Vikerraadio. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula. Rändajat. Tere tänase saatega me siis jätkame seda tšuktši, maa, rännusarja. Ja eelmises saates sai jagatud elamusi sealselt artiliste rahvastefestivalilt, selle nimeks libe ring ja arktika mängud. Aga tänases saates keskenduks siis Arktika loodusele ja võtaks vaatluse alla selle Arktika kõigevägevama kiskja jääkaru. Selle jääkaruga ma veidikene olin varasematel Arktika reisidel tutvust teinud, aga me olime tõesti seal teravmägedel näinud, neid jääkarusid õige kaugelt ja väga põgusalt. Kuid tšuktši meres, kus me nüüd seal jäälõhkuja ka ringi sõitsime, jaga seal rangeli saarel sattusime me jääkaruga kokku päris mitu korda ja tänases saates ma siis jutustangi neid seiku nende jääkarudega. Huvitav, kas mõni kuulaja oskas ära arvata, mis hääled need olid, no see pidi olema jääkaru hääl, sest jääkaru on meie saate peategelane. Aga ikkagi siis milline jääkaru? Ega seda kerge ära arvata pole. Nii et ütlen ise välja, see oli siis hästi väike jääkaru poeg, kes parajasti emalt piima imes. Ja vahepeal ta tegi selliseid rahulolevaid hääli ja siis jälle rahulolematuid hääli. Ja need rahulolevate hääled, kui ta niimoodi kas siis Gudrutas või nullus või kuidas seda nüüd öelda, siis oli ta väga rahul, sest sai piima kenasti kätte. Kui ta niimoodi jõunatus või vigises siis ei olnud rahul, sest piima ei tulnud. No päris veidrad hääled, eks ole, ja looduses neid muidugi salvestatud ei ole, on täitsa võimatu kujutleda, et seal ema juures jääkoopas keegi niisugust salvestust teeks, see oli ikkagi salvestatud loomaaias. Aga Semiline jääkaru lumekoobas tegelikkuses välja näeb, seda teavad zooloogid päris hästi. Ja eriti hoolega on loomauurijad uurinud neid jääkarude koopaid ja üldse emakarude talvist pesitsemist just sealsamas rangeli saarel kõhuga meie välja jõudsime. Ja üldse niimoodi, et loodusuurijad nimetavad seda rangeli saart jääkarude sünnitusmajaks päris imelik nimi, eks ole. Ja selle nime on nad pannud sellepärast et kogu maailm Arktikas pole teada ühtegi teist paika, kuhu talveti koguneks. Kui nii rohkesti jääkaruemasid, et seal siis poegi ta ja poegi imetada. Sotsioloogide andmetel keskmiselt igal talvel tuleb sinna kokku ligi 400 emakaru. Ja koopaid hakkavad nad tegelikult seal saarel kaevama juba kuskil septembris ja oktoobris siis kohe, kui sinna on tekkinud piisavalt paks lumekiht. Ja pojad sünnivad neile aastavahetuse paiku. Poegi on ühel emal tavaliselt kaks. Võib juhtuda ka, et on üks poeg ja teinekord rohkem kolm, äärmisel juhul isegi neli poega. Igal juhul emakaru imetab neid seal päris pikalt, kuni aprillikuuni. Ja siis on väljas juba see lumi muutunud piisavalt õhukeseks ja õhk muutunud piisavalt soojaks. Ta julgeb pojad koopast välja tuua ja neil hakata laia maailma tutvustama. Aga oma piima annab ema poegadele veel tegelikult ligikaudu aasta otsa. Ja samal ajal õpetab neid siis ka tasapisi iseseisvalt toitu hankima. See toidu hankimine jääkarudel on ju see, käiakse merejääl hülgeid passimas. Ja noh, alguses on pojad muidugi saamatud, aga ema siis õpetab ja näitab. Ja igal juhul esimesel suvel saavad väiksed karu mammid juba selle