Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadio kahes alustab puust ja punaseks, see on teadus ja tehnoloogiauudiste rubriik mis serveerib teile põnevaid palasid viimaste nädalate teadusuudistemenüüst. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning minuga koos siin täna Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn, et et rääkida ookeanite kaitsmisest, ehk siis me oleme siin saates maateaduste rubriigis juba päris sageli rääkinud sellest, kui olulised on ookeanid meie kliima reguleerimisel, Elurikkuse tagamisel, kõigil kõigil muudel eesmärkidel meie planeedi heaolu jaoks ja, ja tänane uudis, artikkel siis on püüdnud ja nagu ma aru saan, aru saada, et kui suurt osa ookeanist peaksime kaitsma selleks, et nii-öelda saavutada vähemasti minimaalseid eesmärke meie planeedi heaolu nimel. Täpselt nii. Ja noh, eks neid eesmärke, mida ikkagi üle 70 protsendi meie planeeti kestev ookean, mida ta meile pakub ja võiks ka edaspidi pakkuda, eks neid on ju palju, aga kui kategoriseerida väga laialt, siis, siis loomulikult üks asi on bioloogiline mitmekesisus. Me teame, korallid on, on tuntud, aga, aga ka muud mere ökosüsteemid, noh näiteks adru metsadest on viimasel ajal hakatud üha rohkem rääkima mererohuniitudega, neid lausa kutsutakse. Et neid selliseid imelisi ökosüsteeme on, on nii maismaal kui, kui meres. Siis teine asi, mida, mis kindlasti paljudel ookeaniga ja merega seostub, on kala. Mina olen näiteks väga suur kala sõber ja, ja selleks, et et meil kala ikka laual püsiks, noh selle üle on viimasel ajal väga palju muret tuntud ja viimane võib-olla kõige vähem otseselt tähelepanu pälvinud teema on ka süsiniku sidumine ookeani põhjas just nimelt ehk siis ookeanides ja muudes meredes, eriti rannikumeredes settib suurel hulgal taimse päritoluga ainet, mis on väga süsinikurikas ja suur osa sellest jääb sinna püsivalt. Ja see oli ka minu jaoks selle, selle uuringu juures nagu huvitav aspekt, et tõepoolest, kui, kui nagu ütleme, looduskaitse alla võtmise puhul nii maismaal kui ookeanis räägitakse väga palju nii-öelda selle elustiku kaitsmisest, et me säilitame selle elurikkuse siaali, anname liikidele selle koha, kus nad saavad rahulikult elada ja sigida, et nad ei tunneks ennast ohustatuna, kuna siis nii-öelda see süsiniku aspekt oli nende tõesti ka mulle üllatav ja huvitav kogu selle asja juures ja nagu ma aru saan, siis see mõju on ikkagi üsna tohutu. Nojah lihtsalt see ala ju on tohutu ja süsinik, see, see on mahukas ja mahtu nõudev element või, või aine ja ruumi ookeani põhjas on ja on ka piisavalt hapnikuvaeseid tingimusi, et siis seda seal jah, oksudeeru mast ja tagasi süsihappegaasiks muutumast kaitsta. Ühesõnaga see protsess, mis tegelikult lõhub seda süsiniku sidumist on põhja traalimine ja üldse nii-öelda kalapüük nendes nendes piirkondades, mis nii-öelda vabastad või paiskab seda atmosfääri süsiniku atmosfääri nii laevastiku enda kostendest kui ka siis sealtsamast ookeani põhjast. Jah, seda, seda küll, et õudsamat asja ookeani süsinikuvarudele, kui põhja üles kaapimine lihtsalt selle pärast, et me ei ole suutnud natukene nutikamad või põhjast veidikese kõrgemat traali teha, siis see, see on, ei ole võimalik ette kujutadagi. Nii. Ühesõnaga, need teadlased võtsid neid asju arvesse ja põhimõtteliselt rehkendasid välja, et, et mis on need piirkonnad ookeanis, mille me peaksime võtma kaitse alla. Et tänu nendele aspektide arvestamisele suudaksime pakkuda kõige suuremat kasu keskkonnale. Jah ja kui neid kaarte vaadata jällegi ajakirjas Nature ja nad on, on hiljuti avaldatud, kindlasti leiab huviline paari klõpsu ja otsingusõnaga need üles siis siis esimese asjana torkab silma, et need praktiliselt kõik need sellised prioriteetsed või eriti kasulikud alad paiknevad rannikumeres. Seda, seda