Vikerraadio. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme oma rännusarjaga ringi rändamas tüksimaal ühes Arktika kõige kaugemas nurgas ja eelmises saates kõneldud muljetest selle suurima Tšuksima küla kohta, mille nimeks on labürint ja seal elab üle 1000 inimese ja ta asub üsna seal Beringi väina lähedal, kus teisel pool kaldal on juba laska. Aga tänases saates tahan Sis kõnelda erilisest põhjarahvaste festivalist, mille nimeks on ring ja arktika mängud. Ja 2019. aastal toimusid need mängud ühes sellises külas, mille nimeks on loorinu. Ja meil oli õnn sinna sattuda, seal tantsiti, lauldi masti kohalikke roogasid ja võisteldi rahvusspordialadel. Nii et tänases saates ma siis kõnelegi kõigest sellest, mida ma seal näha ja kogeda sain. Niimoodi algas üks neist tantsulauludest, mille ma seal Beringi Arktika mängudel salvestasin. Laulu nimeks oli täheke ja lauljateks olid tšuktši naised. Ja laulu saatel tantsisid seda tantsu vähekene kirjeldada. Naisteliigutused olid sellised üsna järsud nurgelised. Nende jalad püsisid tants ajal peaaegu paigal, aga nad nuputasid päris tugevasti oma põlvi. Peaaegu laskusid kükkasendis aeg-ajalt ja nende kael liikus tantsu ajal väga huvitavalt, umbes nagu mingis india tantsus. Nad kõigutasid seda siis ette ja taha niimoodi nõksutasid. Ja kõige liikuvamad olid neil tantsu ajal käed, käed käisid kogu aeg kas siis laias kaares alla või üles ette ja taha. Ja seda kõike oli päris eksootiline vaadata. Aga kui nüüd tulla ikkagi nende ringi arktika mängude jõudes, kõigepealt ma seletaksin natukene nende mängude tausta, et kustkohast nad alguse said ja mis eesmärgil neid peetakse ja nõnda edasi. Võib-olla kõige paremini aitab nende mängude mõtet seletada selle nimes sõna Beringja ringi oli siis aastatuhandeid tagasi selline maa sild Aasia ja Ameerika vahel ja seda mööda jõudsid Ameerikasse ka esimesed inimesed. Sellest muistsest ringest oleme me tegelikult ka saates siin enne üsna pikalt kõnelenud. Ja nüüd siis nende mängudega on tahetud nagu sümboolses mõttes taasluua see maa sild. Nii et kokku tuleksid põlisrahvaste killud mõlemalt poolt Beringi väina ja need kõige esimesed mängud peeti juba paarkümmend aastat tagasi kusagil 1900 üheksakümnendatel aastatel hotell. Ja miks neid alustada sai, oli see, et Nõukogude liit oli kokku varisenud. Piiri ületamine oli muutunud veidikene kergemaks ja kohe nendele esimestele mängudele seal tšuktši maal saabusid ka eskimod Alaska poolelt. Aga nüüd järgmistel aastatel peab ütlema, toimusid need ringi mängud üsna ebamääraselt ja üles-alla kõikumistega, et mõnikord jäid nad lausa vahele. Mõnel aastal oli osalisi hästi palju, mõnel aastal jälle hästi vähe. Ja vist kõige uhkemad olid näiteks mängud, mis peeti 2014. aastal. Siis tuli Tšuksimaale kokku artilisi rahvaid tervelt seitsmest erinevast riigist, Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Islandist, norrald, Gröönimaalt ja mujalt. Ja mikspärast need mängud, noh, niimoodi heitlikud on olnud ja erineva tasemega selle põhjuseks on see, et neid ei ole kunagi korraldatud riiklikul tasemel vaid neid on siis eest vedanud mingid kohalikud vabaühendused ja tegutsenud nende kohalike omavalitsuste toel ja siis alata. Te ju sõltub sellest igal aastal, et kuidas just sellel aastal on siis seda raha jätkunud ja kui palju on neid hakkajaid, inimesi, kes selle kõik korraldavad. Aga noh, oma ideelt, Ta on need ring ja artiliselt mängud ikkagi väga uhked ja vägevad. Midagi sellist ma mitte kusagilt mujalt maailmast ei tea. Ja ma ütleksin, et ka meie reis sinna tšuktši