Keskööprogramm tänases keskeprogrammis räägime loomadest. Stuudios on bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. No eelmine kord me põgusalt rääkisime nagu Amazonase ürgmetsadest ja rääkisime seda, kuidas seal neid erinevaid liike kindlaks tehakse, kuidas üldse metsas uuritakse, analoogilised metsad on tegelikult ka Kagu-Aasias, Ekvatoriaal-Aafrikas ja kui täna räägiks natukene võib-olla Kagu-Aasia metsadest, kes seal elavad ja, ja mis, mis Nende eripära, Kagu-Aasia metsad on põhiliselt struktuurilt samasugused nagu need brasiilia omadki, et seal on nagu see elu jaotunud korruste peale, kusjuures nagu kõige kõige huvitavamad korrused on siis seal kusagil nende kõige kõrgemate või madalamate vahel, seal on nagu elu kõige tihedam, aga mis seal nagu kõige tähtsam on, sellises vihmametsades, on see, et seal käib võitlus kõigepealt valguse pärast. Võitlus valguse paraski taimede vahel, eeskätt kõige edukamad on loomulikult need taimed, kes siis suudavad ennast hästi kõrgele välja sirutada, see tähendab seda, et need kasvatajad kiiresti-kiiresti hästi pikka tüve ja siis alles seal tüve ülemises otsas hargnevad Nadoksteks ja, ja seal siis on need lehed, kusjuures Kagu-Aasia nendele kõrgetele puudele on iseloomulik see, et väga paljud nende lehtedest mürgised, nii et nad ei kõlba nagu kellelegi süüa, nad sisaldavad hästi palju kõik võimalikult mürkaineid. Toit paikneb tegelikult seal metsas siis kusagil neljandal, kolmandal ja teisel korrusel ja loomulikult natuke ka esimesel korrusel aga esimesel korrusel ta põhiliselt pudeneb sealt ülevalt, nii et need, kes seal esimesel korrusel elavad, need söövad, siis teiste jäätmeid põhiliselt ja, ja elu siis on suures osas vihmametsas ikkagi puude otsas puude latvades. Kagu-Aasia vihmametsadel on iseloomulik see, et nende puude latvades elab küllalt palju küllalt suuri elukaid, keda, nagu seal Brasiilias nii väga-väga palju ei ole. Brasiilia need elukad on suhteliselt tillukesed. Noh, mitte väga tillukesed, aga ikka siukseid, keskmise suurusega, aga Kagu-Aasias Nad üpris suured. Näiteks võib-olla kõige tuntumad on suured ahvid, keda seal on kõige tuntum nendest suurtest ahvidest on Orangutan, kelle nimi tähendaks nagu tõlkes mets, inimest, ta on selline hästi suure, proportsionaalselt hästi suure peaga. Isastel niuksed, suured laiad põsesarnad ja niisugune nagu näokilpi selle all on siis talvel kõrikotid, et või sihuke kõri osa mida saab kasutada resonaatorina. Ja need isased andis selliseid, kes siis oma seda territooriumit hoolikalt kaitsevad just nende hüüetega. Et kui sa hommik seal tuleb, hommik tuleb seal metsas hästi kiiresti ja kestab see päev 12 tundi, siis kusagil hommikul kohe hakkavad need isased rongid ka laulma, teatavad, et vot siin on minu ala ja ja, ja need hõiked, Meirgiat kostavad ikka kilomeetrite kaugusele ja Nendega kõrvuti elavad siis nendest ole väiksemad, suured ahvid, Cybonid, kes on tuntud samuti oma laulu poolest kipponi laul on hästi meloodiline ja kuna neid on mitu liiki seal või mitmeid liike seal vihmametsas, siis siis nad laulad iga liikise voodi, nii et see, see koor siis, mis sellest laulust tekib, kui nad kõik üheaegselt laulavad, on väga omapärane, ma ütleksin selle selle kohta, kui seda laulu laulu niimoodi kuulata ja nemad siis laulad kõrgema kimedama häälega natukene ja, ja nende laulu ajal siis neil väga ilmekad, näoilmed, huuled lähevad niimoodi Ruja ja siis tehakse pimedaid hüüdeid ja sel kõigel on tegelikult väga lihtne lihtne tähendus. Sellega siis märgitakse ära territoorium, territoorium, see, kus kohas söömas käiakse kusjuures lauldakse üleval kõrgetel puulatvades helikaugele kostaks sellepärast et kui sa tuled alla sinna tihedasse puse rikku sisse, palju lehti on, palju puid on, siis need lehed summutavad laulu ära ei kosta, Need lauldakse oma laulud ära, aga siis minnakse sööki otsima ja, ja see on väga omapärane kipunnitust, eriti, nad on hästi osavad ronijad ja, ja mitte ainult ronijad, vaid ka hüppajad. Nad võivad näiteks teha imetlusväärseid selliseid pikki hüppeid. Pikkus võib olla kaks, 30 meetrit, et seal hüppe käigus nad langevad kusagil kaks, 30 meetrit allapoole. See allapoole hüppe mõte on just see, et seal all on see toit, mida