Tänase saate alustuseks küsin ma sügavmõtteliselt  mis jääb inimese ja taeva vahele. Võib muidugi pakkuda, et õhk, atmosfäär,  patun, elu, ufod, lunastus ja mis kõik veel,  aga kõige täpsem vastus on. Inimese ja taeva vahele jääb. Müts. See ei ole tühi asi üksnes meie rõivastuse manus aksessuaar  vaid ta on riietuses, mis on määratud kaitsma kuuma  ja külma eest meie kõige tähtsamat organit. Aju. Looduski on jätnud meile karvkatte alles strateegiliselt  kõige olulisematesse paikadesse, nõuetele  ja pähe ning ma julgen oletada, et inimsoo kõige esimesed  riietusesemed olidki just nimelt niudevöö  ja müts. Taevast ei 100 üksnes vihma lund ja. Aasta algas sellega, et Ameerikas, Itaalias  ja Rootsis 100. maha tuhandeid ja tuhandeid surnud linde. Miks nad just surid, ei ole siiamaani selge. Seda ebaselgust kasutavad aga mitmedki huvigruppid ära selleks,  et taas kuulutada. Meie ei hakka ennast apokalüpsisega hirmutama. Vaatame hoopiski lindu, kes ei jutusta meile mitte midagi koledat. Ehkki ta nimi on vesipapp. Veepõhjas jah, me tavaliselt kujutame ette,  et on kaks võimalust, kas kõndida või ujuda aga tema puhul öeldakse,  et ta lendab vees. Ehk siis teiste sõnadega. Ta aitab tiibadega kaasa ja kui vesipappi ligemalt vaadata,  siis ega ta nagu hästi seal vees ju tegelikult liikuda ei  tohiks saada. Vähemalt siis kõigi füüsikareeglite järgi,  sest ta on selline pontšakas. Ümar rind on suhteliselt suur, võrreldes enamuse veelindudega. Kuid selles aitab, näitab siis jah, see,  et nad tiibadega, annavad hoogu juurde ja jalgadega lükkavad  ennast edasi. See veealune lendur on vesipapp, kes saabub meile põhja poolt,  et siinsetel jõgedel oma talvekuud mööda saata. Parim sügavus, veesügavus on kuskil maksimum,  kuni pool meetrit eelistab ta pigem 30 kuni 40 sentimeetrit. Ja põhjus on selles, et ta otsib toitu silmade abil  ja kui ta läheks liiga sügavasse, siis peaks olema väga head valgus,  kus olud. Aga kus sa siin meie talves seda ilusat valget  päeva ikka võtad? Süüa on vaja iga päev. Ja seetõttu peavad kõik sellised tingimused olema  võimalikult optimaalsed, nii et tegelikult näeme me teda  tavaliselt kas siis küllalt madalas vees  või siis kuskil kalda ligidal. Kõige lihtsam on Eestis näha vesipappi käredal talvel. Kui enamus jõgedest on jääs, siis koonduvad vesipapid  kärestiku kohtadesse, kus on jäävaba vett. Tänavuse talvega, kui jõed on jäävabad, võib vesipapp  tegutseda kus iganes. Jõe kaldal. Ta istuks Pigem kuskil kivi peal kuid. Asja ajab ära ka näiteks see puuront siin,  nii et ega sellest ei ole midagi, peaasi et on koht,  kus ta saab vaadata ümbrust ja jälgida, et kuhu tal on  siis mõistlik minna sinna põhja kobama. Kuigi vesipapid elavad jõgedel, pole nad kuigi kõvad kalamehed. Kalas peavad linnud küll lugu, kuid neil puudub edukaks  kalastamiseks sobiv püügivahend. Tal ei ole tõeliselt head nokka asi ju selles,  et tegemist on laululinnuga. Ja sellisel linnul on need töövahendid üpris kehvakesed aga  põhilise toidu moodustavad tegelikult veeputukad. Selleks keerab ta näiteks kivisid