Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Raadio kahe eetrisse jõuab puust ja punaseks, see on teadusuudiste rubriik, mis toob igal nädalal teieni põnevaid uudiseid viimaste nädalate teadusmaailmast. Sel nädalal jätkame eluslooduse teemadega ja stuudios on Arko Olesk saatejuhina ning minu külaline, Tartu Ülikooli zooloog Randel Kreitzberg. Sel nädalal räägime haidest ja alustame täna sellise põneva looga, et on leitud Uus-Meremaalt helendavat haid. Alustame ilmselt sellest, et ega helendus kui selline bioluminestsents ei ole ju tegelikult loomariigis väga haruldane. Ja täpselt, et helendavaid loomasid on meil nii maismaal kui vees meie oma suvised jaanimardikad näiteks on ühed ühed võib-olla tuttavad näited, aga ka igasugused meduusid, süvaveekalad on ju teadlane, Tõngitseja kalad, kes selle helendava nii-öelda peibutisega endale saaki ligi meelitavad. Et tõepoolest, et neid lendamisi on, on leitud ja huvitaval kombel ka erinevat värvi. See on üldlevinud pisike, kõige populaarsem on selline sinakas-rohekas Helendamine. Aga siin süvavetes on teada isegi punast tooniat. Aga nende haide puhul, kes nüüd leiti, õigemini need on siis teadaolevad liigid, kelle puhul nähti seda Helendamist nende puhul saab isegi öelda, et need on kõige suuremad kalad, kelle puhul me oleme üldse näinud sellist lendamist. Ja et võib isegi öelda, et kõige suuremad selgroogsed loomad, keda teatakse, et kellel mingisugune osa kehast siis helendab. Et kõige suurem loom üleüldse, kelle puhul on seda Helendamist kirjeldatud hiidkalmaar ka selgelt maksetest, sest need jah, need needsamused, haid, Nad elavad seal Uus-Meremaa lähistel sügavas vees, mõtlesin, et 200 meetrit kuni 1000 meetrit sügav. Mis on see nii-öelda videviku tsoon, seal siis veel viimane piir, kuhu veel minimaalselt mingisugust päikesevalgust jõuab. Ja kolm liiki, mis siis pidavat olema tavalised sellised nii-öelda traalpüügi või, või ma ei tea, kas need traaligeni südamed püüavad kalapüügisellised kaaspüük liigid, mille puhul varem ei ole täheldatud seda Helendamist, aga nüüd siis mingisugusel teaduspüügiretkel avastati ja siis sa teadlane kirjeldab, et kui tal see, see helendava kõhualusega hai sinna laeva jõudis, ta peaaegu hakkasid pisarad silmadest jooksma, et see oli niivõrd erakordne hetk tema jaoks. See hailik, kellest me räägime, on šokolaad, haistmine ahvatleva nimega küll, aga ilmselt mitte väga tuntud kuulajatele kirjeldame natukene, mis me temast teame. Ta on selline nii-öelda klassikaline sügavikku hai, ehk siis ei ole eriti väga ilus. Ehk siis ta ei ole selline klassikaline voolujooneline suurte uimedega vaid ta on selline, kes seal nagu natuke võib-olla selline koerhai stiilis, kes haid ka kõike ei toitu ju teistest kaladest võitudest, paljud toituvad ookeani põhja kukkunud nii-öelda raibetest ja mulluskiteste Kalmaaridest ja ja tema on ka selline, tead, maksimaalselt kaks meetrit pikk, ta on selline šokolaadikarva natukene tömbi ninaga väikeste silmadega väikest uimedega ja kruiisid taga aeglasel kiirusel seal seal merepõhjas või siis ka mitte põhjas, aga noh, seal suhteliselt suurtelt sügavustel ja täpselt ta pidigi olema hästi aeglane ja arvatigi, et see Helendamine võib siis teda aidata saaki leida, et muidu ta oma aeglase ujumisega ei suudaks oma saakloomasid kätte saada, kes siis kõik on temast nii-öelda kiirema ujumisega. Tal on vaja mingisugust erilist puhastumust, millega vaikselt oleks võimalik ligi hiilida. Aga ega me ju täpselt ei tea, mis selle Helendamise eesmärk on, et, et see on ikkagi veel erinevaid hüpoteese. Jaa. Kaks põhilist hüpoteese oli see, et tal tugevamalt nagu helendas kõhualune, kuigi, kuigi tegelikult helendas Pealt ma vaatasin neid fotosid, seljauim helendas ja, ja siis need hüpoteesid ja noh, see kõik on selline nii-öelda ongi hüpotees, et kindlalt ju ei tea, et üks teooria oli see, et kui ta kõhu alt helendab, et siis need nii-öelda saakloomad, kes