Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadio kahes alustab puust ja punaseks seal meie teadus ja tehnoloogiauudiste rubriik, mis toob teieni põnevaid teadusuudiseid viimaste nädalate teadusmenüüst. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal veel jätkame maa teadvuseteemaliste uudiste serveerimist ning neid tähendab lahti lõigata teie jaoks ka Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Meie tänane teema on, on jõed. Ja, ja me olime täitsa raskustes, sellepärast et tegelikult viimastel nädalatel on tulnud päris mitu suurt ja olulist uuringut jõgede, elu-olu ja tervise kohta nii Euroopas kui maailmas. Vaatame, palju melist õnnestub mahutada sellesse lühikesse saatelõiku, aga alustaks uuringuga, mis püüdis kaardistada, kui vabalt voolavad Euroopa jõed, ehk siis kui paljud neist on sellised, mis tõesti samadel vabalt voolata ja kus ei ole tammega paisega muid takistusi ees. Ja tegelikult Ta jõudis see uuring järeldusele, et olukord Euroopas on selles suhtes väga nukker, et praktiliselt selliseid jõgesid, kus takistusi ei oleks, meil enam ei, ei olegi. Meie piirkonnas on jõed veel ikkagi üsna vabad, aga enamasti Kesk-Euroopas ja Lääne-Euroopas on nagu väga tavapärane, et et on tammid ja paisud ja muud takistused jõevoorul ees. No kõigepealt seesama uuring lükkab sinu väite just ümber, et Eesti on üle keskmise nende nende vooluveetakistuste poolest. Aga aga millest me kõigepealt siis räägime, paisud tammid betoonist või kividest põhjakindlustused, et või muud kas toimivad või, või, või juba lagunenud vesiehitiste vared ja ka madalat truubid mis on siis eeskätt kaladele, aga, aga ka muudele veeorganismidele liikumistakistus ja võib omakorda küsida, et mis, mis seal vahet on, kui vesi küll vesi voolab, kus ta voolata saab. Ja kala ujub seal, kus ta ujuda saab ka, aga paljud kalaliigid ja ka muud organismid vajavad normaalseks elutegevuseks just nimelt liikumist erinevate kudealade ja toitumisalade vahel. Noh teame kõige markantsemalt näidet, on siis siirdekalad, kes, kes käivad toitumas näiteks ookeanis Atlandi ookeanis, aga tulevad siis kudema Eesti või, või muude muude looduslike jõgede sobivatesse kudelõikudesse ja kui siis sellel teel on kas või üks takistus siis, siis oleme me sellistest kaladest nagu, nagu angerjas, Iherus, Hõrnas, lõhe, lõhilased, harjus oleme lihtsalt ilma ja, ja nii see näiteks Eestis ongi juhtunud. Aga kui siis vaadata neid, neid arvusid, mida, mida tuvastati siis Eestis on jah, keskmiselt natukene veidi üle ühe kilomeetri peale üks selline kala takistuseks kaldast kaldani liikumistõke, et tõsi ta on, et on Lääne-Euroopas piirkondasid kus see asi on, on mõnevõrra hullem, aga, aga üldiselt Eesti, eriti Emajõe ja Lääne-Eesti vesikonna, et selle sellel lükkab küll küll see uuring ümber, et meil kuidagi eriliselt looduslik oleks see jõgede olukord ja isegi seda võrreldes võrreldes siin Ida-Läti ja Leedu idaosaga. Suures pildis need numbrid, mis sealt uuringust välja tulevad, veel see, et kui, kui arvutada Euroopa jõevõrgustiku kogupikkuseks umbes 1,65 miljonit kilomeetrit, siis, siis selles selle peale on 1,2 miljonit takistust, ehk siis pisut tõesti see keskmine vahemaa kahe takistuste vahel on, on pisut üle kilomeetri. Et nii vaadates on tõesti need need olulised ja neid on, neid on päris päris palju ja ja me ilmselt peamegi nagu vaatama seda mitte ainult nii-öelda kalade perspektiivist vaid vaid koosmõjus nii-öelda kõigi teiste mõjuritega ja kust tulevad, meeldib mängu need teised uuringud, mida me oleme, mida me tahame