Vikerraadio. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme oma rännusarjas parajasti liikumas Venemaa Kaug-Idas tšuktši maal ja eelmises saates kirjeldatud kohtumisi ühe sealse väga tähelepanuväärse mereelukaga morsaga. Nad on tõesti üks meeldejääv loom suurte kihvadega kaalub ligi tonni ja kohalik, kelle põlisrahvastele seal kogu Arktikas on ta olnud läbi aegade oluline Jahiloom. Nii nagu ka tegelikult vaalad, hülged ja mõned teisedki mereimetajad, sest karmides Põhjala oludesse ei ole lihtsalt muud toitu võtta ja muud moodi siin ellu ei jää. Aga kas need vanad mereloomade küttimise traditsioonid jätkuvad tšuktši maal ka praegusel ajal? Tegelikult tõesti jätkuvad kuigi mitte sellisel kujul nagu muiste, aga niisugusel teistsugusel moel. Ja üleüldse on see mereloomade küttimine omamoodi põnev ja ma ütleks ka intrigeeriv teema eriti veel sellepärast, et me üldiselt teame, et tänapäeval vaalade juhtimine maailmas on keelata. Ja miks siis mõned tšuktši põlisrahvad tohivad vaalu küttida. Nii et see on huvitav teema ja sellele teemale, kuidas praegusel ajal Tšuksima põlisrahvad mereloomi kütivad, ongi tänane saade pühendatud. Sedamoodi algas siis üks tšuktši rahvalaul. Laulu nimeks on meri ja lauljaks on ansambel erg. Ron, kes meie saateid varem kuulanud, siis mäletab, et sellest ansamblist on ka varem juttu olnud. Niukse keeles tähendab see päikesetõusu. Nad laulavad tõesti kenasti ja tänasesse saatesse sai nüüd see laul valiti, sellepärast astets räägib merest. Ja tänane saade on ju merest mereloomadest, mereloomade küttidest. Aga mulle tundub, et enne, kui asume otse nende tšuktši küttide teema juurde Oleks mõistlik natukene kõnelda, vala timise üldistest taustadest kogu maailmas. See on üks niisugune omamoodi mitme otsaga asi. Ja teame ju, et rahvusvaheliselt jõudsid paljud suurriigid juba üle poole sajandi tagasi kokkuleppele et vaalade küttimine tuleb lõpetada, oli viimane aeg, paljud vala liigid olid väljasuremise äärel ja hilisematel aastakümnetel liitus selle kokkuleppega, et vaalu ei küti enamik kõigist maailma riikidest. Ja teame ka seda, et suur osa vaalaliikidest on võetud looduskaitse alla. Ja teame ka seda, et mingid riigid maailmas siiski tänase päevani vaalu kütivad. Sellised riigid nagu näiteks Norra, Island, Jaapan, aga rahvusvaheline avalikkus on juba ammu kallutatud sinnapoole, et kui kusagil meedias ilmub mingisugune artikkel sel teemal, et kuskil maailma otsas ikka vaalu kütitakse, siis on kindel, et üldiselt suhtutakse sellesse halvustavalt ja, ja hukkamõistvalt. Vaalade kaitse ja küttimise teema on lai, nüanssiderohke huvitav. Aga tänases saates ei saa me sellel pikemalt peatuda ja keskendume ikkagi nüüd nendele Tšuksima põlisrahvast Nendele, kes praeguse ajani vaalu kütivad mikspärast nemad siis seda teha tohivad. Selle taga on üks niisugune mõjuvõimas organisatsioon, mille nimeks on rahvusvaheline vaalapüügikomisjon. Ja selle komisjoni ülesandeks ongi jälgida üle kogu maailmavaalade käekäiku ja teha selliseid otsuseid, mis siis vaalade küttimist igal pool reguleerivad. Ja enamik kui maailma riikidest tunnustavad selle komisjoni otsuseid