Tere õhtust, väike sõber, nyyd enne magama jäämist on päris mõnus jälle muinasjuttu kuulata. Täna on meil kaasas kolm toredat tähelaste meisterdatud muinasjuturaamatut. Kõigepealt loed Alicetile loo üksik põrnik. Selle on kirjutanud Helen Tammert Rannu kaheksa klassilise koolitüdruk. Ühel päikesepaistelisel väiksel aasal metsa keskel elas loodus oma elulilled, õitsesid, kaunid liblikad lendasid ja peatusid aeg-ajalt õiged sipelgad, tegid sipelgatööd ja kõik putukad askeldasid ringi lagendiku serval, ühe jändiku puu all oli väikeurg. Igal hommikul tuli sealt väljas suur pruun läikivate tiibadega põrnikas. Peas olid sarvega tundlad ning jalgubki sibas üsna mitu. Vahest tegid aga häält, mis küll põrnikale ei sarnanenud? Ka ei olnud ilus ja keegi ei läinud talle lähedale. Sõpriga polnud tal, kellega koos aega veeta. Väikesed lepatriinu lapsed mängisid oma kodu läheduses, küll oli lõbus sibada. Mängus sattusid majakesest üsna kaugele. Libedalt, rookõrred oli huvitav liugu lasta, aga varsti olid kõik triinud, seliti kitsa tee Räekese peal ja kisasid. Hüüdsid vaidlusteema appi, sest iga hetk võisid tulla kitsekesed mööda seda rada oja äärde jooma. Pisikesi teenuseid oleks nad vaevalt näinud. Sega märkas suur proov põrnikas, ruttas väikestele Lepatrioolastele B-ükshaaval testida, kõik jalgadele pühkis veel selleks, et ka puhtaks ja viis tiinus ruttu-ruttu koju. Pisikesed lepatriinud kädistasid rõõmsalt põrnika ümber ja seletasid emale, mis oli juhtunud. Sellest ajast peale ei karda enam keegi, seda mitte just ilusa väljanägemisega, kuid väga sõbralikku ja head põrnikat. Vaatame pilte ka. Siin on lillepeenar ja puud liblikad lendavad. Siin ongi see põrnikas, kuidas ta siblib mööda muru. Siin on nii palju lepatriinud ja neljal täpid peal ja, ja lasevad mööda lehte lõbusat liugu. Lõbusal Käsmartikas. Ja missistesse põrnikas soon oli. Ta oli hästi sõbralik ja see ongi elus kõige tähtsam, et oled sõbralik. Kingissepa esimese keskkooli tähelapsed on kokku seadnud toreda värvilise muinasjuturaamatu ja praegu on meil see raamat lahti sellelt leheküljelt, kus vaatab vastu naerunäoga kõrvits natuke roheline ja siis on kollast ka. Jaa, palun Hanno loeginidesse lugu. Elas kord kõrvits, tal ei olnud ühtki sõpra. Ühel päeval veeres jälle üksi mööda teid. Korraga nägi kõrvitsat jänes jookseb ja hüüdis. Tere, jänes, jänes vastas. Tere, arbuus, ma pole sul mingi arbuus, olen kõrvits, seal, ükskõik, oled sa kõrvits, arbuus, hakkame koos mängima. Mida sa oskad? Moscan kasvada ja ei oska. Ei, sinuga ei saa mängida, sa ei oska mitte midagi. Ja jänes lippas minema. Kõrvitsa kallaks nukralt koju. Järgmisel päeval veres kõrvits jälle mööda teed. Talle tuli vastu orav. Kõrvits küsis pead, hakkame koos mängima, tahan, püüa mind kinni. Kõrvits jooksis oravale järele, kuid orav ronis puu otsa ja kõrvits ei saanud kätte, sest ta ei osanud ronida. Kõrvits veres kurvalt edasi. Korraga kuulis leevikese hüüdu veeres leevikese juurde. Jäi vikerrääkis, hakkame koos mängima, mul ei ole ühtki sõpra, ma ei oska ju mängida. Ega mina ka ei oska, aga