maale oli rihitud sellele ajale, et me saaksime tingimata Ta ka osa võtta nendest mängudest. Aga siin oli üks päris keeruline asi, see, et oli üpris ebamäärane. Kus kohas need mängud 2019. aastal toimuvad ja mis kuupäeval need algavad või kas nad üleüldse tänavu toimuvad? Aitäh. Nii et kui me juba sealt jupsima pealinnast täna tõristuma laevaga välja sõitsime, siis ei olnud meil üldse teada, kus ja millal need mängud toimuvad, aga meie laeva kapten Vladimir ja ekspeditsiooni juht Aron ütlesid rahulikult, et võtame siis päev korraga, peame iga PÄEV rannaküladega sidet, aega on meil siin ju kaks nädalat ja küllap siis kusagil selle aja sees need mängud toimuvad ja nii kui me selle teada saame, siis pöörame laeva, mina kohe sinnapoole ja läheme kindlasti sinna mängudele. Ja ma ise võtsin ka seda võimalust üsna rahulikult, sest mul oli kogemus ja mingitest varasematest reisidest, kui ma olin käinud teistel põlisrahvaste festivalidel kusagil mujal maailma nurkades, seal oli olnud üpris tavaline, et mitte keegi täpselt ei teadnud, millal see festival seal õieti algab ja millal ta lõpetab. Peab, aga siis ühel päeval hõigati ta siis välja ja siis lihtsalt kulges ta väga spontaanselt ja tihtipeale palju kauem, kui alguses oli kavatsetud ja mõtlesin, et küllap siin võib ka midagi sarnast olla. No ja siis me siis oma laevaga reisisime seal pikalt ja laialt ringi Tšuksima rannikul ja Wrangeli saarel. Ja iga päev peeti raadiosidet rannaküladega, ka sellest festivalist ei olnudki puu ega kõppu. Ja siis eelviimasel päeval Tuuli korraga teade, et nüüd see algab kohe homme algab ühes rannakülas, mille nimeks kloorina küla. Meie juhtusime kogemata olema just sealsamas kandis on siis tšuktši poolsaare kagunurgas, nii et lae pööras kohe nina sinna suunas läbi sõitis ja hommikuks olime seal küla lähedal kohal ja siis juba läksime nagu tavaliselt sealt laeva pealt paatidesse ja sõitsime randa. Siin kõlas juba üks teine tšuktši maiska mode tantsulaul. Aga kui me nüüd paatidega sinna rannale lähenesime, siis saime aru, see festival peab toimuma ühel liivasel rannaribal kusagil külast kilomeeter eemal ja sinna oli kogunenud juba päris palju rahvast. Nad sokkisid seal ringi ja oli näha ka niisugusi, festivali ehitisi, suur esinemislava ja siis mingisugused putkad ja ka üks kõige huvitavam ehitis minu jaoks. See oli selline kuplikujuline suur telk ja ma olin täiesti kindel, et see on siis Tšukside telk, mille nimeks on ja Ranga. Sellest rõngast on paar sõna pikemalt rääkima, sest see on tõesti Chuck side jaoks väga tähtis. Elamu seda ei kasuta nii palju, just mitte ranniku Tšuksid, vaid need, kes põhja Petradega pidevalt Sisemaal ringi rändavad ja välja ta nagu hästi suur kuppeltelk. Ja enamasti on ta nii kõrge, et inimene saab seal täitsa vabalt püsti päi ringi kõndida. Seal klassikalises rõngas oli alati olemas nii-öelda omaette magamistuba ja see oli eraldatud muust rõngast sellise põhjapõtra nahkadest seinaga ja ka põrandal olid seal siis loomanahad ja see oli kõige soojem osa sellest rõngast ja seal siis öösiti magati, aga suurem osa Rangast, seda võiks nimetada siis nagu majapidamisruumiks seal oli palju jahedamaga, seal hoiti siis kõiksugu vajalikku kraami ja tehti igapäevaseid majapidamistöid ja vahel, kui ilm oli vilets, siis lasti sinna ka varju oma kelgukoerad. Ja keset Rangat põles siis alati lõke, seal tehti süüa ja seega veidikene soojendas seda rõngad. Ja neid Rangasid olid väga erineva suurusega, nii et mõned väiksemad olid niisugused, kuhu mahtus ainult võib-olla neli-viis inimest, aga