Täna jätkame juttu sellest, mida loomad söövad ja kuidas nad toitu hangivad. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Ma nägin pilte suurtest merelindudest Albatrossidest, kes olid end sõna tõsises mõttes lõhki söönud. Menüüsse kuulusid lisaks kaladele kiletükid, ühekordsed süstlad, välgumihklid, plastikust korgid ja nii edasi ja nii edasi. Miks need linnud sellist kraami oma noka vahele haaravad? Arbodrusson lind, kes armastab palju lennata, tema on suure osa oma elust õhus maa peale tuleb ta ainult pesitsemisperioodiks, muidu ta ikkagi lendab ringi, kui ta merest toitu otsib. Sisse toidu otsimine käib ka nii, et suures osas ta püüab pinnal leiduvaid kalu, püüab neid siis haarata sealt üle liigeldes. Vahel siis laskub ta vee peale, püüab sealt veepinnalt ka midagi kätte saada. Tavaliselt väikeste kalade parved tõusevad siis kõrgemale, näitasi sahmib. Aga need süstlad ja kurgid ja mis iganes ta alla neelanud, neid hulbivad seal vee peal jääk on seal mere peal tohutult. Et sellist ilusat puhast merd ilmselt näeb suhteliselt harva. Ja kui see albatross siis seal selliseid walkijaid või heledamaid asju näeb, siis suure tõenäosusega minul ta peab neid millekski söödavaks, väikeseks, galakeseks või, või kelleks iganes. Ja niimoodi ta siis need ahvid sisse ja, ja lõpptulemusena tema elupäevad ka ära lõpetavad. Aga enamus linde teab täpselt, mida võtta või jätta. Jah, talvel võime ju vaadata näiteks oma aknalaua peal, mida linnukesed söövad seal, kui me paneme. Et igal linnul on toit, mis talle kõige rohkem meeldib, kes tahab päevalilleseemneid, kes tahab kanepiseemneid, kes tahab Asva tükikest ja nii edasi. Nii et lindudel on jah, väga täpselt teada ja no näiteks meie aasta lind nii palju, kui seda aastat nüüd järgi jäänud, on aasta lindu nõgi ja jõgi ja näiteks kuigi ta on laululind, aga käitub nagu röövlinud, tähendab, tema püüab siis selliseid loomi kõiki kedes tema jõud üle käib. Meil Eestis on neid kaks liiki, on hallõgija, kes on natuke suurem ja punaselg õgija, kes on väiksem, see punaselg õgija valdavalt toitub küll putukatest, aga ka tema näiteks väikseid sisalikke, väikseid konni, hea meelega püüab kinni ja sööb ära. Ja ta neid siis tihtipeale kogub ka tagavaraks. Ja sakslastel on selle punaselgagijal sugune rahvapärane nimetus. Ning töötajal see tähendab, et üheksatapjat rahvas uskus, et ta tapab üheksa putukat või saagi objekte ära riputab. Enne kui ta sööma hakkab. See päris nii ilmselt ei ole, aga tal seentagavarade korjamine on kombeks küll. Ma usun nii mõnigi rabades ringi Lankja või metsaservadel kõndija on tähelepanud põõsaste küljes rippumas silma peatakonna või hiirt või sisaliku, nad võtavad neil pea otsast ära ja siis need ilma peata kehad riputatakse sinna okste peale. Kui lindudest veel rääkida, siis, siis lindudel on ju päris niuksed, ehkki toitumisviise näiteks suured tallekotkad, nemad toituvad suurtest kontidest kvant või luu ongi tema nagu põhiline toiduobjekt, aga noh, seda isegi tema ei suuda tervelt alla neelata, vaid ta peab ta katki tegema, selleks ta siis haarab selle suure luu noka vahele, lendab hästi kõrgele, laseb ta noka vahelt lahti ja püüab ta kukutada kivi peale, siis selle kivi peal läheb see luu katki ja siis need väiksed luutükid neelab ta alla. Noh, kõige parem muidugi seal luuüdi, aga üldiselt tema seedemahlad on nii tugevad, et ta suudab suure osase luuollu sest ka kõik ära seedida. See on iseenesest väga kummaline toitumisviis lindude jaoks. Või siis mõningad väiksemad raisakotkad, kes on õppinud näiteks kiviga katki lööma, jaanalinnumune, tan maast kivi ja, ja suhteliselt õige suurusega ja toksivad, noh see kogemus omandatakse tal muidugi elu jooksul, et see päris nii loomulikult ei tuled, noored mässavad tükk aega ennem, kui nad selle muna katki saavad aga suuremad ja toksivad teda noka vahel oleva kiviga ja vahel nad proovikiviga õhust muna pihta visata. Aga kõige kummalisem selline toidu hankimise viis lindudel, mida mina olen kirjandusest leidnud, on see, et mõned must-harksabad, kes on meil mitte väga sagedased, aga siiski olemas ja nad levivad üle maailma ja Austraalias näiteks täheldab seal, kus metsa ja nende tasandike põlenguid on päris palju nende Rohtlate põlenguid. Et seal oskavad nemad kasutada tuld oma saagi püüdmiseks, ta võtab siis mingi söetüki, varastab sellel lõkkest või siis võtab kusagil kaugemalt, kui põlengust mõne oksakese