väga autoriteetseteks ja kujundavad siis ka oma riigi seadusandluse vastavalt selle vaalapüügikomisjoni otsustele. Ja vot sellesama vaalapüügikomisjoni otsuste järgi on siis mõned maailma põlisrahvad saanud eriõiguse omakandi vaalu veidikene püüda ja peamiseks põhjenduseks on see, et see aitab nendel haruldastel rahvastel säilitada oma pärimuskultuuri ja vot nende põlisrahvaste nimekirjas, kes siis veidikene vaalu püüda tohivad, on ka siis Tšuksima Tšuksid ja eskimod. No et nüüd seal nende tšuktši Diaski mode hulgas tõesti need vaalapüügitraditsioonid väga põlised on, sellest on meil ju eelmistes saadetes juttu olnud siis kui jutustasin vaalaliikidest ja ühest muistsest pühapaigast, kus me ka ära käisime, seal oli siis Ütügrani saare püha paik, kus asub see niinimetatud vaalaluude alleel. Ja ka sellest on meil juttu olnud eelmistes saadetes veidikene. Et need tšuktši ma põlisrahvaste vanad traditsioonid ja tarkused on praegusel ajal kiiresti kadumas. Ja siis ongi see rahvusvaheline kalapüügikomisjon langetanud konkreetse otsuse et siukseid, ma põliselanikud tohivad igal aastal enda tarbeks püüda keskmised 350 hallvaala ja 10 Grööni vaala. No siin võiks mõelda, et on see nüüd siis suur arv või väike? Esmapilgul võib tunduda lausa ehmatavalt suur ikkagi sadu vaalasid, aga kui me mõtleme Tšuksima ranniku peale, siis on ju tegelikult tohutult pikk, tublisti üle 1000 kilomeetri ja seal asub neid põliseid keskusi koos mereloomi. Sajandeid on kütitud praegusel ajal tervelt 21 kuigi praegu on mõned nendest keskustest kuivanud väga pisikesteks, mõnes neist on ainult käputäis elanikke, aga ikkagi on nad seal hingitsemas. Ja kui nüüd jagada see lubatud vaalade hulk nende külade peale mõttes laiali, siis iga küla peale neid küttida lubatud vaalu kuigi palju ju polegi. Jaa, tegelikkuses on tõsiasi see, et need külad ei jaksagi praegusel ajal nii palju vaalu püüda, kui see komisjon neile maksimaalselt lubab. Seda näitab väga hoolikas statistika, mida nüüd nende kütitud vaalade kohta sealkandis peetakse. Nii et aastast 2001 kuni aastani 2017 on kogu Tšuksimal igal aastal suudetud kokku püüda ainult 124 hallvaala ja siis üks kuni kaks Grööni vaala. Niisiis tublisti allapoole lubatud ülem piirist. Ja põhjuseks on see, et külades ei jätku lihtsalt kütte, kes oskavad sellisel primitiivselt moel väikeste paatidega üldse vaalu küttida edukalt. Dist vaalaküttimine nõuab palju julgust, palju vilumust, palju oskusi. Ja siin räägib kaasa ka see, et nõukogude ajal oli vallapüük seal tšuktši rannakülades rangelt keelatud. Vaalu püüdsid siis suured riiklikud vaalapüügilaevad selli nende vanad pool. Ja kui mõelda, et seal Randlaste vaalapüügikeeld kehtis ju tublisti üle poole sajandi siis selle aja jooksul läks ka kindlasti neid vanu tarkusi ja oskusi väga palju kaduma. Aga kui nüüd mõelda selle teise suure ja tähtsa jahilooma peale seal artilistes meredes selle marsa peale, siis nii globaalselt võttes on sellega enam-vähem samad lood, mis vaaladega. Enamikus marsa levila paikades on praegusel ajal marsa jahtimine täiesti keelatud, aga erandeid on tehtud siis just nendele põlisrahvastele koha peal