Vikerraadio. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere eelmises saates alustasime Me rännakuid ühes päris uues maailma nurgas, kuhu me oma pika rännusarja saadeta ajaloo jooksul veel kunagi pole sattunud, nimelt Lõuna-Ameerikas ka mandri südames, pantanaalis, sepantonaal asub Lõuna-Brasiilias ja ulatub ka üle Brasiilia piirinaabermaadesse, poliiviasse ja paraguaisse. Ning maailma loodussõprade hulgas on ta laialt, et hinnatud sellepärast, et see on kõige suurem märgala kogu Meie planeedil. Nii et korra aastas ujutatakse ta peaaegu täielikult üle. Inimasustus on siin äärmiselt hõre ja selle eest on siin väga mitmekesine ja rikas loodus täiesti võrreldav Amazonase omaga. Ainult palju vähem tuntud. Ja nüüd 2019. aasta Ta sügisel me sinna pantanaali just sellepärast läksime, et tahtsime seda kanti enda jaoks avastada. Eelmises saates ma rääkisin sellise sissejuhatava jutu selle meie tolleaegse reisi kohta, et me käisime peale pantonaaliga veel Paraguay riigis ja sealt veel lõuna poole maailmakuulsal Bigua suu joostikul, mis jääb juba Argentiinasse. Aga nüüd tänases saates süvenema juba ainult pantanaali ja vaatame just selle pantonaali inimasustust läbi kogu pantanaali ajaloo. Umbes sellest ajast, kui esimene inimene siia üldse jõudis ja lõpetades praeguse aja. Selliselt algab nüüd üks Brasiilias hästi tuntud laul. Laulu nimeks on pantanaali rong ja selle laulu loojaks ja ka lauljaks praegu siin on Almirsanteer hästi tuntud laulik Brasiilias ja nii nagu ma õieti eelmises saates juba rääkisin seal Mirsonteer üles kasvanud siinsamas pantanali naabruses ja on pantonaali loodusesse väga kiindunud. Ja nüüd selles laulus tegelikult need sõnad portugali keeles on umbes sellised, et et ma sõidan rongiga läbimbatanaali ja tähed näitavad mulle teed ja minu jaoks On see parim võimalus põgeneda rahutuse eest. Võib-olla, kes nüüd hoolikamalt järgi mõtles, kuidas see üldse võimalik on, et rong sõidab pantanaalisson, nii soine ja vesine kala. Aga tegelikult, et on küll kusagil seal, sadakond aastat tagasi ehitati pantanaali lõunaosast läbi tõesti üks raudtee. Rong liigub seal tänase päevani, seal on hästi palju sildu, liigub seal üliaeglaselt. Aga sellel, kellel pole kiiret ja kes on tõesti pantalalist huvitatud, on see väga tore võimalus saada tuttavaks nende pantanaali tüüpiliste loodus, maastikke ja kindlasti näha ka läbi rongiakna neid troopilisi, metsloomi ja linde. Neid on seal pantanalis nii palju, et neid näeb ka rongiaknast. Raudtee ise on 400 kilomeetri tripikkune ja ausalt öeldes ainulaadne kogu maailmas. Aga kui nüüd mõelda ikkagi selle pantonaali kõige varasema ajaloo peale, siis ulatub see lausa 8000 aasta taha, sest just nimelt nii vanad on need esimesed inimasustuse jäljed, mida arheoloogid siit kandist on leidnud. Noh, kindlasti olid need mingid indiaani hõimud, kes praeguseks on kadunud. Aga miks need indiaanlased siia üldse tulid? Põhjus oli ikkagi toit, sest siin oli palju jõgesid, palju järvi ja need krõbisesid kaladest ja ka metsades oli palju jahiloomi ja nende esimeste inimeste laagripaigad olid kindlasti jõe ja järve kaldal kusagil kõrgel kohal, kuhu see vesi ei ulatunud ka kõige kõrgema veeseisu ajal. Ja muidugi oli asustus sel ajal seal pantanaalis ülimalt hõre. Aga võis muidugi juhtuda, et heade kalapaikade ümber