või, või siis hõõguva tuki noka vahel kaasa läheb suhteliselt kõrgele, otsib sellise mittepõlenud ala, kus kõrge rohi on, viskab sõiduki, sinna, ootab, kui tulekahju süttib ja siis sealt tulekahjust püüab putukaid ja närilisi või siis väikesi kukkurloomi söövad hea meelega ära ja ja on täheldatud, et on mitte ainult üks lind, kes niimoodi teeb, et vahel on neid kohe kolm, neli tükki koos siuke väike grupp, kes kasutab siis ära sellist omapärast tulega loomade hankimise tehnikat. Mis puutub kontide söömisesse, siis varestel on ju ka komme konte maast rabada aga nemad viskont ei söö. Nojah, varesed võivad väikseid luu tükikesi süüa küll, aga, aga nad nüüd nii nagu need alle kotkad on niimoodi, sellist tehnikat nemad ei kasuta ja vares on üldse kõige toidul, tema sööb kõike, mida saab ja, ja tema on selles mõttes väga nutikas tegelane, et ta oskab nendest koera juurest kausi ära varastada, niimoodi, et koer teda Te ei saa ja ise kõhu täis süüa ja oskab ka toitu niimoodi varastada, et sõna otseses mõttes narrib seda kohe seal toidu varastamise juures. Et varesed on selles mõttes väga leidlikud ja väga-väga nutikat ja neid on päris mõnus jälgida. Muidugi kui neid väga palju tuleb hoovi peale kõik koerale mõeldud toidu nahka panevad siis muidugi natuke tüütu, kui üks sihuke nutikas vares käib, siis sellepärast ei tasuks väga erutuda, et las ta sööb natukene ka seal koerajuus. Ka kõige väiksemad loomad kasutavad kõiksugu kavalusi toidu hankimiseks. Jah, näiteks on Ameerikas üks selline väike ämblik kusagil seal veidi üle pooleteise sentimeetri ja ta on üks neid poolu ämblikke poolu, ämblikud on siis sellised, kes püüad oma saaki nii et nad teevad võrguniidist sellise väikese nagu pololasso. Polo on ju Lõuna-Ameerikas kasutatav, selline loomade püüdmise vahend, nahk pallikaste sees on nagu tinakuulid ja siis on pikale nööri otseses heidetakse lendu, ei loom, kelle jalgade ümber see takerdus, kukub maha ja vaata umbes sama stiili kasutavad siis need poole ämblikud ka osa nendest istub pesa juures ja keerutab seda Lassot. Ja kui keegi juhtub seal siis mööda lendama, siis ta tabab seda. Aga üks liik on veel eriti kaugele omasele saagi püüdmisega läinud, tema toitub põhiliselt liblikatest ja ta suudab toota sellist feromooni, mis siis meelitab isaseid liblikaid juurde. Ja see feromoon siis on selline, et ta on ainult ühele kindlale liblikaliigile mõjuv. Ja ta siis nagu püüabki ühtegi ja toodab seda feromooni. Kui see liblikas siis tuleb tema juurde, siis ta Lassoga püüab ta kinni ja imeb tühjaks. Ja tihtipeale on veel niimoodi, et ta jätab nagu oma tagakeha sealt pelgupaigast veidi välja. See tagakeha meenutab tal ka seesama liigi emase tagakeha, et isane vaatab veel lisaks lõhnale on ikka päris liblikas ka seal ja siis, kui tal juba hästi lähedal tulnud, siis saab ta selle Lassoga kinni mässitud ja, ja ära söödud, aga mis kummaline, need liblikad lendavad ainult mingi paar tundi õhtu jooksul ja siis hakkavad lendama teised Nendega sarnased liblikad. Ja kui see paar tundi on mööda saanud, siis seesama ämblik hakkab tootma Teist feromooni. Ja see feromoon on siis mõeldud sellele liblikale, kes siis hiljem lendama hakkab, nii et ta suudab siis mingil hetkel toota ühte feromooni ja siis muudab selle koostise ja toodab teist feromooni. Ja, ja siis noh, tulevad selle teise liigi liblikad jälle talle lähedale ja siis ta püüab neid. Samas on niimoodi, et see hilisem liblikas seal nende feromoonide helistamises väga tundlik, aga see esimese liigiliblikas tema siis ei suuda neid nagu ära eristada, tema lendaks ka selle emase juurde, kes seal hiljem nagu seda feromooni tootma hakkab. Ja putukate hulgas on üldse väga siukseid, kummalisi toitvaid. Näiteks on meilgi teada rööviku hundid, need on sellised peenikese tagakehaga herilase moodi tegelased, meil on toranzikad läbipaistvate kiletiibadega hästi pikk peenikene astel seal saba otsas ja nemad siis püüavad liblikaröövikud, otsivad nad kusagilt taimede pealt üles ja siis haaravad nad kinni ja süstivad neisse selle pikaastmega, mis tegelikult on ka muneti, süstivad ühe muna sisse riivates pessa, müüriad sinna maa alla ja pojal on elustoit olemas. Ja noh, liblika röövik on suhteliselt sihuke hõlbus saak. Aga jällegi Ühendriikide lõunaosas elavad samasugused leviku hundid, vaid nad on veidi suuremad kui meie omad veidi üle viie sentimeetri pikad, siuksed hästi tumepunase kerega