ja sealgi on kehtestatud siis ranged limiidid, millest tuleb kinni pidada. Ja nii palju, kui ma seal Tsukotkal teada sain on nende morskade püüdmisega sama lugu, mis vaaladega, et tegelikult ei jõua need väikeseks jäänud külad üldse nii palju püüdagi, kui neil lubatud on. Ja kui nüüd see sissejuhatav osa kokku võtta, siis on niimoodi, et kui me mõtleme juba terve maakera peale siis on see tšuktši rannik üks need üliväheseid paiku kogu maakeral kus üldse tänase päevani Tiidsed, et vaala ja marsa püügitraditsioonid mingil kombel veel hingitsevad. Ja enne seda, kui oli nüüd minek sinna pikale Tšuksima reisile meie jäälõhkuja, aga siis ma muidugi hirmsasti lootsin, et ma kusagil kohtun nende küttidega ja saan nendega suhelda. Seda, et nendega koos merele minna ja jahti pidada, seda ma ei lootnud, see oleks olnud liiga ulmeline. Aga lootus oli just selle peale, et kui mõnikord meie laeb seal ranniku lähedal. Me läheme paatidega maale ja oleme mingisuguse põlisküla juures. Et seal ehk Kohtume mõnda kütti, kellega siis jutuotsa peale saab. No siin kuuldus nüüd jällegi jupikene sellest vanast niukseid rahva meloodiost, meri. Aga mis puutub nendesse lootustesse, siis nüüd pärast reisi ma võin küll öelda, et mingil määral neid täita Autosid, ja mõnes paigas sai nende mereloomade küttidega kohtutud ja neid tegutsemas nähtud. Ja see ükskord oli siis just niisugune, kui me nendega suhelda ei saanudki, aga me nägime neid tegutsemas ja see juhtus olema siis seal tšuktši poolsaare põhjarannikul. Meie olime parajasti hoopiski paadiretkele, et uurida linnukolooniat, et need linnud olid seal ühel saarel püst laadsetel kaljudel tuhanded linnud, kõva lärm, väga põnev, uurisime neid binokliga ja siis korraga silmanurgast näen, et seal eemal on siis toimetamas hoopis kohalikud mehed seal nimelt see kogu see meri oli kaetud hästi suurte jäätükkidega, mõned lausa 100 meetrit või rohkem läbimõõdus. Ja vot ühe sellise jää laama peal olid kobaras koos mingi tosinkond meest. Ja midagi nad seal tegid. Ja siis, kui ma hakkasin nuklike vaatama, et mida nad seal siis askeldavad siis sain aru, et nad olid just morsa hiljuti kinni püüdnud ja nüüd siis parajasti tükeldasid seda morsa rümpa seal jäälaamad servas oli, tegelikult nähakse nende paat niisugune üsna tänapäevane alumiiniumist kerge Paat, korraliku tugeva päramootoriga ja seal paadi juures paadiservale olid siis riputatud ka meeste muundamis ülikonnad valget värvi, ilmselt jahti pidades olid neil seljas, aga nüüd kui loom käes, siis olid need kõrvale heitnud. Ja nüüd oli siis niimoodi, et mehed seal tegutsesid väga suure kiirusega, läbi binokli oli näha, et noad aina välkusid ja meestel oligi kiire, sest tuli hästi kiiresti need lihatükid siis välja lõigata, paati tõsta ja enne pimedat oma külasse tagasi jõuda. Ja oli täitsa selge, kui neil on pingeline töö pooleli ja meie oleksime nüüd läinud sinna uudishimutsema. Kindlasti oleks neid väga pahandanud, nii et me ei kavatsenudki seda teha, lihtsalt eemalt jälgisime seda tegevust. Aga nüüd see teine kohtumine, see oli päris põhjalik ja seal saime palju teada nendest tänapäevastest tšuktši