Käima tuul tuhiseb ta taevas. Ema on köögis ja askeldab alles ei taha uinuda. Tootootootootootootaakna. Tänama puhundile pisut metsa juttu. Selleks ongi sobiv aeg sest kunagi ei ole metsas nii ilus kui kevadel. Puud on tõmmanud endile selga rohelised kleidid. Daamingatele on peas lumivalged, õiemütsid ja lilli. Neid on kõikjal. Ja linnulaul kõlab varavalgest hilisõhtuni. Olete juba kuulnud käo kukkumist küünlast joolete teatega vanasõna ja kõnekäändu käo kohta. Hommikul kukub hoolekägu õhtul õnnekägu kes kuuleb hommikul käo kukkumist on aasta otsa väga hoolas. Kes kuuleb õhtul, on aasta otsa väga õnnelik. Vot niisugune lugu on käo kukkumisega. Aga Käo. Mul ei ole üldse pesa. Teised linnud punuvad kevadel endile pehmed, mugavad pesakesed, okstest, kortest, sulgedest ja samblast, aga kägu. Tema muneb oma munad võõrasse pessa. Alati see nii ei olnud. Vanasti tegi ka kägu endale pesapuuokste vahele ja kasvatas üles pehmed usulised käopojad. Ühel kevadel aga muutus kõik, nagu ma juba ütlesin, see juhtus väga ammu. Kägu jõudis tagasi lõunamaalt ja lendas rõõmsalt ringi kodumetsas. Ta eksis seen ja keksis seal kukkus seen ja kukkus seal. Niikaua pidutses, kui teistel lindudel olid kõigil pesad juba valmis. Nüüd läks ka kägu kiiruga pesamaterjali otsima. Ta oli väga hiljaks jäänud selle tööga. Ta lendas metsas ringi ja otsis oksakesi kuivanud rohukõrsi ja sulgi, mis teised linnud olid maha jätnud. Palju neid muidugi enam ei olnud. Samal ajal lippasid põõsaste vahel ringi lapsed ja otsisid ka midagi. Muidugi mitte rohelisi lehekese oksad, kesi, vaid hoopis maasikaid. Nad nägid ülal lendamas kägu, kellel oli väike oksaraag noka vahel. Lapsed hüüdsid käo hoolekägu kägu kõrgelt näed, kus on Marju päikse käes. Kägu ajas noka pärani ja hüüdis vastu. Läheb. Kuusikus. Kuusk. Ja. Kännustikus nii palju kordi kukkus ta, kui palju, nägi Marju punetamas kõrge rohu sees. Muidugi kukkus tal sealjuures oksaraag noka vahelt maa. Lastele hakkas mäng meeldima. Nad korjasid marjad orja, hõikasid jällegi käo-le, kes uue oksaga üleval lendas. Kägu, kägu kõrgel näed, kus on veel marju päikse käes. Kägu ajas jällegi noka pärani ja hõikas vastu. Raiesmikus muidugi kukkus tal sealjuures jällegi oksaraag noka vahelt maha ja ta pidi hakkama uut otsima. Lapsed korjasid needki maasikat korvi ja hõikasid kolmandat korda, käo ole kägu, kägu kõrgelt näeb, kus on veel varju päikse käes. Kägu vastas jällegi jällegi kukkus ta Loksarab noka vahelt maha. Nii kestis see mäng kaua-kaua. Ja kägu ei saanudki pesa tegema hakata. Käoema ootas käo isa asjatult. Ootas asjatult oksara kõrsi, sulgja sammalt, pehme pesa punumiseks. Ta lendas teda otsima ja nägi tuvipesa, kus oli kolm tuvimuna. Kiiresti unista sinna juurde ühe käomuna. Siis nägi ta põõsalinnupesa kolme põõsalinnumunaga kiiresti munestaga sinna juurde ühe käo muna ja kolmanda käo muna, munes ta metsvindi pessa. Siis lendas ta käo isa juurde ja nad hakkasid kahekesi koos lastele paremaid marjametsi ja kauneimaid lilleleiukohti näitama. Ets kajas nende kukkumisest. Källustikus vaat sellepärast polegi käo loba resa kuid ei usu seda juttu, noh, proovige ise järele, minge metsa ja hõigake kägu, kägu kõrgelt näed, kus on Marju päikse käes või jälle kägu, kägu kõrgelt näed, kus on lilli päikse käes. Kindlasti kukub kägu teile kohe vastuseks. Seda aga tuleb proovida, seni, kui oder pole veel loonud siis kägu enam ei kuku. Rahvasuu ütleb, et käo-le ja odraokas kurku kinni. Sellepärast suure suve saabudes enam ei kukkugi. Ja veel üks metsajutt seekord mets mesilastest. Te kõik teate, et mesilased oskavad vahast meisterdada väikseid toredaid majakesi. Neid majakesi kutsutakse kärgedeks. Lilleõitel korjavad mesilased mee kokku ja panevad selle kärgede esse hoiule, et talvel, kui lilled ei õitse, oleks neil ja sealt mett võtta. Kärg on mesilastele sama, mis inimestele sahver. Oige vanasti elasid mesilased üksikult. Nad ehitasid igaüks endale kaljulõhesse või puuõõnde kärgedest pesa ega hoolinud suurt sõprusest. Siis tuli karu ja avastas nende pesad. Teate ju küll, karu on suur maiasmokk. Üle kõige aga meeldib talle meesi. Ega teda asjata meesilgapaks kutsuta, tuli karu ja tundis meelu. Tal hakkas isegi suu vett jooksma. Läks ühe pesa juurde, peremeest polnud kodus. Ja karu pistis mee pintslisse. Teise pesaga juhtus sama lugu. Kolmandas pesas oli küll mesilane kodus, aga mis võis ta teha karule? Ta lendas ehmunult minema ja Mesikäpp sõi temagi kärjed tühjaks. Limpsas keelega suud ja läks. Järgmisel päeval oli jällegi jaol. Mesilased, mõtlesid ja mõtlesid. Mis tuli teha selle maiasmokaga. Ta sööb ju niimoodi kõik meie ära. Ja talvel on mesilastel nälg varuks. Lõhnaval mees ja seal toimus suur mesilindude nõupidamine. Paar mesilast peavad jääma kärgi valvama, kui me lähme mee järele, arvas üks. Kuid meie pesad on üksteisest kaugel, ütles teine. Me peame koos ühe suure suure pesa ehitama, sõnas kolmas. See oli hea mõte. Mesilased asusid ruumisedest ööni ja hakkasid üheskoos uut suud pesa ehitama. Nad tegid selle jämeda puu tüvesse. Tuli ka roo ja tõmbas magusat meele sõõrmeisse. Nii suurt noosida ühest kohast, Külli joovad saanud keel suust väljas, hakkas ta puu otsa ronima. Vaevalt sai ta aga lina puuõõnde pista, kust kõige magusamat mee lõhna välja tuli. Kuid puuanded mesilased hakkasid tema ümber tiirlema. Sumisesid vihaselt ja nõelasid valusalt. Mees kukkus puu otsast maha ja püstist, Peku. Mesilased olid väga rõõmsad. Üheskoos said nad võidumaiast karuotist. Sellest ajast alates elavadki mesilased ühiselt suures sõbralikus peres. Ja nende põhimõtteks on üks kõigi ja kõik ühe eest. Kui karu ava maiustada tahab, siis peab ta leppima marjadega. Needki on magusad. Jutud on kuuldud ja aeg on magama jääda. Head und. See läheb see kõikuma, aga avad. Lautu tool, kiisu ja too. Uneidu unelasti.