ja tumesiniste tiibadega. Ja nende saagiks ei ole mitte enam siukseid süütut röövikud, vaid nemad söövad ämblik õieti mitte, nad ise ei söö ämblikke, vaid oma järglastele otsivad nad ämblik. Kusjuures nad siis jahivad nagu kahte moodi püüavad siis leida näiteks isaseid ämblikke kes siis hulguvad ringi, otsivad pesa teinud emasid ja tihtipeale nad siis saavad seal isase kätte, süstivad sellesse oma muna, publik on temast mitu korda suurem nihuke pikkade rippuvate jalgadega, et teda on väga ebameeldiv transportida siis selleks, et pessa saada, siis ta kõigepealt purev tal need jalad küljest ära, tekitab ta sellise ilma jalgadeta invaliidisesse ämblikud elus, kui talle see muna sisse süstitud ja lendab temaga pessa, müürib ta maa alla kinni ja sinna ta jääb. Aga tihtipeale isased on kole kõhnad, sealt ei ole poegadele nagu muideks süüa anda, sest nad luusivad kogu ringi, otsivad neid emaseid ja kulutavad hirmus palju energiat. Ja kasulikum on leida mõni emane emane ämblik, kes on paks, kes on valmistunud selle järglaste ilmale toomiseks, kes on endale pesa teinud ja nüüdse rööviku hunt. Kui ta leiab, siis sellise Emmasena ta lendab ringi, vaatab, kus need sellised tõenäolised pesapaigad on. Ja kui ta siis mõne emase leiab, siis peatanud, et suutma selle emase kahjutuks teha, liikumatuks muuta, temasse süstida, mürki, süstida selle munaga. Ja muidugi, see tähendab, ta peab sinna pessa sisse minema ja, ja see on muidugi niisugune operatsioon, et seal võid sa võita, saad hea rasvase emase, aga võid ka kaotada, et ämblik tugevate Lõukobijatega haarab su kinni ja sööb su lihtsalt ära. Ja enamikul juhtudel siiski õnnestub sellel rööviku hundil kuidagi sinna sisse ennast niimoodi pressida, et emane ei saa teda kätte, ta suudab esimest jalgadest kiiresti mööda minna, siis sisulised kõhu alla tulla, sinna Lastlaga süsti teha, siis selle muna muneda, ämblik jääb liikumatuks, sinna, ta ei saa enam liigutada, aga ta on elus. Ühesõnaga, ta on selline, kes kes võiks nagu edasi elada, aga ta ei saa liigutada. Paraliseeritud röövik, hunt ronib sellest ämbliku poolt omal ajal tehtud koopast välja, müürib ta kenasti sinna sisse, jätab oma poja siis tema sisse arenema. On tehtud katseid, et mis saab siis, kui näiteks tal ei õnnestu seda muna muneda. Et siis see ämblik toibub, ta on mingi kaks kuni kolm nädalat on sellises liikumatus seisundis, hakkasid tasapisi toibub ja siis ta on võimeline oma elu jätkama, kui see muna munemata, aga enamasti see muna jää munemata. Ja siis teda hakatakse seestpoolt sööma, röövik sisse, teda seest sööb ja tegelikult kõige viimasena sööb ta ära siis need kõige elutähtsamad organid, nii et see on sisuliselt elusalt söödav ämblik, kelle kallal maiustapse rööviku hundi vastu. Täna palju inimesed reisivad hästi palju ja näiteks käiakse palju Aafrikas ekvaatorist, lõunapoolsetel aladel ja Aafrikast üks meelissuveniire, mis kaasa tuuakse niisugused puukujukesed ja Nendel juhtudel koju jõudnud eurooplane hämmastuseks, avastad poole kuu või paari kuuga möödudes, et tema, see puu kujukene, mis oli ilusti lihvitud ja lakitud ja kena, nägi välja, et sinna keegi haavlipüssist terve see auke sisse tulistanud. Muidugi, keegi ei ole seal käinud vahepeal haavlipüssi laskmas tema kujukese peale, vaid ta on koos selle kujukese kaasa toonud siis ühe meie üraski sugulase mardika vastsed. Ja need mardika vastsed on äärmiselt elujõulised, nad elavad selle kujukese sees juba siis oli alles puu ja siis nad jäid sinna sisse elama, alguses nad imetillukesed, aga kui nad siis seda puud, eramud ja söövad, siis tasapisi nad muutuvad suuremaks ja kui nad välja otsustavad tulla on juba valmikuks kujunenud, siis jätavad nad endast järgi sellised augukesed ja need mardikad omakorda jälle, kui nad on siis paaritunud, munevad teiste puuobjektide peale nööbi peale mööbli peale ja võivad ka maja kui puumaja maja konstruktsiooni peale muneda. Ja selle tulemusena on Euroopas teada vähemalt paar juhust, kus maja on sõna otseses mõttes kokku kukkunud, sest need kaasa toodud röövikud on maja konstruktsioonid nahka pistnud. Suveniire ostes ei oska ju seda keegi vaadata. Ei oska, ei oska seda vaadata, nii et alati igasuguste asjadega tuleb niimoodi ettevaatlik olla, mõelda kas, kas ma tahan seda koju tuua? Noh, kivimaja inimestel ei ole suurt häda ja kui ei ole täispuidust, mööblit ka, et ega kunstmaterjalidest mööbel temale söögiks