mereloomaküttidest. Ja see juhtus sellises kohas nagu hüti kraanisaarel. Sama saar, mida ma siin korra juba nimetasin, see, kus on siis see iidne eski maade vaala rituaalide paik. Ja kui me seal olime, siis algul vaatasime hästi põhjalikult seda vallalude alleed ja kõike muud. Aga siis öeldi meile, et nüüd anname teile vaba aja noh, vaba aega kohe päris mitu tundi. Igaüks vaatab saare peal ise ringi, mida huvitavat Ta leiab. Ja mina siis hakkasin lihtsalt mööda randa minema, et vaatan, mis mulle huvitavat ette satub. Siis nägin korraga, eemal olid kaldale tõmmatud kolm paati ja paatide juures olid mehed, mingid mehed ja paadid olid sama tüüpi nagu nendel eelmistel küttidel niisugused kerged tänapäevased ja ma arvasin, et need võivad olla morsa kütid, põnevus kohe väga suur. Et lähen, püüan nendega juttu ajada. Ja siis, kui lähemale sain, siis oli täiesti selge, et näojoonte järgi, et need on kindlasti eskimod. Ja sealset eskimot räägivadki praegusel ajal kõik Kreeka vene keelt, nii et vene keeles hakkasin nendega siis ääri-veeri juttu ajama, saime tuttavaks justkui teist kõnelesime. Aga ega need mehed eriti jutukad ei olnud. Et neil ei olnud ka vastumeelne, et ma nendega juttu tahan ajada. Aga olid üsna niuksed kidakeelsed ja teistpidi oli jälle näha, et neil on praegu selline jõuda, et ma ei tea, miks nad seal üldse olid. Lihtsalt oli vaba olemine, on nad ka kuskile ei läinud ja niimoodi me seal siis vahetasime harvu sõnu, istusime niisama. Aga siis tuli üks selline juhus, et meie juurde lonkis veel üks laevakaaslane. Tema nimi oli Daniels, ta oli pärit Šveitsist. Ja temagi paistis olevat väga huvitatud, et saab kohalikega suhelda. Ja ma siis selgitasin talle kiiresti inglise keeles, et millest me siin juba selguse olime saanud. Need mehed olid siis pärit, et siit lähedalt poolsaarelt, kus asub üks selline küla, mille nimeks on Novaja Chaplina. Ja see ka, et nüüd selle seltskonna nagu juhiks on niisugune mees nagu kellaadi. Ja nüüd see love, Chaplini küla, see iseenesest oli meile teada, sest enne, kui me olime laevalt maha tulnud olid laevamehed meile sellest rääkinud. See pidi olema niisugune suur eskimo küla, praegu elab seal ligi 400 inimest. Ja see nimi no Chaplin, see tuleb sellest noh, nõue, tähendab siis uus Chapli. No tegelikult sellest, et kunagine, üle 100 aasta tagune maadeuurijate retk oli sealne üks müts maal kandis nime Chaplini, selle järgi pandi siis kogu sellele poolsaarele nimega Chaplini. Ja nüüd see novot, soplina küla, seda meil oli ka laevas räägitud, ehitati siis nõukogude ajal, kui see nõukogude võim oli siin juba piisavalt kindlustanud. Kuskil 1958. aastal ehitati selline tüüpiline nõukogudepärane küla ja sunniti kõiki ümbruskonna Eskimaid sinna kokku tulema ja oma vanad külad maha jätma, seal oli hulga pisikesi külasid, kõik asusid sadu aastaid nendes kõige paremates vala ja marsa püügipaikades, mis ümbruskonnas on. Aga nüüd siis nii-öelda, küüditati nad kõik siia kokku teist sorti majadesse. Test murti elamisse ja hakati neile nii-öelda õpetama nõukoguliku elulaadi, et sinna oli siis loomulikult kool ja, ja mingisugused tööstushooned ja siin oli