nad siis otsima lähevad. Ja seal puu otsas siis troopilised viljad, mida nad söövad. Selles võib-olla kõige kuulsam on tuurijani puuvili, mis, mis pidi olema hästi magus, hästi maitsev, aga erakordselt vastiku lõhnaga kirjeldada, siis ma tema kohta lugenud olen, viitavad sellele, et vastikumalt hais on raske ette kujutada, kui sellel meeldiva maitsega tuur ja nüüd on see tuureni vili on hästi kõva koorega, veidi Kogaline ja ja suured vanad Orangid, saad selle puruks närimisega väga hästi hakkama krõpstril nende lõualuude vahel puruks lamedat hammastele tugevate lõualuude vahel, aga aga väikesed Orangid on nendega päris hädas ja seal see konkurents on selles mõttes ka veel tihe. Nendesamade viljade peale konkureerijad, kui suured suured linnud Kagu-Aasias on kõige tuntumad, võib-olla sarvik, linnude sarvik, rongad, need on meie rõngast veel oluliselt suuremad ja, ja neid on õige mitu liiki. Hästi tugeva, pika nokaga noka peale, selline õõnes nagu kolmas noka osa. Ja see, see õõnsus seal noka peal on siis see, mille abil nemad ka oma hääli kuuldav, tood samuti oma territooriumi kaitsvad, aga nemad teevad bassihäälset häält nagu madalpasun, pasundaks seal kusagil puude latvades ja nemad saavad ka siis neid samu vilju, kusjuures siin tekib huvitav asi selles, et et Cybonid ja need sarvik rongad on nagu omavahel toidukonkurendid ja Cyboniku suuremad ja osavamad seal turnima, siis nemad ajavad, et sarvik rongad minema, sest keegi ei taha oma sööki kellelegiga jagada, eriti seal, kus sööki võib olla väga palju ei ole. Nüüd rihma otsas on huvitav veel see, et kui näiteks põhjapoolsetel aladel on alati nagu mingisugune sessoonsus, et mingil ajal toitu palju ja mingil ajal vähe, et see toit nagu vaheldub, siis seal on aastaringselt seda toitu kogu aeg ühepalju. Sellist häda ei ole, et no nüüd tuleb nagu näiteks periood, kus toitu ei ole ja see on sellepärast, et seal on kogu aeg soe, ühtlaselt ja teiseks ühtlaselt niiske, tähendab kõik need tingimused, mis taimedele kasvuks vaja on, on aastaringselt ühtlaselt jaotanud ja seda, seda vett tuleb seal alla ikka kohe kõvasti. Vihmametsade. Selline keskmine sademete hulk, mida aastas langeb, on kusagil viis meetrit. Nii et praktiliselt kogu aeg sajab ja ma juhtusin ühest filmist nägema, kuidas siis need loomakesed seal vihma eest kaitsevad, mida iga päev sajab, siis väga omapära, enamik talub seda vihku nagu stoilise rahuga, ta lihtsalt istub ja liguneda seal vihma käes agorangid, siis nemad murrad sihukseid suuri lehti endale pea peale kasutavad vihmavarju nagu teevad endale vihmamütsid vihmakeebid ja istuvad seal keebi all. Aga tegelikult neil sellest keebist nagu erilist tulu ei ole seal nagu mugavus, sellepärast et nendega praegu on selline, nii nagu enamikus nende troopiliste vihmametsade loomadel või lindudel, kellel on sulestik hästi õlitatud, et see seda vett sisse ei võtad, vesi voolab sealt maha, raputad korra, Jan on karv jälle kuiva. Milliste loomadega tuleb aafridel Kagu-Aasia vihmametsadest suuri ja võimsaid puid jagada? Seal on väga omapäraseid loomi, mida me kusagil mujal võib-olla ei kohtagi, seal on väga palju loomi, kes oskavad, noh, ma ei ütleks, et lennata, aga vähemalt planeerida lendamise meistrit muidugi Kagu-Aasias on, on lendrebased, nad meie nahkhiirte suured sugulased, kes seal kusagil kolm 40 sentimeetrise veega ja siis toituvad puuviljadest, kes lendavad seal siis puult puule käivad õhtuhämaruses siis puude otsas söömas. Aga seal on ka selliseid omapäraseid loomi, kelle puhul lendamisoskus nagu ei oskaks nagu ette kujutadagi. Seal on üks niisugune haruldane loom nagu kolong, kellel on nii käte kui ka jalgade ja saba vahel lennunahk ja tema siis lendab puult puule ja, ja tema on üks väheseid loomi, kes suudab siis süüa ka näiteks nende suhteliselt mürgiste lehtedega puude lehti ja, ja, ja lakkuda seda mahlaselt peal. Nii et selles mõttes ta on, ta on väga omapärane, punu, ta elab nii kõrgel ja, ja ta liigub hämarikus, siis tema eluviisist teatakse suhteliselt suhteliselt vähe. No siis sealsamas piirkonnas elab selline sisalik, samuti lendab jälle see on lenddraakon või ladina keeles raku voolanud, siis on tema tema nimi ja puult puule liuglema võimaldav Ühest küljest