suurematesse mahtus vahel lausa kümneid inimesi ja mitu peret. Ja, ja Rangadele on siis alati tüüpiline see, et nad toetavad siis kas puust kassile või loomaluudest tehtud karkassile ja nende peale siis olid laotatud loomanahad. Aga nüüd, kui me kaldale jõudsime, siis ma läksin seda festivali Rangat vaatama ja noh, see oli selge, et see oli ainult niisugune näidis Ranga, et ta oli küll sama kujuga ja sama suur nagu päris Ranga. Aga katteks oli seal puldan ja seal sees olid lihtsalt toolid ja lauad, kus siis inimesed said istuda ja juttu ajada ja süüa ja juua. Ja noh, kui ma nüüd heitsin pilgu kogu sellele rahvale, kes seal ringi liikus, siis kõige huvitavamad olid kahtlemata need lauljate ja tantsijate trupid ja siis ka need rahvuslike võistlejate rühmad need lauljad, tantsijad, Need olid rahvariietes või võib siis täpsemini öelda, et tänapäevastes rahvariietes natuke teistsugune materjal kui võib-olla 100 aastat tagasi, aga siis nagu lõige ja see stiil oli samasugune. Nendel lauljatel ja tantsijatel oli peas nii naistel kui meestel niuksed laiali, peapaelad, peapaelad olid kaunistatud värviliste tikanditega või ka siis mõnikord klaashelmestega ja naistel rippusid seal pea Baltelt siis alla pikat, klaaspärlitest helmed. Ja seljas olid nii meestel kui naistel enamasti sellised pik kuued, mis ulatub peaaegu maani. Ja siis Tšuksidel olid need enamasti pruunikat värvi, umbes nagu põhjapõdravasikanahk, aga eski Moordel jällegi valget värvi, umbes nagu mereloomade tagurpidi pööratud pargitud nahad. Ja jalas olid kõikidele karusnahksed saapad. Aga üldiselt olid nad sellises traditsioonilises suvises riietuses, nii et talvisel ajal olid neil kindlasti täiesti teistsugused rahvariided, karusnahast paksud ja soojapidavad. Ja siis hääle kõvendajatest hõigati kogu aeg, et mis järgmiseks toimuma hakkab. Ja varsti siis algaski nende esinejate ja võistlejate paraad. Ja selle järel pidasid kohalikud tähtsad juhid oma traditsioonilisi kõnesid. Aga pärast seda läks tegevus lahti nagu kahel eri tasandil. Need, lauljad ja tantsijad hakkasid seal laval, kordame ta tantsima ja laulma. Aga siis need võistlejad läksid jälle sinna teistesse festivaliplatsi nurkadesse ja hakkasid seal pidama omavahelisi võistlusi. Noh, need rahvusspordialad olid ka päris huvitavad, ma ei olnud kunagi elus näinud näiteks sellist võistlust nagu üle narta hüppamine või siis harpuuni heitmine. Ja eriti eksootiline tundus niisugune võistlus, mida nimetati kaela sikutamiseks ja see, kes siis niimoodi, et nii meestel kui naistel, et võistlejad laskusid siis kõigepealt käpuli kahekesi niimoodi, näod vastamisi ja siis nende kukla tagant seoti selline ühtne suur valge lint ja siis nad pidid hakkama nagu peaga ja kaelalihastega sikutama ja kes teise siis paigast ära nihutab, see on võitja. Noh, natukene meenutab ju meie Eesti vägikaikavedu, aga seda tehti siis nagu kaelalihaste jõuga. Ja kõige tähtsamaks spordialaks oli seal artilistel mängudel kahtlemata võidusõudmine paid Arkadega. Need Bay darkad on siis Tšukside sellised väga traditsioonilised meresõidupaadid, nad on tehtud niimoodi puukarkassi peale on pingule veetud morsa nahad. Ja siin oli siis niimoodi, et eraldi võistlused olid noortele meestele, täiskasvanud meestele ja naistele. Ja kõigepealt läksid siis omavahel võidu sõitma poisid ja, ja mehed. Ja see võistlusrada oli siis mere peal ja pidi siis kulgema lähima neeme tipuni avamerel ja edasi-tagasi oli see vahemaa kusagil 10 kilomeetrit, nii et päris ränk sõudmine. Aga kui nüüd need noored, et mehed ja poisid