ei sobi, msn liimidega läbi immutatud, aga täispuidust hea klassikaline mööbel, et see läheb kaubaks väga hästi, et see süüakse ära. Aga ega see tegelane ka nii väga rahul olla ei saa, noh, ta on levinud Aafrika mandrilt ka Madagaskaril ja ka mujale maailma. Ja seal Madagaskaril ka selline tegelane, kes, kes teda jälle väga isukalt sööb. See on kummaline osakene AIAI, kes mõnedes keeltes on saanud nimeks sõrmloom, noh, sellepärast et temal on hästi pikk, sihuke kondine, keskmine sõrm, tõeline anorektik, sõrmuse. Ta on pisike laam, jah, ta on sihuke pisike loom, suure peaga, ta meenutab näo poolest veidi kohalat saba poolest veidike oravat ja kehapooles siukest ahvilaadset tegelast, tal on kaks suurt esihammast ja need hambad on, teeb väga oluliselt sellega ta Nakerdab lahti puukoore ja, ja siis, kui ta leiab sealt puukoores või puukoore alt need putukate tehtud augud tõukuda augud, siis sinna ta puurib sisse, ma selle keskmise näppu. Aga ta mitte iga koha peal ei hakka selle näpuga surkimined augukesi, sest see võib väga palju aega võtta, vaid ta käib mööda puud ja toksib näpuga vastu puud ja siis kuulatab vaikselt, toksib õrnalt jälle ja kuulatav, noh umbes nii, nagu teevad meie räänid, ainult meie räänid teevad päris kõva toksimist temaga koputab nivoode õrnalt ja kui ta siis kuuleb seal mingisugust liikumist sees, siis alles nende aukude juures hakkab ta seal näpuga puurimisel hästi terav küüsotsas siis selle küünega urgitseb ta Augusest selle rööviku välja ja sööb ära, nii et noh, kui me kujutaksime ennast selle röövikuna ette seal puu sees ja siis, kui kuuled Ettevaatlikku toksimist seal noh, ta nagu eriti muljet ei avalda, aga kui toksimine tuleb lähemale ja kui, siis lõpuks sealt august puuriks sisse peenike luine, sõrm terav küüsotsas ja puurib su läbi ja viib su siis suhu sinna, ilusate hammaste taha. Noh siis selle rööviku nahas ei oleks võib-olla väga meeldiv olla küll. Aga jah, sellel Aijail on, on taoline söömise tehnika välja kujunenud ja, ja selleks peenike luine sõrm on, selleks on tal need teravad pikad esihambad ja hästi hea kuulmine, et tal suured kõrvade ja suured silmad. Loom silmadest tal väga palju abi ei ole, aga just see kuulmil on tal väga tähtis ja see pikk orava saba, mis aitab tal tasakaalu hoida nendel puudel liikumiseks. Et kuigi ta näeb selline valesti kokku pandud tegelasena, on ta väga hästi kohastunud puu seest nende erinevate tõugude välja urgitsemisega söömiseks ja üldse seal metsas toimetulek. Et selline on see niisugune poola aia yht, aga kui me vaatame nüüd näiteks päris ahve, meie sugulasi, inimahve, siis inimahvide hulgas on pikka aega olnud selline paha poisi roll korilladel. Vanasti, kui gorillasid viljal põhjalikult uuritud, siis korilladest loodi kõik võimalikult legendid ja nemad olid siis siuksed, pahad, nemad tungisid inimestele kallale, murdsid inimesi, peeti neid sellisteks lihasööjatest tegelasteks, noh nüüd, kui neid on uuritud, siis sirguvad gorilla on väga rahumeelne, tema sööb põhiliselt lehti ja, ja praktiliselt liha toitunud. Kui seal lehtede peal mõned ussikesed on, need ta muidugi sööb ära. Aga mingit sihukest aktiivset liha, toidu hankimist, gorillat ei ole ja šimpansid näiteks on olnud jälle siukseid paipoisi rollis kogu aeg. Kui me mäletame esimesi Tarzani-filme jonnivad Mülleriga, siis seal oli ju šimpans tema kaaslane, selline lõbus ja heatahtlik ja ja hea seltsiline ja, ja kes on näinud ahvide planeedi filmi, siis seal olid šimpansid, kes hoiatasid inimesi, kes satustel ahvide planeedile hoiatasid, neid ju nende teiste ahvide Eestit, need võivad väga kurjad olla ja mis iganes, symbol tegelikult on inimahvide juures Ühed vähesed, kes ka hea meelega lihatoitu püüavad. See lihatoidu püüdmine on siis see, et nad eelistavad ka teisi ahve. Nad hea meelega söövad oma suguvend väiksemaga väiksemaid ahve ja põhiline kena söövad koertsad. Need on sellised pika sabaga väga sümpaatsed ahvikesed Kesk-Aafrika metsadest. Kui tšenkuudalges nende šimpansid uurimusega tegeles, rääkis sellest lihasöömise kombest, siis teda ei usutud, hästi, arvati, et ta on valetanud ja, ja noh, see mingi erand ja see tõsi olla ja väga paljud tolle aja teadlased vaidlesite mulle vastu võtta kirjeldab mingit tobedat üksikjuhtumid, mis ei ole üldsegi iseloomulik Simpatsetel. No nüüd on neid šimpanse väga põhjalikult pikalt uuritud eri maadeuurijate poolt ja, ja väljendunud