tekkis ka tihedam asustus ja võis ka olla, et siis mõnede indiaani hõimude vahel võis tekkida ka hõõrdumisi. Et kellel on siin õigus ikka kala püüda, aga need lahendati siis kas hõimudevaheliste lepingutega vahel ka sõdadega? Fantonaal on ikkagi nii suur ja lai, et ega keegi seal kellelegi naljalt jalgu jäänud ja suuri tülisid ei olnud. Aga need konfliktid ja üleüldse väga suured muutused algasid siis, kui siia hakkas jõudma valge inimese jalg. Valge inimene jõudis küll siia Lõuna-Ameerika nurka ka hiljem kui paljudesse teistesse Lõuna-Ameerika osadesse. Ja näiteks need konkistatoorid, kes olid ju väljas ainult selle peale, et leida kusagilt kulda ja hõbedat ja muud varandust. Nemad ka siia tikkunud, sest oli ju teada, et siin pantonaalis ei ole, ei põlde, ei suuri linnu, ei jõukust. Ja milleks siis siin ringi otsida, kui kõrval on rikas inkade impeerium. Aga siis seal kusagil 16. ja seitsmeteistkümnenda sajandi paiku hakkas siia sattuma juba neid valgeid inimesi, rohkem Ühed nendest olid need kõige halvemat sorti seiklejad, need, kes siis otsisid endale näiteks orja et neid siis seal orjaturul hiljem müüa. Aga mõnikord sattus ka siia selliseid rahumeelsemaid tegelasi nagu näiteks sõidi mungad. Nende sviidi munkade põhieesmärk oli pöörata kohalikke paganarahvaid ristiusku. Aga esuiidid olid ka väga hoolikad üles kirjutama kõike, mida nad nägid ja just nende käes, kust on pärit need esimesed üleskirjutised kohalike indiaanirahvaste kohta. Ja eriti omapärane taandus nendele Jes võitidele üks selline pantonaali rahvas nagu Jaaguad. Neid pajaaguaid tunti üldised kui kanu indiaanlasi, sest nad liikusid peaaegu ainult kanuudega mööda jõgesid ja mööda järvi. Ja nad olid kõigist indiaanirahvastest siin fantanaalis kõige paremini kohanenud selle eriliselt vesise loodusega. Ja need olid ka teistest indiaanlastest osavamad püüdma kalu ja veeloomi, seepärast oli neil toitu rohkem kui naabritel. Ja nad ise uskusid seda, et nad ongi pärit ühest fantanaali vetes elavast kalast. Selle kalaliiginimi on pakku mina seda Bakuutsel pantanaalise näinud, aga ühel varasemal Amazonase reisil nägin seal õieti ühes linnakeses, kus oli kalaturg ja seal oli ta väljas selline ligi meetri pikkune oma paarikümne kilo raskune, no tõesti, pirakas kala nägi välja nagu umbes hiigelsuur lõhe, aga lõhest hulga priskem ja jämedam. Aga see fantanaali Jaago rahvas, oli ka üks isepäine rahvas ja hästi tuntud oma sõjakuse poolest. Teiste indiaanirahvastemaadele nad just ei tikkunud, aga kui keegi nende maadele tuli, siis läksid kohe vihaselt kallale ja see saigi õieti sellele rahvale lõpuks saatuslikuks. Sest kui läks veel sajand mööda, hakkas nendel jõgedel liikuma juba õige palju kauba- ja reisilaevu. Ja kui nad läksid läbima Jaaguate aladelt, siis alatihti need indiaanlased ründasid neid laevu. Ja see häiris loomulikult neid koloniste väga. Ja siis tulemus oli õieti see, et laevadega toodi aeg-ajalt kohale väeüksusi ja need korraldasid siin aladel tõelised tapjad, talgud tapsid maha kõik Jaaguad, keda nad kohtasid ja tegid maatasa nende elamise. Ja kui nad nii korduvalt aina käisid, siis tulemus oli see, et pajaagot jätsid oma kodupaigad maha, pagesid teiste rahvaste hulka ja sulandusid nende sekka, nii et 20.