Gautava Keva kõhtu ei, käime kahekesi kalda teel. Mustad päevad selja tagareas, esimesed hallid juuksed peas. Kokku liidetuna kurvaks pahaks. Sõnatuna teineteise jaoks. Uhkemisi möödub tuulehoog. Kivi künnisele veereb. Ja siis puudutab meid kauge hõik. Ilman läksid luike järel luike. Helendades lumi, kargem, läksid unistuste parvenna. Kõrge kumin taeva alla jäi. Suur ja kaunis minu kõrval käit. Suur ja kaunis. Käid mu kõrval, sa kõvemini käes, sul hoian, ma. Sinna, kuhu luiged kadusid aine vaata mõttes vagusi. Kui sinised on sinimäed kui kaunis Utria. Kõik sinav taevas, meretelg ja sirelite maa. Kõik lõhnab suve vägevalt, ka tolm, mis tõuseb pilt. Puu otsas istub väike poiss ja näitab meile keelt. Ja teise otsas sama poiss, seesama võrukael. Kui röövlipealik rändajaid meid Leestikust kaeb siis jälle vilgub metsa Alda hele juuksetukk. Tal seljas kõlgub karjapaun ja puusel pussi, tupp. Kui hea, et pilliks kõlbab veel ta lihtne paju, kuu- ja poisipõlve vaev ning rõõm on selle viles koos. Kui kitsas, oled Utria pilk mere sinna, kao. Poiss. Miks nii? Kaldal seisad sa? Miks süda rinnas, staap? Jube rattal kihutab, et põlved marraskil sisama, tõrges silma paar kuid puhud teine pill. See poiss ei karda, tontisid ja muid mas uurikaid. Kolm korda üle Narva jõe ET järel Vau. Tuisk. Kolm korda küll ehk palju on kuid üsna väike luisk. Las olla kaunis Utria Jefina meresein ja väike väänkael, kogu tee on lõbustanud meid. Aeg tuleb. Auväärtmeheks saab kord iga poisiklutt. Näe meie sõber punastab. Jah, temast ongi jutt. Musk tärne kroon on vastu, iha, suur tume käharpea. Öö tuleb nagu hiiglareha tee tühjaks, veab. Vaest latva ründab, piirab, surub maipõrnikat, pill. Poiss, puu Alblikalt musu nurub peos, peenralt murtud, liig vaest latva põristades piirab kui Lapuliste summ. Neil isud on nii suured, siirad. Ja puu, on tuum. Mitme mandri vürtsi, higi sungi ääres tuuldub ja ei imesta, kui siingi kodu murrak kuuldub. Kes teab, miks kord saatusele mängitada antud plika hädaliste killas üle mere kantud jäi Beta krõpsukingad, läikiv roosa koorik, käib mu kõrvalturg ja tragi, ehtne Sõrve noorik kes ei karda kurje ilma tööd ja soolest juttu. Oskab kasutada võrdselt käsikeelt ja nuppu. Naerab peente pagulaste seisuslikku kõrkust isamaalist iluvada, nutu, närvinõrkust. Nagu ilmsi näeks ma teda kõrverihmapinna jalad maas ja kuklas kiiret lapsukene rinna. Aga mai laulnud talle kodusaare paiku salme luhta järve luiteid, kuuma männivaiku kiigeplats, kadarikkus, õhtu huikeid heinal, tarre aknast kalapaate mere hallijal seinal. Rahutu on põlvest põlve sõrulaste veri veab meid iga kaare puule, seiklustele, peri. Mis seal ikka jutustada, kutsuda või keelda. Siis, kui elu ise näitab koju, leiab tee ta. Astusin lihtsate asjade juurde. Toetusin lihtsale heale. Kaugete tähtede lõputu valgus rahuna voolas mu peale. Paiseb meri, Jemeelevat leegid, sarvikut, kadakakändu, öö läbi, öö läbi endas kõiges tajuda lainete rändlebada kastidel murul ja tunda maad, kui elusalt. Kuulata sõpra, ta lapsi ja laulu kodust kui karja. Kell. Mõelda kui ilusaks pirnipuu kasvas see, mille istutas isa metsikus rohtaias hüljatud kodus. Üksikkui liigutuspisar, hiline tundmatu lill minu kõrval mürtsub ja variseb tuules. Mõnuga põldude, küpset ja kurba sügises rosinat kuule. Vaikida mõelda, et armsam jääb armsaks. Tihti nii kiusatus nõder. Mõelda, et vemmeli uus läinud on halliks vennal veel tarvis on õde. Teada, et õhtule loomad, õnnep, lihtsad kui kausi sees vesi, millega ema su jalgadelt kriimud Unil maha kõik pesi. Astusin lihtsate asjade juurde. Toetusin lihtsale heale. Siis, kui umbsete mõtete paine Pilene vajus mu peale. Kõndisin armsama heleda meile otsekui käsipuu najal kuuletis keevadi hääletud sündi, kiibedal kahtluste, aia kuuletes keevadi hääletud sündi toites tihaseid aknal, rännates mööda raamatulehti kannatlik mõttes jalaka määrates uuesti enese piire, põrandat, seinu ja lage. Teades, et keeruka, raske ja kalli elu eest ära ei pagi. Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu küsida, nõuda ja kosta, vastata päevade rahutut, kutset käskivat suuda ja oska. Tean, et vägevaks tormine hülgeks pole mul kopsude mahtu. Siiski ma armastan tormi ja põlgan kaldele paisatud vahtu. Siiski ma armastan maanteede kruuse, hõõru kui jalad rakku. Armastan laulu, mis kasvab, ja kaiku igasse maailmajakku.
