Vikerraadio. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere me oleme oma rännusarjaga liikumas kaugelt tšuktši maalija eelmises saates lendasime sealt rannikust veel palju kaugemale põhja poole. Seal asub üks üksildane ja ma ütleksin lausa müstiline Prangeli saar. Ja eelmises saates sai sellest saarest räägitud ja seal oli jutuks jusse frangeli saare ajalugu. Tänane saade on mõnes mõttes eelmise järgsest, räägime samuti frangeli saarest, kuid hoopiski teise nurga alt. Nimelt teemaks on frangeli saare loodus ja see loodus on seal tõesti eriline. Loodusteadlased ütlevad, et see on üks kõige eripärasem saar kogu maailma Arktikas üldse. Ja nad võrdlevad seda koguni Galapagose saarestiku, aga noh, kui me mõtleme, kus asub Galapagose, see on ju seal ekvaatoril tohutult elurikas, meeletult palju linde, kilpkonni, sisalikke, kuidas üldse julgetakse võrrelda mingit arktilist saart, siis selle troopilise saarega. Ja tänases saates me siis vaatame, et kas saab võrrelda ja kui saab, siis kuidas. Ja me käisime seal Rangeri saare looduses päris paljudel retkedel eri ilmakaartest. Nii et jagan siin saates ka neid päris isiklikke muljeid sealt frangeli saare loodusest. Selle linnu hääle, mis siin nüüd kuuldus, on salvestanud üks Taani ornitoloog Jens Kirkeby. Ja meie kuulsime sedasama häält seal Rangeri saarel päris mitmel korral. Häälitsejaks on üks niisugune imeliku nimega lind, tema nimi on lüüs. Ja kui nüüd kuulata neid püüde hääli, siis neid oli seal tegelikult ju kaks. Need olid isas ja emaslind ja nad lasid kuuldavale sellised ärevus häälitsusi. Sest nad olid mures oma pesa pärast. Pesa oli maapinnas, oli, mis tegelikult väga kaugel, paarisaja meetri kaugusel. Aga tundras on ju kõik lage, iga olevus on seal hästi näha ja nemad nägid meid väga kaugelt ning inimesi polnud nad võib-olla kunagi elus veel näinud. Sellepärast nad siis natukene närvi läksidki, aga meie pesale lähemale ei läinud ja küllap nad varsti siis rahunesid. See plii on selles mõttes huvitav lind. Eestis teda pesitsema see ei ole. Meilt rändab ta läbi väga harva, sest plüüde põhilised rännuteed sealt Arktikast lõuna poole kulgevad Eestist kaugelt mööda. Aga kui mõelda, et milline see välja näeb siis Noff kõige lihtsamalt öeldes võib-olla natukene kiivitaja moodi või siis üldse nagu need kurvitselised ja kahlajad. Need kuritselised kahtlejad on siis sellised, kes on suhteliselt pikkade jalgadega ja neile meeldib seal madalas vees kallatas endale toitu otsida ja samamoodi otsivad ka pliid endale seal frangeli saarel toitu. Välimuse poolest on pluus, selline pruunikirju ja midagi erilist, aga huvitav on see, et emaslinnul on keha kõhupoolne osa täiesti hele, aga isaslinnul tume must. No siin saates edaspidi saame tuttavaks veel mõnede frangeli saare tüüpiliste linnuhäältega, aga nüüd on paras aeg siiski hakata rääkima sellest saarest endast. Ja sõbrangeli saar on praktiliselt asustamata. Ta saar, see tähendab seda, et seal ei ole ei asulaid katteid ja see tähendab ka seda, et seal saarel ringi liikuda on raske peale selle, kui üldse sinna tahad minna, pead hankima eri looduskaitseloa, sest peaaegu kogu saar on range looduskaitse all ja lisaks on seal ühes saare otsas veel üks sõjaväebaas. No see niisugune vene sõjaväebaas, millest keegi kõva häälega rääkida ei taha, aga ometi teavad, et ta seal on. Ja eks seegi tekitab seal siis neid liikumispiiranguid juurde. Nii et loodusehuvilisele tegelikult ongi ainult et selline võimalus selle frangeli saarega tuttavaks saada, nagu oli meil nimelt