ümber,  kust alt omale toitu leida. Enamus vesipappe pesitseb Põhjamaades, kus on piisavalt kiirevoolulisi,  jõgesid jaheda ja hapnikurikka veega. Kuid pea iga aasta on ka Eestisse jäänud mõned vesipapid  pesa punuma. Kus kohas ta pesitseb? Kui ta Eestis oleks, millist pesakohta saab kasutada endale? No Eestis on neid pesi leitud peamiselt kas  siis mingite tammide juurest või sildade alt,  sest tüüpiline tema puhul ongi see, et ta raja pesa  sellisesse kohta kuhu ta juurde peab minema,  läbi vee, need on kõige paremad, kõige turvalisemad kohad. Ja neid loomulikult igal pool ei leia. Vesipapp on saanud endale nime oma sulestiku järgi,  mis pidavat meenutama kirikupapi teenistusrüü. Inglased on aga samale linnule leidnud nime hoopis  praktilisemast küljest. Keeles on vesigrupi nimi Tiper, et millest see nimi tuleb  ja mis see seos on. Ja see nimi tuleneb sellest, et see meenutab linnu toitumise  ajal seda tegevust, mida meiegi teeme. Kui me võtame toidupala ja kastame tipikastmesse  ja siis paneme suhu ja arvatakse, et just nimelt sellest,  see tuleb. Otse on tehtud ja tehakse praegugi linnusulgedest,  loomanahkadest, lambavillast, heintest, jõlgedest,  kullast ja karrast. Müts on ka staatuse ja kuuluvuse sümbol,  olgu see siis rullnoka nokats, kunstniku barett  või kuninga kroon. Mütsi peast võtmine on aga läbi aastatuhandete olnud austuse  ja alandlikkuse asi. Siit nüüd küsimus, et kui ma süda talvel ilma mütsita lähen  laia laande või lagedale järve jääle siis kas väljendub  selles minu piiritu austus ja alandlikkus looduse suhtes  või väljendab see vaid minu lauslollust? Saadjärvele minnes on meie meestel siiski mütsid peas. Ma loodan. Tartu ja Jõgeva vahel asub Eesti suurimas voorestikus Saadjärv. See kaunis veekogu kuulub ühtaegu nii 10 Eesti suurima kui  ka sügavaima järve hulka. Lisaks on see üks meie paremini läbi uuritud järvi,  sest just sinna rajati enam kui 100 aastat tagasi esimene  bioloogiajaam Eestis. Nüüd aga tegutseb Äksi külas Saadjärve looduskeskus,  kus saab lähemalt taimuni Vooremaast kui  selle järvedest. Uurisime, milline on elu veekogus talvel,  kui pinda katab jää ning lumi. Me oleme nüüd siin Saadjärve peal, tegemist on üsna kena  talvise ilmaga. Mis see tegevus on, mida täpsemalt tegema hakkame? Me proovime siia augu puurida, jää sisse. Mõõdame ära jääpaksuse. Mõõdame veetemperatuuri nii põhjas kui pinnal. Siis võrdleme seda õhutemperatuuriga. Hetkel näitab väga suuri numbreid, ilmselt on kraadikülas  natuke hulluks läinud, aga las ta mõtleb. Siis mõõdame vee hapnikusisaldust, mis on väga oluline. Siis üritame teha mõned järeldused. Aga alguses on kõige keerulisem asi on siia auk sisse saada. Mõõtmistulemusest nähtub, et jää paksus antud kohal on 28 sentimeetrit,  mis talve alguses on küllaltki suur näitaja vee sügavusel. Sealsamas mõõdab jaak aga neli meetrit võrreldes sellega,  et järve keskmine sügavus on kaheksa ning suurim sügavus 25 meetrit. Seisame üsna madala koha peal. Nüüd jääb üle vaadata veetemperatuuri ning hapnikku sisaldut. Et circa pool kraadi on, siis