sees Impatsid regulaarselt, korraldavad nende koertsadele jahti ja, ja mis selle jahi põhjustab, tihtipeale ei olegi teada. Üks arvamus on see, et, et näiteks sellega püütakse noortele emastele, kes on paaritumisvalmis, püütakse neile muljet avaldada. Ja tavaliselt see jaht algab siis nii, et mõni seal karjas kõrgel positsioonil olev isane järsku karjatab ja püüab siis meelitada kaasa teisi noori isaseid ja vahel liituvad ka ka emased selle jahiga. Šimpansi karjad võivad olla 20 kuni 80 looma suured aga sealt siis mingi kümmekond eraldub selle ühe kõrgemal hierarhial oleva isase kutsel. Aga need šimpansid ei liigu kõik grupina koos, vaid nad on varakult juba hargnenud seal metsal koertsade hulgas, alati keegi on valvel ja kui tema siis šimpansid näeb, siis ta annab hädakisa. Ja siis need kõrtsud liiguvad mingisuguse puu otsa, kus nad püüavad jälle varju leida, aga mingil imelikul kombel tihtipeale see jahialgatanud isane on suutnud enamasti selle puu ära aimata, kuhu nemad siis põgeneda püüavad ja tema on sinna juba varakult valmis läinud neid ootama ja, ja siis, kui koertsat sinna kohale jõuad, siis on see isane seal ees juba varitsuses ja püüab neist siis mõne kinni haarata ja tihtipeale on need, kes kätte saadakse, noored metsad, täiskasvanuid enamasti kättesaadav või siis juhtub ka selliseid asju, et näiteks võetakse kärsanud nagu enamik ahve kannavad oma poegi, kaasas, võetakse emase käest näiteks poeg ära emasele viga ei tehta, aga võetakse poeg ära ja poeg siis sõna otseses mõttes rebitakse ema silmal puruks ja ja süüakse ära. Aga ema jäetaks rahule, teda isegi vigastatud ja mõned uurijad on arvanud, et äkki nad kohe toimivad teadlikult niimoodi, et et noh, siis järgmine kord on jälle see emane poegimas jälle saab mõne poja toiduks võtta, et see on päris selline kaalutletud tegevus ja, ja siis see, kes selle saagi kinni püüdnud, siis tema, selle karja liikmetele jagab neid lihatükke. Ja mis siis selle tulemus on? Tulemus on see, et, et see jahi käik ja see kogu rituaal on need noored paaritusvalmis emased nagu üles erutanud ja selle tulemusena see isane, kes siis selle kinni püüdis ja, ja need teised karjas olevad noored saavad nende paaritusvalmis emastega paarituda, nii et see on nagu mingisugune paaritumisel eelne rituaal, mis tuleb läbi käia, et saada siis võimalus või õigus selleks paaritamiseks. See lihatoit šimpansid on suhteliselt väike, ikkagi seal mingisugune kolm protsenti kogu nende toiduvalikust ja see näib olevat rohkem sihuke rituaalne point domine, kuivõrd selline tõsine söögi otsimine. Aga samas on neil väga koordineeritud jahipidamis meetod, nii et kõik teavad oma rolli, kõik teavad, kuhu nad peavad minema. Kes tohib ennast näidata, kes ei tohi näidata ja nii et väga-väga sihuke kummaline jahipidamise viise toidu hankimise viis, kuigi see toit ei mängi, võib olla toidu mõttes väga suurt rolli nende elus. Inimahvid kasutavad toidu hankimiseks ka abivahendeid. Jah, samad šimpansid juhtunud, neid on nähtud valmistamas selliseid hulgakesi, millega termiidipesast oskavad siis neid termitte välja meelitada või välja tuua ja neid siis sealt ära süüa või sipelgaid keda nad siis leiavad. Ja näiteks mõningat šimpansi kogukonnad on õppinud ära kasutama oma kivikesi, millega siis katki teha pähkleid vaid kõva koorelisi vilju koputatakse ta kiviga katki ja tihtipeale osatakse kiviga enne natukene juba ära töödelda, nii et ta peos oleks paremini, nii et võiks öelda, et juba kerge tööriistatöötlemine on ka sümpatsitel olemas. Meres on ka igasuguseid põnevaid tegelasi, näiteks küürakuaal, kes siis on kuulus oma laulude poolest küürakas vaal on uuritud uuritud nende lauludega pärast, aga siis on leitud ka nende omapärane jahipidamise viis ja see omapärane jahipidamisviis on see Nad otsustavad grilli asemel see grill on, sest väikesed mereelukad eeskätt krevetid, keda ta siis ahmib suhu ja sööb, kui ta otsustab, et nende asemel võiks süüa näiteks heeringaid. Heeringas on väga levinud kala veel praegusel hetkel maailma meredes ja, ja heeringaid on päris palju, tähendab parvekalad, nemad toimivad tihtipeale niimoodi, et nad ujuvad parves ja saab parve, on väga raske kätte saada, parv liigub väga ühtemoodi ja väga raske on seda haarata ja, ja need küürak, vaalad on siis välja kujundanud aegade jooksul siukse kummalise saagi püüdmisviisi. Et nad tekitavad õhumulle, kui nad on pees umbes 30 meetri