minna siis sinna laevaga ja sõita ümber saare ja teha sealt laevalt siis paatidega selliseid maabumisi ja seal saare peal sisse erineva pikkusega retki. Aga kui mõelda selle saare suuruse peale, siis ta on ikka päris suur idast läände on 150 kilomeetrit ja põhjast lõunasse 80 kilomeetrit. Nagu võrrelda näiteks Eesti mere saartega, siis meie Saaremaaga võrreldes on ta pindalalt tervelt kaks ja pool korda suurem. Ja enamik sellest Rangeri saarest on mägine. Näed, ei ole kuigi kõrged, ulatuvad seal kuskile alla kilomeetri kõrgusele. Ainult paar tükki on kõrgemad ja kõige kõrgem on siis šovetskaja mäetipp, mille kõrguseks on 1096 meetrit. Aga mõned saare osad on ka üsna lauged, näiteks põhjas ja lõunas laiuvad tasandikud ja idaosas päris suur kivine platoo. No kui mõelda nüüd nende ilmastikuolude peale, siis see on ju Arktika, järelikult on ilmastik seal päris krõbe. Talv on väga pikk, väga pakaseline, mõnikord võivad miinuskraadid langeda isegi miinus 50 piirimaile. Noh, ja suvi on siis vastasti jahe ja väga lühike. Nii et kui arvestada ainult neid päevi, kui kogu ööpäeva jooksul temperatuur kordagi ei lange alla null kraadi siis neid on seal kokku paar nädalat, äärmisel juhul kolm nädalat mitte rohkem. Ja ka nende lühikeste nädalate jooksul on ikkagi nii, et maapind seal taimekamara all on täiesti läbi jäätanud, sest seal Asubiuse igijää ehk igi kelts. Ja kui nüüd arvestada, et ilmastik on seal nii eluvaenulik siis seda erakordsem on kui liigirikas, on see siin elustik, noh näiteks taimeliike on siin üle 400 linnuliike üle 160 ja on isegi suhteliselt palju putukaid mutukaid käinud Arktika saartel, kus ei ole mitte ühtegi putukat, aga frangelil on näiteks ämblikuliike üle 30 ja mardikaliike peaaegu 60. Nii et tõesti väga erandlik saar võiks öelda, et arktiline oaas ja teadlased pakuvad ka põhjendusi, miks see elurikkus siin nii erakordselt suur on. Ja üks võib-olla kõige tähtsamaid põhjusi on see, et see maa lapsiin ei ole sadade tuhandete aastate jooksul mitte kordagi olnud kaetud manner jääga. Nii et näiteks nendel aegadel, kui nii eesti kui pool euroopat olid kaetud jääkilbiga oli frangel suveti täiesti jää ja lume vaba sellest kõigest ma olen tegelikult ühes varasemas saates rääkinud siis, kui oli jutud ringest. No need on väga põnevad ja keerulised põhjused, miks sind seda jääd mitte kunagi ei olnud, seda ma siin kordama ei hakka. Aga see, et kusagil on Arktikas üks maalapp, kus ei ole sadu tuhandeid aastaid olnud kordagi manner jääd tähendab seda, et see loodus on siin saanud areneda katkestusteta ja väga pikka aega rahulikult omapäi. Ja selle loodusega üldiselt ongi ju nii, et kui ta saab väga kaua rahus omaette areneda, siis enamasti muutub ta aina mitmekesisemaks ja nüansirohkemaks. Kusjuures sellel rangeli saare puhul on huvitav ka see, et seal mitte ainult ei ela praegu huvitavaid olendeid vaid seal on säilinud ka nendest eelmiste ajastute olenditest väga palju jälgi. Ma mõtlen siis neid musse, ring ja suuri elu kaid nagu ürgpiison ja karvane ninasarvik ja mammut rangeli saarel on leitud väga palju nende loomade luid. Ja üks oluline asi on Veemikse frangelizarni elurikas on, see on see, et inimene ei ole selle rangeli saare loodust oluliselt mõjutanud ja seda kuni tänase päevani välja kõige riskantsem aeg sealse looduse jaoks oli õieti 20. sajand. Siis siia püüti asulaid rajada ja 20. sajandi teisel poolel rajatigi mõned külad sinna rangeli saare lõunaosasse. Üks nendest küladest kandis nime Ušakosco ja, ja see oli kõige suurem. Seal elas nelki aegadel kuskil seitsmekümnendatel isegi ligi 200 inimest. Ja seal lähedal oli kasse sõjaväebaas ja sellepärast õieti need asulad seal olid. Aga juba enne, kui nõukogude võim päriselt kadus, hakati seda sõjaväebaasi seal rangeli saarel kõvasti kokku tõmbama. Ja niimoodi tühjenesid ka need väikesed asulad ja see uus akovsku ja nii et kui Nõukogude liit oli juba kokku varisenud seal üheksakümnendatel siis elas Hušenkovskojas võib-olla ainult paarkümmend inimest. Ja 2003.