Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere Raadio kahe eetrisse alustatud puust ja punaseks. See on meie iganädalane teadus ja tehnoloogiauudiste rubriik, kus me toome, teenib põnevamaid palu viimaste nädalate teadusmenüüst oleme siis otsinud välja värskemaid uudiseid ja palunud stuudiosse asjatundja, kes neid aitab meil teie jaoks teha puust ja punaseks. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal siirdume kaugesse, kui räägime, mida on avastanud arheoloogid ning nagu sellisel puhul ikka on meil siin stuudios abiks Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa. Tere Marge. Tere. Oleme teie jaoks siis taas päris põnevaid uudiseid leidnud, ise oleme küll päris rahul, alustame ühe teemaga päris kaugest minevikust, mis, millel tundub, et on nii-öelda selline pikaajalisem laiem mõju, ehk siis me ei räägi sellisest lihtsalt ühest uudisest vaid ütleme sellisest teaduslikust saavutusest, mis võib muuta oluliselt seda, kuidas arheoloogiat üldse tehakse. Ja muuhulgas, mis, mida siis tänu sellele senimaani on teada saadud, on üht-teist uut neandertallaste ja koopakarude kohta, aga alustame siis nii-öelda sellest kaugemast otsast. Me räägime koobastest, räägime sellest, kuidas me koobastest kätte saame. Kunagise elutegevuse jälgi. Eks koopad on olnud üks väga tänu väärne materjal arheoloogidele, kus sest inimesed on seal elanud, inimesed on sinna jätnud asju sinna matnud inimesi, et sealt on ajast aega välja kaevatud väga väärtuslikke asju. Paid uurinud juba ammusest ajast saadik, nagu sa ütlesid, aga no viimaste aastakümnete põhilised uued uurimistulemused on tulnud DNA uurimise läbi. Ja no DNA analüüsimisel on see asi, et kui me võtame luust või hambast DNA, siis tegelikult me teame noh, selle nagu ära hävitama hammastus sisuliselt ära hävitada luus, siis puuritakse auk sisse. Ja kui me mõtleme nüüd kõige kaugema mineviku peale, ütleme tänaste uudiste kontekstis siis neandertallaste peale siis tegelikult, ega nendest säilinud luumaterjal või hambaid ei olegi nii palju. Nüüd on nagu sisuliselt käte peal üles loetavad ja kõik võimalused, et mis avardavad nagu saalikalist baasi, mis teevad võimalikuks uurida ja mineviku inimest, nii et me ei peaks seda materjali häga ära hävitama. On, on nagu arheoloogide jaoks nagu fantastilised ja see, millest me siis praegu räägime, on siis võimalus, uus võimalus, mis on avanenud koopas olevate setete või no üldse nagu setetest DNA, nagu uurimisega. Ja eks siis sai vajasta mingisugust konkreetset eset, vaid sa võtad sisuliselt koopapõhjast mulda laseb ta sellest sekenaatorist läbi. Seal on tohutult erinevaid DNA jupikesi, eks ole, seal on baktereid, seeni, kõik loomad, kes seal on olnud, aga suure tõenäosusega on sealt ka nagu aastatuhandeid säilinud DNA jupikesi nendest inimestest, kes seal tegutsesid. Olgu siis mis tahes kujuned sinna sattunud. Ja nüüd teadlased ongi suutnud juba just sellest nii-öelda mullast mudast välja sõeluda need need DNA jupid ja nende põhjal siis järeldada, kes need inimesed seal olid, see kõlab tõesti üsna läbi murdeliselt. Ja no eks need sammud selles suunas on, on tehtud juba mõned aastad varem, et kõigepealt õpiti jagu setetest, mitu Kondriaalsetennad analüüsime, aga noh, nüüd on läbimurre toimunud selles, et suudetakse raku DNAd kätte saada sealt pinnasest. Ja nagu teaduses ikka, et kui toimub selline läbimurre, siis see toimub nagu paljudes uurimisrühmade sisuliselt nagu korraga ja, ja see on ka nagu juhtunud. Et nii Euroopa erinevate ülikoolide uurimisrühmad kui ka Ameerikas on selle nii-öelda nipi kätte saanud, kuidas seda rakutuuma, DNA-d kõige paremini seal järjestada ja, ja, ja võrrelda, et seal on vaja ka eri erinevaid tarkvara ja statistilisi meetodeid. Et üks uudis on siis selline, et et Põhja-Hispaanias ühes koopas siis uuritigi koppa setetest neandertallaste DNA-d ja saadi teada, et seal, tegelikult seal koopas on eri aegadel olnud eri neandertallaste rühmad. Ja suudeti nagu kindlaks teha, kuidas nad siis käitusid, või kliima