Matsalu rahvuspargis plaanitakse muudatusi. Milline on kaitseala tulevik? Eeskirja loojad peavad ju arvestama sellega,  et nende reeglite järgi peavad elama hakkama need kohalikud. See on üks päris paras poiss. Kevadine kalapüük hakkab tühjaks minema juba,  miks sa kinni ei püüa? Väärt viis jõeluga tutvumiseks. Uudishimulik sinitihane inimest ei pelga. Ligi 49000 hektari suurune Matsalu rahvuspark on Euroopa üks  tähtsamaid veelindude pesitsus ja rändepeatusalasid. Siinseid maastike on läbi aegade kujundanud kohalikud  inimesed ja see on osa siinsest kultuuripärandist. Riik on asunud nüüd Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja  muutma ja see on teinud kohalikud ja looduskaitsjad. Ärevaks. Tuleks võib-olla vähem piiranguid seada,  inimestele tuleks usaldada inimesi ja vot  selle usalduse lootuses piirangute vähendamises  ja riigi lihvimises ongi nüüd see praegune versioon välja  tulnud ja väga huvitav on jälgida seda, milline reaktsioon  sellele on, on tulnud ja minule endale kui looduskaitsele on  süda väga soe, et me oleme saanud väga palju ettepanekuid,  mis sooviksid, et nii leebeks piirangud ikkagi ei muutu. Mure on, on selles, et ei muudetaks seda liiga. Liiga liberaalseks selle koha pealt, et et et kaotavad,  et kaotajateks ei jääks need inimesed, kes tulevad siia neid  loodusväärtusi nautima ja vaatama. Me ei kuule ka kohalikelt elanikelt kriitikat praeguste  olude suhtes. Et milleks siis neid Noh, nii radikaalselt muuta. Kindlasti ei saa leebemaks minna, et noh,  et võttes arvesse globaalset elurikkuse kadu  ja samamoodi Eestis on Kõik elurikkuse. Kadumise tendentsid olemas, et see inimese Urve väljaspool kaitsealasid on nii tohutu,  et see ei ole suutnud, siis need kaitsealad,  mis meil on, ei ole suutnud seda elurikkuse kadu peatada ja. Ja kus me siis üldse loodust kaitseme, kui mitte kaitsealadel,  et. Kindlasti seal on mingisuguseid võib olla väiksed piiride  nihutamisi ja täpselt, et saada. Osad asjad nii-öelda selgemaks, et puudub see hall ala,  et ma usun, et eks aeg liigub edasi. Võimalused muutuvad, maailm muutub, et kindlasti tuleks seda  kaitse-eeskirja uuendada. Aga kas nüüd nii drastiliselt, kui seal eelnõus kirjas oli,  selles ma ei ole küll kindel. Mis need olulisemad muudatused siis on? Kui me räägime Matsalu sugusest kaitsealast,  siis siin reguleeritav väga palju erinevaid tegevusi,  noh, võtame siin loendi. Kutselise kalapüük, harrastus-kalapüük, üldse,  liikumine, jahipidamine, metsandus, rooniitmine,  poollooduslike koosluste hooldamine, põllupidamine,  Neid on päris palju asju, mida siis tuleb reguleerida niiviisi,  et me ei üle seda võimet. Elukeskkonnavõimet. Aga mulle tundub praegu, et kõige rohkem oleme ettepanekuid  saanud ja kõige rohkem on on tuld üles kütnud just seoses  veealade liikumisega. Matsalu on jagatud vöönditeks ja, ja üks senistest  sihtkaitsevööndi osadest. Kuuldavasti on plaan avada rohkem harrastuskalapüügiks  Matsalu lahel. Harrastuskalapüük on lubatud. Pole nagu selle sellega siiani noh, probleemi olnud,  aga, aga just mure on sellega, kui kui sellised tundlikud avad,  alad avatakse harrastuspüügiks. Mis tähendab seda, et et kui seal Landimees viibutab siis tema ümbruses mitmesaja meetri raadiuses. Ei ole jällegi. Linde, kelle pärast kusagilt On Eestisse või siis Matsalu piirkonda kohale sõidetud. Et tahetakse ka Kasari jõgedel siis liikumispiiranguid  kõvasti vähemaks võtta ja avada see siis nii-öelda  ka kalameestele