Tšau kätte on jõudnud kolmapäev ning aeg on asuda novat vaatama. Täna saates sukeldume tänavakunstimaailma. Uurime kirjude liblikate kohta. Pane kirja, kas sul tuli kirju suvi või mitte  ja paitame hiigeljänest. Telliskivi on erinevat vinge tänavakunsti täis  ning Juliette käis sellega lähemalt tutvumas. Muuhulgas uuris ta, kas DJ Dne rotiteosed on  ka kunst. Tšau Telliskivi loomelinnakus on ülipalju tänavakunsti. Täna tulin ma selle kohta küsima. Tere, tere. Kus, millal ja miks tänavakunst loodi. Suures plaanis võib öelda, et see loodi 1960. Müüte on palju, alustajaid on palju, üks võibolla rahvamaid  näiteid on Cobrad ehk siis maisi leib, oli üks poiss Pilidel  rast üpriski paha, laps käis nii-öelda pahade laste koolis  ja teda kutsuti maisileivaks, sest et ta alati nõudis  sööklatädilt oma lemmikleiba mis oli maisileib,  aga talle anti nisuleiba, aga mida siis maisileib tegi,  oli see, et ta sodis oma seda Gormbred nime igale poole  ja kui ta kooli ära lõpetas, läks hilidel s elama,  siis ta jätkas seda tegevust, kutsus sõbrad kaasa,  nii et terve Philadelphia linn oli täis siis seda Garrad'i  nime ja seda nime kutsutakse täägiks, et see tegevus on  täägimine ja põhimõte ongi siis selles, et terve linn ära  tääkige oma nimega. Ja kuidas siis see Gorbrad lõpetas, oli see,  et ta läks loomaaeda joonistas suurelt elevandi peale,  Gorred levs ehk siis maisileib, on elus ja  selle eest ta ka siis arreteeriti ja ta läks vangi,  aga sealt see siis hakkas rulluma lahti. Selle töö ma tunnen ära, see on vist Edward von lõngus. Jah, sul on täiesti õigus. Tegemist on Edward Van lõnguse tööga, surmatants Endliga oli  siis nii, et põhimõtteliselt üks Telliskivi töötaja tuli  hommikul tööle, mis ta nägi, oli see, et üleöö oli teinud  müürile lõngusetöö ja juba käisid ammutustööd,  nii et ta läks rutu. Ta päästis selle müürijupi ära ja nad panid  selle müürijupi siis siia. Põhimõtteliselt siis surmatants. Kui keskaeg oli, siis mõeldi sel ajal katku,  et katk tuli, tappis kõike, mida 2017 pidas silmas. Nüüd lõngus on see, et vaadake, siin on sel pistik  ja tol ajal oli tohutu probleem sellega,  et inimesed mängisid mingit Pokemoni mänge,  tegid selfi iseendast kogu aeg, nii et inimesed päriselt  surid ka ära lihtsalt selle seepärast, et nad tegid endast selfiesi. Ma olen igal pool linnas märganud DJ Dn roti tagi  ja vahepeal on siis selline rott ka sinna kõrvale joonistatud,  et mida see üldse tähendab? See on hea küsimus, mida see tähendab, et seda saab küsida  DeJ D riilt endalt mingi ajalugu seal taga on,  et oli siis selline DJ nagu päris DJ, kes tegi muusikat  sanglaundi DJ D rot nime alt, siis tema sõber mõtles,  et seda DJ nime võiks nagu võimendada, et võiks joonistada  seda igale poole, et see on sama, mis ma enne rääkisin. Kornbread, et eesmärk on märgistada terve linn DC reti puhul,  siis võib-olla isegi terve Eesti, ma olen isegi metsas  näinud vahepeal tema märki. Kas sinu arust on siis DJ tiine roti joonistused  ja kirjad justkui kunst või pigem sodimine? Siin ongi, et kunst on maitse asi, eks ole,  et väga raske on öelda. Minu arust on kunst väga palju arust ei ole kunst aga  oluline ongi see, et tehakse erinevaid tänavakunsti,  et see teine ott teeb mingit asja enda jaoks  ja oma sõprade jaoks. Aga mis sina arvad, on kunst või ei ole? Ma ei tea ühes mõttes see nagu on kunst ja väga omapärane  kunst aga teises mõttes seda on juba nii palju igal pool  ja selles ei ole nagu enam väga midagi erilist. Ma ütleksin, et see on parem kui mõni muu sodimine  ja võib olla küll kunst. Detse roti puhul ongi fenomen see, et on  nii järjepidev. Ja nüüd me oleme jõudnud sellise kunstiteose juurde,  mis on siia tellitud, mis on nüüd nii-öelda graffiti  ja sellise murali vahe on see, et graffiti üldjuhul tehakse  vandaalitsemise korras, ehk siis pimedas öösel taskulambi valguses. Aga