-ks sajandiks Neetma Jaaguasid enam üldse järel ei olnud. Aga ega nende teiste pandanaali indiaanirahvaste käsi palju paremini ei käinud. Nende hulk kahanes kiiresti ja praeguseks ajaks on patonaalis arvestatavalt järel vaid üks indiaani rahvas. Selle rahva nimi on tereinad ja nad elavad väikeste kogu kondadena väga suurel alal. Ja enam ei ole mitte loodusrahvas, vaid elatavad ennast põllu pidamisega. Aga jah, siis 19. sajandil hakkas pantonaali aladele tulema aga aina rohkem kolonist. Ja mispärast selline vesine soine, viljatu kant üldse farmereid ligi tõmbas, põldusin ja pidada ei saanud. Aga nimelt olid need hispaania või portugali päritolu kolonistid avastanud, et mõned avad pantanaalis on päris sobivad karjapidamiseks. Sest no tegelikult on fantanaalis enamasti küll ainult sood ja metsad, aga mõnel pool leidub ka päris palju looduslikke rohumaid, kus veistele jätkub toitu aasta ringi ja selliseid rohumaid nimetatakse seal pantonaalis, Campodeks. Ja sealiste pidamine seal Campodel käib praegusel ajal seal üsna samamoodi, nagu käis kuskil 19. sajandil. Nimelt tahetakse neid veisekarju uutele karjamaadele selle järgi, kuidas on veteseis, nii et kui algab see tulbade aeg ja jõed kerkivad üle kallaste siis aetakse veisekarjad veidikene kõrgematele rohumaadele ja kui vesi veelgi tõuseb, siis veel kõrgematele. Ja lõpuks jääb alati ka selliseid karjamaid, mida suur asi kunagi üle ei ujuta. Ja kui siis asi hakkab alanema, siis vabanevad järjestikku uued rohumaad, mis on vahepeal saanud hästi korralikult niisutada ja väetada, sest jõgi on toonud siia uusi rammu, said setteid, nii et sealt ärkan nüüd eriti lopsakas rohi. Ja just niimoodi on see veisekarjade pidamine siin patonaalis alati käinud ja nende veistepidajate jaoks oli sellel pantanaalil veel üks väga hea külg. Nimelt tasuta seal Brasiiliast nii kaugel pärapõrgus, et Brasiilia riigivõim väga harva siia välja ulatuma. Tundub nii, et need karjapidajad on siin olnud alati vabad ja saanud tegutseda nii, nagu nad ise tahavad või teiste sõnadega öeldes on pantanaal Brasiilias midagi sellist, nagu on olnud metsik lääs põhja Ameerikas. Mõlemas on lokanud selline omapärane kauboi tuur kuigi Põhja-Ameerikas teistsugune pantanaalis. Sest skandaalis on ju loodus ja olud teistsugused. Aga need pantanaali, kauboid, neil oli isegi oma nimetus, neid kutsuti pantaneerudeks. Portugali keelest tõlgituna tähendab patoneeru mitte midagi muud kui pantanaali asukat. Ja selle pantonaali ajalooga läkski siis nii, et 19. sajandil oli siia indiaanirahvaste asemele tekkinud peamiselt hoopiski need farmeri pered. Kuigi sepantonaal on ju nii hiigelsuur, et ka nemad elavad ainult mõnedes väikestes pantanaali osades ja enamik pantanaalist Annika tänase päevani. Täiesti inimtühi. Siin kõlas nüüd sellesama Almirsanteeri fantanaali laulu meloodia, aga sedapuhku siis kitarril mängijaks muide sedasama Almirsanteer ise. Kitarr on ju üpriski ebatavaline, eelmises saates ma sellest rääkisin, ta on nimelt kümnekeelne kitarr ja tal on Brasiilias täiesti omaette nimi nimetatakse Bioleeruks. Ja mulle selle Brasiilia rahvapilli pisut võtvate keeltega. Helid väga meeldivad, võib-olla ka sellepärast, et just seda Bioleirat mõtlesingi tundma fantanaalis olles. Aga need pantaneelot on ju seal fantonaalis ka praegu olemas ja nendega me oma retkedel puutusime ka mõnikord kokku, kuigi üsna