harrastuskalapüüjatele palju rohkem. Et noh, see luhaala on nii-öelda tegelikult niisugune suur kompleks,  et et me näeme, et ka seal võivad tulla häiringud  ja ikkagi võtta seda loodust nii-öelda ära rohkem. Matsalu laht on siin lindudel juba alakasutuses,  nii ehk naa, et seda häirimist on. On üksjagu ikkagi kindlasti tuleks need kõige tähtsamad  sulgemispoegimis ja peatumisalad nagu üldse häirimisel kinni panna. See puudutab eelkõige Neid. Väinamere neid laidude piirkonda ja siis nii-öelda siselahti  siin selle jõe Kasari jõe suudme suudmealasid  mis on kõige olulisemad vähemalt lindudele,  aga paljud neist aladest ka tähtsad kudemisalad,  kalad selle ja poegimisalad hüljestele ja  nii edasi, et see ökosüsteemi nagu looduslike protsesside  töötamise mõttes nagu kõige tähtsamad osad. Mis on see ajend nende piirangute lõdvendamiseks noh,  näiteks üks ajend, mis mulle on mulje jäänud On, et on matsu, lahele on planeeritud laevateed. Ehk siis lahte tuleb sisse. Üks selline nii-öelda peatee, kus siis toimub hargnemine. Lautrikohtadesse või siis sellistesse registreeritud sadamatesse. Ja kuuldavasti selle ajendiks on? Lubade väljastamise lihtsustamine, et soovitakse lahte sisse sõita,  selleks peab. Taotlema liikumisloa keskkonnaamet see tähendab kellelegi jälle. Tegelemist. Selle perioodi ja, ja, ja, ja selle sihtkoha määramisel  ja loa andmisel, et ma arvan, et see on võib olla üks  põhjustest Nagu me teame Looduskaitse praktikas on, on kolm võimalust,  esimene võimalus on kõik ära keelata, see on väga lihtne  ja odav, sellepärast et paneme kaarmera välja  ja inimesed, kes rikuvad need kohe võetakse nii-öelda liistule. Teine võimalus on, laseme kõik väga leebeks,  siis me ei pea järelvalvama, küllap inimesed saavad ise hakkama,  koolitame neid, teeme keskkonnaharidust,  õpetame neid, et võib-olla nad oskavad käituda  ja siis on see kolmas variant, kus siis reguleeritakse niiviisi,  et on need, kes annavad, lubasid need, kes teevad  järelvalvet natukene keelame siin natuke seal  ja see on selline keeruline kallis variant,  et selle praeguse eelnõu aluseks on olnud see idee,  et kas sa tame inimest ja usaldama teda. Seetõttu on vähendatud sihtkaitsevööndeid ja,  ja sihtkaitsevööndid on muutunud piiranguvööndiks,  ehk siis rangem kaitse on muutunud leebemaks. Praegused ettepanekud tõesti näitavad, et inimesed ei usalda riiki. Võimalik, et siin on mingid muud looduskaitse poliitilised  apsakad olnud. Meie ettepanek oli ka, et võib-olla selle asemel et  piiranguid lahjendada võiks. Mõelda ja planeerida siia juurde matkateid mõnda kohta vaatetorn,  et olekski seda taristut rohkem, et näiteks eestlasele väga  meeldib matkata ja kasutada neid kõiki avalikke matkateid,  aga Neid on kahjuks Matsalus natukene vähe,  et seda võiks juurde tekitada ja kui kui olekski nendel  aladel niisuguseid kontrollitud matkateid. Mujal püsiks nii-öelda ikkagi see Kaitse nagu tugev, aga inimesed siis suunata nendele matkateele,  et siis võiks ikkagi jääda need piirangud rangemaks. Aga inimesed saaksid samas sellest loodusest nagu osa. Aegade jooksul on põhiteed juba sisse tallatud  ja praegu tegelebki RMK sellega, et neid korras hoida. Nii et RMK-l minu teada väga suuri plaane ei ole. Siin olid mõned mõtted just loodusfotograafidele väikeseid  varjeid teha. Võib-olla mõnda torni natukene? Moderniseerida paremaks teha, aga väga suuri muudatusi  siiski plaanis ei ole. Et seda nüüd öelda ei saa, et Matsalu ongi täiesti  