ka muidugi igast nõukogude ameti asud muutused ja nii edasi. Aga see novot Chaplin sai nõukogude ajal riigilt väga külluslikult rahalist tuge ja selle tõttu olid siin head palgad suhteliselt mugav elu ja siia kolis juurde aina rohkem inimesi, põhiliselt siis juhelisesid eriti just venelasi ja külamat, kui õitses ja kasvas. Aga siis tuli see aeg, kui nakkud riik kokku varises ja kõik muutus, riigi tugi praktiliselt kadus, palgad jäid väga kehvaks ja siis hakkas juhtuma, see Need vene peret, kes siin olid elanud, hakkasid tasapisi ära kolima, nii et näiteks 1986. aastal elas külas veel ligikaudu 100 venelast. Aga 10 aastat hiljem oli neid järel ainult 30 ja ka nendest 30-st enamik olid sellised, kes olid leidnud endale elukaaslase sinikas tšuktši-ide või eski mode hulgas ja loonud endale sellise segapere. Aga kui me nüüd ikkagi Anneliga kahekesi nüüd nende skima meestega seal rannas istusime, siis tuli meie suhtlemisüks väga mõnus muutus ja see algas niimoodi, et Daniel võttis oma seljakoti, Ta otsis sealt midagi ja tõmbas sealt välja korraliku tubaka taki. Jaa, pabeross pabereid ja hakkas siis keerama nendest paberisse vaikides keegi midagi ja nad kõik olid vait ja siis vaikides ulatus igale mehele selle ühe omatehtud paberossi. Mehed veidike tõmbasid seda suitsu. Ja kui siis rääkima hakkasime, siis korraga olime suured sõbrad. No ma saan aru, Daniel oli ilmselt kogenud rännumees, oli varemgi kogenud sellist asja, et kohalikele meestele ise suitsu keerata, neile seda pakkuda, see sulatab nende südamed ja nüüd läks meie jutt päris hulluks lisaks. Ja nüüdse Gennadi rääkis, et need mehed, kes siin on koos oma paatidega, et need on tegelikult üks osa novot Saplina jahibrigaadist kokku on jahibrigaadis 12 meest ja nende ainus töö on siis varustada küla merele loomade lihaga. Nad saavad sellest isegi väikest palka ka teistpidi, nad ei tohi seda saadud saaki kusagil müüa. Peavad lihtsalt tasuta ära andma, nii nahad kui kui liha ja kõik muu. Ainult siis oma küla tarbeks. Ja ta viis meid ka siis nende paatide juurde, ütles, et me tulimegi parajasti marsa püügilt, aga jäime tühjade kätega. Aga seal paadis oli siis näha see varustus, mis neil oli. Ja kõigepealt hakkasid seal silma sellised puust oda moodi riistapuud, et ühes selles puust teiba otsas oli metallist Kidadega niukene tera ja teine ots oli tugevasti köie otsa kinnitatud. Ja siis paadi põhjas oli pikk köiepundar, mis selle taha käis. No see oli kahtlemata harpuun, eriti arhailine riist, täpselt sama kujuga olid nad siin sadu ja võib-olla ka tuhandeid aastaid tagasi ainult et siis oli see alpooni otsluust, mitte metallist. Ja siis no moodsatest relvadest hakkas silma seal ühe paadi istme peal siukene, suurekaliibriline, püssi, üsna uus ja moodne. Ja siis seal paadi põhjas oli näha veel mitmeid suuri jahinugasid ja mingisuguseid raudkonkse ja, ja muud jahivarustust ja sisse kenaadi kõneles, et mismoodi see praegu 100 marsapüük neil siin külas käib. Et tavaliselt pidi olema nii, et spatkonnas on kokku neli meest, üks matorist, teine mehaanik, kolmas on siis harpuuniviskaja, neljas püssimees ja musatükke kõige tavalisemat, nii