põgusalt, et aga siiski näiteks ükskord käisime pantoneero õue peal, muidugi enne küsisime peremehelt tuba sisse ei läinud, aga vaatasime lihtsalt õues ringi. Milline ta oli, üpris lihtne maaelamine. Elumaja oli selline madal, ühekordne valgeks krohvitud seintega. Kõrvalhooned olid puust värvimata laudadega üle löödud. Elekter oli ikkagi siin sees. Ja õue peal oli päris korralik suur farmeri auto, nii et väga vaene see peremees siin küll ei olnud. Ja õue peal oli imeliselt palju erinevaid koduloomi. Näiteks puude vilus seisid nii paarkümmend veist, nad olid valget värvi, madalakasvulised väikesed küüruka turjal. Sellised olin ma ennegi Lõuna-Ameerika reisidel kohanud. Nad on hästi vastupidavad ja vähenõudlikud loomad, muide ja kindlasti oli see selle fantoneiro karjast vaid väikene osa. Põhiline osa oli kusagil kaugetel rohumaadel söömas ja siis seal õue peal oli veel joogiküna joogiküna juures olid joomas parajasti kolm valget hobust, noh, need hobused võivad olla ka teist värvi, aga need siin õue peal juhtusid olema valged. Ja siis ühes kaugemas aianurgas silmasin veel seakarja, noh, seal oli kaks siga ja siis juba tosinkond põrsast. Nad otsisid sealt puude alt ilmselt mingeid vilju. Nende välimus oli eestlase jaoks päris eksootiline. Sellised kõrgete jalgadega rega loomad, kakao, pruuni värvi ja selle pruuni värvi peal veel mustad laigud. Aga siis üks teine kokkupuude nende Pantani eiradega oli siis, kui me sõitsime mööda kitsast teed ja seal tee ääres oli parajasti, eks ratsanik, kes askeldas oma veisekarjaga, seda oli nii huvitav vaadata, et jäime seisma meie kiit, küll siis selle kauboi käest luba, et kas me võime siin teda vaadata, Ta ja ka pilti teha, ta ütles, et võib küll, eriti ta meie vastu huvi ei tundnud. Aga välja nägi ta nagu mingisugune kauboifilmist välja astunud tegelane, niukene, noor, nägus, sale, hästi tõmmu jumega. Ilmselt Molat ja riided olid umbes sellised, et peas oli laia äärega kaabu, heledat värvi, kaabu paela vahel veel selline uhke pikk sulg, ma arvan, et see võis olla mõne haigru liigi tiivasulg. Ja siis oli Ta on selline T-särk, teksapüksid, päris klassikalised, kauboisaapad nahast, pruuni värvi. Ja mis kuidagi eriliselt silma torkas. Riietuse juures oli see, et teksapükste peal olid tõmmatud sellised erkpunast värvi põlvikud. Nad olid väga pilkupüüdvat, küsisime giidilt ka, et miks tal niukseid põlvikud on ja meie giid pakkus, et see võib olla niimoodi, et see on tema selline pühapäeva kostüümi osa, et kui nad käivad Rodeotel või kauboifestivalidel, siis mõned kannavad sellised uhkelduvaid punaseid põlvikuid. Aga noh, mees, siinkandis ka argipäeval, noormees tahtis uhke välja näha miks mitte. See hobune oli tal ka päris vahva ja esinduslik, selline tumepruuni värvi ja mis eriti huvitav, et päitsed olid punased läksid siis hästi kokku selle kauboi, punaste põlvikutega ja millega ta seal ametis oli? Noh, niimoodi lihtsalt vaadates oli see Ta kihutas Lassoga ringi, aeg-ajalt võttis mõne lehmavasika või mullika rajalt maha surus ta vastu maad ja siis mingi erilise asjandusega surus korra vastu mullika kaela, siis lase mullika lahtaks selle järgmist püüdma. Mis on aru, mis ta teeb ja kiitsis arvas, et Ta arvatavasti parajasti vaktsineerib neid mullikaid, kas siis suu- ja sõrataudi või millegi muu vastu. Aga