selle uue eelnõuga täiesti vabaks tallamiseks jäetud. Ikkagi on ka selles eelnõus need kindlad kohad,  kuhu ei minda, aga arvatakse, et võib-olla neid kohti võiks  rohkem olla ja vot siin me saame arutada seda asja,  et kus need kohad siis veel võiksid olla. Mis, mida te praegu arvate sellisest kaasamisest,  et kas see protsess on selles mõttes läheb nagu õigesti? No see, et seda hakati muutma, seda kaitse-eeskirja juba 10  aastat tagasi, et see muidugi on andeks andmatu,  et niimoodi venitatud, aga. Aga nüüd see kaasamine, mis eelmine aasta,  kui see uuesti käivitus, põhimõtteliselt  siis on olnud tipp-topp, et ei nurise. Protsessi hindan positiivseks. Hea on see, et on antud pikalt. Ette teada, hea on see, et on antud võimalus teha  ettepanekuid ja huviga jälgima, kuidas need arengud saavad olema. Milline on ikkagi kohalike inimeste roll Matsalu väärtuste kaitsel? Kohalike inimeste roll Matsalus on ikka väga suur,  ilma nendeta ei saa, sest meil on. Kui me hakkame vaatama Matsalu väärtustest,  siis Meil on ligi 800 liiki taimi, meil on ligi 300 liiki lind,  linnuliike 7000 hektarit väga väärtuslikke liigirikkaid,  niite, mida on vaja hooldada ja, ja kõik see peab olema seotud. Nende liitude hooldamine lihtsalt ei ole võimalik ilma  kohalike inimesteta, nii et kohalike inimeste roll on siin  äärmiselt suur. Aga üks valus teema jääb ikka üle, mis ei ole läbi arutatud  Eesti ühiskonnas. Ma väga tahaksin, et see lõpuks ikkagi leiaks aru mist  ja see on just nimelt kohalike arvestamine kohalike  ressursside kasutamisel. Võtame sellesama kalapüügi, et kaitse-eeskirjaga ei ole  võimalik määratleda, et vot need konkreetsed inimesed saavad  kala püüda, sest nemad on kohalikud. See tuleb kõrgematest seadustest see, et  kes on kohalik ja miks talle need õigused antakse ja,  ja see osa praegu me vaatame maailmas on  ka väga palju looduskaitse läinud selles suunas,  et põlisrahvaid ja kohalikke kogukondi toetada,  et nendele anda eelisõigus ja nendele anda  ka nii-öelda järelvalveõigus neid rohkem kaasata. Igatahes, teil on nagu ikkagi positiivne meelestatus,  et asjad lähevad õiges suunas. Ma väga tahaks loota sellepärast, et need Eeskirja loojad peavad ju arvestama sellega,  et kokkuvõttes nende reeglite järgi peavad elama hakkama  need kohalikud elanikud. Ükskõik, kas need linnuhuvilised, loodushuvilised  või või kalamehed need tulevad ja lähevad. Aga kohalik elanik, tema peab saama jätkata oma  traditsioonilist elulaadi. Kuna meil alamõõt on 36 senti koos sabaga,  siis see on ilmselgelt liiga väike ja laseme teda tagasi. Oleme Kesk-Eestis allika külma veega Esna jõe ääres,  et vaadata, kuidas näkkav on varakevadiselt jahe ilm. Aga just paras aeg jõe forellidele ja neid varitsevatele õngemeestele. Mis võiks olla vahvam viis looduses aja veetmiseks,  kui õppida tundma jõgede elu ja püüda kala. Nagu arvata võis, sina said esimese kala kätte. Kuidas jõeforell siis kinni püüda? Hea küsimus, et täna hommikul selgus tõsiasi,  et vesi on jälle 30 senti tõusnud. Aga üks õnnestus tõepoolest meelitada, et. Kuna vesi on sogane, siis proovime panna otsa võimalikult  läikiva ja atraktiivse asja tema jaoks. Selline hõbe või ütleme, kuldne pronksias  või hoopis vaskjas lant selline, mis sogasest veest hästi  välja paistab, siis on endal ka hea jälgida  ja eks kalagi näeb paremini. Aga kes on jõeforelli looduslikud vaenlased,  kes talle siis siin jahti peavad? Kohalikest liikidest, eelkõige Saarmas, aga võõrliikides  