muutudes, kuidas nad käitusid. Et need, kes seal elasid 113000 aastat tagasi, et nendel oli see geneetiline mitmekesisus nagu suurem. Et seal oli siis kolmest rühmast eri esivanematega rühmast pärit neandertallasi. Aga siis, kui kliima kui ahenes, siis geneetiline varieeruvus nagu vähenes, on lihtsalt nagu osad, siis surid ära. Nii et selleks ajaks, kui homo sapiens Aafrikast Euroopasse jõudis, oli konkreetselt seal Hispaania otsas säilinud ainult ühe sele mitokondriaalse DNA liiniga. Neandertallaste risk. Nii et me saame nagu tänu sellele jälgida, kuidas nagu aja jooksul populatsioonid on muutunud, milleks nii-öelda mille kohta meil neid luid-konte ei ole säilinud, kus me saaksime DNA proovi võtta, aga ühest koopast tuleb siis välja tõesti siin nii-öelda aastatuhandete pikkune ajalugu, sest igast ajastust keegi seal käinud ja midagi on sinna alles jäänud. Ja, ja teine uudis, võtamised kõrvale veel ühe Hispaania koopa veel ühe neandertallaste uudise ja seal neil oli niimoodi õnne või rõõmu leida. Kuidas seda nüüd viisakalt öelda, muistsete neandertallaste väljaheiteid ja nende selline huvitav uurimisküsimus oli, et aga kuidas või millised bakterid elasid neandertallaste soolestikus, et me oleme siin saates ka meditsiinirubriigist päris tihti rääkinud sellest, et kui oluline on soole mikrofon, on kõik need bakterid, kes seal sees elavad, mõjutavad tervist ja, ja mida mitmekesisem on, seda nagu tervislikum ja rikkalikum. Su elu on. Ja nüüd paistab, et sarnase meetodiga oleme saanud uurida ka taanlaste seedefloorat. Ja seal selgus, et vähemalt osaliselt Ta on meie mikrobioomi kooslus nagu sarnane, et vähemalt kolm seal bakteriliik Ki ühtivad, mis olid nagu neandertallaste, mis on ka tänapäeva inimeste. Aga see koobas on selles osas väga huvitav, tegelikult paar aastat tagasi, sealt leiti ka korpoliit, mis on siis nagu kivistunud kaka. Millal siis neandertallased sinna maha jätnud ja nende selle uurimisel selgus. Neandertallased olid väga tublid selles osas, et nad mitte ainult ei pukinud liha nagu varem arvati, vaid et tegelikult nad toitusid ka taimedest ja, ja pähklitest ja marjadest, nii et nendel oli ka selline mitmekesine toidulaud. Ja nagu sa mõistet kuidagi on sattunud niimoodi, et sellelaadseid uudiseid tulnud nüüd ridamisi ja, ja kõik on avastanud selle, selle lähenemisega me jõuame rääkida kolmandast sarnasest uudisest, mis tuleb nüüd hoopis Ameerikast ja seal ühest koopast. Niimoodi jällegi sealt setetest mulla ja muda seest saadi kätte muistsete koopakarude DNA. Samamoodi väga huvitavad tulemused. Ja selgus, et et need tänu sellele koopakaru DNA-le nad said siis võrrelda karude liikumist jääajal ja, ja pärast seda. Ja selgus siis siis kui jää hakkas lõppema 12000 aastat tagasi siis need Kesk-Ameerikas olnud karud kohe hakkasid liikuma. Et üks osa Nendest kõndis siis kohe Alaskale ja seal paljunes kohalike karudega ja teised siis suurendasid oma levikuala sealsamas Kesk-Ameerikas ja Põhja-Ameerika lõunaosas. Ja seda kõike on võimalik teada saada, et kui, kui leida õige koobas võta sealt pinnaseproove ja sealt siis välja sõeluda muisse Teeenna juppe, mis on sellised teadusharuna viimasel 10-l 15-l aastal võib öelda, et toonud tõelise revolutsiooni sellesse, kui palju informatsiooni me saame muistsete aegade kohta ja ilmselt võib eeldada, et, et kui nüüd see trikk on kätte saadud et kuidas sealt seda DNAd analüüsida koopasetetest, siis siis tõeline buum selles vallas alles algab. No tavaliselt niiviisi teaduses on jah, et esimeste sammude tegemine on aeglane, noh nii nagu ka üldse oli neandertallaste genoomi sekveneerimise aeglane. Et aga siis, kui see samm on tehtud, siis tuleb Nõukogude riburada uusi tulemusi. Ja kindlasti räägime ka selles saates tulevikus, kui tõesti need tulemused, mis sealt saame, on niivõrd silmi avavad ja huvitavad. Aga selline oligi tänane puust ja punaseks täname kuulamast stuudios Arko Olesk ja Marge Konsa ning jätkame arheoloogiateemadega juba kolmapäeval kõike head tussi punaseks, puust ja punaseks.
