16-st sajand on ka tulirelvade leviku sajand. Tartu Ülikooli arheoloog Ain Mäesalu jutustabki esimestest vanematest tulirelvadest sellest, kuidas tulirelvi üha rohkem ja rohkem kasutama hakati ka Liivimaal. Eestis on tegelikult teadaolevalt esimene dateerida. Maailma kõige vanem büst, mida on võimalik olnud dateerida, son Otepää pess, see oli juba 14. sajandil. Ja sellest ma rääkisin siin 2007. aastal. Aga vahepeal on veidikene Otepää linnuse seot täpsustunud ka. Et see trapeering 1396 see pandi paika juba 1900 kuuekümnendatel aastatel, siis kui Oxford saader seal kaevamisi ja tema peamine abiline abiline oli olim numismaatik Arkadi mal võõrgin ja avastati, et linnus on hävinud ühes suures tulekahjus väga suured purustused olid seal ja sealt leiti siis 26 hõbemünt just sellest põlengukihist. Aga need on väga väikesed vermingud ja neid aastaarve peal ei ole. Nii et nad olid dateeritud nii laias laastus siis 1390 kuni 1400 kahekümnendat aastat. Sel momendil tegeles Arkadi võõrniustelda müntidega ja tema leidis, et et hõbeda sisalduse järgi on võimalik mitega täpsemalt dateerida ja tolleaegsete seisukohtade järgi siis olid need mündid vormistatud tõenäoliselt enne 1390 kuuendat aastat. Ja noh, kuna selle selle aasta kohta kirjaliku allika teade olemas, et et ordu ja Tartu piiskopi vahel või suur sõda ja ordu vallutas kõik Tartuma piiskopkonna linnused ja nii edasi. Muu leiumaterjal ka näitas, et seal nagu eriti hilisemaid leida ei ole, siis tundus, et see on, see on nagu hästi-hästi paikapidav, see daatum, aga nüüd viimastel aastatel on meie numismaatikud kõvasti tööd teinud ja nad nende mündi siis verminguta järgi ka mõningaid mitte täpsematateerinud. Ja nüüd selgub, et seal on siiski ka hilisemaid münte sees. Ja üks kõige hilisem münt Tallinna münt on siis kindlasti vermitud kusagil 1405 kuni 1400 noh 16 17. Ja see muidugi sundis uuesti selle teemaga väga põhjalikult tegelema. Ja noh, põhimõtteliselt võib arvata, et, et siis linnus on siiski hävinud kusagil noh, 20 aastat hiljem, aga, aga igal juhul ka mitte ilmselt 1400 kahekümnendatel aastatel enam sellepärast et siis peaks olema juba juba seal ka hilisemaid esemeid ja peale selle 1422 kuni 26 viidi läbi mündireform ja neid uusi münte seal enam ei olnud. Muidugi püssi pateering sellest, et nüüd ei peagi muutuma, sellepärast et mulle tundub, et püssi leiti koos mitmete teiste relvadega ja sealhulgas olid rinnakilbid ja nii edasi, mis on meile väga hästi isoteeritavad 1380.-test 90.-tesse aastatesse ja kui me nüüd veel arvestama ka seda, et see suur suur tüli oli Tartu piiskopi ja ordu vahel ja siis noh, valmistati ette sõjaks ja muretseti relvi ja nii edasi, siis tundub väga tõenäoline, et tegelikult noh, piss oli 1396. aastal seal olemas, aga vaata, et relvad olid kusagilt relvaruumis ja nad lihtsalt jäid sinna, nii et enamik kindlalt tõestada ei saa. Aga samas muidugi iseenesest see poiss võib selle selle aastaarvuga küll seotud olla. Nii et võib ikkagi olla vanem kui Tannenbergi, kes ma usun küll väliselt küllaltki sarnased ka ja ja ta Otepää, mis on võib-olla tehnoloogiliselt veidi veidi nagu kehvem, veidi primitiivsem, nii et ka see võib viidata siis võimalused, et tal veidi varasem Aga igatahes 16.