siis mink ehk Ameerika naarits. On sisemaal päris hästi levinud ja üsna tihti võib kohata  lindudest võibolla siis hall ja hõbe Aigor. Neidki on siin kohatud. Keda jõe forell praegu? Täna, ma julgen pakkuda on esmajärjekorras konnad,  kes laskuvad siis kraavides, kus nad on talvitunud. Ja kuna jõeforell ka hakkab nii-öelda talvitumisest toibuma,  siis ta ei ütle ära enam suuremast suutäiest. Aga lisaks on selle sees ka suur roll kirpvähil. Kas sa tead, kas nad eelistavad mõnda konkreetset konnaliiki? Ma arvan, et ei eelistada sellepärast, et nad isegi ei põlga ära. Aga hiirt, kelle urud kõrgveega üle ujutatakse  ja kes on sunnitud jõkke minema Me oleme praegu kuskil umbkaudu Esna jõe keskjooksul. Kas need jõeforellid, keda me siin püüame,  see ongi nende kodu või on nad siia kuskilt tulnud? Võib öelda, et erinevatel aastaaegadel on kalad täiesti  erinevates kohtades, et näiteks südatalvel peale kudemist  eelistavad nad allikalisemaid piirkondi ehk  siis jõgede ülemjooksu võiks öelda lausa isegi allikas järvesid. See on ka põhjus, miks see pääs nendele võiks olla tagatud kaladele. Tähelepanekud on sellised, et näiteks Viljandis sinialliku  allikat katte peal on forellid talvitunud Võlingi allika järves,  oostriku ülemjooksu allikatel, samamoodi Kunda jõe bel  ja kindlasti üks ägedamaid kohti, kus vaadelda talvituvaid  jõeforelle on Brandi allika järv. Aga täna on tõepoolest need kalad juba laskunud natukene allapoole,  ütleme nii, siis siin on kanaliseeritud jõelõik,  kuhu tulevad kraavid sisse, kus talvituvad konnad,  et ja, ja põhjus, miks need kalad siia on tulnud,  ongi see, et nad on tulnud juba toituma siia. Kas võib siis öelda nii, et sellised jõed on justkui teed  kaladele ja jõe elustikule? Jaa, absoluutselt. Täpselt nii. See on. See on üks päris paras poiss. Ja tuli mulle järele ilusasti ma nägin landi järele tuleku ära. Noh, vee vee all on kindlasti natukene suurem,  aga üks siuke jämeda ja, ja tuli ilusti väga lähedale. Kõht hakkab tühjaks minema juba, miks sa kinni ei püüa? Miks on veeelustikule ja eeskätt ka just kaladele jõgede  selline vaba voolamine ja takistusteta vool oluline? See on oluline sellepärast, et tihti nendes paikades,  kus on hea kudeda, ei pruugi nagu suurele kalale  ehk siis täiskasvanud kalal enam piisavalt toitu jätkuda. See on ühe terve kala populatsiooni eelduseks,  et võimalus liikuda talvitumis toitumis ja kudemispaikade vahel. Mis tingimused teevad ühest jõest elurikka jõe  ja kuidas neid väärtusi saame hoida? Elurikkuse kindlasti annab jõe looduslikus  ehk siis. Jõeosad, mis on looduslikult mandreerunud  ehk lookelised on. Kindlaks tehtud palju liigirikkamad, kui  siis sirgeks kaevatud ja kanaliseeritud jõelõigud. Aga Eesti ongi juba seda teed läinud, et  ka siinsamas Estna jõel on tegelikult jõe nii-öelda. Ilmet looduslikuks tagasi proovitud teha,  sulgedes osasid kraaviotsi ja veeretades  siis suuri kive jõkke. Samamoodi vodja jões. Et meil on asjad paranemas ja võimalused on olemas jätkuvalt  nende tegevuste jaoks. Me oleme nüüd mõnda aega proovinud püüda,  et mis sul on käes. Sul on ikka väga vedanud. Sander Trehvas ees üks õnneks üks mõõdus kala,  jah, isegi kolm senti üle mõõdu, palju ta  siis on, sul kolm oli ka? Kuna see kala söögiks läheb, siis võime seda  ka teha siin korraks teda lahata ja et meil ei panda seda pahaks. Nii, aga siis avame sedapuhki selja pealt kala. Siis me saame näha ilusti ka seda lihavärvi. Nii siin on üsna erk