mida oli tõesti lausa nauding jälgida, oli see, et kuidas ta Lassaga ümber käis. See oli tõesti nagu mingi etendus. Kui ta oli järjekordse vasika lahti lasknud, siis hakkas hobusega galoppi laskma ja siis sõidu peal keris sealt sadula eest lahti oma lasso siis hakkas seda hästi laias kaares pea kohal keerutama. Ja siis, kui ta oli õige nagu mullika välja valinud, siis lasi selle lasso lendu ja alati lendas silmus täie jooksu pealt täpselt vasikale kaela. Ja see oli tõesti nagu mingi näidisvaatemäng, aga tegelikult ta üldse ei tegutsenud selle nimel, et meile muljet avaldada. Sest mingit raha ta meelest ei tahtnud. Üldse ta meie vastu huvi ei tundnud, see oli lihtsalt juhus, et ta tee kõrval parajasti oma igapäevast tööd oli tegemas. Kuuldus nüüd jälle vahele väikene jupikene sellest Almir santeeri laulust pantanaali, rong. Aga nüüd pärast seda, kui me olime sõda pantanaali kauboitegevust jälginud hakkas meie autojuht midagi väga hoogsalt seletama, ta rääkis portugali keeles, oli hästi emotsionaalne, vehkis kätega, me ei saanud mitte midagi aru. Aga kas see kiit tõlkis, et autojuht tahab öelda, et tema oli enne samasugune pantoneiro kui see, keda me nägime. Ja et see töö talle väga meeldis, aga perele ei meeldinud, sest sissetulekud olid väga väikesed. Ja siis ta läks linna oma perega ja hakkas siis turistidele autojuhiks. Sissetulekud kasvasid kohe ja nüüd on pere rahul. No ja siis juhtus niimoodi, et meie giid jäi nagu mõneks ajaks nagu vait ja siis korraga tunnistas, et ka tema on olnud nooruses siin pantonaalis pantaneeroks. Nimelt oli ta isal siin farm ja ta oli isale abiks. Aga kui isa ära suri, siis läks ta ära linna eakas lootuse giidiks. Ja ikka sellel samal põhjusel, et sissetulekud kasvasid palju suuremaks kui enne. Aga meie giid tunnistas ka seda, et tegelikult talle päriselt meeldib see tema uus amet. Sest ta on ju kasvanud üles sealsamas pantonaali looduse keskel et loomad, linnud on talle tuttavad, ta on neid lapsest peale jälginud, tähele pannud. Ja siis, kui ta juba kooli läks, siis sai selgeks ka inglise keele pärast õppis seda veel juurde, siis käis veel giidide kursustel, õppis juba täpselt määrama taimi ja loomi. Ja nüüd, kui ta pantonaali jõgedel turistidega ringi kolab, siis tunneb ta ennast väga hästi. Tal on umbes selline tunne, nagu ta oleks jälle poisikeseks saanud ja lapsepõlvemaadele tagasi tulnud ja ma ise kogesin ka teda, kui me käisime ju seal looduses ringi, et ta oli tõesti haruldane loomade ja lindude tundja, oskas neid leida sealt, kus me iialgi poleks arvanud. Ja nüüd, kui giid ikkagi veel edasi rääkis, siis ta hakkas juba jutustama sellest, et mis siin üldse pantonaalis praegusel ajal toimub. Nimelt on siis niimoodi, et põhielanikud on ikkagi needsamad fantaneirod. Aga on juhtunud põlvkondade jooksul see, et farmide maad on jäänud aina väiksemaks sest järglaste vahel tuleb see farm jagada osadeks ja seal ei saa enam pidada nii palju veiseid nagu varem. Ja see tähendab seda tulud jäävad nii väikeseks, et nüüdsel ajal väga paljud noored löövad sellele tööle käega ja lähevad ära linna, et õppida hoopiski mingit muud tööd ja et üleüldse ütles ta, on sind patonaalis viimastel aegadel puhumas hoopiski uued tuuled, nimelt siis looduskaitse ja turism suruvad pantoneerudele kõvasti peale, sunnivad neid muutma