sügavuses, seal on mingi väike heeringa barbekene ka ja siis nad ujuvad seal ümber ja tekitad selle heeringa palve ümber mullidest nagu kaardina ja heeringa tujud ringiratast, nad ei saa sealt mullide võrgust nagu välja. Ja siis selleks, et seda saaki või seda heeringat kätte saada, siis tavaliselt kolm-neli-viis, palju neid vaalu seal parajasti juhtub koos olema, siis nad sukelduvad selle heeringaparve Allasena mullikaardina alla ja siis tõusevad suud ammuli, sealt niimoodi üles vee peale ja ühe ampsuga saab ta seal siis noh, mitusada kilo heeringaid kohe suhu, nii et see on niisugune päris omapärane sahhi püüdmisviis teha kõigepealt sihuke kaunis kaardin ümber ajada need heeringad paanikasse, ajada ringi ujuma ja siis ülespoole liikudes, nad lihtsalt vajuvad sulle kergelt suhu ja, ja kõht saab kenasti täis. Kusagilt ma lugesin hiljaaegu, et kõige suurem heeringaparv, mida mõõdetud, oli neli ruutkilomeetrit talikilomeeter lai ja neli kilomeetrit pikk, üksainus parv seal kusagil lähedal, seesama suur olla ja nii edasi, et ja tegelikult ega need heeringavaalad söövad, teised ka ja vaalade väiksemad sugulased ja delfiinid. Viimase aja uuringud on näidanud, et delfiinidega on ka väga kummaline viiseeringate püüdmiseks. Ühe korraga rääkisime, kuidas nad mõningate kalade püüdmiseks ajavad kalad madalasse vette. Ja siis seal tiirutavad ümber rajavad kalad segadusse, kalad hakkavad siis sealt nagu ringist välja hüppama ja siis teised delfiinid seal ümber, püüavad nad suuga kinni. Aga on leitud ka selliseid asju sügavamas vees kasutavad delfiinid oma saagi püüdmiseks ka seda kaja lokaatorit, teavet kajalakaatoriga saadetakse välja signaale, peegeldub sellelt objektilt tagasi ja siis fikseeritakse objekt ära. Ja kajalokaator on delfiinidel tegelikult nii täpne. Ta isegi suudab teda nagu röntgeniga näha, ta isegi läheb näiteks, kuidas selle heeringa süda lööb. Ja kas see heeringas on nüüd teda juba märganud ja põgenemise plaanidega või on ta näiteks alles sellise plaaniga, et ujub rahulikult ringi ja süda töötab normaalse kiirusega? Ta võib ka näha, kui poksi heeringas on ja kummaline süsteem, kaja, lokaator, aga lisaks sellega, et sellega saab näha, on mõned uurijad väitnud, olete, kasutab sellakaatorit hästi tugevate madalate helide impulsside tekitamiseks ja see madalate helide impulss paraliseerib siis selle heeringa ära niimoodi, et ta ei, ei ole võimeline enam kiiresti ujuma ja siis see delfiin läheb talle juurde ja sõna otseses mõttes ta nagu helilainega teeb, ta liikus võimetuks. Noh, seal toosist, me ei saa nüüd rääkida, aga me saame tekkida tegelikult sellisest paraliseerimisest ja, ja siis ta ujub talle juurde haarata lõugade vahel. Viimasel ajal on küll osauurijad jälle püüdnud seda seda teooriat ümber lükata ja on arvanud ikkagi, et seal on lihtsalt muud põhjused, miks heeringad nagu kaotavad selle selle taju ja tseeringatele ikkagi ei avalda mingit mõju. Ma ei julge nüüd täpselt öelda, et kas see on õige või vale, aga arvamusi praegusel hetkel on kahesuguseid. Ühed teadlased väidavad kindlalt, et heeringat paraliseeritakse sele infrarelvaga ja teised väidavad, et see on siiski veel kaheldav teadmine ja seda tuleks veel täiendavalt uurida. No on räägitud ka seda, et maod suudavad oma pilguga inimese või looma mõneks hetkeks liikumatuks muuta, et neil on hüpnotiseerimis võime. Noh, ilmselt see siiski tõele ei vasta ja seda hüpnutiseerimist madude poolt nagu ei ole, võib-olla mingitele väikestele tegelastele, näiteks hiirte puhul on täheldatud, et hiired tihtipeale mu pilgu ees nagu jäävad seisma. Aga kas see on nüüd see pilk või on see lihtsalt, et see hiire oma kehva nägemisega eristad sealt midagi, ta, ta lihtsalt jääb kuhugi seisma ja siis ta ei märka mingit ohtu selle mao poolt. Et me ei oska seda, seda seletan madude puhul son segane. Aga mõned uurijad on viimasel ajal uurinud siukseid mereelukaid, nagu on kalmuaaride sugulased, seepiad ja, ja mitmed uurijad kahtlustavad, pead on võimelised. Selliseid väikesi krevette, keda nad söövad ja muid vähikesi on võimelised siiski hüpotiseerima teevad seda väga kummalisel viisil. Nad teevad seda nii, et nad selle saagi lähedal hakkad hästi kiiresti värvust muutma. Tekib Las Vegase tunne, kus tuled sähvivad sinna-tänna punased, sinised, kollased kogu aeg, need vahelduvad hästi, palju sähvivad tulesid, on selle seep ja keha peal ja, ja see vähikene jääb seda