Oleme tuvastanud kaks lindu juba siin. Üks teeb sealpool kuskil rögina. Miks jääb metsiseid meie metsades aina vähemaks? Putukad ei maga kevadet maha, suurepärane talvituja,  aeg on tegutseda, need ongi siis need, kelle kohta hirmu  külvatakse ja need on need, kelle kohta ootusjutte räägitakse. Laanepüü isaslind mõtleb kõrge vilelaulu saatel pere loomisest. Eesti metsades on üha vähem metiseid. Kuidas me seda teame? Loodusuurijad käisid vaatlemas metisemänge  ja loendasid linnud üle. Nüüd me leidsime jäljed, mida me otsima tulime. Just selleks me siia. Mängu tulime, et teha kindlaks, et, Et see ala on ikkagi jätkus kasutusel mängualana Ja selleks kõige parem viis seda kindlaks teha on ikkagi  nendesamade tegevusjälgede metsise väljaheidete otsimine. See, et siin on juba traditsiooniline metsiste mängupaik,  seda te juba teate. Ja see on tegelikult üsna ammu teada meile,  et, Sellised noh, looduslikud ja üsna heas seisus mängupaigad on  tegelikult kasutusel aastakümneid, muidugi on  ka selliseid mängupaiku, mis on erinevatel põhjustel  siis tänaseks hüljatud, kuid aeg-ajalt tuleb  ka uusi, selliseid mängukohti, millest me varem midagi ei teadnud. Tervist, mina, Kristo, Andres, väga tore. Sina oled kohalik metsis ekspert, sina ootadki meid  põhimõtteliselt metsise mängu keskel. Just nii. Kui kaua sa oled neid siin vaatlemas käinud? 23. kevad, 23.. Aga selles metsikugus, ma käisin esimest korda 42 aastat tagasi. Ma olin 14, kui sa tegi mu siia metsist vaatama,  et see mu esimene kogemus. Aga seira, ma hakkasin. Te vaatasite nii üles kui ka alla. Ja no otsimise põhimõte minul käib niimoodi,  et et kuna metsi selle kõik puud ei sobi,  no tal on üsna-üsna ühed mängupuud, mida ta võib kasutada  tegelikult palju aastaid. Aga metsis võib kasutada ka mitut siin võib 50 meetri  raadiuses olla tal ka mitu puud. Aga puu oleks selline, et mis on vot vot niisugune puu on  suht hea näide. Hõreda ladvaga okas peaaegu polegi ja arvad,  jämedad oksad, see on suur lind, tal peab olema ruumi siia  maanduda kohta, kus istuda, selle puu peale ma tulin. Ja siin all on ka pabulad näha, et siin ta on,  siin ta on istunud. Näete, vaadake, siin on nüüd natuke teistsugused väljaheited,  nagu, kui meil siin enne seal olid esimene asi,  mida me tähele paneme, need on jämedad. See tähendab, need kuuluvad kukele. Nüüd see valge ots. Siin viitab sellele, tegu on, eks ju, kevadiste junnidega  üsna värskete junnidega, et kevadel metsasel  toidusedelimuutub ja ta hakkab lisaks männile sööma  ka muid taimseid asju ja siis tulevad tal sellised valged otsakesed. Teine asi, mida me näeme, need junnid on siin niimoodi  laiali pillatud ja üsna lühikeste tükkidena. Et see tähendab, et ta on, ta on siin mänginud hommikul tõenäoliselt. Aktiivseid metsise mängupaiku on Eestis veidi üle 400. Kõigi mängupaikade infot uuendatakse loendusandmetega kord  viie aasta sees. See tähendab metsise mängude loendajatele märtsi keskpaigast  kuni mai alguseni sadade tundide pikkust looduse jälgimist. Kui me need Kuked kanad oleme ära loendanud, siis me muidugi hindame  nagu mänguala selles kvaliteeti, et just nimelt seda  metsasust pinnataimestikku, sest. Nende kuivendussüsteemide rajamise järgselt on ikkagi need  kohad hakanud kinni kasvama, et paljud ütleme sookaske  kuuske on päris palju kasvanud siin metsa all  ja see ei ole nagu mängu suhtes üldse hea mets,  siis tahab ikka natuke lagedamad ja, ja tal nagu see mängu  mängu ruum kasvab kinni. Metsamaal tegelikult meil on aasta-aastalt rohkem häiringuid,  et metsis on selline loodusmaastiku lipuliik  ja selliseid