parajasti võistlesid, siis sel ajal olid naiste paadid seal liiva peal kõik ranna ääres rivis ja ma läksin siis neid lähemalt uudistama. Ja tõesti, need paid Arkad olid väga huvitavad, nad olid üllatavalt suured ikka mitme inimese paadid. Ja lähemalt vaadates oli tõesti nii, et puukarkassi peale oli siis tõmmatud selline pruuni värvi pargitud morsa nahkese nahk lehkas tähelepanuväärselt nende parkimisainete järgi. Ilmselt olid need paadid just äsja valmis saanud ja siis need aerud olid ka aukartust äratavad naiste aerud. Tõstsin ühe sealt liiva pealt üles, no ikka hästi pikk üks suur, raske, täitsa võimatu ette kujutada, et naised nendega sõuavad. Aga need olid siis puust ja niisugused traditsioonilised Tšukside suure paadi aerud. Ja sealsamas paatide vahel oli siis kõndimas üks tšuktši mehes, ma läksin tema juurde ja siis küsisin natukene ühtteist nende paatide kohta. Ja tema siis seletas, noh, kõigepealt rääkis seda, et need morsanagsed, paadid praegusel ajal on praktiliselt, et igapäevasest elust kadunud, et veel paarkümmend aastat tagasi kasutati neid palju. Aga praegusel ajal on mingid puupaadid ja plekk, paadid ja ikka päramootoriga. Ja nüüd tehakse neid morsalakseid paarte just ainult niisuguste rahvusfestivalide või siis võistluste puhuks. Ja tegijaid jääb aina vähemaks. Vanad mehed lihtsalt kaovad siit maalt ära. Aga et selle tegemine on siis umbes niimoodi. Ta see karkass oli väga, vanasti ei olnud isegi mitte puust, vaid mereloomade luudest ja nad olid kokku seotud siis loomakõõluste abil. Aga marsa nahka töödeldakse siis sedamoodi. Kõigepealt see värske nahk kaabitakse erilise kaabitsa ka õhemaks. Tal oli üks niisugune paras paksus sest ta on ju ikka tõesti algselt tohutu paks, nii nagu mingi elevandinahk. Ja siis, kui talle on saadud see paras paksus siis seda hakatakse parkima ja töödeldakse seda veel mitmetel eri menetlustes. Nii et viimaks muutub morsa nahk hästi painduv maks ja, ja venivaks ja siis niimoodi värske ja märjana pingutatakse taas tugevate nööridega sinna puukarkassi peale. Ja kui ta nüüd ära kuivab, siis on ta väga kõva ja täiesti jäik, vettpidav ja üks Bay tarka pidi vastu pidama keskmiselt vaid paar aastat. Nii et praegusel ajal tõesti, eriti keegi ei viitsi nende vanaaegsete morsanast Bay tarkade tegemisega enam jännata. Aga nüüd, kui need naistepaadid seal niimoodi rivis olid, siis mul tuli niisugune idee, et ma hakkan selle paatkonna fänniks, kellel on kõige ilusam paat. Noh, ja siis vaatasin neid, nad olid erinevad, väga huvitavad ja erinevad. Aga minu jaoks kõige pilkupüüdva oli üks niisugune paat. Meil parrastele olid siis musta värviga maalitud delfiinid ja vaalad ja jääkarud tõesti põneva väljanägemisega ja siis küsisin sedasama tšuktši mehe käest, mis naiskond selle paadiga sõidab. Ta ütles, et need on tšuktši tarid siitsamast loorina külast. Ja varsti siis, kui meeste võistlus läbi oli kuulutatigi see naiste Tarkade võistlus avatuks ja kohe selle järel, kui lipp niimoodi käis, tulid välja need võistkonnad. Ma nägin, et selle minu meelest kõige ilusama paadi juurde tulid niisugused noored jässakat, naised pikkade tumedate juustega. Eks teistest paatides olid nad ka sellise Eskima või tšuktšipärase välimusega ja lükkasid siis paadid vette, hüppasid paati ja hakkasid sõudma, nii nagu jaksasid. Aga kaua neid jälgida ei saanud, sest merel oli selline päris paks udu ja paarisaja meetri pärast kadusid nad silmist. Aga noh, ma teadsin, et nende tagasijõudmine võtab rohkem kui tund aega. Et siin rannas polnud mõtet passida, läksin siis sinna