alt üles vaatavad sisse nagu Ma aitad teda maskeerida. Et kui natukene seda päikesevalgust ikkagi sinna jõuab sellesse piirkonda, et siis see helendus siis ta nagu ei teki seda varju ja ta sulab natukene selle nagu heledama veepinnaga nagu paremini kokku. Teine teooria oli see, et äkki ta isegi suudab nagunii kõvasti Helendada, et ta valgustab seda merepõhja ja seeläbi nagu leiab endale söögipoolist merepõhjast. Aga, aga neid teooriaid on ka siin. On on ka selliseid, et, et võib olla nad nii-öelda kommunikeerivad omavahel liigisiseselt selle Helendamis abil leiavad endale paaritamiseks kaaslasi või, või mingisugust muud laadi omavahelist suhtlust, sest on teada, et nende Helendamistega just nimelt selle lainepikkusega on võimalik see suhtlus seal süvavees viia suhteliselt privaatsele nivoole sellisele tasemele, et teised liigid ei pruugi seda näha. Et sa saad saata välja mingisugust sellist valgust mida, mida näevad, suudavad nagu näha ainult sinu enda liigikaaslased ja nii sa saad nii öelda varjatult mingisuguseid signaale, seal merepõhjas näiteks saated, need erinevaid versioone ja teooriaid on tegelikult päris palju. Kas me teame, kuidas tal see helendus tekib, et kas see on samasugune mehhanism nagu teistel loomadel, kes, kes helendavad või on tal mingisugused omad nipid selle jaoks? Üldiselt on nendel veealustel elukatel ikkagi sellised nii-öelda Photorakud kus on siis sümbiontset bakterid, kes keemiliselt seda helendus tekitavad ja see kala või, või siis see liik saab ise siis sinna juurde evolutsiooni teel, siis ehitada igasuguseid filtreid, peegelteid mis saavad teha näiteks lihastabilsavate aplinkivaid valguseid ja, ja muuta siis seda nii-öelda selle valguse värviga natukene Nendesamade filtritega mingite asjade läbi modifitseerida, seda, seda bakterite poolt toodetavat energiat, seda valgusenergiat ka seal on, selles, selles samas uuringus siis vaadati ka seda, et mis on see nii-öelda tõuke andja, mis seda Helendamist tekitada, leidsid, et et melatoniin hormoon, mis meil sellist ööpäevast rütmi reguleerib, et see töötas mingil määral siis selle ainena, mis seda Helendamist tekitab, aga, aga noh, nagu ikka selliste esimeste avastustega siis selle töö nagu põhirõhk oli sellele, et toovad, me leidsime sellise sellise helendava hai ja väga hästi neid põhjusi peli ei teata. Ja tõepoolest siis tegemist kõige suurema selgrooks, aga kelle puhul me seda näinud oleme siin ma vaatan tema mõõdule noh, umbes nagu täiskasvanud mehe mõõtu tegelikult või pikkuse poolest, et kuni kuni 1,8 meetrit, kujutage nüüd ringi, kui, kui meie kõik õnniksime ringi ja meie kõhualused Helendaksid, et et sellist vajab ka nii-öelda, mida suurem loom, seda rohkem energiat, et seda esile kutsuda. Noh, jah, kui sa pilgutad või, või see on kuidagi nii-öelda mingid need fotorakkusid kontrollitakse lihastega, siis võib-olla siis natukene, sa pead midagi andma tagasi nendele bakteritele, keda sa, seal ta kasvatad. Osad liigid, mõned üksikud liigid suudavad sünteesida ka ise seda Lutšiferiini millest siis seda valgus toodetakse. Aga üldiselt tehakse ikkagi nii-öelda bakterite abiga. Aga veel üks oluline nüanss siinjuures on ju see, et vaata, kalad näevad hoopis teistsuguseid lainepikkuseid kui inimene, et et mingisugused põhjendused või selline ettekujutelm selle kohta, mis seal vee all toimub, mida meie nagu oma vaimusilmas mõtleme, too valgustab seal merepõhja ja otsib saaki, nende puhul ei pruugi üldse pädev ja et see võib olla midagi hoopis hoopis teistsugust. Seda kõike siis ma eeldan, veel uuritakse ja püütakse rohkem teada saada, kuniks neid neid haisid ja teisi haruldasi loomi veel jätkub. Aga see on juba meie järgmise uudise teema, milleni jõuame kolmapäeval. Tõmbame tänaseks siin joone alla stuudios Arko Oleski randal Kreitzberg, täname kuulamast ning nagu öeldud, jätkame haide juttu juba kolmapäeval. Kõike head puust ja punaseks, puust ja punaseks.