tulevärki niimoodi hüpnotiseeritud vaatama. Ja seep ja kogu aeg liigub ettevaatlikult talle lähemale. Ja ta peab jõudma sellele mehikesel nii lähedal, et tema need kaks püünis kombitsad, mis on teistest pikemate, need ulatuksid lähine. Et seni ta jätkab seda võimast tulevärki, kuni siis ühel hetkel on ta selle väikesele nii lähedale jõudnud, et ta saab ta siis kinni haarata, Tatada, solvata oma mürgiga ja, ja ta siis ära süüa. See on nüüd üks teooria, kas see nüüd päris tõsi on, ei julge öelda, aga ma arvan, et lähiaastad toovad sellesse selgust ja suudetakse siis öelda, kas seepiatel on väikestele krabidele ka hüpnotiseeri mõju või mitte. Nende puhul on täheldatud ka sellist asja, näiteks, et kui tal on parajasti kõht tühi, aga samas on ka näiteks emane lähedal, kellel vaja muljet avaldada, siis ühe küljega, mis tal selle toidu poole on parajasti sellega tekkida, võta seda toidu poole meeletut tulevärki. Ja kui emane on näiteks teise külje peal, siis emasele avaldab ta muljet, nii et ta muutub siis triibuliseks ilus nagu pidžaama, tekib selga pool. Et on ühte värvi ja poolseebeeton, teisterv, seepiad ja nende sugulased, kaheksajalad, kalmaarid on ju suurepärased maskeerijad. Nii et on võimalik ka ennast peita niimoodi, et kes sind süüa tahab, et see sind kätte ei saaks. Ja üldlevinud viis näiteks kaheksajalgadel on see, et ta muutub selle pinna sarnaseks, mille peal ta parajasti on ja on täpselt sama värvi ja saagijahil olev tegelane ujub temast lihtsalt mööda ja enamasti nad püüavad ennast peita kuhugi pragudesse. On täheldatud, et päris suur kaheksa jal, kus saab nagu kahe peo peal üles võtta et ta suudab sihukse paari sentimeetrisest lõhest ennast sisse pressida. Ja selline petmine on ammu tuntud, aga nüüd suhteliselt hiljuti avastati üks kaheksajalg, kes suudab siis sõna otseses mõttes esineda kellegi teisena võtta mingi teise rollid. Kahjuks tal eestikeelset nime ei ole, nii et paneme talle nime näitleja kaheksajalgu ja see näitleja kaheksajalg on võimelised tegema selliseid asju, et näiteks kui keegi teda tahab süüa, siis praktiliselt hetkega suuteline ta laskuma põhja, sirutama nendest oma kaheksast haarmest kaks tükki keha kõrvale laiali ja panna nad liuglema täpselt samamoodi, nagu seda teevad mööda ujuvad mürgised vees elutsevad maod, võtta täpselt selle mürgise maoustel endale ja, ja jäljendada ka tema liikumistele kahehaarne ja siis selle osa kehaga, mis sinna vahele jääb ta praktiliselt hetkega suuteri ennast muutma, mürgiseks meremaaks, samuti on ta suuteline vajadusel võtma hästi mürgise meduusi kuju, riputama haarmed keha alla ja vajuma põhja täpselt nii, nagu seda teevad need meduusid. Ta esitab siis meduusi või esitab siis seda pürgist meremadu, mis tal siis parajasti vaja on. Aga see ei ole veel kõik, mida ta suudab teha, nimelt on tal silmade juures sellised peenikesed jätked, mis on seal silmade kohal ja, ja siis ta suudab ennast ära peita näiteks siis kivipragudesse või koralli juurde niimoodi, et ta jätab välja ainult jätked seal silmade kohal ja need jätked värvib ta siis mingisuguste, kas siis vähikeste krevetti Nende silmadega sama värvi ja jätab niisuguse mulje, nagu oleks seal selle kreveti vastassugupool ootamas. Ja muidugi uudishimulikele vett läheb siis kindlasti. Enamasti on need isased, keda ta siis püüab, näeb seda emast krevetti vaatama, aga tegelikult on seal need kaheksajalajätked seal silmade juures ja siis, kui ta piisavalt lähedal on jõudnud kaheksajalg, haarab ta kinni ja sööta kenasti ära. Väga siukseid kummalisi trikke suudavad ka need kaheksajalad teha, aga nende mehikeste hulgas on, on võib-olla kõige kummalisem tegelane, keda muudes keeltes kutsutakse, püstol krabiks aga võib ta püstolvähiks kutsuda, kuigi ta vist rohkem krabi omase laiade sõrgade poolest. Ta on ise väike, kusagil natuke üle 10 sentimeetri suur, ta elab maa-aluses koopas, mille ta ise kaebab, viskab liivaselt maalt välja, kivikesed ka, mis seal on, tassib neid välja ja elab seal koopas. Tal on korterinaaber ka üks väike galakene tako, kellega nad koos elavad, doku on selline, kes siis näeb paremini, oskab teda ohtude eest hoiatada ja siis ta jälgib seda liikumist Tokko muutunud närviliseks, siis lipsab see lähikene siis oma urgu tagasi. Teda hakati uurima pärast teist maailmasõda ja põhjus oli selles, et Ameerika rannikul kardeti hirmsasti saksa allveelaevu. Nad lasid põhja neid kaubakolonne, mis