Meil on nüüd stuudios Kristjan Randalu, tere. Tere. Esined homme Estonia kontserdisaalis kontserdiga, kus tuleb ettekandele Schumanni tsükkel, tihter Liibe poeedi armastus. Esinesid mõni aeg tagasi koos Martin Kuuskmanni ka Eestis andsite kontsert? Jaa, mängisite seal Schuberti muusikat tsüklist Winter raise ja kontserdisari keskendubki just endale laulu tsüklitena. Tundub vist üsna loogiline tegelikult, et võib-olla pärast Subertit minna Schumanni juurde, see on nüüd niimoodi lihtsalt välja kukkunud, et see järjestus niimoodi läks. Et esiteks on hea meel, et see kõik nüüd saab toimuda, sest need ei olnud need sellised plaanid, mis kuidagi said kiiruga edasi lükatud või tõstetud, vaid tõepoolest need kontserdid nüüd, et siis täna ja homme on ammu pikalt just nendele päevadele ka paika pandud ja õnneks seega nii sai jääda. Aga just et see järjestus, et kõigepealt oli siis koos Martin Kuuskvanniga, Schubert ja nüüd mulle endale Schuman siis sisuliselt oli see nii, et mul oli juba mitmeid aastaid tagasi see mõte Schumanni ise mängida, ütleme, et Schuberti mõte tuli natukene hiljem sinna juurde ja sellena siis lükkas Martin aktiivsemalt käima. Aga ma ise näen seda natukene veel laiemalt, et mõned aastad tagasi siis kui sai tai Flyiblaniga mussarski pildid näituselt tehtud, mis siis ka nüüd plaadina ilmus ja siis veel sellele lisaks on olnud ka teisi asju, ma olen teinud ka Mozarti muusikast selliseid oma nägemusega töötlusi. Et see on nagu praegu üks selline väljund, mis on niimoodi kujunenud, et on kogunenud selliseid erinevaid klassikalise muusika teoseid, siis mis mind on võib-olla juba aastakümneid kõnetanud ja huvitanud ja nüüd on see jõudnud sellesse punkti, et ma olen nad kuidagi siis teise nurga alt ise käsile võtnud. Kuidas ta isiklikult Suumaniga suhestusite ja kuidas te olete Schumanni juurde jõudnud, kui nii võib öelda? Konkreetselt tihterlib laulutsüklit, sai omal ajal, noh, ma räägin nii 90.-te keskpaiku kui ka mängitud, et mul oli aktiivne liid tuua ansambel siis paritoniga ja siis see oli osa repertuaarist ja et see kuidagi käis süsteemist, siis aga niimoodi intensiivselt läbi, aga sinna ta jäi ja mis puudutab klassikalist, ütleme just klaverirepertuaari Suumann, siis eks omal ajal õpingut töö käigus ikka midagi sai mängitud, aga mitte, et see oleks nüüd olnud mingi väga, väga suur fookus ja siis läks minu enda muusikaline fookus just ka pigem jazzmuusika peale. Veidi hiljem. Ja nüüd olen ma kuidagi ringiga just nende laulude juures tagasi. Tahtsingi küsida just üldisemalt, et kas see on nüüd kuidagi selline tagasipöördumine natukene klassika juurde teie karjääri vaadates? Pealiskaudselt paistab nii, aga sisuliselt see ei ole nii, sest ma olen ikkagi need lood, mitte nüüd niimoodi pingutades midagi nendest ära ratta või neid teistmoodi just ilmtingimata teha, aga ikkagi see põhimõte olnud läheneda niimoodi, et ma kirjutan nad enda jaoks ümber, et see ei ole lihtsalt, et ma nüüd üritan kuidagi lihtsalt selle lauluhääle sinna klaverisse ka integreerida ja siis neid lugusid mängin vaid ikkagi võta nüüd natukene jälle niimoodi osadeks laiali ja panna kuu, mis puudutab siis harmooniat, rütmivormi pealiskaudselt et see kogu laulud küll noh, sõltuvalt muidugi tõlgendusest, aga no ta jääb sinna mingi 20 30 minuti vahele. Kui ma nüüd ise olen madalalt, kui pikk see kava on, siis see on ikkagi tubli tund pluss et juba objektiivselt midagi on sinna juurde tulnud ja väga lihtsustades on tekkinud sinna ka. No kui nad analüüsida nüüd väga pealiskaudselt, siis on lihtsalt sooloelemendid ka on nagu sellised kadentsi elemendid ja teadlikult jäetud ka elemendid või vormiosad, kus siis on võimalik seda muusikalist materjali töödelda. Aga nagu te ütlesite, siis soolokontserdi mõte tegelikult on teil juba ammu peas mõlkunud soolokontsert või ütleme, see mõte sellest laulu tsüklist kui tervikust. Et noh, see olgu see siis nüüd kas kontserdi formaat või rääkides ka siis terviku kava või kontseptsiooni või plaadiformaadist, et see mõte on olnud väga kaua. Ja noh, tõenäoliselt, et andeid juba Suumann ammu enne juba saatnud, kuid ei ole üldse hakkasite tegelema, tõsisemalt, võib olla sellise ütleme loomulikult ka džässmuusikaga. Ma peaks isegi vaatama, võtame omal ajal isegi Tallinna muusikakeskkooli kontekstis on siis juba mingi teine, kolmas klass või kui need kontserdid olid ka Estonia kontserdisaalis, et ma peaksin kuskilt arhiivist vaatama, et mis ma siis mängin, et pole ka välistatud, et mingil ajal Schumanni Kinder stseen või mingi väiksemad lood olid aktuaalsed. Aga need laulud on armastuslaulud, võib nii öelda, võib öelda