festivalilava juurde aega parajaks tegema ja kuskil nii pooleteise tunni pärast siis häälega vendajatest juba hõigatigi, et nüüd hakkavad naised siia finišisse jõudma. Läksin siis kähku sinna randa tagasi ja vaatasin, et väga hea seis. Et minu lemmikvõistkond oli esimese kolme hulgas ja samal ajal oli väga hästi näha, et kõik need naiskonnad olid väga väsinud, sest nad olid seal paraja lainega avamerel sõudnud üsna pikka aega. Aga see minu lemmik paatkonna tüürimees, see naine, seal, see siis hõik, kas hästi kõlava häälega seda rütmi, et kõik sõudes sama rütmi hoiaksid ja subsitarid pingutasid nii, mis jaksasid. Nii et aerud käisid hoogsalt ja naiste pikad juuksed lehvisid tuules, mõnikord mõni kõrgem laine lõi ka kergelt paati. Päris niisugune dramaatiline vaatepilt. Ja siis finišijoonel oli siis täpselt niimoodi, et, et see minu lemmikpaatkond siiski esimeseks ei tulnud. Aga nad tulid ikkagi teiseks. Ja mina olin väga rahul, et nad sellise uhke koha Olid võitnud. Aga nüüd siin kõlas rahvalaul, mida ma seal loorinu külarahvafestivalil salvestasin. Ja seal olid siis lauljateks eskimo naised ja selle laulu nimi oli päike. Ega ma ju kõigest sellest festivalist nüüd siin rääkida ei jõua, aga tingimata tahaksin natukene kõnelda nendest toitudest. Mida seal pakuti, sest need kõik olid sellised eskimo ja tšuktši, rahvusköögi road ja suupisted ja neid oli seal väga palju oli rivilaudu, laudade peal olid kausid, vaagnad, taldrikud ja igas anumas mingi erinev toit. Ja sealt võis siis igaüks maitsta ja kohal olid ka kohalikud kokad, kes siis vastasid, kui keegi mingi toidu vastu suuremat, et huvi tundis. Mõned Nendest paladest, mis seal pakuti, olid üpriski tuttavat, noh seal oli näiteks näha, vee sees olid ämbris rabamurakad, meile väga tuttavad marjad ja oli ka näiteks taldrikuid seal sibulaviiludega või siis hapukurgiga. Ja noh, linnumunad, need olid päris huvitavad, nendel olid nihukesed päris suured, umbes nagu hanemunad, aga hanemunad nad kindlasti ei olnud Sesterit kirjude laigulised mingisuguse kohaliku suurema merelinnupesast ilmselt korjatud, neid pakuti siis keedetuna. Ja muidugi oli hästi palju igasuguseid erinevaid kalasuupisteid, kas siis soolatud või kuivatatud või marineeritud. Ja mõned nendest toidupaladest tulid mulle tuttavad ette Gröönimaa reisilt ja need olid just need vaala suupisted. Seal Gröönimaal olin ma neid õppinud tundma ja vaatasin, et siin on ka hästi palju erinevaid vaalalihatoite kusjuures neid oli kindlasti palju rohkem kui salk ronima külades iganes oli pakutud. Ja noh, ma teadsin ka juba, et kuidas näiteks küpsetatud või, või siis keedetud vala liha, maitseb maitse umbes nagu veiseliha. Ja sealt Kreimata lindudest vaala suubistajatest mulle eriliselt meelde jäänud üks selline toit, mille nimeks oli mattak. No see mattacon siis õieti niisugused tükikesed, kus üks osa sellest tükist on siis nagu vaala rasv ja teine osa vaala nahk ja Gröönimaal ma olin siis ka õppinud neid sööma, nad olid täiesti toored ja neil ei olnud ka mitte mingisugust maitseainet, niiet maitset neil eriti ei olnud. Aga Eskimad lasa jumaldasid seda mattakitia, seda tuli siis süüa niimoodi, et pistad selle suhu, hakkad mäluma, mälud hästi kaua nagu nätsu ja kui hästi kannatlikult oled närinud, siis lõpuks rasva osa sulab suus aegamisi täiesti ära. Aga see vaala naha tükikene, see ei kao küll kuskile, sest ta on nii sitke ja kõva, et hammas ei hakka sellele lihtsalt peale. Aga siis need Gröönimaa eskimod olid õpetanud, et mitte mingil juhul ei tohi seda vala nahatüki viimaks välja