siis Euroopas liikusid ja hakati neid siis vee all kuulama. Ja oli niisugune kuulamisjälgimissüsteem ja Need allveelaevade liikumist jälgivad sõdurid hakkasid, kuulub mingi imelik naksub, et keegi paugutaks püstolit vee all. Hästi siuksed, kõvad paugud ja just sihukeste madalate korallide lähedal käis üks igavene tulistamine kogu aeg. Siis hakati vaatama, et mis asi see siis nüüd on, et kas sakslased on mingi uue imerelva leiutanud ja siis leiti, et, et seal on need väikesed mehikesed, kes, kes neid hirmsaid pauke teevad. Ja hulkadega pärast sõda leiti, et see paugutamine siis toimub, nii et surutakse sõrgadega erilise ehitusega ja sõralduks jätke, mis läheb siis teise sõra poole taskusse sisse ja kui ta siis 100 kiridesti kokku vajutab, siis tekib seal selline õhumull, mis sealt välja lendab ja see õhumull paisub, paisub, seal tekib see plahvatus ja seal isegi temperatuur tõuseb kuni mitmesaja kraadides mull liigub kiirusega 100 kilomeetrit tunnis ja alguses arvati, et see kõva pauk, see on umbes 200 detsibelli. See on väga kõva müra ja see pauk siis ehmatab teisi loomi eemale, ta kaitseb vaenlaste eest ja, ja võib-olla ka ka saaki selle pauguga ehmatab ja saak kukub maha. Aga siis see uurimise käigus selgus, et tegelikult väikesed krevetid tapab ära seesama õhumull 100 kilomeetrise tunnikiirusega tabab seda krevetikrevett, viskab sussid püsti ja siis on ta selle. Need sõna otseses mõttes toimub lask, kus on kõrge temperatuur, kus kiiresti liikuv kuul, aga, aga see kuul ei ole mitte metallist, vaid see on õhumull, mis krevetti tabades lööb selle kreveti maha ja, ja sellel püstograbil on siis söök olemas, nii et tulistab sõna otseses mõttes oma sõrgadega oma saaki. See ei ole mitte juhuslik paugutamine, vaid ta oskab seda teiega ka sihtida ja tabab ikka seda, keda ta tahab tabada. Lõhub kümneid laske, et mõni läheb pihta vaid enamasti tabab ühe lasuga ja seda kasutatakse omavahel võitluses tulistamist, ühesõnaga teevad sihukseid, proovi laske, et kui kaugele ulatub ja oskavad siis hoida täpselt sellist distantsi, et nad vastastikku pihta ei saa, selle, selle kuuliga. Aga need paugud siis käivad ja siis kes suudab nagu kauem paugutada, see asi seal võitja saab territooriumi endale. Aafrikas on üks niisugune tore järv nagu Malawi järv, see on päris suur järv. Hästi sügav, kõige sügavad kohad on 700 meetrit ja seal on hästi palju meie akvaariumikalade kasvatajate lemmikuid, kirevahvenlasi tsisiidid, on nad siis slaidid venekeelse nimega ja, ja nad on siis kõik erinevatesse, nendesse ökoloogilistesse nišidesse jaotunud ja nad söövad kõike, mida seal järves süüa on, sealhulgas ka siis 11. Ja väga kummalisi nišš on välja kujunenud, näiteks osa nendest sihliididest või neist kirevahvenlastest on spetsialiseerunud sellele, et ta sööb teiste liikide silmi, käib, napsab peas silmad välja, osa söövad taimi, osa söövad lihtsalt teised loov, nii nagu ikka, süüakse aga osad näiteks saagi püüdmiseks välja, arendanud väga kummalise tegevuse. Nimelt on nad ise hallika väljanägemisega, mitte midagi ütlevad ja, ja siis ei paista nad eriti välja, et enamasti need kire vahvelased nimigi ütleb hästi kirjud, väga värvikirev, sinised ja punased ja vöödilised või mis iganes. Aga, aga need on siuksed, hallikad ja mitte midagi ütlevad ja siis, kui neid seal järves uuriti lähemalt, siis selgus, et neil on väga omapärane saagipüüdmise viis, nimelt kui nad näevad väikseid kirevahvenlasi, kes nagu saagiks sobivad ja kes nende jaoks on muidu liiga kiired, sest nad nende läheduses vajuvad põhja külili, nii et üks silm jääb siis nagu neid vaatama ja, ja selle põhja peal ta paistab välja nagu mädanev ja, ja kõduneb korjus. Ja need väiksed kirevahven lased, siis tulevad seda uurima, seda korjust sööma hakata. Ja kui nad on piisavalt lähedale tulnud sissekorjust, ahmib sealt üks, kaks väikest ahvenat endale suhu ja selleks korraks on kõht jälle täis söödud. Toidu otsimise juures. Loomadel on kujunenud väga erinevad strateegiad välja, et süüakse erinevaid asju, aga see söömine ei ole veel mitte nii põnev kui just see, et kuidas see toit kätte saadakse. Kuidas selle toiduna jõutakse, mis mehhanismi selle toidu hankimise kasutatakse. Ja ma usun, et mida rohkem nendest loomadest kuuleme, mida rohkem neid looduslikus keskkonnas edasi saab uurida, seda põnevamaid asju Nendest jälle teada saame seda imelasemaid toitus, viisev jälle kuuleb.