-ks aastaks oli sinna jäänud alles ainult üks elanik. See oli noor 25 aastane naine, tema nimeks oli Vastseliina Altpaun. Isegi nimi on hästi teada ja see jäi kõigile meelde, sellepärast et selle viimase elaniku saatus kujunes üsna traagiliseks. Kui tuldi järgmisel suvel seda paika vaatama, siis selgus, et Ta oli langenud talvel jääkarurünnaku ohvriks ja selle järel juba usukowskai muutus täiesti kummituskülaks. Ta on küll alles lagunevad majad, mitte ühtegi elanikku. Kuid selle kõige viimase frangeli ajaloo kohta peab veel ütlema, et 2014. aastal loodi selle usa koskvee lähedale üks sõjaväeline objekt. See oli selline tõesti ultramoodne, väga erilise kujuga, mingisugused niuksed, suured valged kerad, mingisugune kummaline kuju kogu sellel jaamal ja see oligi tegelikult õhuruumi seire ja see koosnebki ainult radaritest ja kaugjuhtimise seadmetest ja mitte ühtegi inimest seal kohapeal ei ole. Ja miks ta seal toimib, põhjust lihtne seal lähedal on Ameerika Ühendriikide piire sealkandis ju mujal maismaad ei ole, nii et Venemaa piiri valve leidis, et mingisugune niisugune sõjaline õhuvalve peab seal olema. Aga ta tõesti mitte mingil kombel praegusel ajal seda rangeli saare loodust ei mõjuta. Ja kogu see ülejäänud saar seal siis õieti looduskaitse all. Looduskaitse alla võeti ta juba päris ammu, 76. aastal. Ja praegu võiks öelda, on ta lausa kahekordse kaitse all, sest 2004. aastal võeti kogu see kaitseala omakorda Unesco maailmapärandi nimistusse. Ja kui nüüd mõelda, kes seal saarel elavad, siis alaliselt on seal kokku praegusel ajal seitse inimest. Need on siis need looduskaitseala valvurid. Nad elavad saare eri osades väikestes kordonites ja alalisi elanikke rohkem ei ole. Kevadest sügiseni tuleb neid natukene siia juurde. Näiteks teadlaste ekspeditsioonid, kes uurivad siinset loodust või siis ka sellised loodushuviliste rihmad, nagu olime meie. Aga kõik nad mõjutavad seda saare loodust äärmiselt vähe. Nii et võib tõesti öelda, et see rangeli saar oma rikkumata arktilise loodusega saab seal päris rahulikult oma pead areneda. Aga need linnuhääled, mis te nüüd kuulsite, on salvestanud Ameerika linnumees Andrius Spencer. Ja sellist häält teevad pikk sabaannid. Me kuulsime neid kohe esimesel jalgsimatkal seal Wrangeli saarel ja nad jäid väga meelde, sellepärast et nad olid üsna agressiivsed. Käime seal, matkasime siis Nad pikeerisid taevast meie peale ja olid sõjakad, nii nagu tegelikult ka teised änniliigid on seda pikk saba, änni saab Eestis näha küll üliharva ainult läbirändel ja ka siis mitmete aastate järel võib olla ükskord. Aga kui see pikk saba nänn, meie pea kohal tiirutas, siis oli hästi näha selle liigi üks kõige kindlam tunnus. Nimelt sirutasid tema sabasulgedel keskelt välja kaks palju pikemalt sulge, need nägid välja nagu kaks antenni ja selle ise saba järgi see pikk saba n oma nime ju ongi saanud. See meie kõige esimene jalgsirännak seal rangeli saarel jäi meelde vist kõige eredamalt üldse. Ja selle me tegime siis saare lõunakaldale. Maastik oli seal üsna tasane ja ilm