vaenlase eest kergesti pääseda, poolt ka leida toitu palju suuremalt territooriumilt, sisaliku naised on väike, kusagil alla paarikümne sentimeetri, jalakesed on ka tillukesed ja kui sa peaksid nende jalakesi puu otsast alla Sipamas jälle kusagilt üles, et see võtab tohutult palju aega no siis seal madusid päris palju kõiksuguseid ja ma arvan, et madudest me eraldi võib-olla rääkima. Kaks, sest noh, nad on igal pool ühesugused osad mürgised, osalt vähem mürgised ja toituvad siis kas lindudest või imetajatest, suurematest või väiksematest. Aga mis, mis seal veel huvitavat on, on see, et seal puude all on ka väga suuri loomi vihmametsades. Noh, võtame kõigepealt, seal on üks meie mets ja lähedane sugulane, jõgi, siga, ta on sihuke punaka karvaga ja kuna seal metsa all taimestikku ei ole ja, ja sajab paljusesse. Metsaalune maapind on ideaalne. Just sihukese sea moodi loomale meeldib pori ja nemad siis punast värvi praktiliselt ega, ega võib-olla mujal nende sigadel ei näe, kui, kui loomaaias või pärast seda, kui nad kusagil vees suplemas puidu natukene hallikat, porikarva kogu aeg. Aga miks nad seal metsas toimetavad? Vot needsamad suured ahvid, kes seal puude otsas on, Nendest pudeneb tegelikult väga palju toitu alla ja ja sellel seal on seal all väga, väga mõnus. Tal on küll võimas kärss, aga ta eriti tuhnima ei peagi, sest toit sõna otseses mõttes pudeneb talle kogu aeg pähe. Sest neid, kes seal üleval latvades söövad, neid on väga palju. Ja siis sealt sajab talle kogu aeg seda toitu alla noh, samamoodi nagu teine loom, kes seal olemas on ja kes ka samamoodi seal aeg-ajalt maapinna pudenenud viljadest toitub, on india elevant, keda seal metsades võib kohata ja ka tema käib, korjab siis maapinnalt neid toidujäänused, aga muidugi sellest ta vajab päevas kusagil 150 kilo toitu, nii et noh, seda kokku korjata on praktiliselt võimatu ja siis tema põhitoiduks on ikkagi palmide lehed, mida ta siis oma suure londiga maha murrab ja siis ära tükeldab. Paneb jala sinna peale tõmbab londiga tüki küljest ära ja siis paneb selle londi otsaga kenasti suhu. Need samatuurieni viljad, mida Orangid väga armastavad ja ka teised teised loomad, linnud siis ka need on elevandil maiuspalaks. Ja kui näiteks see karvane kest, mis seal ümber on, see talle ei meeldi, siis, siis ta lihtsalt astub peale sellele viljale ja siis võtab sealt seest ära selle, mis sealt see hea ja maitsev sisemine söögi osa suurtest loomadest on seal veel. Kuna neid suuri loomi on seal taimtoidulisi palju, siis on seal ka kiskjaid suurimatest kisketest, keda me seal kindlasti näha võime, on tiiger seal mõnedes piirkondades suurem munes väikeselt Jaava tiiger või Sumatra tiigrid, need väiksemad kui näiteks see Indias elutseb vorm, tiiger on ta nii või teisiti ja toitub tiigri viisil, siis kas siis väikestest hirvedest, ahvidest või kes iganes sinna maapinnale talle siis ette eksib. Kas on avastatud ka uusi liike suurte loomade seast? Viimasel ajal? Viimasel ajal ei tea, et uusi liike oleks seal seal avastatud nende päris suurte suurte loomade hulgast, aga väiksemate hulgast kindlasti mida seal kogu aeg leitakse, on, on kahepaiksed, see tähendab meie konnade erinevad sugulased kas sabaga või ilma sabata. Neid tegelasi leitakse igal aastal päris palju ja, ja ilmselt ka madusid ja sisalikke ja, ja putukatest rääkimata. Putukad on selliseid, keda, keda ilmselt avastatakse praegusel hetkel kõige kõige rohkem juurde. Et see liigirikkus on tegelikult seal väga suur, kuigi kuigi osa uurijaid jälle ütleb, et, et kõige suurem liigirikkus ikkagi on seal Lõuna-Ameerika vihmametsades ja Kagu-Aasiasse kus nii suur ei ole kuigi ka kohase vihmametsade jälle rästi hästi vanad seal mõningate vihmametsade või mõningate koosluste elu heaks arvataks, oled seal kümneid miljoneid aastaid. Võrdluseks näiteks meil mets, männimets või, või siis kaasiku ei või siuke segamets. Selle eluiga on kusagil 100 150 170 aastat, kuusemets püsib niimoodi enam-vähem normaalselt, kusagil 300 aastat. Aga seal me räägime kümnetest miljonitest aastatest, muutumatust, metsast, need on ikka väga sellised stabiilsed ja hästi toime tuled, ökosüsteemid ja miks nad nii stabiilsed on, miks, miks see asi nii hästi toimib? Kõigepealt