kahekesi koos vast oskame. Äkki lendasid kohale kaks levikest ja teatasid, et jänes ja orav on hundi juures puuris kinni. Kõrvits verre suure rutuga lindudele järele. Lõpuks jõudsid nad hundi juurte ja nägid, et hunt magab. Kõrvits hakkas hunti kiusama, hunt ärkas üles ja panin kõrvitsa samuti puuri, kus olid jänes ja orav, orav ja jänes hakkasid nutma, et kõrvits ka puuri pandi. Kõrvits sosistas lindudele, tooge allikast vett ja valage mulle peale. Siis kasvan ruttu suureks. Oravale ja jänesele, aga ütles. Tulin teid päästma, orav, jänes rõõmustasid lennuteid wet, kuidas suutsid, sest nad tahtsid sõpru päästa. Kõrvits läks nii suureks, et puur läks katki. Üks köök lendas hundile pähe ja hunt jooksid, kuidas jalad võtsid minema ja sõbrad olidki päästetud. Kolmas raamat, millest me juttu loeme, on lõuna, Hiima muinasjutte. See on ka tore ja värviline raamat, see on nii palju peente sees. Nii huvitavalt, kus värvidega tehtud seal nööbil Rebane oravatega, MDF rõivastele, siin on mingi ahvipärdik ka ja mis te arvate, mis siin toimumas on? Spordiläks siis võistlus korraldatud kõrgust ja selle loo pealkiri ongi metsarahvaspordimängud. Ja kohe saame siis teada, mis tegelikult metsas juhtus. Palun, Mart. Lähenesid esimesed metsarahvaspordimängud tähtsalt mõmisedes kõndis ringi karu, kes oli kindel, et enamus medalist riputatakse teema kaela. Hoolega harjutasid väiksemad siil, jänes, orav ja muid metsasügavuses välgatasid aeg- ajalt põdra ja kitse, seljad. Isegi hunt unustas käimise aina jooksis. Teistega ta enam ei rääkinudki. Rebane treenis õhtuti, kui teised olid magama läinud. Olen teistest kiirena kavalam, mõtles täiendamisi. Kõik jälgisid vargsi kaaslasi, kuid varjasid hoolega oma treeninguplaane. Ühel päeval saabus telegramm kaugest Austraaliast. Sealsete loomade nimel teatas känguru, et kavatsevad ka osa võtta suurest spordipeost. Ja nagu nõiaväel muutus äkki elu meie metsas. Kõigepealt istusid loomad staadionile ja pidasid kaua aru, kuidas paremini kaitsta oma kodumetsavärve. Järgmisel päeval algasid ühistreeningud. Jänes õpetas hundile starti ja aitas oraval lihvida kaugushüppe hoojooksu. Karu hakkas läbi viima jõutreeninguid. Pikamaajooksjaid oli palju õppida rebase kavalusest. Siilaga õmbles kähku kõigile uued ilusad võistlusdressid. Küll oli saginat, kui koos Austraalia külalistega saabusid võistluspaika ka Aafrika loomade esindajad. Meie sõbrad rahustasid, julgustasid 11, kui olid samal ajal viisakad ja külalislahked peoperemehed. Võistlus oli põnev ja tasavägine. Eriti kaasakiskuva aks kujunes duell teivashüppes ahvi ja orava vahel. Äge konkurents oli rebase jänese ja anti lobi vahel ümber metsajooksus. Võitjaid oli igast võistkonnast, kuid see ei olnudki nii oluline. Kõige sõbralikumaks ja üks meelsemaks võistkonnaks kuulutas peakohtunik Lõvi. Meie metsaesinduse oli võitnud sõprus. Oli võitlussport. Ja ongi tänaseks kõik jutud kuulatud. Panid pea kenasti padja peale, ei jää magama. Homme õhtul aga tule jälle muinasjuttu kuulama. Praegu aga head und. Ja tohutu tuulgi. Seda ei steid kindlasti.