oli tõesti täiuslik, selline soe ja ilus. Täiesti uskumatu, et frangelil sellest ilma võib-olla taevasele pilvitu päike paistis. Käies hakkas varsti palav, need kõigepealt koorisin sellest tuulejope ja siis pikkade käistega särgi. Kõndisin T-särgi väel, mõnus oli olla külm, ei hakanud, tuult ei olnud ja mis kõige toredam, mitte ükski sääsk meid rünnanud, sest rangeli saar asub nii kaugel põhjas, et sääsed ei suuda siin lihtsalt elada. Ja nii me siis läksime ja sattusime sellistele nõlvadele, mis nägid välja nagu lillepeenrad, nad olid enamasti kaldu just lõuna poole, nii et nad said rohkem päikest kui muud nõlvad. Aga seal oli nii palju erinevat värvi lilli, et võttis täitsa silmade eest kirjuks. Mõned olid punased, mõned kollased, mõned sinised, mõned valged. No tõesti uskumatu, et loodus on selle loonud kusagile kaugele Arktikasse. Katsusin ka natukene määrata, mis taimeliigid umbes võiksid olla. Mõned toolid justkui tuttavad ette näiteks valgeõielised kivi rikud või lillaõielised, kuusk, jalad või kollaseõielised Ülased. Aga noh, Nad olid muidugi täiesti teised liigid kui Eestimaal, aga perekonnad olid vast samad. Ja nende seas oli kindlasti ka väga suuri taimeharuldusi. Ühte meile meie loodus-kit-ga tutvustas, nägi välja kõne üsna tagasihoidlik, umbes nagu kahvatu kollase õiega moon. Aga selle nimeks pidi olema korruptkovi magun ja seda kasvab kogu Arktikas, ainult üksikutes kohtades Alaskal ja seal põhja tšuktši maal ja siis siin rangeli saarel, mitte kusagil mujal. Noh, ja siis hakkasime nägema ka loomi. Ühte esimest nägime lihtsalt selle tõttu, et olime seal maadligi ja uurisime taimi, seal taimede vahel olid sellised uruavaused. Ja siis korraga pistis ühest uruavaldusest pea välja üks selline pisikene loom. Mõtleksin selline Meris ja mõõtu üleni pruuni värvi. Ja kui ta meid nägi oma pesa lähedal, siis ta ehmatas koledasti ära, tõmbus tagasi. Aga varsti ei saanud vist oma uudishimust võitu, sest võib-olla ta polnud elusees niisugusi olendeid näinud ja pistis pea uuesti välja. Ja kui me olime täiesti rahulikult ja liikumatult, siis vahtis ta meid päris tükk aega, nii et saime isegi pilti teha. Ja siis meie looduse giid ütles, see on kogu rangeli saare üks kõige haruldasem loom nimelt üks lemmingu liik, keda ei leidu mitte kusagil mujal maailmas kui ainult rangelil. Neid lemminguid olin ma näinud varem näiteks Põhja-Soomes, ükskord kui seal olid siis need Norra Lemmingut ja oli parajasti selline lemmingu aastani, et neid oli seal hästi palju. Peaaegu iga põõsa ja kivi juures oli üks lemming, aga nad olid teist värvi, palju värvilisemad, sellised kollase-pruuni-mustakirjud. Aga norra lemming ei ole kaugeltki nii haruldane nagu see üsna igavat värvi rangeli lemming. Ja kui me veel üle küngaste edasi läksime, siis ühekorraga jooksis meie eest läbi juba suurem loom. Kahtlemata oli see polaarrebane, noh, ta nägi välja selline üsna pisike ja lahja ja vist põhjus oli ka selles, et tal oli seljas talvekasukas, mis on hästi õhukene. Aga ta oli minu jaoks väga ebatavalist värvi. Siis tema seljaosa oli sügavpruun, pea juures oli isegi musta värvi ja siis kogu kõhualune ja rinnaesine olid helevalge. Neid polaarrebaseid olin ma mujal Arktikas varem näinud, aga mitte kunagi sellise suvekasukaga loomad nagu siin rangeli. Aga nüüd edasi minnes jõudsime me hästi laia ja madalaoru nõlvale, seal uru põhjas voolas kiirevooluline jõgi ja metsal jõe kõrval oli näha ka lumelaike, mis olid sinna jäänud veel eelmisest Talvest ja ühe sellise lumelaigu peal seal