sülitada vaid see tuleb tingimata lõbuks alla neelata. Et see oli päris eksootiline, noh niimoodi seda proovida. Aga ma õppisin selle ära. Ja alles pärast seda Gröönimaareisi olin endale selgeks saanud, et tegelikult on see mattak aidanud eski maid sajandeid hoiduda haigestumust skorbuuti sest meedikud on selgitanud, et seal toores valla, nahas ja rasvas on päris palju C-vitamiini. Ja C-vitamiin aitab Juskorbuti ära hoida. Ja nüüd siin Chucci maal nägin ühe kausis täpselt samasuguseid vaala, naha ja rasvatükikesi, nagu olin näinud Gröönimaal. Ja siis igaks juhuks, et ikka kindel olla, pistsin ühe tükiga suhu, maitsesin täpselt sama, maitse toores, vala rasv ja vaalanahk. Ja siis ma küsisin tšuktši käest, kes sealsamas oli ette, et kuidas tema seda toitu siinkandis nimetab. Ja ta ütles, et, et meie ütleme selle kohta mutt, kukk, nii et päris mattak ei olnud nagu Gröönimaal, aga kõlas ikka üsna sarnaselt. Ja ilmselt on see kõikidel nendel artilistel rahvastel seal Ameerika ja Aasia põhjarannikul sama moodi. Et see toores vaala. Ja rasv on õieti nende tervisemets, kui nii võib öelda. Aga mida ma sealt siis maitsesin sealt laudadelt oli näiteks vaalalihasupp. Ja see nägi välja ja maitses umbes nii nagu väga rammus puljong, mille sees on siis lihatükid ujumas. Tal oli soolaga sisse pandud nii et täiesti söödav. Ja kahtlemata väga kaloririkas ja seal kõrval seisis kaseemand, kes sealt pajas siis kulbiga teda vaalasuppi ammutas ja küsisin, et kuidas ta seda teeb, ta ütles, et noh, põhiline tarkus on see, et tuleb keeta neli tundi järjest. Et ainult siis muutub see vaalaliha pehmeks. Aga mis nüüd täiesti uus oli siin suksima, rahvafestivalil oli see, et siin pakuti ka väga erinevaid Mursast tehtud toite mitte ainult morsa lihast, vaid ka erinevatest elunditest. Ja no mõned nägid küll niisugused välja, et niisugust nagu ei julgenudki proovida. Aga, aga ühte niisugust eksootilist snäkki ma ikka proovisin. Ja see oli siis tehtud morsa sooltest. Ta oli niisugune halli värvi. Kui suhu panin, siis maitses umbes nagu keeduvorst. Sool ja maitseained olid seal täiesti olemas, nii et polnud tal häda midagi. Aga seal kõrval oli siis ka tšuktši perenaine, kes oli seda valmistanud seda rooga, ja tema siis lahkesti seletas mismoodi seda tehakse, et see pidi käima siis niimoodi, et kõigepealt puhastatakse morsa sooled ära. Siis leotatakse ööpäev otsa jahedas vees ja pärast seda siis keedetud tahaks paar tundi koos soola ja muude maitseainetega. Aga ta lisas ka sinna juurde, et nojah, et praegusel ajal see on niisugune uuema aja morsa soole Soobiste, sest varasemal ajal Mingisuguseid maitseaineid sinna ei pandud. Aga et noh, praegusel ajal keegi pole nõus enam sellist traditsioonilist toitu sööma. Siinkohal on siis aeg see tänane saade lõpetada, sest kõigest sellest festivalist mitte kuidagi kõnelda jõua. Igal juhul kestis see täie hooga sama päeva õhtuni, kui me sealt lahkuma pidime ja pidi kestma kindlasti ka järgmise päeva ja kes teab veel mitu päeva hiljem. Aga noh, see põhimulje oli ikkagi see, et, et väga omanäoline kokkuvõttes. Ja kindlasti on need ringi arktikamängud, et väga unikaalsed ka kohe niimoodi globaalselt võttes. Neid kohalikke artilisi kokkutulekuid, festivali peetakse mujalgi. Aga et seal oleksid koos siis erinevate maade artilised rahvad. Vot sellist asja ma mujalt küll ei tea. Aga millest tuleb see järgmine Tšuksima rännusaade, seal saab olema peategelaseks Arktika kõige legendaarse kiskja jääkaru. Kuula. Rändajat. Arktikas Jeutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