keskkonnatingimused on seal suhteliselt püsivad olnud kogu aeg, aga teine on seega süsteem seda stabiilsem, mida mitmekesisem ta on. Seal alati on keegi, kes, kes kellegi arvelt jälle juurde tuleb ja näiteks mis on hämmastav, on see, et, et seal, kus siis mõni selline suur puu maha kukub, noh, tema eluiga saab otsa, tormid, tuuled lükata ümber ja siis hakkab seal ümber, kus tekib see valguselaik kuni maapinnani välja siis seal aastaid võib-olla idanevad olnud seemned hakkavad siis kiiresti idanema ja siis enamik nendest kasutab teiste puude abi, ühesõnaga vääneldas ümber Nende tõuseb siis sinna üles päikese poole ja ja võidavad siis need, kes kõige kiiremini kõige kõrgemale jõuavad ronida. Siis kuna seal suuri puid hästi palju, siis on seal veel üks omapärane puhastamas väga paljudel taimedel nimelt seal on väga palju taimi, kes on parasiidid, see tähendab, nad elavad teiste taimede arvelt võtad toitu nende pealt kõige kuulsam parasiittaim. On rahvleesia taim, millest tegelikult näha on tavaliselt ainult õis, eesti keeles on tema nimi raitlill ja see ait lill on siis selline demoi suusakilomeetrise läbimõõduga, meenutab siukest Hoiskuvat. Liha värvi või lõhn on umbes selline, nagu seal roiskuval lihal on, aga muud Osada praktiliselt ei olegi, sest kõik need tema toit selle hiiglasliku õie kasvatamiseks tuleb teistest taimedest. Saab sealt siis need austrid suunatud taime sisse, jäime teise taime poolt valmistatud toidu siis välja ja palju epifüütuse, selliseid taimi, mis kasvavad teiste taimede peal ja saavad siis oma niiskuse ja, ja ka toiduväga palju õhust, tuntumate stepis hüütidest, nüüd on orhideed, mida meil siin praegu ka igasuguseid on võimalik näha ja need on suur osa päritust ka kohas ja vihmametsadest. Kui palju on siis praegu teadaolevaid loomaliik? No need numbrid on erinevad, tähendab ma arvan, et kirjeldatud loomaliike on kusagil üle pooleteistkümne miljoni, võib-olla isegi võib-olla kusagil seal kahe miljoni lähedal aga arvatakse neid olevat 10 kuni 15 korda rohkem. Arvatakse olevat. Aga, aga neid ei ole kõigi kirjeldatud ja ma arvan, suurt osa neist ei kirjeldategi mitte kunagi, sest nad kaovad enne maa pealt ära, kui, kui neid keegi üldse kirjeldada suudabki loomaliikidel hävimise kiirus praegusel hetkel on ikka ikka väga suur ja ega me täpselt ei tea, siis on ka jälle arvutused, et mitu liiki päevas võiks nagu ära kaduda. Ja need numbrid on ka seal ühest-kahest, kuni võib-olla paari-kolmekümneni Toronto teadlased prognoosivad, et 2050.-ks aastaks on kadunud veerand loomaliikidest. Jah, aga nüüd me ei tea, kas need, millest, millest me teame vaid need, millest me ei tea mitte midagi. Tegelikult neid, keda me teame ka nendest ju tegelikult väga paljud muutuda ääretult haruldaseks, samas mõned teised jällegi muutuda ääretult arukaks, et selline võitlus käib ja keskkonnatingimustega kohastumine käib väga kiiresti, loomadel samuti ja, ja mõned on lihtsalt vastupanuvõimelisemad, mõned mõned mitte ja, ja väga paljude liikide puhul me päris täpselt ei teagi, et mis, mis nende kadumise põhjuseks on noh, osadel kindlasti kaovad ära elupaigad või kaameratoit või on need mürgid kahjulikud. Selliseid liike on. Aga näiteks noh, kui me vaatame, kas või Eestis Eestis on kusagil viimase 30 aasta jooksul peaaegu täielikult kadunud ära selline liik nagu siniraag. See on üks lind, näeb välja nagu väike vares, aga hästi ilusa sinise sulestikuga pruunid tiivad. Ja ma mäletan, kui mina olin koolipoiss, siis need siniraag, kui oli Lõuna-Eestis ja Kagu-Eestis nii paljud sõitsid rattaga ja praktiliselt üle posti istus, mõni lind posti peal, ei olnud mingi haruldane, ta oli täiesti tavaline linn ja ma ei saanud üldse aru, et tegemist oleks haruldased. Ja mingil hetkel see oli kusagil 20 aastat tagasi nad järsku kadusid, neid ei ole ja ornitoloogidega vesteldes ega ei olegi päris hästi sotti saanud, et mis nende kadumise põhjuseks on. Viimastel aastatel näiteks kipub ära kaduma roherähn. Mis selle põhjuseks on ka jälle päris täpselt ei oska keegi öelda, lihtsalt ta vaikselt hääbub ja ilmselt ka seal vihmametsades ja ütleme, erinevates regioonides, kõrbetes ja kus iganes kaob neid liike päris palju ja kui need on sellised väikesed tiigid, keda