Tuut tuut, tuut, tuut, akna. Tere, väikese beer. Tänani unejutt räägib seitsmest vennast. Kuule. Suhi pidas pidu. Ta sai 18 päeva vanaks ja oli nüüd täisealine. Ta äratas päikese hommikul väga-väga vara ning alles õige hilja õhtul pani tema uuesti puhkama. See oli ilus aeg, lilled õitsesid, linnud laulsid ja rohi kasvas. Ning just sellel päeval valvasid seitse karjusest venda, pilvelambaid. Uduted uitasid sinisel karjamaal ja sõid õhk sinist rohtu. Rõnga pässik pukk sisid 11 ja hoolas tuulekrants jooksis ühest taeva äärest teise. Päike puges kärje vahelt läbi ja paistis nii palavalt, et karjastele tikkus vägisi uni peale. Näed, ühel vajuski pea juba Nooksti rinnale. Velledki vennike tukkuma jäi, dub, kumma jäi? Talleke hallike hoidjata, jäi hoidjata jäi. Kes nüüd neidoinikuid ohjatess peab? Vangutas kõige suurema lambuke oma puhevil pead. Jaa. Ta tumedakarvaline pilvepäss panigi juba jooksu, virutas põmdi hunnikule otsa ette, nii et terve karjamaa kajas. Talletigid ehmunult sääred, tuulekrants ajas neid küll taga ja kuus karjast, kes veel ei maganud, muugistasid naerda. Jääradega poksisid, niiet sarved raksusid ja tuli lendas kuus karjasest venda, said sealt piibu peale tuld, pahavisid ja haigutasid, mõnulesid ja haigutasid, heitsid puu alla, puusakile jäi häid kim magama. Päikega läks sünnipäevakinki otsima, siis suvi sai 18 päeva vanaks. Tuul, kelle kurk oli jooksust kuivanud, läks läänipooli jooma. Nii jäidki pilveloomad oma pead. Aga suvi, muutustu sääseks oli ju tuul teda kiigutanud pehmes tallevillast kiiges kuid nüüd jättis peole tulemata. Suvi ootas kurva näoga silmanurgas selge vesi. Seda aega jooksis pilvega äri kobaras. Hallid villa kasukad katsid terve taeva. Kõik oli nii vaikne, et tuulgi-Läänemaal kohkus kahmas vee panget käe otsa ja tuli vesikaarest koju tagasi. Suvi aga istus, pea oli norgus, pisar oli kurgus, tuju oli halb. Hakkas siis nutu tihkuma. Suisa siunas seitsete venda, seitset hooletut ja laiska karjas käijad, tuku nuia, kes peo ajaks pilvelambaid lauta ei ajanud. Nüüd pusklesid pilved päikesetee peal, nii et päike ei saanudki oma kingitusega peole minna. Tuul hakkas suve lohutama, pani vee pangeid pilvepässi sarvede otsa, istus ise ta pehmele turjale ning laulis. Ära nuta, ole pai. Tänase nii vanaks sai, et nüüd paari pilve pärast nutta, sulle ei sobi Ena pühipi säär põsiilte ära naerul näoga oled geena. Nii laulis oma lohutus laulu. Suvi jäi teda kuulama ja oli juba valmis, silmad kuivaks pühkima, pehme pilve talle kaela külge. Talekaga ehmus müksas kogemata passikest, kellele tuul oli v pangid sarvede otsa riputanud. Mis nüüd edasi juhtus? Võite isegi arvata? Jah, just nii see oli. Pässik ehmus omakorda, kargas kõrvale ja ämbrit kukkusid maha. Veesi jaga voole suu, Liinaga suisa suuri sulin, aga karjased ei ärganud. Oi oi, oi need unekotid norskasid, kuid karu Otid äpardust ei märganud. Suveilus lillekirja kleit sai läbimärjaks, rohelised samblasussid samuti. Suvel hakkas sellest kole kahju, meel muutus Wirerdamaks ning ta nuttis rohkem, olgugi et oli juba täiskasvanud. Kui juba suured nutavad, siis ei oska mina enam midagi peale hakata, mõtles tuul ja läks puude vahele puhkama. Suvi aga nuttis ühtsoodu edasi. Tal oli kangesti kahju, et just nüüd, kõige ilusamad ajal pidid karjased magama jääma. Sellest kogu kurb lugu alguse saigi. Sellepärast hakkasid pilvelambad omapead tegutsema. Sellepärast juhtus õnnetus vee pangedega. Mõelda vaid, kui palju oleks saanud sellest veest piserdada õhtuti kastet niitudele ja kui kenasti oleks hommikuti päikesekiirtes