-ks sajandiks oli tulirelv juba päris laialdaselt levinud. Ja 16. sajandil olid juba tulirelvad muutunud kõige olulisemateks, kõige tähtsamateks relvadeks. Ja see muutumisprotsess või õigemini tulirelvade arenguprotsess kestis läbi 15. sajandi. Iseenesest on ka 15. sajandil valmistatud ja kasutatud päris huvitavaid ja uhke tulirelvi, ainult et informatsiooni selle kohta nüüd väga palju ei ole. Ja peale selle on neid tulirelvi endeid säilinud tegelikult ääretult vähe. Sest kui mõni relv kasutuselt ära langes, siis ta see metall kasutati ära, valmistati uus relv ja ega neid niisama vedelema ei jäänud. Ja sel ajal 15. sajandil ei tegeldud ka eriti veel selliste vanade relvade kogumisega, vot see selline komme tuleb või mõnevõrra hiljem. Nii et uhked relvakollektsioonid on, mis mõningad on ju kestnud kuni tänapäevani, vot seal 15. sajandi relvad on juba küllaltki haruldased. Ja seetõttu muidugi on siin ääretult olulisel kohal siis arheoloogilised leiud, sest arheoloogilised leiud aeg-ajalt pakuvad ääretult suuri üllatusi. Kuigi siin peab jälle ütlema, et ka kaevamistel tuleb relvi ääretult harva välja. Ja tänast püsside luku mõõtekirikult tahaksingi alustada ühe ühe väga olulise tulirelvade leiuga, mis tuli välja 1989. aastal juba Haapsalu linnusest. Ja see on iseenesest ka kogusin Põhja- ja Lääne-Euroopa ulatuses tegelikult väga väärtuslik relvakogu. Kogu kohta tegelikult juba kirjutasin 1996. aastal ühe artikli siis Läänemaa muuseumi kogumikuga aga nüüd pärast seda sai see teema uuesti ette võetud ja siin tuli appi ka Tallinna ülikoolist siis arheoloog Jüri Peets, kes on meie parim spetsialist siis muinastehnoloogia alal, kes on meie sisse rauatootmise ja rauast esemete valmistamise uurija. Ja kuna nüüd möödunud suvel oli Taanis niuke pingis oli suur rahvusvaheline konverents, millel siis käsitleti just mitmesuguseid keskaegseid heitemasinaid ja vanemaid tulirelvi, siis me otsustasime ka selleks siis teha ühe ettekande nendest haapsalu tulirelvadest. Ja no iseenesest muidugi konverents ääretult huvitav, sest see Taani New kapping Falls see tähendab sellist keskaegset küla, mis on nagu ütleme, ajalooteemapark, ja alguse saigi see juba paarkümmend aastat tagasi sellest, et hakati ehitama mõningaid koopiaid keskaegsetest heitemasinatest ja ja pärast seal on laiendatud seda, nii et seal on väga erinevaid eluhooned ja seal on ka tehtud koopiaid varasematest tulirelvadest ja ja see on hästi populaarne rahva seas, nii et seal käib, käib rahvas seda vaatamas pidevalt suurte bussidega. Ja nüüd konverents oli ka selles mõttes huvitav, et et kohal oli osalejad siis 38 ja kusjuures 10 maa teadlasi sealhulgas ka isegi Ameerika Ühendriikidest Kanadast olid kohale sõitnud ja ja ka konverentsi korraldus oli, oli tore, sest hommikupoolikul peeti ettekandeid ja pärast lõunat tulid praktika. Nii et siis vinnastasime neid heitemasinaid ja proovisime nendega kive heita, et seal on kokku viis heitemasinate, siis teisel päeval siis oli praktikale tulirelvade alal saite püssi paugutada? Jah, ise püssipaugutamisega seal nagu demonstreeriti ja ja siis neid erinevaid suurtükke, aga siis ka näiteks keskajal kasutatud ja siis igasuguseid süütevahendeid nagu pule, Pattaya süütenooli ja nii edasi. Ja kolmas päev, vot see oli pühendatud siis