et sõidetakse mööda merd, kui nähakse mõnda morsk, katsutakse paadikasti ligidale saada. Ja siis harpuuni mees tõuseb püsti ja otsib sobivat hetke ja siis heidab lihtsalt hooga marsa suunas selle puuni. Kuiv ise õnnestub, siis on kindel morsk enam sukelduma ei pääse, sest teine köieots on tugevasti paadi küljes ja siis jälitatakse seda Moska lihtsalt nii kaua, kuni püssimees jälle omakorda saab hea positsiooni ja siis ühe ainsa täpse lasuga selle marsa surm. Ja selle järel tuleb juba sugune nürim ja väsitavam jahi osa morsk kaalub ju ligi tonni, ta seotakse hästi tugevasti paadi külge kinni ja siis aegamisi viiakse kuskile randa, et ta ta siis edasi töödelda. Aga Gennadi rääkis sellest igapäevasest jahist ka seda, et nad kõige tavalisemad mereloomad, keda need kütivad, on praegusel ajal ikkagi hülged. Et hülgeid on siin nelja liiki, kõiki nad hindavad jahiloomadena ja hülgepüük on kõige tavalisem ja kõige lihtsam püügiviis sest üles kaalub ju seal võib-olla oma paarsada kilo on palju väiksem kui morsk ja temaga palju lihtsam toimetada. Ja siis läks muidugi jutt vaalapüügile, noh, see on kahtlemata kõige vastutusrikkam, kõige keerulisem püügiviis. Aga selle keerulisus pidi suurelt jaolt juba seisnema selles, et enne seda jahti tuleb läbi teha tohutut pikk, bürokraatlik, keeruline paberiajamine samamoodi ka pärast õnnestunud vaalajahti. Tohutult vaevaline, võtab palju aega ja kui lõpuks siis luba kätte saadakse, siis juba minnakse mitme paadiga. Kuigi paadimeeskonnad tegutsevad umbes samamoodi nagu Mursa jahil ja Nonetnovojaid, Chaplina mehed eelistavad igal juhul püüda just hallvaala. Mitte seda Grööni vaala. Ja põhjus oli päris huvitav. Nimelt Grööni vaalaliha on raskem säilitada, sest pikaajaliselt kuude kaupa saab teda säilitada riknevad ainult sügavkülmutatult, aga hallvaal, aga niimoodi, et eski model on üks niisugune vana keeruline menetlus. Et nad nagu erilisel viisil hapendavad selle hallvaalaliha ja hapendatult. On ta hea maitsega, ei rikne ja püsib kaua ja sellepärast nad püüavadki ainult hallvaalu. Aga kenaadi rääkis ka väga palju huvitavat selle hallvaalapüügi nüanssidest ja, ja salatarkustest. Üks nendest, mida ma ei olnud kunagi kuulnud ega kusagilt lugenud, oli see, et osa hallvaalu pidid kuuluma haisvad vaalade hulka. Siis sellised, kes haisevad, lämmatavad ja on täiesti söögikõlbmatud. Gennadi jutu järgi iga neljas hallvaal pidi olema selline. Ja nüüd on siis kunst, et kui sa hakkad seda vaala seal püüdma, siis sa ei tohi ju seda haisvat vaala püüda. See on mõttetu, sellest tuleb ainult palju pahandust. Kuidas sa teed kindlaks enne jahti, et see vaal tõesti haiseb ja see pidi olema siis niimoodi, et sõidetakse lihtsalt paadiga allatuult mahlale ja see lehk ulatub kümnete meetrite kaugusele, siis lihtsalt Eskima nuusutab ja saab selgeks. Ei, seda hallvaala me ei võta, see kuulub haisvate vaalade hulka. Nii et see oli üks niisugune tarkus ja hiljem ma lugesin pärast reisi ka, et isegi vana teadlased ei oskagi seda seletada, miks mõnedel hall vaaladel on selline eriliselt vänge lehk. Ja siis rääkis kenaadiga sellisest vaalapüügitarkusest, et eskimod