me nagu iga päev ei pane tähelegi vägedelt, keda me võib-olla kunagi pole läinudki, noh siis me ei saa ka teada, et ta ta ära kadunud onu varukus muutub või sest me lihtsalt teame temast veel liiga vähe. Mis siis sellest, kui üks linnuliik siit maa pealt ära kaob, võib nii mõnigi öelda. Niimodi triviaalselt sellel asjal lähedases tõesti ka vist ei pidanud, kahjuks me, inimesed elame ikka edasi, aga, aga teiselt poolt üha rohkem ja rohkem tänapäeva just arstiteaduslikke avastusi tänapäeva ravimeid leitakse mingitest loomadest, mingitest taimedest ja kõige rohkem vist praegu panustuvadki troopiliste loomade taimede uurimisse. Kõikvõimalikud ravimifirmad ja, ja väga palju selliseid häid raviaineid on leitud jusse troopiliste taimede loomade keemiast või siis nende geenide hulgast teatud huvitavaid geenemis pärsivad soodustavad ühe või teise valgu kas siis toimimist või mittetoimimist. Ja enamasti need haigused, meil on seotud ka mingi asja ületalitlusega, mingi asja alatalitlusega, mingi asja liigse kasvamisega, vähese kasvamisega ja, ja sealt tegelikult neist loomariigis olevatest ensüümide eest ja, ja ka teatud geenidest oleks väga palju abi just nende kõikvõimalike haiguste raviks. Me tahame ju tegelikult kõik olla hirmus terved valla nooruslikult 150. eluaastani või, või ma ei tea, kui kaua ja nii edasi ja nii edasi. Noh, ega me kõik ei oska seal purgis ja katseklaasis teha rohkem, me peame seda abi saama, kui me selle varamu nagu ise ära hävitame, siis mille suhteliselt vähe ka lootust sealt midagi leida. Sest kui meil jäävad alles ainult need elukad, keda me oleme juba hästi-hästi tundma õppinud, hästi tunneme ja, ja keda me siin lähedal kaitseme, oskame nendest hoolt kanda. Aga nad on meil ka liiga hästi uuritud ja liiga hästi teada, et me sealt võimused abi saame, saame abi just sealt, kus, mida me ei tunne, mida me, mida me peaksime hoidma just selle tõttu, et võime teda vajada 10 aasta pärast, võib-olla 20 aasta pärast. 100 aasta pärast on ta hädapärast vajalik. Kuidas siis uute liikide uurimine käib, kui nüüd teadlased oma konteineritega sealt vihmametsadest tulevad, mis siis edasi saab? Enamasti neid finantseerivad, mingeid laboreid, viiakse, võiks siis need kogutud materjal putukad ja nahad ja ruude, mis seal siis prepareeritud on. Viiakse siis sinna laboritesse ja neis alustatakse nende uurimist, noh, teatud osa konserveeritakse pannakse kõrvale, kui näiteks on seal mingi loomarühm, kelle uurijad parajasti käepärast ei ole, siis need varustatakse etiketi, mis ajast, mis ajani ta püütud kus kohas ta on püütud, kui teatakse, mis ta nimi on, paneks nimi juurde või pannakse lihtsalt mingi küsimärk sinna juurde, ta läheb siis oma aega ootama. No neid materjale, mis oma aega ootavad, on küll ja küll. On on väga palju ja igas muuseumis on neid küll ja küll ja kuna tänapäeva teadus on muutunud hästi mobiilseks hästi rahvusvaheliseks, siis tegelikult neid ka üha rohkem ja rohkem uuritakse, sest kui vanasti oli ikka enamasti nii, et kui ütleme, inglased käisid ekspeditsioonil, siis inglise teadlased uurisid või sakslased käisid ekspeditsioonil, nemad uurisid siis nüüd on enamasti tihedad ekspeditsioonid rahvusvaheliselt ja näiteks ka mingite haruldaste rühmade uurijad ei pruugi enam elada seal vihmametsas ainult Inglismaal või Saksamaal, vaid nad võivad olla ka Eestis, Lätis, Leedus, Venemaal, kus iganes. Ja teaduse tegemine töö tegelikult aina laieneb kogu aeg rohkem, rohkem tuleb juurde teadlasi, kes, kes koorivad nii et selle tõttu nüüd neid vanu materjaliga üha uuesti uuesti töödeldakse läbi ja, ja saadakse üha rohkem ja rohkem teada sellest, mis, mis olemas on olnud, osatakse paremini kirjeldada. Aga loomulikult väga palju rühmi veel vajab uurimist, sellepärast et noh, kujutame ette ikkagi seal, need loobivad mitte poolteist, kaks miljonit, vaid ütleme, neid on 20 miljonit erinevat liiki. Ma usun, et kahtekümmend miljonit uurijat meil ikka ei ole küll kusagilt praegusel hetkel võtta, kui arvata, et igal rühmal võiks vähemalt üks uurija olla. Aga tihtipeale ühe rühmaga tegeleb veel palju-palju uurijaid, nii et see tähendab, et ühe riigi põhjalik tundmaõppimine võib nihkuda äärmiselt kaugesse tulevikku, noh, sellised meie võimalused