriidi sellisel ajal ta võtab endale Herbi n b ja Madridi seal absoluutselt kohalikke, tegelikult Hispaanias pidi kallama hästi tavaline see, et kõige kuumematel suvekuudeks kohalikud lähevad suurlinnadest ära, see kuumusele täiesti võimatu. Ja alles on turistid, selliseid ekslejad, et tema on nüüd üks nendest ekslejatest ja see film tekitas sellise reisiigatsused, see, kuidas kõndida tundmatut, on tänavatel ja minna oma sinna külalist keldrisse, kus ööbid ja teha esimest korda aknad lahti ja näha täiesti uut vaadet sealt, et kõik need tunded tulid sellise suure lainega seda filmi vaadates tagasi tsena. Aga mõnus ja dokfilmidest on. Meil programmis ongi siis näiteks push välja tõrjutud, mis räägib praegu ajastesti aktuaalsest problemaatilises teemast, mis on siis elukohtade puudus linnades, et et praegu on tõesti mure, aga nagu maailmas pisut sõnu arusaamatu see, kuidas me oleme sellisesse olukorda jõudnud, et inimestel ei ole elu, kohte venel on olnud elu kohadjana rendid, nii palju tõusevad need saasta endale lubada, et tegelikult elukoht peaks olema inimõigus ja ongi inimõigus. Aga millegipärast vaadatakse läbi sõrmede, kui öeldakse, et kui sa hakkama ei saa seal sinu probleem, aga suurlinnades rendi tõusnud juba nii palju, et see on lihtsalt hoomamatu, eks. Et seal siis ongi sena uuriv ajakirjanik üks jurist, kes siis üritab aru saada, et kuidas selline asi tekkinud on, miks selline probleem meil on ja mis sellega teha? Siis on dokumentaalfilm Havanna katustel mis räägib ka tegelikult sellest samast elamu aseme puudusest, aga natuke teise külje alt ta on pigem sena antropoloogiline vaade sellele, et sa räägib 11-st elanikust, kes kõik elavad Havannas Kuubas ja kuna neil on seal kaasena krooniline eluasemete puudus, sest need on nagu tõrjutud, sest nagu ülesse, et neil on, nad on kõik need 11 karakterit elavad kõikega kõrgematel korrustel katusekorrustel ja kui meie võib-olla pigem seostame katusekorrusel millegi luksuslikuga seal Havannas, noh, neil on ikkagi väga raske seal, et, et seal on üks karakter, kes räägib, et et kuidas, te pole vist 10 aastat või midagi, pole käinud linnatänavatel, seepärast ta liigesed on nii läbi. Ta lapsed toovad talle üles söögi, aga ta on olnud nagu aastaid ja aastaid seal üleval korrusele ja siis temas vaade on linnulennult, eks ju. Et see linnulennuvaade seobki kõiki neid dokfilmi karaktereid ja siis nad muidugi peegeldavad seda, mis üldse Kuubas toimub, praegu. Aga geograafiliselt ka see on hästi ilus vaatamine, vaated ja kõik see arhitektuur on, on jalustrabav tegelikult siis on üks väga tore jalutamise dokumentaalfilm maailm jalge ees, mis räägib ühest mehest, kes võitis endale siis missiooni teadmata ajaks, et ta kõnnib läbi New Yorgi kõik tänavad ja see kokku oli siis 12 kilomeetrit umbes. See võttis tal kokku ligi kuus aastat. Ja siis kaamera käibki temaga siis mingi perioodi kaasas ja uurib, et esiteks, kes ta üldse selline on, kuidas ta sai lubada endale sellist missiooni, sest tegelikult ei ole midagi, mida me kõik saaksime teha, pühendada kuus aastat oma elust jalutamise peale, eks ju. Ja mis ta siis õppis selle jalutuskäigu pika jalutuskäigu jooksul, et selle filmi juhatab meil sisse ka üks eestlane, Stiina Kristal, kes eriolukorra esimese eriolukorra ajal siis kevadel Tartus linnatänavad läbi alla ütles, et tema tegelikult jooksis läbi, et õnnestus leida inimene, kes on ka Tartu mastaabis vähemalt läbi teinud, et oleks huvitav teada, kas Tallinnas on ka keegi kõik püüdnud kõik tänavad läbi kõndida. Siis on, see on hoopis teistmoodi dokumentaalfilm, mis isegi võib-olla ei olegi