püssirohule ja selle valmistamisele, nii et et jah, selles vallas sai küll üpriski palju targemaks. Muidugi see meie ettekande pälvis seal päris suurt tähelepanu, sellepärast sai kinnitust, et esialgsed oletused, tegemist teda ka haruldaste relvadega need said nagu, nagu, nagu selgemaks, et tõepoolest ja siin nüüd etteruttavalt võiks öelda, põhiliselt oli seal Haapsalu kogus küll suurde ja, ja siis suurtükkide tagant laekuvate suurtükkide laengukambreid. Aga seal oli ka kolm püssi ja need kolm püssi tegelikult need olid kõik sellised tähelepanuväärsed relvad. Jah, siin võib veel lisada, et lisaks tulirelvad abi tegelikult seal päris paras ports ka veel veel ammunooli ja kuule niisiis malmist tehtud kuule, mida oli isegi üle 2000, aga siis ka selliseid väiksema läbimõõduga tinast kuuli, mida kasutati põhiliselt siis püsside laskemoona ja no miks nad seal niimoodi alles, et seda ei teagi. Üks põhjus võib olla see, et see oli nagu mingisugune relvavaru ja osaliselt muidugi need tulirelvad. Ta ei olnud enam kasutamiskõlblikud, aga nad olid ilmselt arveldused igaks juhuks sotti alles. Ja tõenäoliselt siis Liivi sõja ajal nende purustuste ajal see ruum, kus nad asusid, seenid, parim talvenõnda nad õnnekombel siis säilisid kuni tänapäevani. Aga kui me nüüd läheme sealt leitud püsside juurde siis ma siin juba enne nimetasin, et Kokkoligaid püsse kolm neist kaks esindavad siis niinimetatud haakpüsse. Iseenesest see otepää ka haapis, see tähendab seda, et püssi siis suudme lähedal on ta alla pandud haak, mida omal ajal pandi kuhugi müüri nuka taha. Ühelt poolt võimaldas paremat sihtimist, aga teisalt teisest küljest kindlasti ka pehmendas selle lasu tagajärjel tekkinud tagasilööke. Aga võrreldes Otepää püssiga on nüüd need haapsalu tulirelvad, need on tunduvalt suuremad. Nii et see üks haakpüssi, ta on 115 sentimeetrit pikk, aga samas on ta jälle küllaltki primitiivne, tähendab tema, tal ei ole sellist korralikku püssikaba, nagu me oleme harjunud tavaliste relvadel nägema, vaid see püssipära oli kinnitatud putke abil. Nonii, nagu odaotsi kinnitati putke abil ja kas ta nüüd tagant laienes, seda me ei tea. Seda puupära pole olemas. Aga tegemist on sellise küllaltki pika ja raske püssiga. Kaalus siis 14 kilo. Nii et tegemist on sellise relvaga, mida, mida ilmselt iga mees õlale ei võtnud ja lahinguväljal ei marssinud, ega ka jahile ka ei läinud, nii et tegemist on siis sellised tüüpilise püssiga, mida kasutati siis linnuste kaitsmisel või, või siis linna kaitsmisel ja ja peabki ütlema, et et kui siis varasemal ajal 13 14 sajand ju peamised kaitserelvad olid linnades ja, ja linnustes olid ammud, vot siis nüüd, 15. sajandil, vot siis hakkab järk-järgult enda kõrval siis ilmuma ka püsse. Ja see püsia on niivõrd pikk, kusjuures ta raske peale selle küllaltki paksude seintega. Ja Tal on ka päris päris korralik siis kaliiber veidi üle kolme, kolme sentimeetri, kas siis alguses kasvatati püsse, tulirelvi selleks, et ennast kaitsta, mitte selleks, et rünnata ründajatele ei olnud alguses püsse. Vaat siin on ilmselt asi nõnda, et ründajad, nemad kasutasid rohkem suurt. Tähendab püssid, püsside laskevõime jäi väga pikka aega hambudel alla. Ja Üheks muidugi põhjuseks oli ka see, et esialgu ei tuldud selle