veetemperatuur põhjas. Et enamusel näiteks kaladele Ninaja vesi ei meeldi, nad lähevad sügavama sooja. Aga järves elab ka näiteks Lutsu. Kas on just talvekala, kes? Jahedat vett armastab saades. Üldiselt hapnikuga probleemi ei teki. Et jahtumise pealt hakkab järvevesi tsirkuleerima Ja siis selle tsirkuleerimisega ta pinna pealt kerib  selle hapnikuga sügavamatesse kihtidesse. Et nii, ta varub sügisel üsna suure koguse seda lahustunud  hapnikku ja seda tavaliselt jätkub kevadeni välja. Kui nendele praegu mõõdetud andmetele peale vaadata,  siis kas need lähevad kenasti kuskile kirja  ka kõik? Ikka aeg-ajalt, jah, oleme kirja ikka pannud. Nii, nüüd on ta siis välja mõelnud. Et seda hapnikku on seal lahustunud 85 protsenti võimalikust Kui Saadjärve looduskeskus ja seal tegutseb õpilaste loodusring,  sooritab järvel mõõtmise õppeotstarbeks? Is teadlased hoiavad veekogul silma pidevalt peal. Aga milline elu allpool jääd sellisel aastaajal üldse käib? Üldiselt on elutegevus loomadel talvel eal suhteliselt väheaktiivne,  sest näiteks Eestis kalad talvel ei kasva. Nad lihtsalt kuidagimoodi elavad selle. Ebasobiva aastaaja üle. Et siis kevadel, kui, Jää läinud on. Uuesti aktiivselt kasvama hakata kaladel näiteks soomustele  moodustavad sellepärast aasta rõngad, talvel on see kasvjag null. Et sel hetkel kala ei kasva ega soomus ei kasva,  sest kalale soomuseid juurde ei kasva. Kala soomus peab suuremaks kasvama, et seda kasvavad kala  ära katta. Et suvel siis on kasv intensiivne. Soomus kasvab ka kiiresti ja talvel on kasv praktiliselt null,  et siis ka soomuse kasv on peatunud. Mõneti lohutav on teada, et pööripäeval,  kui me järve peal kümnekraadises pakases külmetame,  on allpool jääd tunduvalt soojem ning külm seal olijaid ei ohusta. Oma osa mängib järve talvise elu puhul ka valgus  sest lume ning jääga kaetud veekogus valitseb sisuliselt pimedus. Taimede elutegevus on näiteks suurtaimede osas täielikult pidurdanud,  et nemad nüüd ootavad kevadet. Kui jää sulab, et siis esimeste päikesekiirtega kohe  usinasti kasvama hakata, et kes nad seal võiksid veel elada,  on ilmselt ränivetikad, et nemad kannatavad  ka külma vett ja võibolla siis selle vähese valgusega,  mis siit läbi jää. Paistab, et sellega saavad hakkama. Aga kõik loomad on ilmselt siis kohast nud seal pimedaga. Et ka kalad peavad siis jahti haistmise järgi rohkem. Imetajatest on meil ainult kaks liiki järve,  see on siis Saarmas ja kobras. Et ju nemad siis ka on pimedaga harjunud  ja oskavad seal hakkama saada. Kõik linnud, kes järvega on seotud, on ammu ära lennanud. Et nii nagu jää peale tuleb, on plats puhas. Toit enam järvest kätte ei saa, siis tuleb ära kolida  putukad ja putukavastsed ilmselt ka selle pimedaga harjunud  et neile mõjub ka kõige rohkem just see kohatine hapnikupuudus,  mis võib tekkida. Ummuksile jäämist pole Saadjärves tänu sügavusele karta  ja ka vesi on suhteliselt puhas. Küll on aastate jooksul põhja kogunenud liigseid toitaineid. Seepärast on oluline, et järve rohkem ebasoovitavaid aineid  ei tuleks, kuna vesi vahetub