see nüüd selline läbimõeldud, pikaajaline pikaajalise  protsessiga töö, kui sa näed niisuguseid pilte,  siis alati otsi signatuuri siinkohal signatuur on seal üleval,  eks seal on kirjutatud Joel artist 2016 ja tema on  siis selline mees, et on Ameerikast Illa Noast  ja tuli siis siia, et teha koostööd Tallinna noorte turvakoduga. Koos panid nad kogu kava kokku, mida teha,  kuidas teha ja Jal artist aitas siis nagu seda pilti kokku luua,  et see on siis Kalevipoeg, lapsed mõtlesid,  et hästi lahe on, kui tal on aditossud jalas  ja see Kalevipoeg võitleb saatanaga. Ja see nagu mõte selle taga on, et millised on deemonid,  millega noored peavad võitlema ja me näemegi,  et siin on hästi palju laste joonistatud asju,  millega nad siis või et siin ongi näiteks lauaviin  ja muid, võib-olla negatiivsemaid. Vaenlasi. See nüüd on loodud 2016 tänavakunstnik Pordalo poolt  tänavakunst võib olla ka nii-öelda skulpturaalne võib-olla  ka kolmD mõõdus ja see ongi üks Eestis esimene,  mis on kolm mõõdus ja mida veel portalo teeb,  on siis see, et on prügikunstnik. Kõik see on kuskil Tallinna prügimäel kokku aetud tolmuimejaid,  sumpse, igasuguseid torusid, et siin on tõesti väga-väga  palju huvitavaid prügielemente, mis on teie arvates  tänavakunsti eesmärk? Seda on hästi palju. Esimene eesmärk, arvatavasti, miks noored hakkavad sellega tegelema,  on see, et nad tahavad kuuluda kuskile gängi  või rühmituse. Et üldjuhul käib see graffiti kunst kokku,  siis ekstreemspordiga ja hip popmuusikaga. Alguses ongi see, et sul on sõpruskond, on lõbus,  tahad ennast nähtavaks teha, kui nad natuke juba kasvavad,  siis ehk nad tahavad ka ühiskonnale midagi tegelikult öelda. Tänapäeval neid ühiskonna aktiviste on ka väga palju,  mis on hästi rõõmustav. Öeldakse, et millist liblikat sa kevadel esimesena näed,  selline suvi tuleb. Uurisime Maarja Merivoo barro käest värviliste liblikate kohta. Tere, Maarja. Tere, Ander, hästi tihti räägitakse, et kui sa kevadel näed  esimesena kirjut liblikat, siis sul tuleb kirju suvi. Kas see on tõsi, vana rahvas niimoodi arvas,  jah, kas see on tõsi või mitte, seda sa võid ise jälgida. Kui sa on, on selline aasta, et sa näed kirjut liblikat,  siis vaata pane kirja, kas sul tuli kirju suvi  või mitte, aga see kirju liblikas, keda sa  siis võib-olla näed, see suure tõenäosusega on koerliblik,  Sa oled kuulnud koer Liblikas olen, ta on niisugune  pruunikes siis oranžikas, et no ma ei ole täiesti kindel,  kas ma räägin õigest liblikast ja umbes selline kirju liblikas,  ta on. Ja koerliblikatega on nii, et nad tulevad juba umbes märtsis  välja oma talvekorterist ja hakkavad ringi vaatama  ja talvel neid näha ei ole, jah, sest nad on peidus,  nad talvituvad näiteks mõnes vanas puuõõnes  või mingi kivimüüripraos ja kui on mingi maja,  mis, mida ei köeta, siis nad mõnikord lähevad  ka sinna. Nii et kui näiteks, kui mingi suvila,  kus suvel lähed ära sügisel ei ole, siis võib-olla lähed  jõule sinna pidama, kütab maja soojaks, siis võib juhtuda,  et liblikad ärkavad ellu ja koer liblikas,  kes on kenasti nurgas talvitunud, tuleb ka välja hakkab  ringi lendama. See on selles mõttes ohtlik olukord, et tal on tegelikult ju  vaja energiat, et olla kevadeni ikkagi magada ja,  ja kevadel hakata oma eluga pihta, sest talvel tal ei ole  mitte midagi teha. Siis kui sa märkad omal toas sellist liblikat,  kes on talvel üles ärganud liiga vara siis tuleb ta lihtsalt  uuesti magama panna, seda saab teha nii,  et tuleb viia ta mingisse hoonesse, mida üldse ei köeta. Siis ta saab aru, et jah, ei, ikkagi külm on,  tuleb magada ja siis ta magabki, niikaua kuni päike on kõik  üles sulatanud ja, ja loodus on talle toidulaua katnud tema  järglaste jaoks. Mida need samad liblikad siis söövad? Öeldakse ju, et kõiki liike on looduses tarvis,  onju, aga mõne liigi puhul inimestele tundub,  