ja jõud praegusel hetkel on. Aga tulles tagasi selle muuseumiga või ütleme see labori juurde, siis need liigid, mida siis uuritakse, siis, siis neid uuritakse ka tänapäeval hoopis mitmekesisemalt kui vanasti noh, vanasti oli tihtipeale nii, et et kirjeldati ära, tema anatoomia mõõdeti ära pikkused laiused koljupikkused hambad, mis seal oli, kui ta oli imetaja, nokapikkused, jalad, kui olid linnuga tegemist, kirjeldatud tee joonistati fotografeeritud sulestik võimalikult hästi ja siis ta läks kuhugi hoidlasse, kuni kuni siis tema edaspidi veel tegelema hakata. Nüüd väga olulised on, kollektsiooni juures on see, et ühesugused isendid oleks mitu tükki või ühest liigist isendit oleks mitu tükki. Sest noh, nii nagu inimest praktiliselt ei ole kahte ühesugust, nii ka loomade hulgas ei ole kahte ühesugust ja selleks, et seda looma nüüd põhjalikult tundma õppinud, peaks neid olema isendeid mitmeid, et seda paremini kirjeldada ja temast nagu paremat ülevaadet saada, siis teatud materjale tuleb kindlasti ka biokeemiliselt uurida, tuleb uurida anatoomiat mõningate uute liikide puhul, mida, mida ei tunta nende morfoloogiat, füsioloogiat, nii et noh, see see loom tegelikult kui teda uurima hakatakse, iga tõsiselt tema kohta teada tahetakse, siis nii mõnigi eksemplar lammutatakse päris korralikult laiali lõigatakse risti-põiki hästi õhukesi viile, et teda mikroskoobi all vaadata elektronmikroskoobi all. Et kirjeldada need lihased, mis tal seal sees paiknadena. Et püütakse ühest objektist saada maksimaalselt palju, palju informatsiooni, väga palju tähendab uurimust, toimub ka väljas seal metsas või põllul või kus iganes. Ja selleks on olemas siis terve rida elektroonilisi seadmeid alates sellistest saatjatest, mis saadavad signaale liikumise kohta, temperatuuri, südame rütmi, mille iganes kohta kuninga selleni, et suudetakse loom siis panna täiesti kaamera Ta valve alla ja jälgida 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas ja 365 päeva aastas tema tegutsemist ja tema käitumist ja, ja tema tema eluviisi ja selle põhjal on võimalik teha väga palju järel, nii et see uurimine tänapäeval on ääretult mitmekesine ja ka ääretult laiaulatuslik. No merepõhja uurimine, ookeanisügavustesse minek, see on keerulisem. No see on oluliselt keerulisem, jah, noh, inimene kui selline ei ole väga hästi kohastunud. Tegemiseks noh, ilma sellise spetsiaalse varuga oskuseta inimene saab ju paarikümne meetri sügavuses ainult käia, akvalangiga läheb ta seal kusagil, ma tean, et on käidud vist mingi paarisaja meetri sügavuses tuukriülikonnas, need võib-olla on veel natuke sügavamale, aga sügavamatesse kihtidesse minekuks vajatakse spetsiaalseid aparaate, et noh, need on juba väikesed allveelaevad siis allveerobotid, keda ka juba kasutatakse, päris palju see tähendab, saadetakse mingi massi, millel on kaamerasilm, millel on käed, millega ta saab proove võtta ja, ja inimesed ise istuvad veepinnal laeval ja jälgivad läbi monitori seda, mis seal vee all toimub ja, ja see kõik salvestatud ollakse. Ja siis hiljem töödeldakse neid salvestusi. Või siis teine võimalus, et kui ta toob sealt ka mingisuguseid objekte kaasa, siis uuritakse neid laeva pardal. Kuigi sügaveeloomade ülestoomisel ja ütleme, uurimisel on teatud raskused, nimelt need loomad on seal sügavuses nii suure rõhu all, et kui nad sealt vee seest välja tõsta, siis nad purunevad sõna otseses mõttes ja selleks, et neid uurida, siis püütakse tuua nad üles, säilitades sama rõhku, et enam-vähem see kehakuju säiliks, aga, aga üldiselt see on ääretult keeruline ja raske, raske töö süvamerest teadma siiski üpris üpris vähe, mis sealt nagu põnevat on leitud viimastel aegadel. On leitud paarkümmend aastat tagasi üks hailiik, kellest meil polnud aimugi, kuni viie meetri pikkuseks kasvav hailiik on sealt leitud eluvorme, kes ei talitle nii nagu meie ei tarvita hapnikku, vaid vaid saavad oma energia päevlist hoopis merepõhjas vulkaanilist pindadel elavad, elavad eluvormid ja kõikvõimalikke muid huvitavaid kusagil kuuekümnendatel aastatel ju tõmmati välja, mitte küll väga sügavalt, ta siiski päris sügavalt veest vihtuimne kala, Latimeeria, mida arvati juba ammu-ammu, miljoneid aastaid välja surnud olevat, aga ta vaikselt