näiteid on on Eestist ju võtta küll,  aga kus. Kus siis peale selliseid ulatuslikke häiringuid on toimunud,  siis selline? Noh kohaliku mänguasurkonna järsk kahanemine Noh, siin ei ole mõjutatud täna ainult need ütleme raietööd,  eks ole, aga kindlasti mõjutab seda siin jahindus liigagi  tihti ikka täna veel rajatakse sigade söödakohtasid  püsiloopaikadesse mängu kohta lähedal, mis on keelatud,  eks ole. Et jahi me tihti nagu üldse ei,  ei arvesta sellega. Sinna koonduvad ju mitte ainult sead, aga sinna tulevad,  eks kõik kiskjad, eks ole, hundid, karud,  ilvesed, rebane, kährik, nugis kõik koonda sinna,  selle söödako ümber. Ei ole eriti palju nagu võimalus siis metsi  selle lähedal nagu ellu jääda või see pesitseda. Võrreldes möödunud sajandi 60.-tega, kui metsisemänge hakati  Eestis inventeerima, on metsiste arvukus langenud lausa viis  kuni seitse korda. Kuigi suur osa teadaolevaid mängupaiku on nüüd looduskaitse all,  siis viimaste aastate loendustulemused näitavad  murettekitavat arvukuse langust. Soomaad, kõrvemaad ja Alutagust ühendavates piirkondades. Metsise kaitseks on kõige paremad suured omavahel sidusad looduskaitsealad,  mille eduloona võib tuua kikepera looduskaitseala Pärnumaal,  kus metsise arvukus on taastuma hakanud. Kell on saanud kaheksa õhtul ja meie ootame nüüd meelisega  siin metsiste sisselendu oma laagripaiga sättisime 100  meetrit sinnapoole ja mängupaik on 100 meetrit sealpool  kaameramäe helimehe panime sinna varjesse  ja nüüd ootame pimedat. Üks metsis lendas meie võttepoiste pea kohale otsa. Midagi siin toimub praegu väga põnev. Tere hommikust, kell on kuus ja valgus on hakanud jälle siia  metsa vahele tulema. Meie magasime siin lageda taeva all. Ja nii teevad ka paljud metsise loendajad,  kui on pime. Sellepärast et pimedas ei toimu midagi, aga hommiku valguses  peaks mäng hakkama käima ja meie lähemegi vaatame,  mis toimub. Hiilime vaikselt. Et täna hommikul on üsna selline tuuline ja,  ja pilvine ilm, et kui oluline nüüd loenda jal see ilm on üldse. Ilm on selles mõttes väga oluline, et kui juhtubki olema  selline kõva tuul, siis tegelikult on väga raske nüüd. Seda metsise laulu hommikul kuulda, et sellepärast See hommikune ilmavalik on tegelikult ülioluline. Mis see meie plaan praegu on üldse? Praegu selline, et me siis üritame sellele mängule tiiru  peale teha, vaadata kõigepealt need servakuked kokku lugedes,  et kuulmise järgi. See, mida me siin teeme, meenutab natuke sellist luuraja tööd. Kõnnib siin vaikselt sellises soises metsas,  vaatame, et keegi meid ei kuuleks. Proovime võimalikult vähe. Häält teha, mitte ravistada oksadega. Et väga põnev Kahjuks praegu väga palju meist isehääli ei kuule. Aga kõnnime edasi. Siin on üks, siis puu, neil ja see ühe kuke istumis puu,  siis Sa mainisid, et see on servakukk. Mis see tähendab? Mesise mängu mängu sel struktuuri ette kujutada,  siis seda võib nagu noh, ette kujutada nagu sellised tordid  ja kus, kus keskel on see nii-öelda see alfa alfakukk kes,  kes on see nii öelda. Kõige kõige tugevam siis või kellega siis? Kanad reeglina paarituvad, aga aga nüüd need teised,  teised kuked, kes siin mängus käivad, neil on kõigil oma  selline reviir. Või, või selline territoorium või nii-öelda tordilõik  selle tordi ääres tahavad siis suuremat tükki? Just täpselt ja igaüks neist tahab seda keskset tükki saada,  et seda nad siin iga hommiku mängu ajal ootavad servas kas  kana tuleb mängu ja õnnestub paaritada kellegagi või,  või mitte. Sest mängul on alati ju võitja just. Nii me pakkisime nüüd laagri kokku ja valmistume metsast  