peale, et seda lasketäpsust aitab saavutada suhteliselt pikk, püssirauda. Nii nagu Otepää vist on siis teised varasemad püssid suhteliselt lühikesed ja ütleme 15. sajandi esimesel poolel, vot siis nad vähehaaval muutvad pikemaks, aga aga nad jäävad ikka kuhugi seal 30 40 sentimeetri piirimail. Ja noh, muidugi eks mõne keskaegse pildi peale näha, et seal piiramise juures meestel püssid käes, aga tõenäoliselt erilist efekti ei olnud kusjuures paari puhul näha ka seda, et püssidest tulevad välja hoopis süütenoole. Episse kasutati siis nagu k sümpte noorte lendutamiseks seal et neid, kui lasta Linnovi linnusesse puithooneid ja suudan põlema süüdata. Aga selliseks efektiivseks kaitsmiseks siis sobisid jälle need pikka Raualised püssid väga hästi, nii et algab peale see protsess 15. sajandi lõpul 1400 kaheksakümnendatel aastatel, kus, kus siis hakatakse neid suuremas koguses ostma ja, ja siis nad hakkavad juba ammu ta välja vahetada, tähendab ja nüüd selle haapsalu püssi juures noh, ta on, muidu on ta küllaltki primitiivne selles mõttes, et ta tal ei ole korralikku lukku olnud, tal on tõenäoliselt on muidugi jah, selline tahtluk tal olnud, sellepärast tal on küljepealse süü pall, alus on olemas, aga ta nüüd valmistatud, on ta muidugi väga oskuslikult. Valmis tagunud see väga heade oskustega meister olnud, tal on nagu löödud kandid sisse, kusjuures et need kandid on veel nii, et poole püssiulatusest on ühtepidi ja tagapool osas on jälle teistpidi. Tõenäoliselt, et need kandid võisid olla ka sel eesmärgil tehtud. Et see võib vihjata võimalusele, kui palju sinna püssirohtu sisse pandi. Sellepärast et vähemalt relvaajaloolased väidavad, et see koht, kus need kandid keerduvad et selle koha pealt on see relv kõige tugevam. Teine võimalus on ka, et kandid, siis olid abiks sihtimisel. Siis umbes kahe kolmandiku peal, kus kant keerab päris peale siis seda sedapidi on väga hea siis sihtida nii-öelda haapsalu püssi kõrval on tegelikult, millelt teine umbes analoogiline Prismis leiti Tartust ka juba 1988. aastal siis Werneri hoovikaevamistel jutt Rünno visaku poolt juhatatud kaevamised olid ja ja on ka nüüd päris põhjalikult uuritud ja ka see nüüd sepa poolt sepistatud relv. Ja noh, võib-olla natukene isegi primitiivsem, kui on, kui on seal Haapsalu kõige vanem püsm, ma omal ajal üritasin teda doteerida ja leidsin, et et on tõenäoliselt kusagilt 15. sajandi kolmandast veerandist. Kusjuures, kui nüüd vaadata veidi laiemalt, siis analoogilisi Neid haakpüsse siin päris lähimaades mujal ei olegi teada. Ei ole siin Läti ja ka Leedu vallale, ka Soomes ega Rootsis pole leitud, neid on Kesk-Euroopas siiski olemas tshehhi ala lahus Saksamaal, aga detailides on siiski erinevad, nii et et tegemist on jah, suhteliselt haruldaste relvadega, samal ajal mulle tundub, et tõenäoliselt leid omalajal seal võis siin kõvasti rohkem olla. Sellepärast, et kui me vaatame nüüd kirjalikke allikaid ja Tallinna kohta kirjalikke Allike tulemusi üpriski palju ja sealt võib välja lugeda, et, et aastatel 1480 81 on Tallinna, saad siis ostud 15 haakpüssi. Aga tõenäoliselt ei kajastu kõik püsside ostmiseks ka alati nende sarveraamatutes. Sellepärast et nüüd järgmine teada haakpüsside kohta on aastast 1495 ja siis makstakse 40 haakpüssi