eemal, kaugel oli kahtlemata pikutamas üks päris suur loom, noh, ma ütleksin selline šoti mägiveisesuurune pruuni värvi, hästi pikkade karvadega lamma, arvasin juba, kes ta on, aga võtsin igaks juhuks kli, uurisin lähemalt ja oli kindel, et see oli nüüd seal muskus veis ja tal oli hästi paks kasukas ja sellise erakordselt palava ilmaga ta lihtsalt vaevles selle paksu kasuka all ja nüüd oli leidnud niisuguse lahenduse, et ronis sellele lumelaigu, leidis sinna pikali, et noh, saab natukenegi jahutust. Ja kui siis sai binokliga veel neid urunõlvu uuritud, siis tuli välja, et seal on ka teiste kohtade peal muskusveiseid. Need teised olid lihtsalt söömas seal rohu peal. Ja oli ka näha, et nad olid parajasti vahetamas oma kasukat, nii et nende selgadel ja turjal oli laike veel sellest hallikast ja paksust talve ammusest. Aga kogu muu keha peal oli palju õhem ja tumedam suve vammus. Nendest muskusveiste seda siin saates võib-olla nii palju ei räägiks, sest ühes Gröönimaa saates sai nendest päris pikalt kõneldud. Seal on see ainus koht, kus nad looduslikult alati on olnud ja pole kunagi nende sugu seal katkenud. Aga mujal Arktikas on niimoodi, et ta on sealt Gröönimaalt siis viidud erinevatesse paikadesse, kus ta kunagi iidsetel aegadel on olnud. Ja Rangeri saar on just üks selline. Nii tuhandeid aastaid tagasi oli ta siin väga tavaline loom, vahepeal suri täielikult välja. Aga siis just umbes sel ajal, kui siia rajati see looduskaitseala seal seitsmekümnendatel, et keskel siis toodi siia paarkümmend muskusveist, lasti lahti ja selgus siis järgmistel aastakümnetel, et nad tunnevad ennast siin väga koduselt. Paljumisid hästi ja nüüdsel ajal on seal rangeli saarel kokku peaaegu 1000 muskus. Aga kui ma nüüd tagantjärele mõtlen sellele meie esimese rännaku peale seal rangeli saare lõunarannikul, siis tegelikult oli see üldse kõige meeldejäävam retk, sest nii palju lilli, nii palju loomi ei näinud me ühelgi hilisemal retkel. Ja kui me siis laeva peale tagasi läksime, siis üks meie ekspeditsiooni loodusteadlasi tegi kokkuvõtte sellest meie käigust ja rääkis natukene ka taustajutte. Ja mis mulle siis kohe meelde jäi, oli see, et see kooslus, kus me olime, seda nimetatakse ring ja artiliseks stepiks, üldiselt on ju Arktikas tundrad või siis tundud, tundub need mägi tundrad. Aga arktiline step, see on väga erakordne ja see pidi olema siis pärit tegelikult neist aegadest, kui siin oli laiumasse hiigelsuur maa sild Aasia ja Ameerika vahel. Ja kui siin hulkusid ringi väga suured loomakarjad koosnesid mammutites ja uluk hobustest muudest. Ja vot neil aegadel olidki need artilised stepid siin väga levinud ja nende eripära on siis selles, et seal on natukene ka neid tundrataimi, kuid päris palju on palju lõuna poolsematelt steppidelt pärit taimeliike ja sellepärast ta nii kirju ongi. Ja ringiaegadel oli see arktiline, stepsin väga tüüpiline maastik, aga kadusse maa, sild ja kadusid need loomad, kes siin ringi hulkusid. Siis kadusid ära ka need arktilised stepid praegu olnud jäänud ülimalt haruldaseks. Neid on natukene Alaskal ja nüüd siin Tšuksima poolel just siin frangeli saarel ja kui ma selle peale järele mõtlesin, siis hakkas mulle koguni tunduma niimoodi, et sellel arktilises stepil viibides sai oldud ju tegelikult nagu mingisuguses ajamasinas ja sai aimu, milline tegelikkuses võis välja näha see kümnete tuhandete aasta tagune Beringija arktiline step. Siin kõlas nüüd järgmine linnu hääl, mida me frangeli saarel üsna tihti kuulda saime. Seal on salvestanud prantsuse linnumees