Tere taas päritud laulu, hääd kuulajad. Oleme siin saadetes kuulanud muuseumis halvede vanimate eesti rahvalaulu salvestust ning omas hetkes Uuvimat. Täna aga kuulame salvestust, mida ei ole olemas. Et kuidas nii saab. Vanimad eesti rahvalaulud, mida me teame regilaulud, koosnevad oma tekstis vormelitest, see on üks nende põhilisi tunnuseid ning mõnest laulust on jõutud tõesti salvestada vaid, nagu neid omal ajal nimetati riismed, riismed, mis võivad esineda üsna paljudes regilaulutüüpides. Õnneks on meil olemas ka pikemad üles kirjutatud tekstid mälestusekillud ning meil on võimalus nende kildude ümber lüüa teaduslikku õngitsustantsu, mis ka palun teid nüüd tantsule või kui soovite, siis kalale kuulame kõigepealt vaaruli salvestust ikka Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist ja lauljaks on Maria Kemp man sünninimega Einok pärit Kuusalu kihelkonnast. Pedas Pealt sündinud 177 aastat tagasi salvestas Armas Otto Väisäneni aastal 1913 magasi marimäel. Kümmekond aastat enne Väisäneni käis Belaspial laule kogumas hilisema arsti Kaug-Ida diplomaat Hans lohk. Tõenäoliselt kirjutas ta üles sama laulu, millest Marja mäletas ainult riismed. Magasin marimäel, kus magava neiu äratab vend, kes palub teda tulla koju, sest kodus on ju kosjad, mis peale õde ütleb, et ta ei saa veel, sest pole valmis vaskinev ammusega hõbedast särk. Seda motiivi mäel magamist ja unenägu võimalike kosjasid leidub ka teistes lauludes, mis viibki meid unustatud laulu juurde, mida muuseumile salvestada ei jõutudki. Ainult riismed lauluni, mida praegu tavatsetakse tekstide järele nimetada kalaneidsi lauluks. Neiu magab seal ja näeb und. Mägi, see on võimas sümbol ning võib tähendada ebatavalist paika, endeid täis paika ehk pühitsust. Seal kasvavad samad sinilillede kullerkupud, millelt söö meie vanade laulude suure härjasünnitaja. Meenutame ka meie päritud laulu saatelõikudes on kõneldud kosmilisest härjast tähest koos sant, vankri ja hundiga ja sinilillede kullerkupud all magavad ka siit ilmast lahkunud. Need lilled on piiriks, mida surnud ületada ei saa. Nei unenäos on puud, mille juured on peegelpilt ülemisest ilmast juurte all ja läbi okste voolavad jõed. Ka meie näeme pilvedeta öödel taevas linnude jõge, maailmaloojast, veelinnust ehk kõneleme veel edaspidi. Praegu näeb neiu oma unejões kala. Palub venda, et seda kinni püüaks, vend püüabki ning kui kala koju tuuakse ja lahti hakatakse lõikama, ilmub nähtavale sõlg juuksed. See kala on naisterahvas, kes ütleb, et ärgu teda söödagu. Ta on tulnud siia ilma ju ilu pidama. Kullerkupu tegu haa-le, kullerkupud kuumaale valge lilledega helevalge lillede vahele. Heinamaaga rinna näima maagaadi. Pöidla üles nõuste eelnevad õis ta üles. Kahtlemata, kui omistame samasuguste motiivide pealega teistegi rahvaste lauludes Soomes kuningas Ahti, kelle tütar Raino muutub kalaks, keda püüab Kalevalas müütiline väina möinen Ahti ja Vellama ainuvanemad on tegelikult rahvaluules ilmselt üks ja see sama Ahti tähendab julget ja Vellama verda. Modertika on tema paralleel, Aino aga on siukene Ainoa. Aga see ei ole meie laul ning temaga ei seo midagi muud kui kalaja õngitsemine ja mittesöömine Aino, kellel pole ka sõlgi rõivaid vööd on otsekui Zeusi tütred