seal seitsme pool aastaga. Aga miks otsustas Nikolai Samsonov rajada just Saadjärvele  esimese bioloogiajaama Eestis ja seda juba 1907. aastal? Ilmselt ta on nii märkimisväärne veekogu,  et ta jäi omal ajal silma lisaks sellele,  et ta Tartu lähedal oli. On ta piisavalt suur, piisavalt sügav, piisavalt huvitav olnud,  sest ega teadlased ka ei taha ebahuvitavaid asju uurida. Ainult ühest kohast vaatlusandmete võtmine poleks aus  ja nõnda siirdume mitusada meetrit mööda järvepinda edasi. Seal proovib Jaak saada auku järve jäässe juba elektritrelliga. Kui see õnnestub, läheb taas sügavuse mõõtmiseks. Kaheksa meetrit see on siis selline keskmine saadel sügavus. Seda mõõdetakse siis jääpinnalt. Jah, kas jääpinnalt või veepinnalt, kuidas kunagi siis,  kui paadiga oleme suvel seal veepinnalt mõõtsime. Temperatuuri kahes erinevas kohas erinevates sügavusel. Nagu üldiselt oligi oodata, sügavamal on soojem. Et kui seal nelja meetri peal oli põhjas veetemperatuur  poole kraadi ringis, siis siin on ta juba poolteist. Seega kehtib järves talviti põhimõte, et  mida madalam vesi, seda külmem ta on. Järves elutsevad 16 kalaliiki kipuvad siis koonduma umbes 10  meetri sügavusse sest seal on juba piisavalt soe. Uue puuraugu juures on hapnikusisaldus sama  ja see ennustab elustikule muretut talve. Kevadel tegelikult see kriitiline punkt veekogude hapniku  sisaldusest tuleb just siis, kui lumesulamisveed hakkavad  järve jõudma. Siis lumesulamisvee hapnikusisaldus on null. Ja see siis just kaldaäärses vees lööb ka järve  hapnikusisalduse alla. Saadjärv on eelmise sajandi keskpaigas saadik olnud  järjepideva seire all. Ümbruskonna teistest järvedest on ta aga ainuke,  mille veetaset ei ole alandatud ja sestap on jäänud järv  nii-öelda rikkumata. Viimane põhjaliku uuring ilmus maaülikooli 2007. aastal. Milliseks seal järve seisundit hinnatakse? Selle uuringu Järgi ma just lugesin, et on kirjutatud selline lause,  et võrreldes teiste järvedega võib pidada saadjärve  seisundit heaks. Et midagi hullu meil siin ei ole, aga et mina loen sellest  lausest välja, et võiks parem olla. Ja üldiselt mulle tundub, et ta on nüüd. Viimasel aga järjest paremaks läinud, sest põllumajanduse  intensiivsus on vähenenud. Aga tundub, et nagu see hoolius on suurem Armulisest taevast sajab vahel jääpurikaid,  terveid lumehangi ja isegi rauda ning kive nimelt meteoriite. Seepärast panin nüüd pähe kiivri ja olen kaitstud,  kui kilpkonn. Konnadele mõtlemine tekitab minus aga aju seose saarestikuga  mis ongi saanud oma nime kilpkonnade järgi. Lõuna-Ameerika mandris 1000 kilomeetri kaugusel asuv  Galapagose Arhipelaak kujutab endast veealuste vulkaanide  tippusid ja merest üles kerkinud laavaplaate. Kraatreil võib näha igal saarel. Saare vulkaanid on aktiivsed ka täna, sest Galapagos asub  mandrilaamade lahknemise piirkonnas ühes vaikse ookeani  kuumades punktides. Kunagine unustusse vajunud kalameeste saarestik on viimase  mõne aastakümnega kujunenud kuumaks punktiks  ka turistide jaoks, keda saabub aastas 100000. Kohale meelitab neid saarte