hülgeliha maitse endale suhu ja tegelikult jäävad nad veel ema juurde ka järgmisel aastal ja alles siis, kui kaks aastat täis ajab emana enda juurest minema, sest siis peavad nad ema meelest juba iseseisvalt oma eluga toime tulema. Ja kui nüüd küsida, et kuidas siis nende isaste jääkarudega on, et kas nemad ka endale talveks koopaid kaebavad? Nonii, nagu pruunkarud seda teevad, siis vastus on, et isased jääkarud seda ei tee. Nemad hulguvad kogu talv otsa merejääl ringi ja muudkui püüavad hülgeid. Aga siis võiks ju ka küsida seda, et miks just rangeli saar on see jääkaruemade lemmiksaar ja miks neid sinna nii palju kokku koguneb? No põhjus on õieti sõna otseses mõttes väga maine, sest selle frangeli saare ümber tšuktši mere kandis ei ole sadade kilomeetrite ulatuses mitte ühtegi muud suuremat maismaalapi ja igal juhul eelistavad jääkaruemad poegi ilmale tuua just maismaal. Ja sellepärast nad siis siia kogunevadki ja neid jääkarusid ja nende koopaid on seal rangeli saarel uuritud tegelikult päris pikka aega alates juba eelmise sajandi 60.-test aastatest, nii et üle poole sajandi ja sealsete jääkarude uurijatega on käinud ühel ekspeditsioonil ka üks meie eesti zooloog nimelt randla ja ta käis seal 1974. aastal oli sel ekspeditsioonil kokku ligi kaks kuud ja kirjutas selle kohta väikese raamatukese. Raamat ilmus 1976. aastal. Raamatu pealkiri on jääkarude riigis täitsa põnev lugemine ka praegusel ajal sest seal Tiit Randla kirjeldab hästi üksikasjalikult ja väga tõetruult seda, kuidas see jääkarude uurimine seal rankil saarel ikkagi käis. No see oli siis see, et eesmärk oli siis jääkarusid märgistada ja jääkarusid mõõta. Ja seda tehti siis niimoodi, et kõigepealt otsiti üles lume all mõni emakaru koobas. Et sellest, et seal lume all sügaval koobas on, sai aru selle järgi seal lumes oli näha jääkaru hingamisauk, noh, selline poole meetri laiune auk. Ja nüüd pidid uurijad selle jääkaru mingil kombel sealt koopast välja saama ja siis uinutipüssiga uinutama. Ja pärast seda oli jääkaru umbes tunnikese ilma teadvuseta ja sel ajal pidid siis mehed ülitäpselt väga täpse metoodikaga karu mõõtma ja isegi teda kaaluma. No see oli ikka paras pähkel küll, sest üks emakaru kaalub ligi 300 kilo. Aga igal juhul see tuli teha ja siis kõige lõpuks ka veel jääkarule märgised kõrva panna. Ja no teadagi, selline töö tõi kaasa üsna riskantseid olukordi, sest võib ju ise arvata, et kui jääkarukoopast välja aetakse, siis ta väga heas tujus ust ei ole ja võib täitsa vabalt rünnata. Ja seal raamatus ongi niisugusi näiteid päris palju. Ja ma räägin ainult ühe sellise seiga, mis seal raamatus on, see oli siis just see, et kui nad olid leidnud oma ekspositsiooni esimese jääkarukoopa, nad leidsid selle ühelt mäenõlvalt, seal oli hästi paks lumi ja seal siis oli näha selline hingamisauk. Ja nüüd oli neil vaja kuidagimoodi see jääkaru sealt välja saada, siis esimene trikk, mis nad välja mõtlesid, oli see, et hakkasid sinna hingamisauku viskama lumekamakaid järjest niimoodi, et õrritada seda emakaru, et, et järsku tuleb välja ja pildusid neid lumekamakaid niikaua kuni kogu see hingamisauk oli paksult lund täis. Ja mitte kui midagi ei