värvimise eest. Ja samal aastal vaid kuu aega hiljem on jälle võtke Tallinn-Narva raamatus ja Tallinn on ostnud siis juurde 42 haakpüssi, vaat see näitab, et tegelikult see on tõenäoliselt siis ajajärk, kus Tallinna hakkas üle minema siis püssidele, mujal Euroopas kestab see protsess tunduvalt kauem. Nii et öeldakse, et selline aktiivne püsside ostmine ja üleminek siis hambutud, püssid rese kestab kusagil 1530. aastal, aga siis Tallinnas kiiremini läks. No meil siin üldse on pööratud tähelepanu uuematele relvadele noh tõenäoliselt oli ka lihtsalt selleks vajadus, nii et siin olinit sadu pidevalt ja ja siin eelmistes saadetes ka rääkinud, et, et üleüldse tulirelvad ilmuvad siin küllaltki vara ja, ja siin on ka isendit suhteliselt vara valmistatud ja ja kusjuures valmistatud nii suurtes kogustes, et jätkus isegi laenamisest, siis Soomel jätkus müümiseks ka isegi liiale mitmele poole mujalegi, mismoodi näeb relva laenamine välja? No see on, see on lihtsalt üks huvitav, teades aastast 1434 rase purilinnuse pealik otto poogevitš palus Tallinna linna rajalt laenuks kaks, kolm kamber, Suurtüki Meister ise tuleks kaasaks, õpetaks, kuidas nendega lasta. Jah, tallid harv raamatus ka teade selle kohta tõepoolest et meister läks ja, ja kui palju talle reisirahad ja nii edasi ja kusjuures siis mõned aastad hiljem jälle üritatud laenata. Samas on sealtraalse prilinnusest leitud üks laengukamber ja seal muidugi ääretult huvitav laengukamber mis sarnaneb Haapsalust leitud laekambritega, nii et mine sa tea, võib kuni mõni suurt kostet ikkagi ära jäi sinna, aga, aga noh, see on teema, mis vajab veel tegelikult korralikult uurimist, nii et siin kindel ei saa olla. Aga hea küll, läheme nüüd nagu püsside juurde edasi, sellepärast et nüüd teine või järgmine büst, mis sealt haapsalulast leiti. Vot see on tagantlaetav piss. Siin on ka varem juttu olnud, et keskajal olid Eesti alal mujal küllalt levinud tagantlaetavad suurtükid aga neid tagantlaetav püsse liit kohtab küllaltki harva. Ja ma teen relvakirjandusest päris palju, otsinud olen leitud paar joonist, aga mis on jah, mis kujutavad tagantlaetavad püsse, selliseid keskaegseid keskaegsete piss, aga kusagil mujal relvakogudes ei oleks selliseid originaali näinud ja ja, ja selle üle muidugi avaldasid seal liugpingis ka teiste maade relvauurijat imestust, et see on tõesti äärmiselt haruldane sealt tagantlaetav piss, kusjuures mõõtmetelt on ta küllaltki suur, ta pikkus on 146 sentimeetrit ja kaalub isegi 18 ja pool kilo. Nii et mingis mõttes jah, tahaks teda juba selliseks väikseks suur tükiks lugeda, aga samas seda vaadata ja seda lähemalt uurides paistab, et sellega kasutamisega sai üks mees hakkama ja seetõttu võib teda siis lugeda siis ikkagi püsside hulka kuuluvaks. Muidugi, kuidas ta oli lae külge kinnitatud, vot siin on ka üks moment, mis vihjab selgelt, et tegemist püssiga. Nimelt on tal all kaks sellist aasa ja vaat et kaks aasa on iseloomulikult 15. sajandi lõpu Kuueteistkümnenda sajandi püssidele, nii et sel ajal hakkab juba tulema selline traditsiooniline klassikaline, siis püssi laad, püssikaba ja viha ja kuna püssidest kinnitati nii, siis ma arvan, et oleks õige seda lugeda just püsside hulka kuuluvaks, sellepärast et suurtükid, need vajasid, et