välja minema. Teeme väiksed kokkuvõtted ka, et tegelikult läks ju hästi. Küll nii-öelda, et tundub, et linde on siin mängus küll  ja veel ja siis. Sellise õhtuse ja hommikuse käigu pealt võiks kokku võtta,  et praegu kuskil Isegi seitse-kaheksa võiks neid siin mängus käia,  aga aga kuna ka kuupäev on võib-olla natuke varane,  siis ma usun, et, Mida nüüd aprilli lõpu poole, seda, seda,  seda, seda suuremaks see mäng võib veel paisuda. No igatahes see metsise mängu paik on asustatud,  metsise läheb hästi, mina nägin ka ära päris mitu nii-öelda  lendu siin. Mina olen rahul. Looduse uurija töö on huvitav, aga raske. Nii et lähme metsast välja ja jätame metsised mängima. Enne veel, kui saabub esimene tõsisem kevadine soojalaine  ja kõikjal kihab ja sumiseb putukaelu, oleme me tulnud Urmas Tartesega,  et vaadata, kus need putukad ärkavad ja mida nad praegu teevad. Keda sa esimestest oled välja valinud? No üks hea kindel putukas. Keda kevadel on kõige mõnusam ja põnevam vaadelda,  on kahtlemata sipelgas ja kõige veel nii-öelda,  kuidas öelda, põnevama elukorraldusega omakorda laanekuklane. Ja siin on nende kuningriik ja siin on nende kuningriik. Kuklas ja pesas on suur jäme sügav auk. No kui me metsas ringi vaatame, siis auke teevad meil puude sisse. Täpselt nii. Ja kevad on see aeg, kui sipelgapesa juures käivad söömas  väga paljud erinevad tegelased ja ennekõike rähnid. Nad on ennekõike musträhnid, on üks väga tuntud tuntud  nii-öelda liik, aga loomulikult roherähnid halb  ja rähnid. Kõik nii-öelda, kes kevadel sipelgapesa juurde tulevad,  nad teavad ühte sipelgapesa kevadist rikkis akkab toimuma  veel enne, kui me väliselt edu näeme. Nimelt varakevadel tulevad sipelgad oma maa-alustest  haudekambritest juba siia pesa ülemisse kolmandikku  ja kogunevad siia ootamaks, nüüd neid esimesi sooja päevasid,  kui saaks tulla sonnungit pidama ehk päevitama  ja pesa nagu laiemat soojad ma ja, ja seda hetke valitsevad  ja ennekõike brähnid. Kui teha kuklaste pesast läbilõige avaneb putukate  ehituskunsti tõeline ime. Osa kodust paikneb maa all, kus temperatuur on stabiilsem  ja saab veeta talve maapealne osa. Sipelgaelamust on jällegi hea suvila sest päikese käes on  palju soojem kui maa all. Seetõttu paiknevad siin kuklaste sünnitusmaja erinevad osakonnad. Munade, vastsete ja nukkude arenemise ruumid. Kuklase pesas on eraldi kodu kuningannale  ja tema haudele toidulaoruumid ning jäätmehoidla aga  ka surnukuur. Mis siis praegu sipelgate elus täpsemalt? Toimub no praegu me näeme, siin elavad päikesepatareid,  see tähendab seda, et nüüd selleks, et pesa üles kütta,  on vaja päikesesoe kuidagi saada nüüd pesakäikudesse  ka pesa sügavusse, ka sinna, kus maa all nad talvitusid  ja selleks ei ole sipelgapesa, mingit muud meetodit,  kui ise tekitada päike, teise patarei koos juhtmete süsteemiga. Ehk siis töölised tulevad pesa pinnale, nad kõik liiguvad  ja kui siin vaadata veel nii-öelda nüüd de aukude juures,  mis on siis pesakäigud, siis niipea, kui üks sipelgas on  piisavalt üles soojenenud, kihutab, saab ta pesa sisse  ja siis ei ole ta enam päikesepatarei, vaid  siis on ta ülekandeliin selles mõttes, et  nii nagu noh, inimese maailmas meil olemas elektri allikaid  ja siis tuleb juhtmega ühendada see tarbijaga  siis sipelgapesas juhet ei ole, juhtmeks on see sipelgas ise,  ehk ta vudib oma sooja kogusega pesa sisemusse  ja siis lihtsalt Jahtub see soe, mis sipelgas endas oli, läheb pesa külge  pesa sisse ja kuivõrd sipelgaid on hästi palju,  siis seda toimub mitu päeva nädala jooksul  ja niimoodi see pesa sisemus vaikselt