juhtunud, siis tuli midagi muud välja mõelda, teine nipp oli siis neil selline, et neil oli kaasas üks selleks otstarbeks kohe kaasa võetud, niisugune metallist pikk ritv, meil otsad olid nüridad ja sellega hakati siis sealtsamast kõrvalt selle hingamisaugu kõrvalt pumpama seda lumealust pinda. Et noh, mõte oli siis selles, et kui nüüd see Ritz satub sinna koopakoha peale, siis ta läheb hästi kergesti, tee sealt läbi ja siis on selge, et just selle koha peal see koobas asub ja tõesti koha pealt rehvaski latiga sinna koopa sisse, aga tulemus oli selline, et karu krahmas selle lati teisest otsast kinni rebis seda nii kõvasti, et tõmbas mehe käest selle ära ja tõmbas selle lume alla. Jaa, koopast ta ikkagi välja ei tulnud. Siis mehed mõtlesid ja mõtlesid välja siis selle kolmanda triki, no see oli kahtlemata kõige otsesem ja teistpidi ka kõige riskantsem, kellel olid kaasas labidad ja nad otsustasid hakata lihtsalt seda koopalage lahti kaevama. Aga said ainult paar kühveldust teha, kui korraga hakkas lumepind liikuma ja meeste ringi keskele tekkis ühtäkki selline suur jääkaru pea. See oli väga ootamatu, jääkaru pea oli nii lähedal meeste jalg ees. Järgmiseks võis ta kohe rünnata, niiet mehed lihtsalt pagesid selle koha pealt minema ja lasid lihtsalt sealt mäenõlvalt liugu enne pidama ei saanud, kui mitmekümne meetri pärast õnneks keegi liuklastes päris viga ei saanud. Aga sinna tagasi minna nad ka enam sellel päeval ei usaldanud, nii et see oli selline esimene katse ja nagu öeldakse, et esimene vasikas lähebki ju tihti aia taha, aga järgmistel päevadel nad proovisid ikka uuesti ja said sellise parema vilumuse. Ja saidki need jääkarusid salt uinutipüssiga uinutatud ja neid seal mõõdetud ja kaalutud. Nii et kogu selle hooaja jooksul mõõtsid, märgistasid nad seal kümneid jää karusid. Aga nüüd, kui mul endal oli juba see Tšuksima reis plaanis ja ma teadsin, et kindlasti satun ka sinna frangeli saarele, siis ma otsisin tiit randa üles ja me ajasime temaga juttu too ja ma sain temalt päris palju uusi, asjalikke teadmisi, et milleks valmis olla. Aga siis, kui ma juba ise ka seal Prangeli saarel olin siis ma käisin ka selles samas piirkonnas, kus Tiit Randla kunagi üle 40 aasta tagasi oli olnud ja ajasin seal juttu nende praeguste kaitseala inimestega ja küsisin siis nende käest, et kuidas praegu siin Rangeri saarel selle jääkarude uurimisega on ja nad ütlesid, et uuritakse siiamaani ja on tekkinud ka uusi vahendeid, igasuguseid kaugmonitooringu, idia, satelliitsaatjaid ja nii edasi. Aga see karude mõõtmine pidi ikka käima samamoodi, et uinutipüssiga maha ja siis mõõdetakse, kaldutakse teda. Ja nad ütlesid ka seda, et praegusel ajal on see Beringi saare jääkarude uurimine muutunud juba rahvusvaheliseks, et enne olid siin uurijateks ainult vene teadlased. Aga nüüd käivad ka uurijad Ameerika poolelt ja mõnikord jälle ka vene uurijad lähevad sinna Ameerika poolele, sinna Alaskale neid jääkarusid uurima. Aga nad ütlesid ka seda, et kui võrrelda mingi poole sajandi taguse ajaga, siis ka nüüdsel ajal käib Rangeri saarel talveti ikka sama palju jääkarusid kui enne. Ja et seda tšuktši merd, mis seal Rangeri saare lähistel