nimega Stanislav roosa ja see hääl kuulub põhja kirkudele. Nimelt on need põhja Dirkude koloonia hääled ja sellisesse kolooniasse sattusime kohe pärast seda, kui me sealt lõunakaldalt oma laevale läksime ja sõitsime saare läänerannikule. Ja seal oli selline kaljune neem, mille nimeks oli linnulaat, noh, vene keeles oli siis predićyPazar ja need kaljud seal kitsi pasari neemel olid tõesti väga imelikud punakat värvi liivakivist, hästi kõrged, täiesti püst lootsed ja kõik need kaljud karniisid, seal olid kaetud linnupesadega. Seal oli ka teisi merelinde, aga kõige põhilisem oli ikkagi see põhja tirima, kes oli nii põnev, et võtsime paadid, sõitsime täiesti sinna linnukaljude alla ja vahtisime neid linde seal päris pikalt. No kes seda põhja Dirku esimest korda näeb ja võib-olla ka linde väga hästi ei tunne, siis võib tunduda, et see on pingviin. Tal on täpselt samasugune kehahoiak ka Ta sulgede värvus on umbes samasugune, et selja osa on tume, must ja kõhupoolt täiesti Hene valge. Aga noh, on ju selge, et pingviinid elavad ainult Antarktikas ja ka see, et ükski pingviin lennata ei oska. Aga need põhja Dirgut lendasid vägagi osavalt pidevalt üle meie peade oma pesadest merele ja siis jälle tagasi. Ja see oli siis see, et nad püüdsid sealt alunedascatkumade sukelduda ja väikeseid kalakese viisid siis oma poegadele sinna pesasse. Aga sealt edasi läks meie laev juba järgmisel päeval siis sinna põhjarannikule, seal tegime jälle neid retki maale ja ülejärgmisel päeval juba idarannikule ja erinevates kohtades nägime väga erinevaid maastikke, erinevaid taimi. Aga see ilmastik oli seal teistel randadel väga selline arktiline. Mis tähendab siis seda, et see suvine arktiline ilm on hästi rõske? Hästi udune ja tihti puhub ka päris tugev tuul, nii et üldse ei olnud enam nii mõnus olla nagu seal ringi ja arktilises stepis. Aga siin oli huvitav see, et kui me vaatasime neid taimi ja loomi ja seda, mismoodi on üks või teine liik kohastunud selle karmi arktilise olustikuga siis seal oli igasuguseid huvitavaid variante, noh, ma räägin paarist nendest ühes kohas oli näiteks niimoodi, et ta oli üks oja, oja kallas oli kaetud tohutult kauni taimevaibaga, hästi madal vaip, rohelised lehed, sihukesed erklillad, õied ja Ta oli nii madal, et noh, et mõtled, et keegi käib seda lauset pügamas. Aga tegelikult on need taimed siin nii madalad sellepärast et nad ei taha kulutada oma energiat varre kasvatamisele. Sest nii lühike aeg, kui nad siin kasvada saavad ja ka külmaga peavad sellised madalalt taimed paremini vastu. Aga nüüd need õied olid täpselt ühesugused ja oli selge, et kuuse vaip peab koosnema ühest taimeliigist ja kui ma siis kummardusin seda vaatama, siis oli täitsa selge, et see peab olema mingi põdrakanepi liik. Noh, täpselt samasuguse kujuga õied nagu meie eesti põdra kanepil, kuigi kindlasti teine liik. Aga miks neid siin nii tihedasti koos kasvas? Selle põhjuseks oli ikkagi see oja, sest ojakaldad kindlustasid selle, et seal oli hästi palju niiskust igal ajal ja et seal oli ka rohkem toitaineid kui kusagil mujal, sest mujal oli igal pool selline kiviklibune maa ja muld ülimalt õhukene. Aga nüüd see võib-olla kõige meeldejäävam juhtum, mismoodi üks olend on nende üliraskete oludega seal rangeli saarel kohastunud, oli Prangeli saare põhjarannikurännakul ja seal sattus meie teele üks väga pisikene liblika röövik, noh ta roomas seal kivide vahel hästi aeglaselt ja tal tõesti pisikene vaevalt poole pöidlapikkune aga väga karvane ja need pikad turritavad karvad olid