siis noh, bioloogilisest mitmekesisusest rääkides need samad korallid, need on pigem jällegi madalas mandri lavas noh, sama käib ka siis nende adru, metsade ja mererohu kohta, et päris süva ookeanis, kus valgust ei ole, seal eriti keegi loomulikult hästi kasvada ei saa. Kalavarud on võib-olla kõige rohkem paigutuvad ja ühtlasemalt ka Gaza ookeanide keskosadesse siin on, võib-olla torkab silma, et kõige olulisemad kalavarud endiselt paiknevad siis meie ookeanide põhjaosades Atlandi ja ja vaikse ookeani, aga, või see võib ka osaliselt olla lihtsalt sellest tuleneda, et siin paiknevad suured rikkad riigid, kellele seda kala otseselt vaja läheb. Ja kolmas aspekt sisse, süsiniku salvestamine merepõhja, see on jällegi see süsinik sinna, eeskätt siis seda osalt tuuakse jõgedega osalt seda tekib nende samade ookeani vetikate taimede kaudu, mis vist pigem kipuvad jällegi madalamas meres kasvama. Ja siis, kui panna kokku, nagu need autorid on teinud selline kaart, millel on siis pandud kõigi kolme eesmärgi üheksakümneprotsendiliseks täitmiseks vajaliku alad, siis me saamegi kõige väärtuslikumad alad, mis tuleks kohe kaitse alla võtta paiknevadki euroop Papa Atlandi, Aafrika, Atlandi rannikul ja Kaug-Idas. Et iseenesest hea uudis on see, et me ei pea üldse võtma väga suuri ookeanialasid kaitseala, nagu nad siin välja toovad, et kokku neli protsenti umbes ookeani pinnast piisaks, et kui oleks kaitsele, et me saavutaksime selle üheksakümneprotsendise riski vähenemise, mis on nagunii-öelda, ei ole üldse nii palju, sest juba praegu on vist umbes kolm protsenti ookeanitest kaitse all. Aga samas need piirkondamist just selliseid, kus nagu sellised majanduslikud huvid on, annan kõige suuremad ja mille puhul on võib-olla kõige raskem läbi suruda seda, et neid kaitse alla võtta. Täpselt nii, praegu on range kaitse all 2,7 protsenti ookeanist, aga Nendest kaitsealadest? No ikka valdav osa suurem, kaugelt suurem osa paik, kõik need avaookeanis süvaookeani kohal, mis, nagu öeldud selle elustiku kaitse ja kliima või süsiniku mõttes on üsna kasutud ja pigem selle kaardi pealt. Pigem jääb mulje, et kaitse all on, on lihtsalt sellised nii-öelda kergema vastupaneku D-alad ja ja tõesti, keskenduda oleks vaja ranniku meredele, aga tõesti väga hea uudis on see, et tegelikult selle uuringu järgi juurde on vaja võtta kaitse alla vaid 0,3 protsenti ookeanist. Aga, aga tõesti see keeruline koht tuleb, et need praktiliselt kogu see 0,3 protsenti paikneb riikide majandusvööndites ehk siis kes on see riik, kes esimesena tõstab käe püsti ja ütleb, et et meil on siin range kaitse, siit? Ei traali, ei tee muid, võimalikult kahjulikke majandustegevusi noh, võibki öelda nii nagu ka need selle uuringu autorid järeldavad ja et tõenäoliselt ja jääda ootama, et mõni mõni riik sellega ise hakkama saab, on suhteliselt lootusetu, lootusetu, et see selline Looduskaitsetegevus nõuab ülemaailmselt kokkulepet? Jaa, eks ÜRO ju tegelikult selles liinis tegutseb, on ettevalmistamisel erinevate konventsioonid, mis muu hulgas näevad ette, et tegelikult 30 protsenti lausa nii maismaast kui 30 protsenti ookeanitest võiks olla kaitse all. Aga jah, nagu see uuring viitab, et on tegelikult väga oluline, millised alad neist me kaitse alla võtame. Jah, veel veel kord need sellised eriti vajalikud või kaardi peal punased alad. Oleksid siin siis Põhjameri Aafrika läänerannik, Venemaa, Jaapani, Hiina, Austraalia rannik. Selline oli tänane puust ja punaseks, täname kuulamast, hoiame ookeanitele ja kaitsealadele pöialt. Ja hoiame teid ka tulevikus kursis põnevate teadusuudistega. Puust ja punaseks kub raadio kahes eetris juba järgmisel nädalal. Sel nädalal olid stuudios Arko Oleski Jaan Pärn Järvenädalal uued teemad. Kõike head ja kuulmiseni. Puust ja punaseks.