on, seda peetakse siiski ka praegusel ajal üheks kõige jääkarude rikkamaks piirkonnaks kogu Arktikas. No siin kuuldus juba täiskasvanud jääkaru hääli ja need olid juba tõsised ja ähvardavad aga needki olid salvestatud kindlasti loomaaias, sest vabas looduses on üliraske jääkaru hääli korralikult salvestada. Ja nüüd ongi siin saates paras aeg hakata siis rääkima nendest omaenda jääkaruelamustest seal suksima reisil. No oli selge, et me hakkame neid jääkarusid nägema siis, kui me läheme tšuktši poolsaarelt juba põhja poole sinna põhja jäämerele sest sealt algab juba jää ja kui me siis sealt rangeli saare suunas jäälõhkuja, aga läksime siis tõesti hakkas jääd tulema aina rohkem. Ja lootus kusagil jääkaru näha oli aina suurem, sellepärast et jääkarude elu on väga tihedalt merejääga seotud. Ja siis hakkasimegi neid jääkarusid. Ma mõnikord olid nad küll päris kaugel need binokliga vaadates vaevalt said aru, et ta seal on, aga oli näha, et jääkaru aga teinekord oli ka nii, et kui rüsijää oli hästi tihe ja laev läks sealt jääst läbi, siis ta sattus ka üsna mõne jääkaru lähedale ja siis sai täitsa laevatekilt Palja silmaga vahtida, milline ta ikka välja näeb. Ja kui see jäälõhkuja nüüd väga lähedal lasime jääkarule jõudis siis selline suur ja müriseb asi talle eriti ei meeldinud ja jääkaru siis tatsas kuskile kaugemale ja laamade peale. Ja võib-olla need kõige lähemad kokkupuuted seal mere peal olid siis, kui me olime retkel oma paatidega, läksime laevalt siis kummipaatides hakkasime seal jäätükkide vahel liikuma. Ja näiteks ükskord oli niimoodi, et nägime, et seal, meie ees on niisugune hästi kõrge rüsijääkuhi ja selle otsas ongi jääkaru ja seal oli neid lahvandasi piisavalt, nii et saime paadiga sinna üsna ligi pääseda mõnekümne meetri peale ja siis lihtsalt paati seisma ja siis me lihtsalt vaatasime, et mida ta seal teeb. Ta oli seal vahepeal pikali, siis tõusis istukile vahepeal nagu kuritas ka meie poole, et mis imelikud elukad need siin on ja mida nad tahavad. Aga me olime hästi viisakad, kadi hästi vaiksed ja ega ta vist eriti suurt välja ei teinud. Kõige naljakam oli see, et mõnikord pööras ta ennast siis nagu selja peale ja püherdas seal lumel kõik neli käppa taeva poole. See on jääkarudel selline kümbluse või, või siis niisugune hügieenivõte, et nad niimoodi puhastavad oma karvakasukat seal lume peal. Aga noh, see kõigevägevam elamus nende jääkarudega seal tšuktši meres oli kahtlemata üks niisugune kord, kui me nägime lausa tervet suurt sal ka jääkarusid. Ja see oleks selline koht, kui jäälõhkuja jõudis eriti tiheda jääga alale ja jäi seal seisma, mootorid lükati välja. Ja siis nagu nende hääle kõvendite kaudu hõigati, et kui keegi on veel kajutitest, tulge kohe välja. Te näete midagi väga uhket ja kõik tulid siis sinna laevaninasse seal laevaninast võib-olla sadakond meetrit eemal oli siis tõesti kohe täitsa mitu jääkaru, ma lugesin kokku, neid oli seal üheksa tükki. Ja mida nad seal tegid, noh igaüks tegeles oma asjaga, mõni näiteks lihtsalt pikutas seal jää peal, mõni jälle uitas edasi-tagasi millegipärast. Aga mõned jääkarud olid hoopiski vees. Jaa, sulistasid seal rõõmsalt ja ei tahtnud üldse