säranud. Aga nüüd oli kõik korraga maha voolanud ja milles pidi ta nüüd veel tegema ilusaid vikerkaari? Kõik on otsas, nuuksus suvi ja kõik on nende unekottidesse, nii. Kuidas nad võisid küll nii raskelt magama jääd. Käisite suvi suure tamme alla ja pisarad aina voolasid ühe öö ja teise päeva kolmandagi tagantjärele. Ja nutt läks järjest valjemaks. Suviloodis salamahti ette vennad, karjased tema nutuhääle peale üles ärkama. Kuid see oli asjatu loota. Siis katsus ta karja seid hüüda, mis te laisad dokute niidi ära uputi juba külje all telliv vesi juba ümber lõualoigud. Kas te tõesti seitsmekesi ei saa ühte karja hoitud? Aga seegi ei aidanud. Magajad olid juba päris kurdiks jäänud, sest vesi tõusis neile kõrvuni. Õu muutus mereks, liivakast uppus ära ainult paar pildiga liiva, ämbrikest hulpisid nagu merehädalised. Pilved heitsid röötsakile lausa majakatuste peale ega mõelnudki minema minna. Karjased pöörasid vahepeal teise külje ja magasin edasi. Olid ikka hooletud, küll oleks viilede magavad ühe päeva maha või kaks või no heakene küll, seitse päeva nagu muinasjuttudes mõnikord juhtub, aga nemad norskasid tervelt seitse nädalat. Ja suvi nuttis kogu selle aja suure tamme all. Ainult mõneks minutiks kadus nutuvõru suu ümbert ja siis kuivatas tuulde märgi puulehtedest juuksepätse. Päris kuivaks ta neid ei saanudki, sest enne tuli suvele uus nutuhoog peale. Linnuke tamme oksal. Aga laulis silk, silk silk, köhi silmast nutud tilk. Pisarais ei ole abi ise olema peab tragi otsiimi, kus peitnud enda seitset harjast laiska venda. Silk, silk Silk. Suvele meeldis linnulaul ja nad läksid koos kärjaseid otsima. Käisid läbi kännustikud, väiksed võsad, suured metsad, karjasid, mitte kusagil. Tuli tuulelt abi paluda, tuul oli kohe päri, lippas kõigi ees linnuke Linnetes järel ja suvi sammus tasakesi taga. Tuul jooksis ikka siiapoole ja sinnapoole, ikka kiire kääre ja ümberringi nagu hoolas kärjabini. Kunagi. Lõpuks, kui oli näha, palavaks jooksnud, jäi ühe pilverõnga taha peatuma. Auh harja, näe, kus jää koss jooksis Parinad otse magajake keskele. Üks jättis sedamaid norskamise, teine kargas istuli, kolmas kahmas kustunud piibu järele ja tahtis päikeselt tuld, lääne. Päike vaatas küll parajasti pilve uttide selja tagant välja, aga karjase piibule tuld ei andnud. Tuli siis kärje keskele, paitas köiki pilvele hambakesi ja hakkas karjasid harjutama. Kaegus, harjased, habemed karvasid. Kui vähegi said, siis magama jäid kari hulkus oma pead. Sihukesi karjaseid, hooletuid ja uniseid kuskil mujal, ma ei tea. Tuulekrants liputas saba, see tähendab, et ta oli öelduga nõus. Lakkus siis pika sooja keelega suve, samblasussid kuivaks, tõusis tagukäppadele püsti ja vaatas, kas kogu pilve karjun koos. Jah, olid kõik olid kohal, Uteetia pässid, tallid, Jagoinikud. Ainult et halli kõrvalisi polnud enam ainsatki. Kõik olid valgeks muutunud valgiks ja kohe villaseks. Aua kari koju. Kärgliste rõõmu meeli. Nüüd ma enam ei lähe, kauaks, kaugele ja hooletuid karjaseid pole ka vaja, tulen ilma nendeta paremini. Taime. Nii sündiski. Seitse venda said karjuse ametist lahti. Tuulise pidaja sinisel karjamaal vahti ning puhtede valged pilve lämbakesed tegid suvele uue pehme tallevillast kiige. Suvi kiikus seal natuke, siis tuli talle meelde, et oli vahepeal hulga vanemaks saanud ning enam polnud mahti lõbutseda, nii nagu lapsepõlves. Tööd-tegemised ootasid oma sünnipäevapeo peate tuleval aastal kindlasti seitse laiska lambakarjust ei saa seda enam nurja ajada. Meie muinasjutt sai otsa. Head und. Kõik magavad. Meenagi. Tuuleteedki läesti.