see nii päris dokumentaalne, et seal on hästi palju sellist maagiat, võib isegi öelda, et 306, Hollywood on siis nende režissööride vanaema aadress. Ja see vana emane kahjuks on läinud teise ilma ja see pere mõtlebki, et mida selle majaga teha, et vanaema elas seal majas vist üle 60 aasta. See oli tema väikene maailm ja nad otsustavad selle maja maha müüa, aga nad kuidagi ei suuda sellest loobuda. Pikendavad seda aega, eks ju, et millal see ostjale üle antakse, lõpuks nad võtavad endale aasta aega ja siis need lapselapsed, kes mõlemad õppinud filmi režissööriks, nad otsustavad siis teha filmi ja käsitleda seda vanaema maja kui arheoloogilist välja kaebamis plats ja nad hakkavad läbi hekseldama kõike vanaema esemeid, et aru saada, et kes see inimene tegelikult oli, et üks asi oli see, et selline vanaema aga kesta tegelikult oli. Et see võib-olla see on selline film, mis otseselt ei räägiks linnaruumist ja ei räägi sellest, kuidas võib-olla inimesed linnaruumis nagu tegutsevad. Aga minu meelest see sobis hästi sinna programmis räägib sellest, et kuidas me inimestele nagu enda maailmasid toome. Et kuidas me mingis ruumis eladesse võib-olla siseruum või see võib olla ka välisruum linnaruumis, et kuidas me kuidas esemed, mis meie ümber on, kuidas nad meist räägivad ja kuidas me oleme maailmasid, loome, et minu meelest see on väga armas sissevaade, sellesse, mis meist alles jääb. Kui me läinud olema, mis sa siis meie kohta räägib? Ühe dokumentaali unustasin ära. Üks dokumentaal, annatuura, urbana ja Natura urbana on tõeline maiuspala neile, kes on huvitatud maastikuarhitektuurist. Et see nüüd tehti väga spetsiifiliselt, keskendub sellele Nixon Berliinis sellised vahealad, et kui ise olete ka Berliinis käinud, siis kindlasti üks Berliini kõige iseloomulikum selle linnaruumi kvaliteet on see, et et need kohad siis, mis teises maailmasõjas pommitada, et tegelikult neid kohti ei suudetud hoonetega uuesti ära täita. Enneta jäid sellised hambaaugud nii-öelda tänavatele. Ja nendes kohtades hakkas vohama loodus, mis on täiesti normaalne asi, mis juhtub, kui selle kohta ei puudutata ja seal filmis siis räägivadki erinevad spetsialistid selle eest, et nad on nagu väiksed Sherlock Holmsi, et tegelikult see on hästi mõnus vaatamine, kuidas, et mis taiminud sealt täpselt leidnud on, mida sa näed Berliini ajaloo kohta, et millised inimesed linnast läbi on käinud, mis põhjustel on need taimed sinna jõudnud, eks ju siis need on üle maailma sinna kokku tulnud, seal on Hiinast Aafrikasse, igalt poolt on neid taimi. Ja siis nad jah, süvenevadki sellesse, milline on üldse linnade liigirikkus. Tegelikult see toon on päris positiivne, sest nad ütlevad, et kuna linnades ma tean, et meil on kliimakriis, aga nad ütlevad, et linnades see temperatuur on pisut kõrgem tähendab seda, et tegelikult nagu vohab neid taimi rohkem, kuna neid seemneid on siin igalt poolt ekse kokku kantud ka siis tegelikult võib juhtuda, et linnades on hämmastavalt suur liigirikkus, ütlesin tegelikult sinna päris huvitav teema, mida peale mõelda. Ja see, ta tulevat sisse juhatama meie kolm Tartu liigirikkuse eest võitlejate seis, et kes on siis kureeritud elurikkuse projektijuhid, kes maastikuarhitektid, Karin Bachmann, Annelis hunt ja Merle rokkarberg, nii et nemad siis tegelevad Tartu liigirikkusega ja peegeldavad siis, et mis nad sellest filmist arvasid ja kuidas see seis. Sellega me tegime praegu siis ringi peale nendele filmidele, mis 25.-st 28. veebruarini Tartu elektriteatris linastuvad programmis linnad filmides ja seda käis jagamas kuraator Kadri lind. Aitäh kutsumast.