veest välja tulla. No see on ju teada asi, et jääkarudele väga meeldib külmas vees supelda, nad täitsa naudivad, seda, võivad tundide kaupa palun seal olla, neil on nii hea karvakasukas. Ta hoiab sooja ja selle tiheda karvakasuka all naha all on veel ka siis nii-öelda rasvakasukas, nii et kündale ka. Ja noh, zooloogid ütlevad, et jääkaru võib-olla vees lausa mitmeid päevi järjest. Sellisel juhul on ta siis mingi eesmärk ujuda kusagile mujale mingil tähtsal põhjusel. Ja need karude jälgimised on tõestanud jääkarud võivad ujudes otsejoones järjest läbida lausa sadu kilomeetreid. Aga nüüd need karud, kes meie ees siin olid, algul oli noh, elevus, nii suur, kui ei teadnudki, mida siin nüüd vaadata. Laev seisis aega, oli laialt. Ja mõtlesin, et hakkan jälgima kedagi ja vaatan teda nagu pikemalt ja valisin siis välja ühe väikese karupoja, noh võib-olla sellepärast, et ta oli lihtsalt nii pisike ja nunnu, ma arvan alla aastane, sündinud eelmisel talvel ja see karupoeg, see siis justkui mingisugusel väikesel jää, kiil jäätükk oli kuidagi imelikku värvi. Laiguti oli ta kollakas, laiguti oli pruunikas, mõne koha pealt täitsa musta värvi. Aga seal ta seisis. Ja imelik oli ka see, et karupoeg mõnikord rebis sealt enda jalg eest välja mingi süü. Ja sõi neid suure isuga. Ja tema ema seisis sealsamas kõrval, teisel jäätükil. Teine tükk oli niuke suurem, kõrgem ja üleni valge. Ja vahel juhtus niimoodi, et, et need kaks tükki nagu sattusid täiesti üksteise kõrvale. Ja siis ema sirutas ka sinnasamasse poja juurde oma kaela õieli ja võttis ka sealtsamast poja juurest midagi endale suhu. Ja see tundus nii imelik, et võtsin juba kätte binokli, hakkasin siis hoolega vaatama, et mis asja nad seal teevad. Ja siis ma taipasin, et see ei olegi mitte mingisugune jäätükk, vaid see on hoopiski surnud vaal. Ja teda oli tõesti raske ära tunda, sest pead seal ei olnud, saba ei olnud. Võib-olla olid need juba ära söödud, et see vaala kereali seal vees vedelenud väga kaua. Ja oli siis pikapeale pöördunud kõhuga ülespoole. Sest muidu on ju vaala selg tume ja kui sa näed elusat vaala ujumas, siis sa näed just seda tumedat selga. Aga siin oli nüüd see hele kõhupool pöördunud ülespoole ja see oli selline lame ja lai, tõesti nagu mingi imelik jäätükk. Ja eks need ema ja poeg ampsasid sealt siis seda vaala nahka ja nahaalust rasva son jääkarudele tõeliseks maius, eks. Ja siis ma sain muidugi aru, mispärast jääkarude kamp siia kogunenud oli, nad olid kõik tulnud selle surnud vaala rümba pärast sest suvisel ajal on jääkarudel tõsine paastuaeg nad enam jää pealt hülgeid kätte ei saa, nii kui talvisel ajal. Ja nad näljas ja see vana vala kere levitab üsna tugevat lõhna mitmete kilomeetrite peale ja eks nad siis olidki kogunenud kõik siia. Kui noh, kui vaadata jääkaru pilguga, siis oli see üks suurepärane söömapidu nagu mingisugune taeva kingitus, sest kõige suurema nälja ajal oli seal korraga selline hiiglasuur kogus väga hästi laagerdunud ja äärmiselt rasvarikast toitu. No siin kuuldes nüüd jällegi need jääkaru uhatusi, mis on salvestatult loomaaias aga siia saate lõppu tahaksin ma rääkida siis sellest kõige teravamas seigast Salb rangeli