ja noh, need on Haine tekstidele ja sellised nagu ajastule võib-olla ka tüüpiliselt väga romantiline helikeel ja ütleme, teksti sisu ja palju sellist muidugi ka hingevalu või igatsust ja eks see on väga, kui nüüd nendes tekstides lähtuda, siis on see väga tugevalt seal sees, aga eks muusika elab ju oma etega, aga selle ütleme instrumentaalmuusikaga ikkagi kuidagimoodi selle tekstide sisu ja kogu see mõte tuleb esile. No see ongi nüüd niimoodi, et Suumann on ju siis lähenenud nendele tekstidele ja ütleme just, et iga muusikaline nüanss on siis kooskõlas või toetab või kuidagi suhestub selle tekstiga. Ja kui see tekst sealt nüüd ära võtta, et siis see muusika elab ju endiselt, aga ma just mõtlema, et seal on osaliselt selliseid laule või ka tekstikohti, ütleme, see muusikaline info võib olla kuidagi väga tugev või masoorne ja, ja niimoodi pealiskaudselt võib-olla võib seda tõlgendada kui rõõmsan, aga sinna juurde on tegelikult mingi südantlõhestav tekst, kus kellelgi süda just murdub. Et siis on tekitatud selline täitsa vastuolu, et mingil määral noh, näiteks nagu iroonia, aga see on nagu paradoksaalne ikkagi, et see ütleme sellele tekstile on antud hoopis teise. Et ega siis oma uus tähendus ja kui nüüd see sellist vastuolu või seda seal enam ei ole, siis kaob see dimensioon võib-olla ära, mis oli sümbioosis selle tekstiga. Aga rääkides nüüd sellest eelnevast tervikust Schuberti muusikast, et natuke paralleel minu jaoks palju klassikaliste just lauludega ka, et, et minu jaoks toimib see muusikaga ka lihtsalt nii-öelda abstraktse instrumentaalmuusikana, et ütleme, et seda nii-öelda teksti ei ole tingimata vaja või ütleme, et kui jätta tekst ära, siis dub tähendus ühelt poolt võib-olla abstraktse vaks ja, ja selle tõttu võib-olla meilgi isiklikumaks kategooriates ei ole vist mõtet väga rääkida, aga jällegi kui me natukene tuleme, võib olla sellise Tšassiliku helikeele juurde, siis mitte, et see oleks eesmärk. Aga kuidas teile tundub, et kas selle ajastu muusika ja Schumanni, aga Schubert ja kõik see, et kas seda saab nii-öelda kuidagimoodi tõlkida Tšassiliku helikeelde või, või on seal mingisugune vastuolu? Noh, eks see sõltub teostusest, ütleme ja ka sellest, kuidas need defineerida sõna Tšassilik helikeel, no et tihtipeale, kui niimoodi sellist silti kasutada, siis viidatakse kas siis svingirütmile või kuidagi pluusist mõjutatud helikeelele ja siis minu seisukohast tekivad seal küll esteetilised vastuolud, no et siis tulemus. No üks selline näide, mis omal ajal oli väga populaarne tšaklus mängida Spachi sisuliselt mängida siis originaalnoote svingirütmis, no minu jaoks on see kunstiliselt küsitav, kuigi see on teostatav selles mõttes kindlasti ka samamoodi on teostatav või ütleme, neid näiteid on ka võib-olla palju šopääni muusikaga ja jah, aga siis sealt tekibki see küsimus, et mis suunas minna ja see ei olnud minu eesmärk, kindlasti on seal nüüd tekkinud ka minu tervikus mingeid kohti, mis on ka teadlikult, et natukene võib-olla vastanduvad ja ka helikeele mõttes, et sinna tuleb ikkagi siis muusikat sisse, millel pole enam Suumaniga tema ajastu mõttes mitte midagi pistmist. Aga samas ma tajun ka, et just need, võib-olla just sellised lüürilisemad osad sealt annavadki, sellise noh, võib olla põhjendatud lihtsuse sellise õigustuse tihtipeale võib-olla midagi väga. Ma ütleks naiivselt, aga midagi väga lihtsat ja ilusat mängida. See peab olema väga veenev, et see ei oleks labane ja lihtsalt seal on laule, mis on lihtsad ja väga ilusad. Ja siis ma tajun, et see niimoodi just võtta siis nagu see suumanni materjal sellise nagu transpordivahendina on väga tänuväärne on ka seal natukene mingit sellist au papikust üleüldse nagu sellise klassika suhtes Schumanni suhtes. Ma ütleks pigem ei, no et muidu, kui ma oleks nüüd au, paklik või et siis see tähendaks, et ma ei tohiks seda puutuda, ütleme, et ma tajun just väga palju. Nüüd, kui me räägime klassikalisest interpretatsioonis, siis iga nüanss ja iga mingi noh, kas mingil noodil, milline Ardiculatsioon on peal kušetil daamika märk täpselt on, kuidas oli käsikiri, mis on see originaal, kuidas ta seda nüüd ikka mõtles ja need on kõik väga huvitavad küsimused ja need ongi tähtsad ja ongi väga sisukas ja sisuliselt tähtis ka süveneda igasse detaili ja neid lihvida, aga ma olen sealt enda jaoks tajunud, et see on nagu üks osa sellest protsessist ja ma ei ole tahtnud ise muusikaliselt sellesse kinni jääda, et noh, kui see oleks nüüd 100 protsenti au paklikus, siis ma ei tohiks neid lugusid puutuda ja nad on, nagu nad on, aga seda nüüd enam ei ole. Aitäh, Kristjan Randalu, aitäh.