seal omaette elas ja ja nüüd on teda leitud lisaks seal Madagaskari lähedal olevatest vetest ka Komoori saarte lähedalt, nii et selliseid huvitavaid leide siit-sealt tuleb ja tänapäeval ju spekuleeritakse väga palju ka selliste võimaluste üle, et kusagil elavad veel sellised loomad, keda samuti arvati välja surnud olevat. Mine tea, et äkki on veel mõned dinosaurused vetes või kes iganes, aga, aga ma usun, et mingisuguseid põnevaid elukaid, Me veel lähimatel aastatel kindlasti seal sügavest leiame. Need kalad ise juba on väga märkimisväärsest, nende väljanägemine on selline kala, kelle magu mahutab kala enda massist 10 korda suuremat massi näiteks sest noh, see kokkujuhtumine toiduga lihtsalt on nii harv, et ta peab hompsama suhu kõik, mis vähegi liigub ja millest vähegi jõud üle käib ja siis ta saab seda seedida võib-olla pool aastat, enne kui te järgmine kord jälle toitu kohtab või see, et neil on seal toidu püüdmiseks sellised laternad, Nad, mis toitu juurde meelitavad ja laternad pannakse põlema, kustutatakse ja see tekitab väiksemates tegelaste huvi ja nad ujuvad seal suurele kallale otse otse suhu ja, ja kõikvõimalikud sellised põnevad kohastumised või arengud seal merepõhjas on toimunud ja, ja ma usun, et sealt me saame tegelikult väga palju rohkem teada, kui, kui me näiteks saaksime sellest kosmoseuurimisest teada, meil oleks mõistlik palju rohkem pühendada näiteks meie oma planeedi süvavete uurimisele kui näiteks kosmose uurimisel, aga, aga noh, me teame, et need kosmoseuuringud on tihtipeale seotud väga oluliselt sõjaliste eesmärkidega ja ilmselt naiivne oleks arvata, et, et need eesmärgid nüüd kuhugi kaovad. Kui kaua uue loomaliigi uurimine aega võtab, enne kui see kuhugi kataloogi jõuab? Sõltub ilmselt sellest, kui head teadlased või kui hea spetsialisti kätte on sattunud, sest tihtipeale juba need liikidevahelised erinevused on suhteliselt väikesed. Kui puudub kogemus nende erinevuste märkamiseks pole seal rühmaga nagu põhjalikult tegelenud, siis võib juhtuda, et see loomalik saab valesti nimetatud ja pandud sinna kuhugi kataloogi hoopis teise nime all, kui tal on ja, ja tuleb siis õige spetsialist, kes seda rühma paremini tunneb ja tema võib-olla kusagil juba paari päeva jooksul, kui ta on selle rühma läbi vaadanud paljud eksponaadid läbi vaadanud, ütleb, et siin on kolm tükki selliseid, keda me varem üldse ei tundnud ja annab neile uued nimed ja ja, ja nad leiavad õige koha seal omas süsteemis. Kuidas loomi süsteemi pannakse? Juba Aristoteles aega tagasi minnes Aristoteles kirjeldas lei sellise loomariigi süsteemi, no tema süsteemis oli küll loomi suhteliselt vähe, kusagil 450 oli see suurusjärk. No hiljem line tema kirjeldas ära umbes 4500 looma, rootslane, rootslane jah, tema lõi nagu sellise nomenklatuuri, see tähendab seda, et loomal on kaks nime, üks perenimi ja teine on siis liiginimi. Näiteks Felis on kassi perekonnanimi, Euroopa Mets kasv helis Sülvestris, temal on siis nagu selline nimi. Bandera on jälle kassi nimi, punkrite perekond. Siis Panther ab vardus on leopard, Pothera tiigri son on tiiger, nii et tal on kõik nagu ühe perekonna liikmed, nad on omavahel tihedalt sugulased, aga liigid on üksteisest siiski märgatavalt erinevad. Noh, niimoodi antakse siis loomadele kõigepealt nimi ja perenimi ja, ja siis liiginimi. Ka teadlase nime võib uuele loomaliigile panna. Ja osa teadlasi ongi pannud teadlase nime võib panna näiteks liigile selle perenimena, väiksematel sättikatel väga palju pandud uurijate nimesid ka aga siis tihtipeale pannakse veel mingi täht sellele liiginimele, lõpp, puu, see on siis see, kes selle esimesena kirjeldanud selle, selle inimese lühend lisatakse sinna juurde, aga seda tavaliselt nagu välja ei öelda. Nüüd need loomade liigid, nii nagu ma ütlesin, need koonduvad siis ühtsesse perekonda ja, ja perekonnad siis omakorda sugukonda sugukonnad omakorda seltsidesse. Noh, kui me kassiga edasi läheme siis kaslaste sugukonda on olemas, seal on juba kõik kassid koos ja, ja siis on vahel kasutatakse lohe peal või siukseid siis alamselts või ülev sugukond ja ütleme, jätab need peened ja segased siis sugukonnad koondatakse seltsidesse selts kiskelised ja seltsist omakorda klassidesse siis hõimkondadesse