üles köetakse. No näete Suurepärane talvituja, see on meil nüüd tõenäoliselt  ka nüüd üks karuslase röövik võib-olla isegi kevadkaruslase  röövik kes võib ka tulla lume peale väga tihti. Kuid kuivõrd praegu veel ei ole seda noh,  kuidas öelda sööki nii palju kasvama hakanud,  siis nad ikkagi on siin ootel ja mida me veel  ka siin näeme, seda ühte põhjust, miks nad tihtipeale  ka lume peale tulevad ja võib-olla ka vahel talvel hakka  hätta jäävad. Et siin on küllalt palju näete, seeni kasvab juba  ka puidu peal ümber, kuid ütleme, tuisu ja,  ja lume eest on siin praostal ideaalne peidupaik. Karuslase röövik, see tähendab, et temast tuleb. Kunagi liblikas ja temast tuleb kunagi kunagi lipikus. Paneme siis niimoodi. Ja siin on meil nüüd kuuse kooreürask. Ja, ja see näitab, et ta on siin ilusasti talvitunud  ka koore all ja need ongi need. Hirmu külvata ja need on need, kelle kohta muidugi  siis kelle kohta siis, ühesõnaga hirmu ja õudusu? Kõigepealt on lugu selles, et üraskid ju tulevad  mahalangenud puudega terveid puid ei saa asustada,  sest tugeval tervel kuusel on nii palju vaiku,  et kuusele pesakambrit, kui ka õras peaks hakkama seal  pesakambrid tegema, siis ta lihtsalt uputatakse vaiku ära. Kas need kuuse koore üraskid on siin nüüd oma talvekorteris  või nad juba alustasid oma. Ja, ja, ja siin me näeme nüüd veel ka teist aspekti,  me oleme praegu kevadel siis tavapäraselt,  kui meil on olnud külmad talved, siis sürask ei saa  talvituda koore all, ta läheb maapinnale kulu sisse  siis nii-öelda sambla sisse ja kui lumi peale sajab,  siis talvekülmad teda seal ei sega, kui talv on külm,  siis koore alla niimoodi maapinnast kõrgemale jäänud raskid  need hukkuvad, kuid sooja talvega nad jäävad alles. Ja mis on huvitav, et kuigi meile tundus,  et see talv oli meil isegi natuke tuli lund  ja natuke külma, siis siin me praegu näeme,  et need talvekülmad üraskil ei teinud veel mitte midagi,  nad said isegi puukoore ajal ilusasti hakka,  said ka puukoorel ilusasti hakkama, nüüd nemad lihtsalt  ootavad seda veel soojemat ja, ja paremat kevadilma,  siis lähevad isased otsima seda toidupuud,  mis siis nendele, mis siis annavad sobivat lõhna,  et vot siin nüüd saavad nad ohutult oma järgmise nii-öelda  pesakonna üles kasvatada. Esimene otsimise koht on just nimelt sellised langenud puud ja,  ja maha langenud puud. Kuid kui on näiteks põua tõttu nõrgaks jäänud puu,  siis võib ka sinna peale See võib olla siin mõni siklase vastne, kes  ka koore alla tulevad tegutsema, et ega üras pole ainuke,  kes siis kes siis siin nii-öelda nii sööb kui  ka talvitub. Jah, kuigi on veel selline vargsi vara, kevad,  siis tegelikult putukate elu juba käib rahus käib. Ilusasti. Kuidas meie putukariigile see tänavune möödunud talv mõjus,  kellele see meeldis, kellele võib olla nii väga,  mitte? No putukatele parim talv on selline, kus on paks lumi  ja selline ühtlane jahe ja ka maapind külmub ära,  et see on see nii-öelda ideaalne talv. Kuid tänavune selline pehme talv, mida ta tähendab,  tähendab omakorda seda, et nüüd sellised liigid,  kes ikkagi on natuke külmakartlikumad ja  kes võib-olla meile on ka lõuna poolt rohkem juurde tulnud,  nemad saavad jällegi parema elu võimaluse,  nii et keegi võidab, keegi kaotab. Me tulime sellise mahajäetud maja juurde kindla põhjusega. Tegelikult pole vist ka väga suurt vahet,  kas ta on maha jäetud või veel kasutuses,  putukad siin kuidagi ikkagi on seotud. No siin me nägime juba sellist miniatoorset eluvõrgustikku Oli näha libika röövikuid, kes tõenäoliselt võisid siin  kusagil praos