unikaalne loodus,  mis hämmastas omal ajal ka noort loodus suurijat Charles Davni. Hiiglaslikud kilpkonnad, meriheina ja viigikaktusid söövad  suured sisalikud ning taltsad linnud panid imestama tarvini  ja teevad seda tänapäeval ka turistidega,  keda sõidutab saarelt saarele terve laevastik. Lõbusõidupaat. Saarte põlislooduse kuulsamad asukad on kalapagas hiidkilpkonnad. Nemad on ajendanud ka nime andmist saarestikule  sest paljude sealsete kilpkonnaliikide kilp meenutab sadulat  ja vanapärases hispaania keeles tähendab kalapago just hobusesadulat. Paarsada aastat tagasi olevat mõnede saarte nõlvad  kilpkonnadest lausa kubisenud. Paraku osutusid paksu koorikusse pakitud kuni 80  kilogrammised lihakonservid omaaegsetele meremeestele  nii suupäraseks, et mitmed kilpkonnaliigid on välja surnud. Tänu kaitsemeetmetele elab kalapagesel täna ümmarguselt  15000 hiidkilpkonna 11-st eri liigist. Et kilbikandjate tulevik oleks selge, on nende järelkasvu  tarbeks rajatud mitmeid kasvandusi. Mitmel moel täiesti ainulaadne saareelanik on rohkem kui  meetripikkune ürgset koletist meenutav sisalik. Meri. Ta on musta värvi nagu laavakaljud rannikul  ning peesitab enamuse päevast kaldal päikese käes. Sisaliku toit, mitmesugused meriheinad on peidus külmas  ookeanivees ja enne sukeldumist on vaja patareisid laadida. Meri. Kuaan on ainuke sisalik maailmas, kes hangib  peatoiduse merest. Tema karjamaad asuvad kuni 10 meetri sügavusel ookeani põhjas. Mööda jalutavatele inimestele ei pööra nad mingit tähelepanu. Pulmade ajal vahetavad muidu süsimustad isased korraks värvi  ja nende külgedele ilmuvad punakad ja rohelised toonid. Samuti taimtoiduline maaiguaan ei lähe kunagi merre. Temale maitsevad kõige rohkem mitmesugused lihakad,  taimed ja ka viigikaktuste viljad ja pungad. Ma iguaan kasvab samuti meetriseks ja tarvino tema kohta kirju. Et inetumat ja juhmima välimusega olendite polegi näinud. Otsustage ise, minu meelest on see naeratus leebe,  mitte juhm. Maa iguani võivad elada vähemalt 60 aasta vanuseks. Vaenlaste ees poeb ta urgu, muidu aga liigub mõõdukal sammul  oma toiduotsingutel. Kõikjal, kus leidub mõnusat liivaranda, võib näha saarte  kõige silmatorkavamat ja ka suurimat imetajat kohaliku merilõvi,  kes ootab veel alles oma täpsemat eestikeelset nime. Selle saleda ja rõõmsameelse kõrvukülge lähimad sugulased  elavad Californias. Merilõvide arvukust kalapagosel hinnatakse 50-le 1000-le. Nendel esilad rannikul on kohad, kus paaritutakse  ja kus hiljem sirgub järeltulev põlv. Merilõvi piim on äärmiselt rammus ja pojad kasvavad seda  juues kiiresti suureks. Piim paistab olevat ka maitsev. Kui ema hakkab ammeroll sellist tüdinema,  nõuab poeg häälekalt oma osa. Merilõvid inimesi ei pelga ja ujuvad tihtipeale  snorgeldavate turistide vahel. Nende kalastamiskohad asuvad üsna ranniku lähedal. Kui Charles Tarvin 1835. aastal Kalapagas ele jõudis,  siis huvitas teda eelkõige geoloogia. Ta arvas, et saarte tekkelugu on see, mis teda siin kõige  rohkem köidab. Õige pea aga köitis teda hoopis siinne loomariik. Teda