siinkohal käsitleda, ehk siis nii-öelda ka kliima on mõjutanud jõgede vooluhulka, kellelegi üks selline suur mahukas pikaajaline uuring, mis näitab, et nii-öelda kliima muutumisega muutub ka, kui palju jõgedes vett leidub. Täpselt nii, et see uuring siis mida ta täpselt läks uurima või mis eesmärgiga et jõgede vooluhulka vooluhulk on siis selline näitaja, mida, mille ühikuks on kuupmeeter sekundis ehk siis mitu ja ajaühikus, mitu mahuühikut vett voolab, ehk siis selline kõige otsesem jõge läbiva veenäitaja. Ja sõltub mitmest tegurist loomulikult looduslikult, siis siis kliima, ehk siis kui palju sajab, kui palju ära aurab. Ja samal ajal on siis inimene tulnud sisse, me tarbime ikkagi juba olulisel määral vett eeskätt siis põllumajanduseks. Aga ka tarbeveeks. Ja siis lisaks otsesele tarbimisele. Ka reguleerime jõgede vooluhulka ehk siis me ehitame veehoidlaid kuivendame siis juhime kusagilt mingitelt aladelt, et ära jälle teistest kuivemates piirkondades. Me niisutame ja üks oluline tegur jällegi inimtekkeline on ka maakasutus nimelt inimese siis tekitatud, ehk et sellised lageda maad ja, ja paljama mullaga alad, nendelt suureneb tugevalt aurumine ja v. Kadu maapinnast. Ja, ja mida siis selle uuringu, mis oli see ajakirjas Nature avaldatud, jällegi eesmärk oli. Et kumb on siis tugevam, kas, kas kliima jutus ehk siis selline kaudne inimmõju või, või otsene inimtegevus. Ja mida teada saadi, oli see, et, et kõige kõigepealt, kui rääkida muutustest üldse, mis viimase 50 aasta jooksul on toimunud jõgede vooluhulkades, siis võib-olla kõige kiirem kokkuvõte on see, et kuivad, eriti siis lähistroopilised alad ja nende jõed on muutunud kuivemaks ja niisked alad kaasa arvatud siis meie Põhja-Euroopa ja muud parasvöötme piirkonnad, aga ka ka mõned vihmametsade eeskätt siis noh, näiteks oma soonia vihmamets on muutunud märjemaks. Ja seda neid muutusi kõige paremini seletab ikkagi selline mudel, mis, milles põhiline tegur on kliimamuutus. Ehk siis kokkuvõte on, et kui inimene tarbib palju vett, siis nii palju me ikkagi ei jõua veel ära tarbida, et otseselt vooluhulkade globaalseid tendentsi mõjutada küll aga kliima ja maakasutusmuutuse kaudu me seda jõudsasti teeme. Ongi, et, et me saame ainult põhjustest paremini aru, aga need tagajärjed, eks ole ju ka lõppkokkuvõttes löövad meid, et moel või teisel ehk siis me peame kohanema nende muutustega, mis siis nendes vooluhulkades aset leiavad. Jah, see mõnes mõttes on just nagu eraldi teema ja siin nagu inimesel on veel natuke vabamaid käsi, et me teame noh, needsamad veehoidlad, et inimene küll nagu, nagu öeldud, ta ei saa võib-olla mõjutada seda otseselt, kui palju aastas vett üleüldse mõnest jõest läbi voolab, küll aga ta saab veehoidla abil reguleerida, millal see toimub, ehk ehk siis võib-olla natukene ühtlasemaks seda veevaru teha. Ja siin siin meil ikkagi võimalusi veel on, aga muidugi sellistes jah, lähistroopilistes kuivades piirkondades üha ahtamaks, nad jäävad. Siin me jõuame ringiga tagasi selle alguse juurde, et kuidas nende barjääride või takistuste ehitamine jõgede teele muuhulgas ka selleks, et mis neid samu asju reguleerida lõppkokkuvõttes nii-öelda piirab, neid jõgesid annab jälle kusagilt mujalt mingisuguseid negatiivseid tagajärgi niimoodi, et et jõgede olukord ja meie olukord sellega seoses on mõnevõrra keeruline. Aga tõmbame siinkohal teemale joone alla. Täname kuulamast. Stuudios olid Arko Oleski Jaan Pärn ning viimane maateaduste seeria uudisteklipp jõuab Raadio kahe eetrisse kolmapäeval, seniks kõike head. Puust ja punaseks.