et äkki äkki nad ikka nii ebameeldivad, et äkki neid ei ole tarvis,  näiteks nõges kõrvenõgese okkad on imetillukes ed,  teevad inimese nahale palju haiget, mõni inimene võib-olla mõtleb,  et no kellele seda kõrvenõgest küll vaja on. Aga vot Kar Liblikale ongi tema tema röövikutele,  et nemad väga armastavad kõrvenõgeseid, nii et kui sa  näiteks suvehakul satud mõne suure kõrvenõgese puhma juurde,  siis vaata, äkki sa isegi märkad neid seal. Koerliblika röövikud on sellised mustavalge kirjud selliste  väikeste ogadega kaetud ja neid võib tõesti olla ühes  korralikus nõgesepõõsas ikka kümneid ja sinnasamma,  nad jäävad ka nukkuma, pea alaspidi ja siis suve keskel  tulevad sealt välja, hakkavad nõka nõka ringi lendama,  kuni siis uue talveni. Kallaste hobi talus on hiidküülikud, koki  ja pepi vallandanud beebibuumi. Ringvaade käis küülikutel külas ning vaatame meie  ka nüüd selle loo üle. Issand. Aga ta on raske. Ta on raske. Teda ei hammusta, ei, ta ei hammustada ta ainukene,  mis ta võib võtta, on rapsida natuke nagu hoiad hästi,  kõvasti kinni. Niimoodi. Koki koki, tere koki kussu, kuss. Flandria hiidküülikkoki ongi põhjus, miks me Kesk-Eestisse  Kallaste hobi tallu sõitsime. See Facebooki üles pandud pilt tekitas vastupandamatut soovi  kohtuda temaga päriselt. Ja siin ta nüüd ongi. Kas see on nüüd kõige-kõige suurem, kes palju ta kaalub? 10 kilo peaks üldse porgand, äkki ta saab,  minge sõbra juusu, et ta üles ei söö, või? Teine küülik pildil on pepi. Need kaks said hiljuti emaks, et mitte öelda kangelasemaks. Kokil on mitu poega. Kokil on 10 poega ja Pepil on 11 tema Pepi. Niisiis on koki ja Pepi põhjustanud Kallaste talus ootamatu beebibuumi. Uurisin ja arvasin, et tuleb viis-kuus poega ühel küülikul  ja see oli väga suur üllatus, et nii palju oli. Nad on nüüd üheksa ja 10 päevased. Kas see on pigem nüüd rõõmusõnum või tuleb palju tööd,  kuidas sellega on? Ei, me oleme väga rõõmsad, sest meil on hästi palju  broneeringuid juba neile, et kõik ootavad. Ja, ja nüüd tuleb kaks küülikut veel, lähevad paaritusse,  et siis tuleb veel neid juurde, küülikutel on lausa sugupuu  olemas ja nendel on kaks põlvkonda ennem neid on meil ilusti  paberil kirjas ja kui meilt lähevad pojad välja,  siis me kirjutame kõik nende emad-isad vanaemad-vanaisad  ilusti paberile ülesse. Franz, meie isane hall küülik, tema on Leedust pärit,  aga enamasti jäävad siin Eesti parimate kasvatajate hulka  nende vanemad ja vanavanemad. Aga need 11 pluss 10 küülikut on siis nüüd poolõed  ja poolvennad või ja nende emad on õed ja nad on ühe isa lapsed. Flandria ehk Belgia hiidküüliku tõug on tuntud juba üle 500 aasta. Ta on loomult rahulik, kere on umbes 70 sentimeetrit pikk  ja ta kaalub kuus kuni seitse kilo. Näitustele on eelistatud võimalikult raske isend. Nad on sellepärast ka rahulikult, et nad ongi kehamassilt  nii suured, kuna nad kasvavad nii aeglaselt,  siis neid ei tasu lihaks kasvatada. Meie kasvatame neid lemmikloomaks, et pigem on nad jah,  niisuguse kassi ja koera vahepealsed rahulikud. Kass kaalub kuskil kolm-neli kilo, siis tema kaalub 12. Kuule, sa jäädki siia niimoodi. Ülemassaa. Meil on läinud hästi, et meil on tõesti suured nad,  et ega nad sealt üle 10 kilo väga ei kasva,  et vahel mõnel õnnestub, mis te teete siis nendega,  et nad teil nii suured ja rammusad on? Nad ei kasva meil puurides, nad on meil suures aedikus  ja nad saavad vabalt ringi joosta ja neil ei ole piire. Koki ja Pepi on kaks nädalat aadikust eemal olnud  ja valge lumi ning kollakas säde on nad juba unustanud. Täna on vastsed emmed erandkorras tagasi  ja muidu kõige nunnum ja rahulikum koki paneb jõujooned  uuesti paika. Tänane saade ongi lõppemas. Kui meid igatsema hakkate, otsige meid üles lasteekraani  või Jupiteri lehelt ning jälgige meid ka Instagramis,  kuhu iga päev uut materjali postitame. Kohtumiseni.