hämmastas, et loomad on siin nõnda taltsad. Nad ei peljanud inimest vähimalgi määral  ja paljud neist loomadest on sama taltsad tänase päevani  nagu need merilõvid siin nendest võib paari meetri kauguselt  mööda jalutada ja nad ei vaevu oma koonugi tõstma. Rääkides meenuvad kohe kõigile kuulsad tarvinivindid  ehk uue nimega maasirgud. Kuulsaim suleline saartel ja publiku lemmik on aga sinijalgsuula,  kes ilutseb näiteks pea pooltel teesärkidel,  mida turistipoed müüvad. Õigupoolest elavad ka pooled maakera sinijalgsuuladest just  kalapagas el. Lestade kaunis sinine värv on seotud lindude pulmarituaaliga. Mida sinisemad lestad on emasel, seda rohkem on ta valmis  kosilast vastu võtma. Pulma juurde kuulub ka naljakas tants, mille käigus isased  vilistavad ja annavad pruudile kingitusi. Selle tantsu järgi on nad saanud oma rahvusvahelise nime Bubi,  mis tuleneb hispaaniakeelsest sõnast Bobo juhmike veidrik. Saal veel suulasid, kellest kaunim on suur masksuula. Need uhke välimusega linnud on osavad kalastajad  ja toovad kaugelt avamerelt toitu oma ainsale pojale. Poeg ei malda oodata, millal ema oma pugu tühjendab  ja ründab nokk ees, tema kurku. Fregattlindude kosimisetendus on tõeliselt värvikas show  pulma ajale, mis troopikas võib saabuda millal tahes,  kasvab isastel kurgu alla erkpunane kott,  mida saab vajadusel õhku täis puhuda. Vajadus saabub siis, kui mõni emane lähedusse ilmub nõnda  istuvadki peigmehed põõsalatvades ja näitavad oma ilu  ja võimsust kõikidele möödalendavatele emastele. Lõpuks teeb emane oma valiku ja lähebki pesaehituseks. Regatlinnud on linnuriigis tuntud kui röövlid. Nad varastavad isegi naabripesa materjali,  mis pole muud kui kuivanud risu. Lennu ahistavad nad teisi linde, hoides neil vahel sabast  kinni niikaua kui too püütud kala lahti laseb. Kalapakasel elab ka ainus öösel toitu otsiv kajakas maailmas. Öökajakas. Need kaunid linnud kalastavad täielikus troopilises ööpimeduses. Pole täpselt teada, kuidas nad saaki leiavad,  kuid arvatakse, et ehtena mõjuv punane ring ümber silma on  kuidagi ööpüügiga seotud. Veel võib külaline näha kopsakat pruunpelikani,  kes suudab nokkakotti püüda jalapikkused kalu. Noorte iguanide surmaohtu, laavakajakat,  imekauneid, flamingosid, soolajärvel oma sõtkumistantsu löömas. Värvikat endeeset kalapagas, tuvi ja ka mitmeid rändlinde,  nagu kivirullijad ja Alaskarüdid. Kõige säravamaid värve aga pakuvad kõikjal sebivad krabid,  kelle punased ja kuldsed toonid lausa kargavad mustade  laavakaljude taustal silma. Mõõnalombis einestav krabi on uskumatu vaatepilt. Tundub nagu sööks kooriklooma oma einet noa  ja kahvliga. Samas peab ta aga olema valvel ja silma periskoope pungitama  et mõni mööda lendav fregatlind teda ennast õnneks ei võta. Kiivril võiks olla ka rahvusornament, kiiver ise aga meie  rahvuslikuks peakatteks, sest tõenäosus meteoriidiga pihta  saada on meil märksa kõrgem kui mujal. Teate, et Eestis on meteoriidi kraatrite tiheduspindala  ühiku kohta 400 korda suurem kui planeedil maa keskmiselt. Seega pole peakate meil miski.