oma eluviise. Looduskaitsjad siis niimoodi püüavad maaomanike koostööle meelitada, väevõimuga nad Brasiilia seaduste järgi seda teha ei saa, aga teevad siis niisuguse pakkumise, et mõnedel aladel võiksid nad siis oma majandust kuidagimoodi piirata. Ta ja saavad selle eest siis teatud rahalist hüvitist. Aga turistid mõjutavad neid pantoneirasid veel isegi rohkem. Sest neid tuleb siia aina enam. Ja nemad on väga tihti väga uudishimulikud, et kuidas pantoneirata traditsiooniline elu käib. See moodne veisefarm neid üldsegi ei huvita, aga turiste huvitab just see niisugune arhailine kultuur. Ja kuna turistid enamasti väga hästi maksavad, siis ongi läinud niimoodi, et paljud farmiomanikud on hakanud oma tegevust vaikselt ümber sättima. Näiteks pakuvad mõned oma majades sellist vanaaegset lihtsat majutust või serveerivad siis neid pantanaali hästi traditsioonilisi toite. Või siis ka viivad näiteks ratsasõitudele, et ratsasõidud võivad olla üsna mitu päevased isegi nädalased kahenädalased ja see käib siis tavaliselt niimoodi, et kohalik väga kogenud pantaneiro võtad endale sabasse ja nad rändavad hobustega, siis inimpuutumatus looduses ületavad seal siis näiteks tulvavete all olevat Campoosid või ka jõgesid. Väga adrenaliinirohke elamus kahtlemata. Ja siis ka näevad kindlasti paratamatult päris palju metsloomi ja linde, saavad selle loodusega seal tuttavaks ja ööbivad siis mingites Eesti ilusates paikades, kus valitseb looduse rahu, magavad võrkiigedes. Vahel püüavad turistid siis ka jõest kalu selle pantaneero juhatamise järgi ja valmistuvad siis lõkke peal endale toite. Ühesõnaga nad püüavad elada nii, nagu need pantoneirad siin endistel aegadel on elanud. Ja see tõmbab kaugelt tulnud huvilisi hästi palju ja soovijaid nendele ratsaretkedele on päris rohkesti. Ja siis ongi need karjafarmide omanikud tihti avastanud, et tuleb oma eluviisi ümber muuta ta teistsuguseks. Üldiselt väljastpoolt vaadates umbes samamoodi elada nagu õnn, et peavad neid veiseid ja muid koduloomi. Aga tegelikult saavad nad nüüd selle peamise elatise mitte nendest koduloomadest, vaid hoopis turistidelt. Ja kui meie kiitsele jutt oli ära rääkinud, siis pani mind täiesti mõtlema, et kui nüüd mõtelda kogu selle pantonaali inimeste ajaloo peale üldiselt, et kuidas see on kulgenud laias plaanis siis on sellel just nagu olnud kolm täiesti erinevat järku kõige alguses, kõige pikem ajastu, mida võiks nimetada indiaanlaste ajastuks. Ja siis 19.-st sajandist alates see pantoneirode ajastu, aga praegu tundub olevat siis märke, et kase pantoneyrade ajastu siin pantanaalis on lõpule jõudmas ja selle asemel on siis tulemas selline pantanaali ajaloojärk. Et siia tullakse peamiselt otsima ainult huvitavat loodust. Ja kohapeal elavad inimesed saavad oma põhisissetuleku sellest, et teenindavad siis neid üle maailma tulnud loodusehuvilisi. Siinkohal sai see Almir santeeri laul. Pantanalist otsa saab otsa ka meie tänane saade pantanaalist kus peategelasteks olid siinsed inimesed läbi kogu ajaloo. Kuid nüüd see järgmine saade on samuti fantanaalist. Aga siin on peategelasteks hoopiski pantanali loomad. Ja need loomad on nii põnevad ja neid on seal pantonaalist nii palju, et ilmselt ühe saate jooksul me neid kõiki ära tutvustada ei jõua. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