mitte kunagi ei püüa neid kõige suuremaid vaala isendeid. Põhjus lihtne, neil on pisikesed paadid primitiivselt püügivahendid, nad lihtsalt ei saa suurest maalast jagu. Ja kolmas tarkus oli ka päris huvitav, mis meelde jäi, oli see, et vaala ei tohi kunagi püüda rannast liiga kaugel. Sest kui see siis lõpuks on surev vaevaga surmatud, siis ta tuleb ju pukseerida randa. Aga üks keskmine hall vahal kaalub kümneid tonn. Ja paadid on pisikesed, nii et isegi mõne kilomeetri kauguselt rannast selle pukseerimine võtab aega tunde, vahel isegi päevi. Ja kui juba kümnete kilomeetrite kaugusel rannast olla, siis pole vähimatki lootust seda kinni püüda, vaala üldse randa toimetada. Aga kui viimaks siis võimas vaala kere on koduranda madalasse vette lohistatud, siis on see muidugi kogu küla ühine suur rõõmupäev. Sinna tuleb kokku terve küla. Kõik hakkavad tegutsema, nii mehed kui naised, eraldatakse seal rasv ja liha ja igasugused muud väärtuslikud osad. Iga osaga osatakse midagi teha, igal osal on mingi kasutus. Ja kindlasti muist pannakse siis nii-öelda talve arudeks. Et oleks ka talvel midagi süüa. Siis ma küsin Gennadi käest sellist asja, et kuidas nende novot Chaplini külas üldse see aastaring jaguneb ja ta ütles, et see on väga lihtne püügihooaeg ja on talvehooaeg. Püügihooaeg algab kevadel kohe, kui jää kaob. Siis on kõikidel meestel palju tegemist. Mehed püüavad loomi, naised töötlevad neid menetlevad erinevatel viisidel. Aga nii kui sügisel Meri jääga kattub, siis kogu tegevus lõpeb ja algab üks suur rahu. Talvisel ajal mõnikord harva käivad mehed küll ka seal jää peal, püüavad siis kala ja August või ka hülgeid hingamisaukude lähedal aga sealt erilist saaki ei tule, see on rohkem niisugune ajaviitetegevus. Ja lihtsalt ei tehtagi mitte midagi. Siis küsisin kenaadi käest, et noh, aga, et kui mitte midagi ei tehta, terve talv otsaks kuidagi igav, jah. Gennadi vaatas mind väga imestunud näoga, ta ei saanud üldse aru, et mida ma küsin, kehitas ainult õlgu, midagi vastata ei osanud ja siis ma lugesin ise välja, et muidugi esitasin ma väga rumala küsimuse. Siin külas on iidsetest aegadest alati niimoodi olnud, et talvel ei tehta mitte midagi, see on täiesti normaalne ja ei peagi kogu aasta ringi pidevalt ringi rabelema. Silmul tuli pähe küsida Kennaadi käest niisuguseid asju, et kas nüüd selle mereloomade küttimisel on praegusel ajal ka mingeid traditsioonilisi kombeid, mida tänase päevani järgitakse. Ja siiski nadi rääkis kahest sellisest. Üks pidi olema paadi vettelaskmise tseremoonia ja see pidi olema siis kevadeti, kui hooaeg algab, meri on lahti, esimene paat läheb vette ja sellel päeval koguneb kogu küla, kokku peetakse lihtsalt üks suur laulu-tantsupidu, ollakse rõõmsad ja lõbusad. Ja siis teine komme või rituaal, see on niisugune, et see on esimese saagi tänu ja seda teevad kõige vanemad üksikud eskimod. Üldiselt tänapäeval seda väga harva tehakse, aga see pidi käimisest niimoodi, et kui kütt on tabanud esimese kevadise hülge või mistahes looma siis ta võtab sealt ühe pala ja viskab merre tagasi ja ütleb siis mingi sellise palvet. Tänan merehaldjaid saaki kinkimise eest. Annan