punane ikka ikka väga,  väga ilus, selline orantsikas. Oht on juba tal täis pugitud, see isegi nii-öelda väljaminev  soolestik on toitu täis. Lõikan selle siit. Siitpoolt ära, et ta meie liha ei reostaks. Siin ongi üks konnasääre luu kohe. Väike konn, näete, ta on täitsa konna ära söönud  ja konna kõrval on kirpvähk, ma ei tea, kas see on aru saada,  isegi jalad on näha siit natukene nagu väike krevett. Põhjus, miks lõhelistel ja nüüd sellel jõeforellil on lihapunane,  on just nendes väikestes vähikestes täpselt  nii kirpvähk, kammarus. Meres on ta krevett jões, on ta siis kirpvähk. Ja kuna tema minu teada siis sisaldab või on söönud  selliseid toiduobjekte, milles sisaldub astaksantiin,  see märkimisväärne ja huvitav aine, siis see värvibki  selle forelliliha punaseks. Mina teadsin, et need on karatinoidid. Jah, aga astanantiin ongi karatinoid. Ah sa mait, ma. Sain ka mina targemaks, väga uhke, vaatame veel natuke  või vaatame muidugi, ja siin on valdavalt kirpvähk,  ongi valdavalt kilpvähk. Vihmauss on veel ja veel üks väike konnake. Me nägime siin kalda peal ka neid hüppamas,  aga suurem osa on ikkagi kirpvähk. Kirpvähk, mis näitab, et süüa on ja liha on punane. Kuna see punane liha on nii ahvatlev ja see on ju Eesti  looduse and, siis oleks paslik vist ära proovida kohe  niimoodi värskelt, kuidas see liha maitseb? Teeme nii, sul on sool, ma igaks juhuks võtsin,  sa veel andsid mulle teada, et ma võtaks,  mine tea, eks. Nii, kas sa lõikad mulle siit väikese jupi,  et ma vajaks siis selle soola peale? Proovime siit. Koorime siis ära, kuidas maitseb see, teeme kohe kaheks. Üks sulle, teine mulle. Sutsu pipart ka siis vastavalt siin peakoka tervitusele saluutsander. Esna jõe forelli terviseks meie suu. Uskumatult hea, väga-väga ehtne, värske,  puhas Eestimaa loodus. Tihaste pere üks erksama värvilised esindaja on sinitihane. Juba eemalt võib märgata temale suursinist pealage. Sinised on ka tiiva ja sabasuled. Silma hakkab ka kollane kõhupool ja küütlevalt rohekas selja sulestik. Sügis-talvisel perioodil liiguvad sinitihased koos teiste  väikelindudega segasalkades et oleks turvalisem  ja toitu hõlpsam leida. Kuid põhisalgaga on nad lõdvalt seotud ja sestap eralduvad  sageli ülejäänud seltskonnast. Pisikesi sinitihaseid võib tihti näha puuvõras  või suisa roostikus toimetamas. Nad toituvad põhiliselt putukatest, kuigi nende menüüs  võib-olla ka taimset toitu. Talvises lindude toidumajas eelistavad nad  päevalilleseemnetele pigem pekitükki rasvapalli  või pähkleid. Elupaiga ja pesitsuskohana eelistab sinitihane lehtpuu  enamuse ga puistuid. Sageli võib teda kohata jõe ja järveäärsetes saludes kraavi pealsetes,  pajustikes ning isegi suuremates aedades  ja parkides. Sinitihased on väga ettenägelikud ning kevadise pesitsuskoha  valivad välja juba südatalvel. Inimest sinitihane väga ei pelga ja seetõttu on võimalik  teda üpris lähedalt vaadelda. Vilkalt okstel liikuv sinitihane on mõnikord suisa  uudishimulik ja tikub ise ligi. Pisikesi putukaid ja lülijalgseid nopib ta  nii oksavahedest õitelt kui puutüvelt. Selleks, et palanoka vahele saada, võib ta pea alaspidi  oksal kiikuda. Sinitihase laulu, millega ta oma territooriumi kuulutab,  võib kuulda jaanuari lõpust kuni juuni alguseni välja. Sinitihasel on mitu kevadlaulu ja hulga erinevaid häälitsusi,  mida ta esituste vahele pikib. Tihane laulab küll reipalt, aga tema looming võib jääda  kõvahäälsete kevade kuulutajate laulu kõrval märkamatuks.