ja, ja riikidesse, noh, riik on loomad ja konsel keelik loomad siis ja klass selgroogsed, niimoodi saame selle looma nagu panna mingisse mingisse korda ühing süsteemi lähemalt, sugulased on ühes pundis koos tega, loomadel endal ei ole sellest sooja ega külma, kuidas me neid klassifitseerib, mis nimed me neile anname, paneme neile perekonnanime või eesnime või paneme sinna kellegi nime juurde või mitte, noh, Nemad elavad sellest hoolimata oma elu seal rohkem nagu inimeste jaoks nagu uurijate jaoks nagu pedagoogilises mõttes on ta tähtis, et on kergem nagu neid loomi õppida nii üliõpilastel kui kui õpilastel, kellel iganes. See süsteem peaks olema võimalikult lähedal sellele filogineesil ehk sellele arenguloole, kes kellest on arenenud ja loogiline oleks see, et seal on niimoodi, et suhteliselt üheselt oleks määratud arengu toimunud lihtsamast keerulisema suunas. Ja, ja noh, need harud tuleksid siis selle süsteemi kaudu ilusti välja, ideaalsinnani me ei ole päris hästi jõudnud veel, aga inimesed püüdlevad selle poole ja siitkaudu siis me jõuaksime tegelikult välja revolutsioonilise teeni evolutsioonilise arengu. Nii. Ja, ja sellepärast süstemaatika on väga oluline teadvus tegelikult selleks, et me mõistaksime seda maailma paremini, tunnetaksime seda maailma paremini, et meil tekiks arusaam, kuidas see maailm selliseks ja need loomad ja taimed selliseks on kujunenud, nagu tänapäeval on. Kui rääkida Euroopast, siis Euroopa loomastik on suhteliselt ligivaesem kui teistes maailmajagudes. Ega ma tõesti ülearu rikad ei ole ja kui me vaatame, siis Euroopa suhteliselt väike võrreldes teiste teiste piirkondadega, pool tema territooriumist, võib-olla isegi suurem osa, kui pool on suhteliselt karmi kliimakala, see tähendab seda, et siin on küllalt terava aastaaegade vaheldumine ja teatud periood on ju sellist, kus tegelikult ei ole toitu, ei ole päikest, suurt midagi ei ole, vaata kuidas hinge sees hoida, põhienergia kulub selle peale välja ja mingit sellist roosilist õitsemist, hinnangu troopilises vihmametsas ei saa siin lihtsalt lihtsalt olla. Ja, ja ilmselt see ongi põhjus, miks siin on väga vähe, väga vähesed suudavad kohastuda sellise selliste tingimustega. Ja kui me vaata ütleme, et mida rohkem põhja poole me lähme, seda vä väiksemaks jääb liikide arv, keda seal kohtame, võrreldes praegu näiteks Lõuna-Soomet ja Põhja-Soome, siis liikide arv, kes elab Lõuna-Soomes, kes elab Põhja-Soomes on mitmekordselt. Sest lindudest rändab üldse minema mõneks ajaks, lähevad teistele maanteel tulevad tagasi. Ühesõnaga, me ei saagi öelda, kas nad nüüd Euroopa linnud rohkem või on nad aafrika või või aasia linnud, sest nad käivad meil siin söömas ja, ja, ja pessitsemas, ainult ja suur osa muust elust kulgeb ju väljaspool Euroopat. Ja elurikkus ja mitmekesisus on koondunud tegelikult Vahemerealadele, seal on kõige mitmekesisem ja tänu sellele, et seal on nende elutingimused, klimaatilised tingimused on kõige parem. Elame lihtsalt niukses veidi niiskes, jahedas ja külmas kohas, kes saavad elada, on suhteliselt vähe, palju vähem kui neid, kes saavad elada heades troopilistes tingimustes ja kuna meid on siin nii palju inimesi, ma mõtlen, on nii palju ja trampima ringi suuruse uurijaid on ka siin ja uurinud juba siin seda loodust sadu ja sadu aastaid siis tõenäosused, et me siit midagi uut leiame, on palju väiksem kui näiteks troopilises vihmametsas, kus liikide arv on kümneid, võib-olla isegi sadu kordi kõrge ja keegi pole seal enne ka käinud väga palju. Et iga kord, kui sa lähed uuele ruutkilomeetrile vihmametsa, siis oled sa praktiliselt nagu esimene uurija ja kui sa oled esimene, kes sinna läheb, loomulikult sa leiad sealt palju rohkem kui sellises kohas, kus on, ütleme, iga ruutkilomeeter-sadade-sadade uurijate poolt kümneid ja kümneid kordi läbi trambitud. Mõnel kiirekes ikka oleme leidnud. Nojah, mõne Hirekese ja sellist pisikest kraami või mõne putukad Keseme võime leida, aga ütleme, sellist liiki rohkust avastada Euroopast või Aasiast ütleme Põhja-Aasiast on ilmselt väga vähetõenäoline, et põhilised uute liikide avastused koonduvad ikkagi sinna ekvaatori ümbruses. Kuulsite keskeprogrammi loomadest. Stuudios olid bioloog Georg aher ja Marje Lenk.