najaadid. Tema läheb merre tagasi, aga meie kalaneid tuleb ilmale ilu pidama. Skandinaaviast jäetakse venda, kes läheb jahtima emahirve, kes osutub peale vibunoolega tabamist jahtija kallimaks või õeks. Nahka lõigates ilmuvad sealtki välja rõivad ja ehted. Sõlgia vöö meie lauludes on üldse naisterahvarõivastuses teadupärast kaitsva iseloomuga. Mis tähendab, et neiu on muutunud vabatahtlikult ning nuga. Kas see maagilise tähendusega, nagu teame kanoa otsas libahundile leiba andes, et see saab siis tagasi muutuda? Samamoodi kui Vironsusi samamoodi kala neitsi Baltimaades on teatud iseäralist libahaugi, kelleks on tavaliselt naisterahvast, kes kui kinnipüütud viiakse sauna vihtlema ja siis saab temast inimene rõõmu ja heaolu. Keldi maades teatakse ka poolkalu pool inimesi, kes tulevad mere tagant seal, kus on finn land. Mõnede teooriate järgi võis ju olla ka Saaremaa. Ühesõnaga sealt tuleb rahvas röövima, imelikke tegusid tegema. Ja neid nimetatakse imeliku sõnaga. Fin folk. Eli alalühki Aia võitjaga laanik jai lõhnadega ala päädadajateliks tagala päädada meestel päästabaystolissonistal päästaabayst, Nonii päästabaysteriga, Boonane päästepaik, pärga punane lõhk tagalaga laadajatel üheks tagala kaala päält mis tal ka lambaid unistamistel kaelas. Tagala rinna pääl, mis tal rinnas Taisto Nissanist rinnas, Taist rinnas, Tais nii suured ööde linnas paistis juures. Ja liiv, lastel on mereema heategija, kalatooja, Marimaaria, Marjema, kelle talus elavad purud meremehed ja kellele öeldakse, ohverdades võtta siis, kui antakse, ära võtta, kui ei anta. Ka lätlastel on mereema maare meri, moore, maare magasi marimäel. Aga ohvrite vetele tuuakse ju nüüdki, ehkki me ei pane seda pea peaaegu et enam tähelegi. Pulmalised sõidavad üle v ning peatuvad sildadel, kus neiud jätavad vette oma endise elu suurima sümboli oma nime ja ohvrisõrmus, münt, klaasike kanget või sillapiirdele seotud paelad mida vesi vastu annab. Kunagine müüte te vette langenud lehtedest saavad kalad ning kaladest, kes vees tulevad, jällegi hingelised, selles võib-olla oma. Lööks tagala, jalaväed, tagala jala pääl, mis tal jalas Taistuneetamistan, Jalasto istune, Jalasto, Eesti sulgi, sukajalast, kaifi, suvigi, suka suldisuga kulda, kelm, sulgi, sukka, kulda, kinga. Ma ei ole hullu toores, ei ole tullu toores. Ege või NRG see käe või Eeemmerski maadlema le näidiseid tule maailmale iludide imaley Tiide. Aga praegu praegu vaatame tihti kala neitsi laulule kui kosja fantaasiale mees, arhetüüpne, püüdja, neiu saakloom ja ega meil pruugigi väga vale olla, vaatame taevasse poole aasta pärast Lähme sealgi kahte kala imaginaarset tähtkuju millel on antud ka erinevaid seletusi. Kreeklastel jõkke kukkunud munas sündinud armastuse jumalanna Aphrodite ja tema poegeerus, kes põgenedes kohutava mao tüüfuse eest muutusid kaladeks. Põgeneme nüüd tänagi poolmütoloogilise tüümuse sündida, jälle uuesti ilmale ilu pidama. Et sõnad on lühikesed, mõtted ka pikad ja riismed riburada pidi järele, jätkame mõtetega oma suletud kodudes ning kõneleme pooleli jäänud lood siis, kui on antud aega veel. Seniks kirjutage ikka huvitaja TRE ning küsige, sest kui pole küsijaid. Meil on kavastajatel vesi ahjus ja kalad kuival. Aamen konks ja kohvilonks.