olla. Talvitunud oli näha üks marjaöölane, kes on juba jõudnud  ka nukustki välja ronida ja kevadel tegutseb. Ja loomulikult sellisesse kohta tulevad ka ämblikud,  et nägime nii huntämblikke kui ka võib-olla kõige võluvamad  inimesele vaadata, on tillukesed hüpikämblikud,  kes oma suurte silmadega siis siin sellise lagedama koha  peal saaki otsivad ja hüppavad neile selga. Nii et kui juba ämblike näeme ja kiskeid näeme,  siis tähendab seda, et elu siin toimub. Miks võiks putukate käekäik ka inimesele korda minna? Ma mõtlen, et millest nende heaolu või siis vastupidi,  kehv seis, kõneleb. Nii nagu meie raamatuklassik sammalhabe on öelnud,  et looduses on kõik kõigega seotud. Nii on ka inimene üks osa eluvõrgustikust  ja inimene, nii sõltub eluvõrgustikust kui  ka mõjutab eluviisi. Ku. Ja vastavalt sellele, kui hästi läheb teistel liikidel,  kes meie ümber on ja kes siis oma tegevusega aitavad luua  seda elukeskkonda, mis inimesel eluks vajalik on vastavalt  sellele ka meie enda elukvaliteet muutub. Nii et kui putukatel läheb hästi, siis läheb hästi  ka inimesel. Kuid loomulikult oluline on vaadata, et putukate liigikus,  kui selline oleks see, mis hästi läheks,  et meid ei päästa see, kui üksikutel liikidel läheb hästi. Laanepüüd on metsaelanikud, kelle tegemisel olen püüdnud  pidevalt silma peal hoida. Enamuse aastast jäävad nad märkamatuks. Elavamaks muutuvad need pisikesed metsakanalised kevadel  ja sügisel mil kuked vilistades oma territooriumi,  st teatavad Laanepüü on hakimõõtu, jässaka kehaga lind. Selja sulestik on tal hallikas, tumedamate,  pruunide ja hallide tähnidega. Keha küljed on nii emas kui isaslinnul roostepruunid. Kuklas on neil väike suletutt, mis on tihti püsti. Laanepüü valduste suuruseks võib olla kuni 25 hektarit. Ta on väga vaikne lind. Elamiseks eelistab laanepüüme osa iigseid,  vanemaid kuusesegametsi, kus leidub tormimurruga häile  ja lehtputukasid, mis pakuvad varjet ning toitu eri aastaaegadel. Teadaolevalt meie saartel laanepüü ei ela. Laanepüü on põhiliselt taimtoiduline, selgrootud moodustavad  vaid murdosa menüüst ja sedagi enamjaolt soojal ajal. Laanepüü tibutaga toituvad esimesel kahel nädalal ainult selgrootutest. Nii nagu kõigil teistelgi kanalite on laanepüüd toit aastat erinev. Talvine toit on suvisel märksa ühekülgsem. Talviseks toiduks on peamiselt lehtpuude pungad  ja nii kohtabki neid kõige sagedamini kõrgetel kaskedel  või sangleppadel. Erilise maiuspalana tunduvad kevadised pajutipud  mida nad võivad okstel kiikudes mugima jäädagi. Lume sulamise järel laskuvad laanepüüd maapinnale  kus nad leiavad esimesi tõusvaid rohuliblesid  ja seemneid. Laanepüüd pole küll nii pelglikud kui tedred  ja metsised kuid inimese lähedust nad eriti ei talu. Kiiresti otsivad nad varju kuuseokste vahelt  või lendavad põrinaga eemale. Parem karta kui kahetseda. Ühel kevadõhtul jälgisin laanepüüd, kes mööda lendavate  hallhaigrute petteks igaks juhuks jämedaks oksaks maskeerus. Laanepüüd on monogaamsed ning paarid võivad koos püsida kogu aasta. Minu silmis on terasemaks pooleks emaslind,  kes hoiab end pidevalt varju ja vajadusel hoiatab visaslindu. Kui laanepüü emandad ja isandad kõleda talve üle elavad  ootavad neid kohustused. Enamikel isaslindudel said territooriumil paika juba sügisel. Kevadel sinilillede õitsemise aegu mõtlevad laanepüüd järelkasvule. Laanepüükukkede sugukihk vallandub tihti juba märtsi keskpaigas. Metsast kostub isaslinnu kõrgetooniline vilelaul. Kahele pikale vilele järgnevad lühikesed helid üksteise  järel kiires tempos. Kui ei teaks, et tegu on kukega ei usukski.