saarel, kui me seal jääkaruga kokku puutusime. Prangli saarel on suvel jääkarusid suhteliselt mitmeid, sest põhjus on selles, et nad on jäänud sinna nii-öelda suvevangi ümber saare on jää kadunud Pole mõtet seda ka kusagilt kaugemalt otsima minna ja nad lihtsalt ootavad pikisilmi, et ilmad läheksid külmemaks, jääd kusagilt, triiviksid juba kohale suuremad jäälaamad, et nad saaksid jää peale minna. Aga enne sõda peavad nad lihtsalt siin saare peal kuidagi hakkama saama, siis otsivad mis tahes toitumist natukenegi hamba alla sobiks panna. Ja meie tegime selle Wrangeli saare ümber, see on päris suur saar. Õige pikka tiiru käisime paljudes paikades ka maal, aga mitte ühtegi jääkaru me ei juhtunud nägema ja siis olime juba sealt saarelt lahkumas. Viimasel päeval tegime viimase maismaakäigu ja vot sisse juhtuski. See oli siis üks niisugune koht seal saare läänerannikul, mille nimeks on tragilaht. Ja me tulime seal paatidest maha. Läksime kaldale, jaguneme väikesteks salkadeks ja hakkasime seal lihtsalt ringi kolama vabalt, et mingit ohtu nagu ei olnud. Ja lihtsalt mõte oli selles, et vaatame, mida huvitavat nütsid meile silma hakkab, kas mõned huvitavad taimed või või merelinnud või mis iganes. Ja ümberringi oli nähtavus väga hea. Puid seal ei olnud, selle niisugune klassikaline tundrumaastik, sihukene, madal roheline või Ruske taimevaip, mitte midagi muud. Ja silmapiirini mitte ühtegi looma ei paistnud. Ja siis korraga keegi nägi, et seal hästi kaugel õnneks väga pisikene valge täpp. No ta hakkas sellepärast silma, et et ta oli valge, muidu seal enam lund mitte kuskil ei olnud, esimene mõte oligi, et järsku on mingisugune kevadise lumelaik. Aga kui hoolega vaadata, siis laik liikus ja binokliga oli kohe asi selge, et see on suur täiskasvanud jääkaru ja ta liigub otse meie suunas. Nad oli kaugel alguses võib-olla poole kilomeetri peal. Aga ta tuli otsejoones meie peale. Ja käte vahel ta siis ka peatus ja nagu mõtles midagi, istus isegi maha, pööras pead mitmes suunas ja siis tõusis püsti ja tuli jälle täpselt meie suunas. Noh, ja siis meie seltskonnas oli niimoodi, et mõned sattusid sellest väga suurt elevust ja teised jälle vastupidi. Sihukese parajasse paanikasse. Aga noh, meil oli loomulikult kaasas saatja saali, selle saarevaht, tema nimi oli Paavel, temal oli õlal ka püsniet sena kokku andis julgust. Ja Pavel heaks ei olnud kindlasti see kaugeltki mitte esimene kord, kui ta jääkaruga kokku dub ja Pavel hakkaski meile siis jagama, kohe niukse, asjalike korraldas, ütles niimoodi, et osa seltskonnast minge kohe kiiresti randa, seal on kummipaadid. Nii et need, kes kardavad mingites kummipaatidesse, seal on paadijuhid Damas. Ja paat sõidab kohe rannast minema. Aga nii palju paate ei ole, et kõik paatidesse mahuksid. Et ma võtan raadioühenduse laevaga ja kutsun kohe paate juurde. Ja nüüd need, kes kaldale jäävad, need tehke niimoodi, et tulge siia minu juurde kokku ja oleme siin lihtsalt paigal ja siis kogunesimegi oma kambaga tema selja taha. Ja ta ütles meile, et peaasi, et te olete paigal ja räägite omavahel ainult sosinal. Ja niimoodi me seal siis seisime ja jääkaru tuli aina lähemale. Ja Pavel ka siis