teilegi sellest vähekene maitsta. No need on kõik niisugused maagilised toimingud, mis siis peaks nagu kindlustama, et hooajal tuleb hea saak. Ja siis ma küsisin Gennadi kestel niisugust asja, et kuidas ikkagi nüüd on, et sina oled siin elanud nõukogude ajal samas külase praegusel ajal et kumbal ajal siis nagu parem elu on olnud. Ise arvasin, et ütleb muidugi, et nõukogude ajal oli parem. Aga tegelikult ütles, et, et see on nii ja naa, et tõesti ja nõukogude ajal oli poes rohkem kaupa, palgad olid suuremad. Aga praegusel ajal on jällegi niimoodi, et meil on rohkem vabadust. Ja siis ta rääkis niisuguse huvitava loo, et nüüdsel ajal on Nooja Chaplino Eskimudel võimalik lihtsustatud korras sõit ta üle Vene Ühendriikide piiri teisele poole ta väina oma sugulaste juurde sinna laska poolele, seal elab täpselt sama hõim, kes elab ka siinpool seda väina. Need on siis jupikid ja see ju pikki keele murre on täpselt sama mõlemal pool väina ja mitte kusagil mujal. Eskimude jupikite aladel seda murret ei kõnelda ja see murre on just seal Alaska poolel ühel saarel, mille nimi on säält Lorentsi saar ja varasematel aegadel, kui ei olnud olemas veel riigipiire, siis nad olidki ühtne rahvas käisid tihti üksteisel külas, suhtlesid palju. Aga praegu nad siis tahavad uuesti Neid sidemeid sõlmida ja ma käisin smuutide lähed ja sinna on ju tublisti üle 100 kilomeetri minna avamerd kenaadi näitas nende kergete paatide peale, nendega lähmegi. Lihtsalt valima ühe niisuguse hästi ilusa ilma, kui meri on vaikne ja siis paneme täie hooga kuus tundi ja olemiselt Lorenz seal kohal. Ja sealt käiakse kaval siis jällegi siinpool külas ja kogu see suhtlemine on viinud selleni, et seal Chaplinu külas on nüüd seesama jupiki keel uuesti moodi läinud, vahepeal see unustati peaaegu ära, aga praegu on seal külakoolis käimas kursuseid nii vanadele kui noortele koos, siis õpitakse uuesti seda jupiki keelt. No ja mis siin nüüd lõpuks selle traditsioonilise mereloomade küttimise kohta seal Novitšokk linakülas ütelda, et ühest küljest on see tõesti aidanud neil siis uuesti oma identiteeti tugevdada ja oma keelt jälle au sisse tõsta ja muid traditsioone. Aga teisest küljest on niimoodi, et see on ka täiesti materiaalne küsimus, sest pärast nõukogude aega on nende varustamine niivõrd vilets, et talvisel ajal jääksid nad täiesti nälga, kui mehed ise merel ei käiks, nii et Gennadi ütles, et tervelt kolmandikku sellest talvisest liha kogusest, mida küla vajab, püüavad nemad siis merelt. Ja selle peale tuli mul tõesti pähe selline mõte, et need siuksima eskimod on nüüd oma eluga justkui läinud ajaloos spiraalikujuliselt, mõnes mõttes tagasi endistesse aegadesse sest praegused ajad lihtsalt Soosivad vanade traditsioonide tagasitulekut. Nii siin siis kuuldus viimast korda seda tšuktšikeelset merelaulu ja meie saade saab otsa. Aga järgmises saates. Tahan ma kõnelda ühest tšuktši ranniku kõige suuremast külast, selle nimeks Lavrenti ja seal elab üle 1000 inimese ja tal on väga omapärane ajalugu. Me käisime seal põhjalikult ringi ja sealsed muljed massis kavatsengi. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