juba tunduvalt tugevamat lahveti ja tunduvalt tugevamaid siis kinnitusi. Nii, ja nüüd kolmas haakpüssi, mis sealt Haapsalust pärineb, vot see on nüüd mõnevõrra hilisem ta tõenäoliselt 16. sajandi algusest. Ta on mõnevõrra rohkem, ta on 8,7 kilogrammi, aga samas on ta ka väga hästi sepistatud. Ta on suudmeosas veidi jämedam ja siis paga osas samuti jämedam, keskosas läheb sujuvalt jälle peenemaks. Ja mis on muidugi väga põnev, sest temal on pealisega ornament, ei, tal on selline võre muster ja siis päris pealispinnal on siis sisse graveeritud kolm leegitaolist kujundit ja lisaks veel ka midagi nagu meistrimärgi taolist, mis on muidugi ääretult lihtne, koosneb kriipsukest, mis meenutab selliseid keskaegseid peremärke. See, mis see on ka ääretult huvitav selle poolest, et meil on peaaegu sarnane piss olemas ka ajaloomuuseumi relvakollektsioonis. Sellel on olemas ka püssipära ja sellel on olemas isegi see lukumehhanism. Tegemist on tahtlukuga nagu kõige-kõige varasemaid siis luku tüüpe, tähendab, et tal on selline kang olnud ja kangi otsas on, on olnud väike selline torutaoline lisand, mille sisse käis siis taht või süütenöör. Siis kui alt selle kangi peale vajutada, sisse vajus alla. Ja noh, nüüd 16. sajandi alguses siis on juba korralikud sellised süüte pannitud püssi külje peal ja need ei sega sihtimist ja sellel on isegi peale olnud kaasniiet is püssiga oli nagu võimalik ringi käia, tähendab ta liisul ära laetud, siis pandi sinna süütepanni peale, pandi siis püssirohi siis lükati kaas peale, siis võis selle püssi õla peale võtta Ta ja ja isegi ringi käia nii et vajadusel siis kui lasta vaja oli, siis võtsid kaane pealt ära, siis sa pidid muidugi jälle selle tahi või või siis süütenööri süü, tema, eks ole, õnnetuse võis ka juhtuda, võis Noonesest pauk lahti minna, iseenesest ta ei lähe, sellepärast seal vaja korralikku sädet. Ja kuna sel ajal veel veel ei suitsetatud ilmselt siis siis tõenäoliselt seda saadeti. Nii lihtsalt hüppasin, ta panni peale ei sattunud. Ja tal on muuseas korralikud hästi huvitavat sihtimiselement ka nii sihi kui kirt olemas ja ja nüüd selle taht luku juures on jälle mõningad sellised eripärad, tegemist on juba küllalt korraliku tahtlukuga aga ma olen nüüd võrrelnud seda tahtlukkuris pojalt leitud tahtlukkudega ja püssidega tahtlikud säilinud. Ja vot seal on nagu mingisugune omapära on mõningad elemendid veidi teistmoodi ja ja mulle tundub, et et järsku on siin eesti relvameistrit või Tallinna relvameistrit, nad on arendanud välja isegi oma tahtliku teibi mida, nagu mujal eriti ei tunta, jätov äärmiselt haruldaste ja huvitavate relvadega on siis siis meil tegemist? Nüüd Nende püsside valmistamistehnoloogia on huvitav, sest Jüri Peets, tema võttis proove nendest relvadest ja siis tegid metallograafiliselt analüüse. Ja siis lisaks üritasime ka vaadata, kas on võimalik siis kindlaks teha nende valmistamistehnika, sest tegemist on ju hästi pikkade selliste torude katsel. Kuidas neid sepistati, ei ole kindlasti nii, kuidas sisse saadi. Jah, on üks varjatud ja üks variant, mida ka hilisemal ajal rakendatud, et on nagu täisrelv valatakse siis auk sisse puuritud. Aga nende üheksal püssi puhul seda sisse puurimist ei ole, vaid see on ikkagi valmis sepistatud, kusjuures