Looduselaine looduselainel rubriik valmib poolses sihtasutus keskkonnainvesteeringute keskusele ja looduses. Lainel raames on meil nüüd otseühenduse päris sooloogiga kõneleda Lennart lennuk, tere hommikust. Tere hommikust. Millest me täna räägime, räägime vetikatest. Räägime vetikatest, jah, sest et kuigi ma olen zooloog, siis ka vetikad pakuvad mulle merebioloogi navi ja nad ei ole ju kusjuures nad ei ole taimed, vaid, vaid täitsa eraldi organismid. Mis nad on siis? Nad on rotid, ma ütleks nii, et jah, protestide alla kuuluvad siis kõik vetikad omajagu. Ja täna nagu oligi mõte rääkida sellest, et kuidas siis ikkagi neid keskkonnaprobleeme lahendada ja vetikad on üks hea lahendus, et nad ju tarbivad väga palju lämmastikku ja fosforit, mis meil rannikumerre jõuab põllumajandusest jõgede kaudu ja, ja ongi nagu hea idee, siis oleks nii-öelda vetikafarme rajada ja Euroopa Liit seda ka juba vaikselt hakkab toetama ja on selliseid kavasid juba välja mõelnud, et kuidas seda võiks teha Eestisse? Mina tean, et kavandatakse juba ühte mikrovetikafarmiga, kas vetikatega võiks peatada globaalse soojenemise? Kas ta nüüd soojenemist peatab, üks kaudselt ikka mõjutab seda kliimamuutust ka, aga eks see peamine probleem on just nii-öelda Läänemerega on see, et siin on neid toitaineid liiga palju ja kipub kõik õitsema eutrofeerumist ja nii-öelda kaob hapnik ära siis mere sügavamatest kihtidest. Vetikad muide toodavad ka õhuhapnikku, et võiks öelda nii, et pool sellest hapnikust, mida me hingame, ongi merest tulnud läbi vetikate. Nii et iga teine hingetõmme, mis me teeme, ongi vetikatele tänu. Aga nende vetikatega, mis see, et kui need liiga palju on siis kalad ja muud loomad ei saa enam hakkama? Jah, eks ta selles mõttes, kuidas võib tekkida nii, et üks liik hakkab vohama ja summutab kõik ära. Aga nüüd, kui seda vetikafarmi targalt teha, siis saabki nii teha, et näiteks on ka testitud seda, et kalakasvandusest ja vaat siis sellist toitaineterikast vett mitte otse merre juhtida, vaid läbi vetikate farmi veel omakorda juhtida ja ja lõppkokkuvõttes vesi, mis sinna kala farmi on võetud, merest jõuab tagasi puhtamana, isegi kui ta enne oli, et, et väga hea jällegi viis vetikas on ka tuntud kui väga hea super food, et spiruliina, et ilmselt paljud teavad ja ja seal on ka mõned spiruliina liigid, mida, nagu võiks täitsa proovida kasvatada. Kas Eestis ka kasumeid Eestis mikrovetikaid, noh, hetkel keegi ei kasvata, aga on plaanis ja ma arvan, et eks ta ikka kasvab, kas nendesse spiruliina liik, täpsemalt aga mingeid muid muid vetikaid kindlasti ja noh, et mis sealt nüüd saab, on see, et saabki toitu, aga lisaks sellele saab ka igasuguseid ravimeid, et näiteks seesama spiruliina just uurisin järele, et on ka viiruse nii-öelda vastase mõjuga ta siis tal seal mingisuguseid kemikaalid, mis inhibeerivaid või nagu pärsivad seda viiruse raku jõudmist, ehk siis igasugused viirused, ta seda suudab nii-öelda natukene just seda noh, ütleme siis see, kes Irina tarbib teda, tema siis immuunsüsteemi tugevdada selle viiruse vastu. Kas see kasvab, Eesti vedas? See konkreetne spiruliina, mida nüüd uuriti, see, seda Eesti vetes ei ole leitud, aga meil on teisi. Jah, meil on teisi spiruliina liike ja nende puhul on ka leitud sarnaseid toimeaineid, nii et võiks täitsa loota, et annab siin Eestis ka kasutada sellist ime imerohtu nii-öelda. Aga noh, mis meil kasvab, siin on põisadru, et seda on nagu väga lihtne ära tunda, ta on niisugune ainukene põiekestega vetikas ja tema puhul on see huvitav, et ta kõlbab süüa, et ei ole neil inimmuidu, põisadru ei ole selline, mis ajaks vesisena? Jah, seda küll, seda küll, aga ta näeb väga sihuke lopsakas välja, et selles mõttes, kui panna ahju ristida, oliiviõli peale panna, siis pidavat kõlbama täitsa süüa ja ja väga hea joodi allikas pidi olema. Aga mis, mis, mis teda nagu eriliseks teeb nii-öelda mujal maailmas, et mis temast nagu kasu on, siis on see, et teda sealt saadakse siis selliseid aineid, mida kasutatakse näiteks kaalulangetuspreparaatide või siis ka teistes ravimites. Et selline jälle üks väga kasulik vetikas, mis meil siinsamas kasvab inimese organismis, ühesõnaga vetikat seedib teatavasti ei saa muru süüa nagu kitsed ja põdrad, sest meie keha nagu tselluloosi lagundada, aga siis vetikas on mingist muust puust? Jah, kuigi ka teda ka liiga palju ei lase sisse ajada, et pigem ta ikkagi vajab töötlust, et seda otse vetikasöömist ikkagi väga palju ei saa teha. On siukseid, üksikuid vetikaid, näiteks pakkame, salastada, nori, eks ole, mis keeratakse sushirulli ümber, aga selle kohta on tehtud uurimusi, et jaapanlastel on tekkinud täiesti eraldi bakterid nii-öelda kõhuõõnde, mis suudavad teda õigesti lagundada, ütleme eesti soo eestlase soolestik, siis võib-olla ei ole nii vastuvõtlik, aga ta saab hakkama, aga just ei tasu üle pingutada, et pigem ongi oluline just teha selliseid ekstrakte, sellest vetikast. Nii palju siis vetikatest, loodusest üldse, neil oli raadiosild Lennart lennukiga, kes on soolo. Looduselaine loomuse lainer.