hindas seda olukorda. Ja kui nüüd jääkaru oli juba õige lähedal, siis ta võttis oma seljakotist signaalraketti hakkas jääkarule vastu astuma, nii et karu tuli ühelt poolt, Pavel tuli teiselt poolt ja kui nad olid juba üpriski üksteise lähedal, siis Paavel tõmbas selle signaalraketi lahti ja see rakett lendas suure kaarega karu poole. Ta tegi kõva paugu, rohkesti suitsu ja mõjus täpselt nii, nagu ette oli nähtud. Karu kohkus ära, pööras ümber ja jooksis tagasi, väga kaugele jooksnud, mõnikümmend meetrit, siis jäi seisma, mõtlema, mis toimub. Aga igal juhul see kõige teravam koht oli niimoodi lahendatud ja paadid olid juba sealt laeva juurest tulnud, läksime paatidesse, sõitsime rannast eemale ja seal paadis siis Pavel alles seletuse, et mis siin nüüd siis tegelikult toimunud oli. Ja see seletus oli võrdlemisi huvitav, nii et tema ütles siis niimoodi, et jääkarud tegelikult meie vastu mitte mingisugust huvi ei tundnud, vaid tema oli lihtsalt oma igaõhtusel patrullkäigul. Alati õhtul ta seda teed kõndis, sest ookeanis oli parajasti mõõnaaeg ja siis oli loota, et seal rannas on kaldale uhutud kas siis surnud kalu v midagi muud söödavat. Ja nüüd tänada, siis korraga nägi seal mingisuguseid olendeid, tahvel, pakkused. Ta ei olnud elu sees inimest mitte kunagi näinud. Jääkarud ei ole sellel rangeli saarel kunagi väga kaua ja inimesi käib ka seal rangeli saarel väga harva. Nii et jääkaru ei osanud üldse arvata, mis elukad need on, aga kuna ta on ikka suur ja enesekindel kiskja, siis tema arvas, et noh, sellepärast ta nüüd küll ümber pöörama ei hakka ja lihtsalt otsustas, et ei tee neist välja ja läheb ikka sedasama teed, nagu ta igal päeval on käinud. Ja vot siis sellepärast sattusime me omavahel nii lähestikku kokku ja siis keegi sealt paadist küsis, et aga mis siis oleks olnud, kui see signaalrakett ei oleks karu peatanud ja ta oleks tulnud otse meile peale. Siis ta ütles, et noh, siis ma oleksin tõesti pidanud võtma püssi kätte, aga ma ei oleks lasknud mitte karu pihtavaid, oleksin lasknud õhku ja kui see ka ei oleks aidanud, siis ei oleks midagi muud üle jäänud. Aga see oleks olnud tõesti väga halb variant ja väga hea, et seekord asi niimoodi lahenes ja Pavel seda rääkis, siis ma pöörasin korraks ennast ümber, vaatasin üle õla tagasi, et kus kohas rannas jääkaru siis nüüd praegu on. Ja tõesti Ta oli kõndinud sellest kohast edasi, kus meie olime seisnud sirgjoonelt tulnud sinna kaldale, seal, kus lained kaldale tulevad ja nuuskis seal ringi, ehk leiab sealt midagi endale hamba alla, nii et tõesti meie suhtes ei olnud mitte mingisuguseid kurje kavatsusi. Me olime lihtsalt kogemata jäänud tema teele jalgu. Nende jääkaru uratuste saatel saab see tänane saade otsa nendest tšuktši mere ja frangeli saare jääkarudest, keda me seal nägime kokku nägime, mis seal reisil tõesti kümneid jääkarusid. Nii et see on tõesti üks kõige jääkarude rikkamaid piirkondi kogu maailma Arktikas. Aga nüüd see järgmine Tšuksima saade, seal tahan ma juba kõnelda sellest rangeli saarest, mis on kogu Arktikas väga eriline, väga põnev ja ma ütleksin, ümbritsetud lausa müstilise auraga. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