siseõõnsus korraga, eks peab olema. Ja korrapärane ju. Ja seda ei ole ka tehtud, nii et on võetud üks ütleme siis raudplaat ja siis keerata kokku, eks ole, ja siis on ühendatud ära ei ta kuidagi mingil muul moel tehtud. Ja üks variant, kuidas vabal ajal leidub neid püsse siis valmistatud, tundetum, võetud, selline pikk raudlint ja siis hakatud teda kerima nagu siis üksteise kõrvale nii-öelda, et üks serv jääb ka teise peale ja siis see on muidugi jah, Sepageemisega jälle ühendatud ja ja vot nende püsside puhul ongi võib-olla see tehnoloogia kõige tõenäolisem. Sest Jüri Peets, tema avastuse ja võimalused, kuidas on seda valmistamise tehnoloogiat ja uurida et sai siis sinna sisse lastud üks selline väike endoskoop. Ja sealt selle abil siis sai pildi, et meil on nagu lihtsalt pildi kohe Otsartesse lasta leppinud, nagu sellised sisevaated ilusasti olemas. Liigutasime seda ja siis jälgida, kuidas on ta siis kokku sepistatud, sest et selle sisepinnal, vot seal on siiski neid, selliseid konarusi päris ilusasti võimalik märgata. Välispind, vot see on sepa poolt nii hästi ära töödeldud, et seal selliseid keevisjälgi mitte kusagilt välja ei tule. Ja tõenäoliselt on siis selle kokku sepistamiseks kasutatud ka mingisuguseid spetsiaalseid alaseid sest seda oli vaja pidevalt kummuta, tähendab, muidu ei ole võimalik teda siis tugevasti kokku saada. Tundub, et neile on pandud ju päris korralik laeka sisse, sellepärast et sellise sellisel pikka Raualise püssiga, et ta suudaks konkureerida sammuga, siis pidi see püsinud kogu suur olema ja see pauk ja see tagasilöök, mis ka olla, olla päris võimas. Aga jah, kui nüüd, et nii ütleme, haakpüssid, jäävad tegelikult ka edaspidi kasutusele, nii, et ka ka siis 16 17 sajand kirjalikes allikates haakpüssidest küllaltki palju juttu. Aga siis 16. sajandil ka tulevad teistsuguseid tulirelvi. Ta oli ka vintis, esialgu veel 16 sajandi alguses, mitte see vintrauaga püssid, need tulevad ikkagi hiljem, aga alati me ei teagi, kuidas mingi piss välja nägi. Kasvõi vaadata meie teatmeteoseid, siis. Seal öeldakse, et kõigepealt oli tarka puusid ja siis 16. sajandil lood musketeid. Aga kui ma olen nüüd neid kirjalikke allikaid vaadanud, siis kumbagi terminite kohta seal kõigepealt on haakpüssid, aga siis on veel mitmesuguseid termineid, nagu näiteks on lihtsalt Don Lange, Rooren ehk pikad torud ja ja, ja nii edasi, tähendab nii, et veidrasse peavide tervinud haakpüssi. Jah, kahjuks on seda haakpüssi. Seda on vahel isegi täiesti valesti tõlkinud nimetatud ka har püssicstov. Tekib jälle kohe ettekujutus, et mingi hargi peal olnud, aga tegelikult tal mingi tark ei ole lihtsalt suutval olev haak. Ja ka nüüd, mis 16. sajandi osas ääretult oluline. Et siis hakkavad tulema püstolid ja. Jah, aga selle põneva teema juurde tuleme järgmises saates, mina aga hakkan kinni sõnast musket. Teadupärast nimetati musketiga varustatud relvastatud sõdurit 16. seitsmeteistkümnendal ja ka 18. sajandil Ki. Veel aitäh, eks. Prantsusmaa legendaarsed kuninga musketärid on kuuldemänguks lavastanud 1978. aastal ka Astrid Relve. Laulutekstid on kirjutanud Ott Arder. Laulud on esitanud Jaan Arder ja ansambel apelsin ja nelja musketäri osas on näit. Leiad Lembit Ulfsak, Andres Ots, Jüri Karindi ja Hans Kaldoja. Teeveedel abituna eale tunne kel kasvõi ainutee sõber on. Kuid sellel on veel hoopis tulle. Kerbole täi lükka ainult pool. Olen ei lüpsa, ilusaid on kolm liitnud, õelitab vanne. Vot raskustes saab selgeks, kes on. Ei aita hädast välja, ütle tamme, vaid see tsüklon, riigi köik on. Vaat see on õige. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. No millal me siis teele asume, otsekohe, me ei tohi minutitki kaotada koostamisest, sõjaplaani, kuhu me kõigepealt, Lääne? Ma arvan, et kaleesse, sest sealt on kõige otsesem tee Londonisse. Minu arvamus on järgmine. Räägi neli meest on koos reisides kahtlased kartoni annab meile kõigile juhtnöörid. Mina sõidan eespool, maanteed möödati kuulata, autos sõidab kaks tundi hiljem jaanimaanteed mööda eieiei. Portlase plaan ei sobi meile. Sest ma ei tea isegi, mis juhtnööride neile anda. Ma pean ühe kirja edasi toimetama, seal kõik. Ma ei saa teha kyljest kolmeärakirja, siis näete, kirjum pitseeritud, järelikult tuleb meil koos reisida. Kiri on siin selles taskus. Kui mind tapetakse, siis 11 võtab kirja ja te jätkate teekonda. Ja kui ka tema tapetakse, siis võtab kirja järgmine ja nii edasi ja nii edasi, peaasi et üks meist kohale jõuaks elusalt. See on kõik, mis vaja. Pravdast on, jah, olen sinuga ühel nõul. Meljast üksikust mehest on kerge jagu saada neli meest, üheskoos on aga sama hea kui terve väeosa. Õige, kui meie vastu saadetakse sõjavägi, siis astume lahingus sõja. Ellujääja viib kirja pärale. Hästi öeldud. Hästi öeldud, sa ei räägi sageli aastas, aga kui sa seda teed, siis otsekui kuldsuu. Püha Johannes. Mina olen aastase plaaniga nõus, aga sina? Mina samuti. Tartaljon, kelle käes on kiri, on loomulikult ettevõtmise juht. Tema otsustagu ja Meie viime täide, olgu, me võtame atuse plaani vastu ja asume teele poole tunni pärast vastu või vastu võetud. Üks kõigi, kõik ühe eest. Milline meeldiv kohtumine, kuninga musketärid. Terviseks. Härrad terviseks. Kaardinali terviseks. Mööda kui kuningad, aga mina ei tunne ühtegi teist kuningat peale tema eminents. Mis mina, joodik? Kus on teie mõõt, härra, minu mõõt alati minuga. Kaitske ennast, härra tobedus, aga hakkama kõik, nüüd ei ole enam võimalik tagada takese mees ja tulge. Kallale sportlasele, eks sellepärast, et portos kõneleb valjemini, kui meie kõikjale pidasid teda ju siis me oleme alati öelnud, et kas koolera tarkuse allikas. Ei, mis see siis on, kus? Seal ees, kus tee läheb kahenõlva vahelt midagi erilist, mingisugused teetöölised, parandavat teed. Ei, ei. Ausõna, neil teetöölistel ma näen musketeid, see on luuresalt. Ei maksa püssirohtu raisata. Edasi. Ta kaotab teadvuse ohu. Ma toetan teda, kui ainult hobused vastu peaks. Edasi. Seal paistabki juba väike teeäärne kõrts siia, jätame Aramise kosuma. Seal saavad hobused ka natuke puhata. Palun, vaadake, vaadake see on valeraha, kes ai petised. Teie teie seal ja teie sõber, te olete mõlemad valerahategijad. Nii jõudis siis ta ta, nii on Prantsusmaalt Inglismaa pealinna Londonisse, Buckinghami hertsogi juurde oma kuninganna au päästma. Mis seal edasi juhtus, võite meeldetuletuseks kuulata Eesti lugu, punkt vikerraadio. E aga Ain Mäesalu räägib siis nädala pärast püstolitest. Saate toimetaja on Piret Kriivan rõõmsat kohtumist.