tumemusta värvi. Ja see meie loodusgiid, kes meiega kaasas oli, seletas, et see on üks tähelepanu väärne olendid, peatume siin, uurime teda natukene mõnikord võib-olla ka teist värvi, mitte must, vaid näiteks helepruun. Aga see, mismoodi tasin ellu suuda peada sa imeväärne ja esiteks ta küsis kohe siis meie käest, et kas meil on aimu, kui vana see röövi siin võiks olla. Mõni siis arvas, et võib-olla aastane ja mõni pakkust kaks ja mõni julgem isegi kolm aastat. Ja siis see meie loodusgiid oli mõned sekundid niimoodi tähelepanuväärselt hakka ja siis ütles õige vastuse. Ta ütles, et see rööviksi on 10 aastat vana. Ja siis ta seletas ka niimoodi lühidalt ära, mismoodi kulgeb üldse selle erilise arktilise liblikaliigi elutsükkel sest iga olendi ülesanne on ju see, et jääda ellu ja saada ka järgnev põlvkond. Ja nüüd see liblikas Siimkoli lahendanud teema niimoodi, et venitanud oma rööviku perioodi kohe hirmus pikaks ajaks. Nii et igal suvel, mis on jube lühikene, selgub ta pikemaks, võib-olla paar millimeetrit, mitte rohkem. Ja kohe, kui algavad need esimesed külmad poeta kuskile kivide vahele prakku peitu ja kasvatab endale sellise erilise soojapidava kookoni mis on umbes nagu arktilise rändaja talve magamiskott, et niimoodi seest hästi soojalt vooderdatud ja seal vajub ta eriti sügavasse letargiasse. Nii et kui tulevad ka need kõige karmimad pakased ja ta külmub täielikult läbi siis on tal eluvaim sees väljapoolt näeb välja nagu mingisugune jääd. Aga nii kui tuleb järgmine suvi, siis sulab üles ja hakkab ennast liigutama, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Ja niimoodi tasapisi millimeeter haaval kasvades saab ta siis lõpuks nii suureks, et võib teha need liblika elud järgmised tsüklid nukkuda ja muutuda siis valmikuks, noh, kellel on tiivad, aga see valmiku aeg kestab ülilühikest aega, ainult mõned päevad selle aja sees peab ta pidama pulmad munema ja siis ta ka juba sureb. Aga järgmine põlvkond on olemas ja järgmised röövikud algavad seda vaevalist rööviku põlve jälle otsast peale. See lugu tundus mulle nii põnev, et kui ma koju jõudsin, siis hakkasin kohe internetist usaldusväärsetest allikatest järele uurima, kas oli ikka õige ja selgus, et ongi tõesti sulatõsi isegi veel vägevam, kui see giid meile seal rääkis, nimelt pidise arktiline liblika röövik taluma isegi miinus 70 kraadilist pakast. Ja elada isegi 17 aastat vanaks. Ja uurisin ka järgi selle liblika perekonna eestikeelse nime. Neid liblikaid nimetatakse vill käppadeks, Eestis on ka üks nendest liikidest, aga põhiliselt on nad arktilised liigid. Ja see jäi mulle tõesti väga sügavalt meelde see, kuidas keegi suudab arktika, kas niimoodi ellu jääda. Ja ka kindlasti see, et seda erakordset arktilist liblikaliiki sain ma kohata just nimelt Prangeli saarel sellel kõige põnevamal arktika saarel, kuhu ma oma elus olin sattunud. Aga nüüd nende põhja Dirkude koloonia häältega saab tänane saade otsa saade rangeli saarest selle huvitavast elustikust, mida võiks tõepoolest võrrelda Galapagose ka. Nii nagu Galapagose on erakordne ekvaatori lähedastest saartest, nii on see rangeli saar seal Arktikas. Aga nüüd see järgmine saade siin sarjas saab olema eriline. Siin on meil siis kaks maailmarändurit ja teine andur on Ülo Siimets. Tema on elanud no päris pikka aega George'ile keskel. Ja me arutamegi siis selles saates selle üle mismoodi kulgeb see tegelik põdrakasvatajatest, Tšukside argielu ja mismoodi see sobis eestlasest rännumehele? Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
